Terroristide vägitegudest hoolimata leidub neil ikkagi palju toetajaid

Malaisia reisilennuki tulistasid separatistid alla kogemata, s.t neil puudus eesmärk tsiviilisikute tapmiseks. Terroristide nimetuse on nad välja teeninud hoopis muudel põhjustel, vähemalt paljude Ida-Ukraina elanike arvates. „Nad rüüstavad poode ja pangakontoreid, ärandavad autosid, arreteerivad linnaelanikke või seavad nende elu sihilikult ohtu,” laob 50ndates aastates Larissa ühe hingetõmbega näiteid ritta ja jätkab: „Nad panevad inimesi kannatama, näiteks on nad üle võtnud ka haiglad, kus nüüd ravitakse nende sõdureid.”
Larissa on üks sadadest tuhandetest Ida-Ukraina tsiviilelanikest, kes on pidanud tegema raske valiku: kas jätta maha oma kodu või elada hirmus ja teadmatuses, sageli ka ilma vee, gaasi ja elektrita. Neil kõigil on oma isiklik lugu, mille kuulamine aitab paremini kokku panna tervikpilti. Sügaval Kesk-Venemaal Tšeljabinskis sündinud ja hariduse saanud Larissa kolis sõjaväelasest mehega Luganskisse 1980. aastate alguses ja on viimastel aastatel töötanud äärelinna toidukaupluse asejuhatajana. Või õigemini töötas, sest pärast elektri kadumist ja enamiku personali mitteilmumist tööpostile ei jäänud muud üle kui ka selle poe uksele riputada linna populaarseim lühiteade „Suletud”.
Larissaga (perekonnanime palus ta mitte avaldada) kohtusin juhuslikult eelmisel reedel juba turvalises ja suviselt muretus Kiievis. Ta oli varahommikuse rongiga saabunud Harkivist, mis oli tema Luganskist põgenemise teekonna meeldivaim osa. Tallinnast pisut suuremast Luganskist on arvatavalt lahkunud kaks kolmandikku elanikest, linnatänavad on muutunud kummituslikult tühjaks. „Kõige raskemas seisus on vanad ja puudega inimesed, keda sotsiaalametnikud enam ei aita, ja neil pole võimalik ka linnast lahkuda,” seletas Larissa.
Ka need, kelle jalad veel kannavad, seavad enda linnast põgenedes tõsisesse ohtu. Vahel on küll teatatud nn roheliste koridoride avamisest, kuid mingit turvagarantiid ei ole. Nii saadabki lahkunuid sageli lähedalt kostev lahingumüra, kuid inimesed on õnnelikud, kui nad üldse kuidagi välja saavad.
Eelmisel neljapäeval enne päikesetõusu lahkus Larissa kodunt, et kõndida raudteejaama lootuses saada mõnele Luganskist lahkuvale bussile. Ligi kümne kilomeetri pikkune teekond tuli läbida jala, sest ühissõidukid ei sõida ja taksot tellida pole võimalik. Kui ta kell seitse kogunemispunkti jõudis, ootas ees juba 80 inimest, kahte bussi mahtus aga vaevalt 60. Õnneks tuli kohale veel üks pisem mikrobuss, mille põrandal Larissale koht leiti. „Autojuht kasutas ohutuse eesmärgil väikseid kõrvalisi teid, kahel korral pidime liiva kinni jäänud bussi lükkama,” rääkis Larissa, miks teekond Luganskist 25 kilomeetri kaugusel asuvasse linnakesse kestis neli tundi. „Pole ime, et populaarsust kogub traktoriga linnast lahkumise teenus,” ütles ta muigamisi.
„See linnake väärib nüüd tõesti oma nime,” kirjeldas Larissa Щастя’sse (tõlkes: õnn) jõudmise tunnet. Sealt tunde kestnud edasiloksumine täistuubitud bussis läbi Svatove Harkivisse tundus kui mugav turismireis, rääkimata öörongist Kiievisse. Larissal on vedanud, et ta ei pea elama põgenikekeskuses, vaid teda ootas Kiievis tütar. „Paar nädalat olen siin ja siis lähen koju tagasi,” arvas Larissa optimistlikult. „Loodan, et nii kiiresti suudetakse linn vabastada.” Larissa arvates jääb pelgalt illegaalsete relvastatud üksuste purukslöömisest muidugi rahu ja stabiilsuse saavutamiseks väheseks. Kohe tuleks välja vahetada valdav enamik miilitsatöötajatest, linnavõimust ja allasutuste juhtidest ning alustada ajupesu Kremli propaganda ohvritele.
Ida-Ukraina konflikti juuri tuleb otsida aastakümnete tagant. See piirkond jäi ka pärast Ukraina iseseisvumist 1991. aastal Moskva poole kiiva, negatiivseid hoiakuid Kiievi keskvõimu suhtes süvendasid tööpuudus ja vaesus. Huvitaval kombel olid Kiievi Maidani ja Ida-Ukraina anti-Maidani protestide põhiloosungid sarnased. Nõuti korruptsiooni lõpetamist ja rahvaga arvestamist. Erinevus seisneb selles, et läänes nähti lahendusena Viktor Janukovõtši kukutamist ja läänesuunalist poliitikat, idas aga riigi föderaliseerumist, iseseisva Donbassi teket või piirkonna liitumist Venemaaga.
Kui aprillis Luganskit külastasin, jäid separatistide telklinnakus silma päris paljud ärajoonud nägudega tüübid. „Rüüpavad poe taga õlut ja ütlevad, et Lugansk toidab kogu Ukrainat ja elujärg läheb paremaks, kui saadakse Venemaa koosseisu,” kirjeldas selliseid Larissa. „Ise pole nad elus midagi peale pudeli käes hoidnudki.”
Kremli propagandamasina toel on separatismiideest nakatunud ka paljud töökad ja tublid linnakodanikud. Uus võim Kiievis tundus võõras ja ohtlik, Moskva suutis pakkuda turvatunnet ja tulevikuperspektiivi. Ilma Venemaalt sisse toodud võitlejate ja relvadeta oleksid väljaastumised jäänud rahumeelseks ja nüüdseks kindlasti vaibunud.
Larissa sõnul hakkas toetus separatistidele vähenema mais ja nn referendumi korraldamise ajal tuli juba rakendada mõjutamist. „Koolidirektor lubas vallandada kõik alluvad, kes referendumil ei osale, ja linnapea sundis linnaametnikke osalema separatistide toetusmeeleavaldusel,” kirjeldas ta tollast olukorda. Krimmi stsenaariumi teostumata jäämine kaotas vajaduse korraldada demokraatia näitemängu ja eesmärkide saavutamiseks võeti avalikult kasutusele jõuvõtted. Neist hoolimata hakkasid just siis „ametist” lahkuma paljud varem vabatahtlikult kontrollpunkte valvanud või supiköögis vaaritanud kohalikud.
Relvastatud separatistidest moodustasid kohalikud niigi väikese osa ja just seetõttu ei hoolitud linnast ega selle kodanikest karvavõrdki. Viimasel kahel kuul on peamiselt Venemaalt pärit jõuk korda saatnud selliseid tegusid, mille pärast nimetab Larissa neid kõhklematult terroristideks.
„Turu värava juures sundisid separatistid ühe mustanahalise välistudengi automaadiga ähvardades põlvili ja lasid talle enne äraviimist kuuli jalga,” vahendab ta sündmust pealt näinud sugulase juttu. „Ainus põhjendus oli, et neile ei meeldinud „neegrilõust”,” ütles Larissa ja arvas, et Aafrikast Luganskisse odavat kõrgharidust saama tulnud tudengeid hoitakse siiani kinni separatistide hõivatud SBU keldrites.
Juuni lõpus võtsid separatistid kinni Larissa naabri, taksofirma omaniku ja seni ei ole temast midagi kuulda. Nüüd vuravad ringi vaid autopargi sõidukid, automaaditorud lahtistest akendest välja sirutumas. Luganski oblastile keskenduv infoportaal informator.lg.ua otsib
3. augusti seisuga taga 63 Luganski oblastis teadmata kadunud isikut, kuid pole kahtlust, et tegelik arreteeritud või tapetud isikute arv on mitu korda suurem.
Alates aprillist separatistide peamiseks tugipunktiks olnud Slovjanskis kaevati eelmine nädal välja 14 inimese surnukehad ja teada on veel vähemalt kolme massihaua asukoht. Samuti leiti SBU hoonest isehakanud vägede ülemjuhataja Igor Girkini (võitlejanimega Strelkov) allkirjaga mahalaskmisotsused, mis põhinevad 1941. aasta 22. juuni Nõukogude Liidu ülemnõukogu sõjaseisukorra dekreedile.
Girkin on välismeediale põhjendanud sõjatribunali sisseviimist eesmärgiga ära hoida kaos ja öelnud, et reeglitest mitte kinnipidajate karm karistamine saadab võitlejatele tugeva signaali. Mahalaskmine võib oodata neid, kes ilma juhtkonna loata marodööritsevad, kuid ka tsiviilelanikke, kes mingil põhjusel separatistidele ei meeldi. Esimeses Slovjanski massihauas tuvastati neli protestantliku koguduse misjonäri laipa, kelle separatistid juuni keskel kinni olid võtnud.
Mingit turvatunnet ei ole ka neil linnakodanikel, kes otseselt separatistidele ette ei jää. Larissa kodu vahetus läheduses andsid Vene terroristid haubitsatest Ukraina sõjaväe tugipunktide poole tuld, samuti on ta näinud mitu korda Grad-raketisüsteeme ja miinipildujaid, mis on paigutatud kortermajade sisehoovidesse. Ukraina sõjaväel on võimatu ilma elanike elu ja kodu ohtu seadmata vastutuld anda.
„Tean ka juhtumit, kus miinipildujast pommitati ühes suunas ja siis keerati toru teisele poole ning anti paar pauku ka kesklinnale,” kirjeldas Larissa terroristide tegevust. Kaabellevi kaudu jõuab (elektri olemasolu korral) Luganski televaatajateni vaid kolm Vene telekanalit ja iga mürsutabamuse saanud maja on vajalikuks pildimaterjaliks Ukraina vägede süüdistamisel. Terroristide vägitegudest hoolimata leidub neil ikkagi palju, vähemalt passiivseid, toetajaid. Arvestades Larissa päritolu, isiklikke sidemeid Venemaaga ja perekondlikku seost selle armeega, võiks stereotüüpidest lähtuvalt kuuluda ka tema nende sekka.
Kuid selle asemel peab Larissa sõja peasüüdlaseks Putinit ja ütleb nukralt: „Ma poleks iialgi uskunud, et pean hakkama kartma ja vihkama Vene sõdureid.” Et vestlust optimistlikumalt lõpetada, avaldab ta lootust, et lõpuks avanevad kõikide silmad, enam ei usuta Kremli propagandat ja siis on ka ühtne Ukraina riik võimalik.

(Artikkel ilmus 8. augustil kultuurilehes Sirp: Silver Meikar: Põgenemine Luganskist)

On ikka vahe küll, kas Donetski ja Luhanski oblastis sõdivad Ukraina valitsusvägedega terroristid, separatistid või vabadusvõitlejad. Viimasel reisil Ukrainasse süvenes arvamus, et kõige täpsem oleks nende tähistamiseks kasutada hoopis terminit Suur-Vene fundamentalistid.

Üleeilses Eesti Päevalehes analüüsis Krister Paris, kuidas sõnamaagia laseb sõjas tõel just “õiget” pidi paista. Mitte teod, vaid nende kohta lausutud sõnad, vapustavad inimesi. See kreeka filosoof Epiktetose väide vastab ka küsimusele, miks on oluline, kuidas me nimetame Ukraina sündmusi – seal toimuvat ja toimijaid.

Venemaal (vähemalt sealses meedias) on asjad selged. Tegemist on Ukraina sisekonfliktiga, kus kangelaslik rahvavägi (“oplošenie”) kaitseb end ebaseadusliku Kiievi võimu juhitud fašistlikke sõjardite vastu.

Ukrainas on asi segasem. Ajalehtedes kasutatakse sageli sõna mässulised (ukr: Бойовики), samas tavavestlustest olen reisidel Ukrainasse kõige enam kuulnud ikkagi separatistide (ukr: сепаратистська) terminit. Seda kasutatakse kõige enam eesti (aga ka näiteks inglise keelses) meedias.

Krister Paris viitab mõne kuu vanusele Ehhp Moskvõ poolt korraldatud arutelule, kus pakuti sobivaimaks terminiks “relvastatud separatistid”. Iseenesest ei peaks selline termin Kremli propagandamasinale väga vastukarva olema. Ikkagi ju inimesed, kes soovivad Ukrainast eralduda (ja ju on neil siis põhjust, kui nad on valmis selle nimel surema).

“Ah et meie oleme siis separatistid, kui toetame Donbassi vabariiki!?” küsisid minult retooriliselt hingepõhjani solvunud tädikesed aprilli keskpaigas Luhanski kesklinnas vene-meelsete telklinnakus. Hm, definitsiooni järgi just seda nad olid, kuid see sõna omas nõuka-nostalgiast nakatanute jaoks selgelt negatiivset konnotatsiooni. Kuradi separatisti-närakad (eestlased jt) lammutasid ju Nõukogude Liidu.

Kui “õige” ajaloolise tõlgenduse kehtestamisega saaksid propagandistid hakkama, peitub separatismi (kui idee ja termini) ülistamisel Kremlile hoopis kaasaegsem ja tõsisem oht. Eraldumisest, või siis vähemalt soovist saavutada suurem autonoomia, võivad nakatuda ju ka erinevad Venemaa regioonid. Vaevalt, et 17. augustiks Novosibirskisse planeeritud marss Siberi föderalismi toetamiseks oleks toonud massid tänavatele ja algatanud suure rahvaliikumise, kuid sellest hoolimata keelati see (ja ka sellest meedias rääkimine) otsustavalt ära. Venemaa ei tohi ju laguneda, küll võivad kaasmaalastega asustatud alad sellega “vabatahtlikult” liituda.

Kui esialgu püütigi Ida-Ukrainas vähemalt etendada kohaliku elanikkonna ülestõusu (loodi kohalikud omakaitseüksused, määrati üleminekuvalitsused, korraldati “referendum”), siis alates mai teisest poolest muutus olukord drastiliselt. Niigi oli selge, et mingit nn Krimmi stsenaariumit Ida-Ukrainas läbi viia ei õnnestu, seega polnud vaja enam demokraatiat mängida.

Hulgaliselt tõestusmaterjali ei jäta mingit kahtlust, et kolmandikku Donetski ja Luhanski oblastist kontrollivaid relvastatud üksuseid juhitakse Kremlist. Nende juhtkond ja oluline osa isikkoosseisust ning nende käsutuses olev relvastus pärineb Venemaalt. Veelgi enam, igapäevaseks on muutunud, et ida-piiri tagant pommitatakse Ukraina armee positsioone. Siiski on veel vara Ida-Ukrainas rääkida Venemaa anneksioonist (nagu Krimmis) või siis Vene-Ukraina sõjast.

Taganedes Ukraina armee pealetungi eest jätsid Venemaa toetatud separatistid juuli lõpus Severodonetskis ja Lõssõtšianski “peakontoritesse” maha huvitavaid esemeid. Leidsime nende hoonete seintelt religioosseid üleskutseid ja Vene Föderatsiooni sümboolikat, isikule asjade seast ikoonikesi ja ideoloogilisi tekste. Tunne oli, justkui oleks tegemist mingi Vene natsionalistidest ortodoksse õigeusukiriku sektiga, kes on parasjagu pühas ristisõjas Ida-Ukrainas.

Kuigi side Vene õigeusuga on ilmne, on selle “sekti” puhul tegemist rohkem ideoloogilise kui teoloogilise fundamentalismiga. Selle ideoloogia ellu viimiseks ei pea olema õigeusklik ja isegi mitte vene rahvusest. Võitlevad ju Ida-Ukrainas ka tšetšeenid palgasõdurid ja Helsingis esindab Donbassi “rahvavabariiki” soomlane Johan Bäckman. Oluline on vastanduda Lääne väärtusteruumile, toetada Suur-Venemaa loomist ning nõustuda Kremli poliitikaga selle saavutamisel.

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist hakkasid Aleksander Dugin ja tema mõttekaaslased arendama nägemust, et Venemaa on eriline elujõuline tsivilisatsioon, mille peamiseks vastaseks on demokraatlik liberalism ja mille tulevik on seotud Aasia ja mitte Läänega. Täna on see saanud Kremli ametlikuks ideoloogiaks.

Kui lugeda Venemaa toetatud separatistide juhtide sõnavõtte, kasutavad nad üha enam oma tegevuse põhjendamiseks just Dugini Eurasianismi ja ka õigeusu motiive. (Teate küll, slaavi rahvast tuleb kaitsta homode pealetungi eest). Seega esindavad nad selgelt Putini uut doktriini, on selle kuulutajad (või misjonärid kui soovite).

Kuigi harjumusest kasutan ka ise kõige enam separatistide terminit, on see suuresti eksitav. Separatistideks võib kutsuda neid rahumeelseid Ida-Ukraina elanikke, kes toetavad suuremat föderaliseerumist või iseseisva Donbassi riigi teket, aga mitte seal omavolitsevaid militariste. Viimaste täpseim nimetus tundubki olevat Uus-Vene fundamentalistid, kes ei kõhkle oma usu kuulutamise nimel nimel kasutama relvi ega terrorit.

Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul 8. augustil ajalehes Eesti Päevaleht: Silver Meikar: Pigem ikkagi Suur-Vene fundamentalistid

Tankide järel peaks Ida-Ukrainasse kohe saabuma riiklik abi, kolonnid toiduainete ja ehitusbrigaadidega. Ent kortermajade ees valmistatakse lõketel toitu ja püütakse käepäraste vahenditega lahingukahjustusi kõrvaldada. Ukraina keskvõimul on (veel) harukordne võimalus tõendada, et tegelikult ta hoolib Ida-Ukraina elanikest.

Lõssõtšanski elanikuna oleksin Ukraina riigi peale maruvihane. Kõigepealt laseb ta sellel jamal sündida, siis pommitab linna Gradi rakettidega ja kui vaenlane on välja löödud, jätab mälestuseks tankiroomikutega üles küntud tänavad. Ei vett, elektrit, gaasi, bensiini ega mobiililevi. Ei mingit võimu, kelle poole argiste muredega pöörduda.

Aga keda peaksidki need pisiasjad huvitama, kui – riigi, meedia, maailma – fookuses on edusammud rindel? Tulebki järgmise linna poole edasi rühkida, et saaks kaardile kleepida uue sinikollase lipukese ja koomale tõmmata separatistide territooriumi eraldusvärvi.

Suurt pilti vaadates on seletus olemas. Muidugi on riigi ülesanne illegaalseid relvastatud grupeeringuid hävitada ja saavutada kontroll kogu riigi territooriumi üle. Selleta pole võimalik tsiviilstruktuure üles ehitada. Kuid keskvõimu niigi umbuslikult suhtuvaid Luganski ja Donetski oblasti elanikke pelgalt sõjaline edu tänavale pidutsema ei too.

Laialt on levinud vale­arvamus, et enamik Ida-Ukraina elanikke on riigivastased ja suhtuvad võimuesindajatesse vaenulikult. Ent paljud neist ei pea õigeks sõjaväe tegevust ja valitsuse tegutsematust ning on sageli põhjendatult kriitilised. Nende niigi vaene ja armetu elu on muudetud põrguks ja tuleviku ees pole illusioone.

Saime loa minna Lõssõtšanskisse päev pärast kahurite vaikimist. Ukraina armee tankid olid juba lahkunud ja ülesanne linn võimalikest separatistide jäänukitest puhastada oli antud pataljonile Donbass. See on peamiselt Donetski oblasti vabatahtlikest koosnev väeüksus, midagi kaitseliidulaadset.

Laupäeva hommikul oli linn peaaegu tühi ja vaikne. Vähesed julgesid jalutada varjualusest kaugemale kui truubi juurde vett tooma või kodupoe ukseni, aga sealt tuli tühjade kätega tagasi pöörduda. Üksikud autod sõitsid ettevaatlikult, et mitte riivata kõikjal rippuvaid trolli- ja elektriliinide juhtmeid ning põigata mööda teele langenud postidest ja vältida sügavaid pommiauke.

Mitme kvartali majad olid kaotanud märkimisväärse osa aknaid, halvemal juhul ka katused ja seinad. Maatasa ei pommitatud, kuid eelmisest esmaspäevast neljapäevani anti erineva jämedusega torudest ja õhust osale piirkondadele tõsine hoop. Miks just neile, jääb elanike sõnul arusaamatuks.

„Meie piirkonnas ei olnud ühtegi separatisti, nende tugipunkti ega tehnikat,” vannub lastepolikliiniku abitöötaja. Kahekorruselise hoone ühes tiivas on rakett tunginud läbi katuse, teises teinud seina kümne­ruutmeetrise augu. Kõikjal krigisevad jalge all klaasikillud ja eterniiditükid.

Sadakond meetrit eemal on pihta saanud kaks väikest eramut. Ühel neist on raketi purustusjõud pool seina minema löönud ja lastetoa sisemuse tänavale paljastanud. Õnneks oli haigla evakueeritud ja nende kahe maja elanikud päästsid oma elu maa-alusesse garaaži tehtud varjendis.

Kõigil nii hästi ei läinud. Kiirabiauto juht ütles, et tema brigaad pole suutnud päästa nelja inimese elu ja vähemalt sama paljude saatus ripub haiglas juuksekarva otsas. Haavatuid on olnud palju, väljakutseid väga palju. Vahel polnud ekipaažil võimalik sündmuskohale sõitagi, näiteks kui pommid tabasid kiirabihaigla kõrval asuvaid hooneid.

Elanike kaotusi ei loeta
Terrorismivastase operatsiooni käigus on hukkunud 332 ja vigastada saanud 1293 Ukraina kaitsjat, seisab 27. juuli ametlikus teates. Tsiviilelanike kohta sellist arvestust ei peeta. Kogutud info põhjal julgen oletada, et Lõssõtšanski lahingus hukkus kahekohaline arv elanikke. Kogu operatsiooni tsiviilohvrite arvu suurusjärku ei hakka aga pakkumagi.

Human Rights Watch kritiseeris oma raportis Ukraina sõjaväge Gradiga Donetski äärelinna pommitamise pärast. See raketisüsteem ei võimalda anda täpset tuld sihtmärgi pihta, vaid on pigem mõeldud mõne ala puhastamiseks. Seetõttu ei sobi see elamurajoonides oleva vastase masinate või kaitserajatiste hävitamiseks.

Gradi raketi jäänuseid vedeles ka purustatud Lõssõtšanski lastehaiglas. Samas rünnakus sai tabamuse paarisaja meetri kaugusel olev maja. Eriti huvitav vaatepilt avanes SBU peahoone juures, mis oli üks separatistide keskus. Pommirahe oli tabanud kõrval asuvaid kortermaju ja elektrialajaama, aga sihtmärgil olid isegi aknad terved. Üksnes separatistidest maha jäänud Luganski rahvavabariigi sümbolitega Žiguli vedeles automaadivalangutest sõelapõhjaks lastuna kurvalt hoone kõrval.

Pole kahtlust, et vahel pommitavad separatistid suvalisi tsiviilobjekte ja püüavad süüd Ukraina sõjaväe kaela ajada. Vahel tulistavad nad lihtsalt huupi sinnapoole, kus vaenlane arvatakse olevat. Sõidavad näiteks miinipildujaga mööda linna ringi, annavad kuskilt paneelmajade vahelt miinipildujast 15 minutit tuld ja siis kihutavad järgmisse kohta. Püüa selliseid siis tabada, ilma et tavainimesed või nende vara pihta ei saaks.

Teine separatistide probleem on täpsuspommitamisvõime täielik või osaline puudumine. Nad suunavad oma torud Ukraina vägede oletatava asupaiga poole ning arvestamata laskeulatust ja kaldenurka annavad sinnapoole tuld. Vahel harva võib see õnnestuda, kuid enamasti sajab pommirahe alla suvalises kohas.

Näiteks tabati Lõssõtšanski ja Severodonetski vahel lookleva Severski-Donetski jõe ääres asuvat aedlinna. Ukraina sõjaväelaagrit, kontrollpunkti ega transpordikoridori seal ei olnud, kitsukeste külateede ääres paiknesid ainult inimeste eramud, aiamaad ja viljapuud. Teisipäevases miinirünnakus sai tabamuse kaks maja. Sündmuskohal käinuna võib öelda: tõendid ei jäta muud võimalust, kui et tulistati kõrgendikul asuvast Lõssõtšanskist.

Aedlinna elanikud rääkisid veel, et neljapäeval kogunesid vastaskaldale inimesed – väikesed lapsed kaasas. Ühe linnu ühendava silla olid separatistid õhku lasknud, teine oli vaenupoolte tule all. Lahingutsoonist lahkumiseks ei olnud muud võimalust kui ületada saja meetri laiune jõgi kas mõne paadiomaniku lahke abiga või ujumisoskusele lootes.

Peamine lootus on naabrid
Riikliku abi puudumine või nõrkus ei paku tühjade kätega põgenejatele mingit toetust. Peamine lootus on naaberlinna heatahtlikud inimesed. Ja neid jagus. Hotelli Tsentr ja hotelli Severodonetsk ees jagati inimestele riideid ja annetati raha, üks tehas oli korraldanud supiköögi. Paljud pakkusid oma kodus ulualust.

Riigil tundub käivat üle jõu abivajajaid operatiivselt aidata, kommunikatsioone rajada ja tsiviilvõimu kehtestada. Taktika, et sõjavägi võtab linna, Donbassi pataljon kontrollib seda mõni päev ja siis jäetakse kõik elanike hooleks, ei paku mingit lahendust.

Kohe tankide järel peaks saabuma riiklik abi, kolonnid toiduainete ja ehitusbrigaadidega. Et ei avaneks jälle selline pilt nagu pühapäeval Lõssõtšanskis: kortermajade ees valmistatakse lõketel toitu, püütakse käepäraste vahenditega lahingukahjustusi likvideerida ja pole lootust saada vastust isegi elementaarsetele küsimustele. Näiteks millal võiks taastuda varustamine vee, gaasi ja elektriga. Või kas linna teises servas elav sugulane on elus.

Ukraina keskvõimul on (veel) harukordne võimalus tõendada, et ta hoolib ka Ida-Ukraina elanikest. Praeguse taktikaga võib küll saavutada sõjalise edu separatistide üle, juhul kui Venemaa toetust ei suurenda, kuid kohalike elanike poolehoidu võitmata pole pikaajaline rahu ja ühtne Ukraina võimalik.

Ukraina lipuke rinda ja taas õigel poolel

Lahinguid pidamata jätsid separatistid nädala eest Severodonetski maha ja seadsid end sisse Lõssõtšanskis. Enne Ukraina pealetungi algust taganesid Luganski separatistide kindralid sealtki Donbassi poole, jättes pealetungi aeglustama erinevatel hinnangutel 1000–2000 võitlejat. Nende kohalikud toetajad võtsid laigulise vormi seljast ja tõmbasid jalga lühikesed püksid. Mõni pani ka Ukraina lipu rinda, et alati ikka õigete poolel olla.

Severodonetski kontaktisik Deniss tundis ära miilitsaohvitseri, kes oli juhtinud üht separatistide kontrollpunkti. Nüüd jalutas ta plätusid tänavasillutisel lohistades meist mööda, paks kõht kirevat T-särki punnitamas ja blond tütarlaps käevangus. Väidetavasti tegid paljud julgeolekutöötajad separatistidega koostööd ega ole linnast kuhugi kadunud.

Võib-olla just seetõttu paluti meil lõpetada filmimine varem Severodonetski separatistide peakorteriks olnud hoones. Kiiruga lahkudes olid nad maha jätnud lademes huvitavaid asju, sealhulgas dokumente, mis võiksid paljastada nende kohalikud kaastöötajad. Pole sugugi kindel, kas keegi hakkab midagi uurima.

Artikkel ilmus 29. juulil Eesti Päevalehes: Silver Meikar:  Separatistidest vabastatud rahvas on jäetud iseenda hooleks 

Ühes asjas on Vladimir Putinil ju õigus. Kui Ukrainas oleks rahu, poleks MH17 lennukatastroof toimunud.
Poleks ka lahingutegevust Ida-Ukrainas, sadu tsiviilohvreid ja tuhandeid põgenikke. Muidugi oleks aus, kui Vene Föderatsiooni president lisaks, et ta on isiklikult teinud kõik, et konfliktile lahendust ei tuleks.

Satelliidifoto järjekordsest varustuskolonnist, mis Venemaalt Donetski või Luganski oblastisse veereb, kuulutab raskete lahingute jätkumist separatistide ja Ukraina armee vahel. Viimased on saatnud mõõdukas edu, kuid edasi liigutakse teosammul ning raskeid kaotusi kandes.

Liiga vähe on rahvusvaheline meedia tähelepanu pööranud konflikti tsiviilohvritele ja humanitaarkatastroofile Ida-Ukrainas. Separatistide kontrolli all olevatele aladelt ongi raske infot saada.

See ei kehti Kremli meediakanalitele, kes suure usinusega Kremlile sobivaid uudiseid vormivad. Tegelikult toimunust, aga ka tsiviilelanike meelsusest aru saamiseks tuleb sõita sinna, kust separatistid on vahetult lahkunud

Vestlesin täna Ukraina ajakirjanikuga, kes jõudis Slovjanskisse 5. juulil loetud tunnid pärast seda, kui separatistid olid lahkunud Donetski suunas. “See nägi välja nagu kummituslinn,” kirjeldas ta esimest muljet. “Inimesed tulid ettevaatlikult oma majadest välja, olid šokis ja segaduses.”

Pole ka ime. Üle kuu polnud linnas vett, elektrikatkestused tähendasid, et puudus ka ligipääs kommunikatsioonile. Inimesed olid hirmunud, teadmatuses. Paljude majade aknad olid lõhutud, mõned majad hävitatud.

Separatistid olid oma kasutusse võtnud mitmed administratsioonihooned, koolimajad ja lasteaiad, nendest jäi maha laga ja varemed.

Separatistide omavolitsemine linnas ei toonud neile kohalike toetust, kuid ka Ukraina armee saabumine ei pannud masse linnatänavatel pidutsema. Enamikud püüdsid lihtsalt mõelda, kuidas eluga edasi minna. Pole ka ju mingit garantiid, et sõjategevus taas Slovjanskisse ei jõua.

Lääne ajakirjanikud on separatistide poolt sihikule võetud

Teisipäeval anti teada, et Ukraina armee on suutnud vallutada Slovjanskist 80 sõidukilomeetrit ida pool asuvad Severodonetski ja Lõssõtšanski, kuid kolmapäeval Kiievist sinna poole teele asudes sai kaassõitja Kostja kohapealselt kontaktisikult teada, et viimases käivad jätkuvalt lahingud.

Kostja ise on pärit Luganskist ja olnud seal aastaid inimõiguste eest seisja. Enne sõda oli tema põhifookuses Ukraina miilitsa tegevuse monitoorimine ja noorsooprojektid, separatistide võimuhaaramise järel linnas püüdis ta vahendada konflikti osapooli ning kaitsta tsiviilelanikke.

Aprilli lõpus Luganskit külastades aitas ta mul saada ohutu igipääs separatistide telklaagrile, kuu lõpus ei suutnud ta enda ohutust tagada. Nagu paljud teised aktivistid, põgenes ta mai algusest Kiievisse ja on alates sellest juhtinud Luganski oblasti infovõrgustikku. Tema jaoks on see esimene reis tagasi koduoblastisse.

Muidugi pole veel teada, kui palju me piirkonnas liikuda saame. Üldse pole siin mitte miski selge. Veel eile teadsin kontaktisikut, kes mul aitaks Donetskisse minnes ringi liikuda, kuid täna võtsid separatistid ta pantvangi.

Lennukatastroofile järgnenud mõnel päeval said lääne ajakirjanikud suhteliselt vabalt ringi liikuda, aga nüüd on nad jälle separatistide poolt sihikule võetud.

Pole ka ime, sest suuresti tänu neile on piirkonnast rahvusvahelisse meediasse jõudnud kaalukad faktid, mis heidavad valgust nii separatistide (ja seega ka neid toetava Kremli) tegevusele.

Artikkel ilmus 23. juulil ajalehes Eesti Päevaleht: Silver Meikar Ukrainas: separatistide omavoli ei toonud kohalike toetust, kuid ka valitsusvägede saabumine ei pannud pidutsema