Mutrikese Omari eriteened
See, kuidas Eesti on Omari solgutanud, vastab oluliselt rohkematele küsimustele kui võimu suhtumine ühe (kasutades Hannes Hanso metafoori) suurte hammasrataste vahele jäänud mutrikese saatusesse. Saame piiluda justkui ennast ilusaks, edukaks ja sallivaks pidava maski taha, kus naeratab vastu ülbe, hoolimatu ja omakasupüüdlik nägu.
Riigikogu infotunnis Sven Mikseri küsimusele vastates ütles kaitseminister Urmas Reinsalu: „Praegu oli tegemist nii-öelda vormilises mõttes sellega, et inimene taotles viisat, selleks et ta saaks Eesti pinnal pagulastaotluse esitada.“ See kinnitab erinevatest infokildudest jäänud muljet, et «sissetungijat» mõnitati juriidiliste nüanssidega ning kuigi valitsuse liikmed väidavad, et tegemist ei olnud poliitilise otsusega, siis arutati Omari saatust ning lepiti kokku retoorika just valitsuse tasandil.
Juriidiliselt on kõik korrektne. Omarile öeldi, et asüülitaotluse esitamiseks peab ta olema Eesti territooriumil ning soovitati taotleda viisat. Seda aga ei antud. Miks? Sest üheks tavaliseks põhjuseks viisa mitteandmiseks on, et riigi arvates võib taotluse esitanud isikul olla soov osta vaid ühe otsa pilet. Omari puhul polnud selles ju kahtlust.
Korrektne vastus küsimusele, miks Omar varjupaika ei saanud, on seega lakooniline : «Ta pole nõuetekohast avaldust esitanud, sest seda saab teha vaid Eestis». Miks talle siis selleks viisat ei antud: «Riigil oli infot, et see isik võib Eestisse tulla sihiga siia jääda». Segaseks jääb vaid, miks valitsuse liikmed viivad antud kaasusest rääkides jutu sellele, kui tore ja turvaline on «vabastatud» Afganistanis elada ning kui suure panuse selleks Eesti andnud on.
Ma ei tea, kui suured olid Omari teened Eesti sõjaväelaste ees ning kas tänu tema tegevusele õnnestus säästa näiteks mõne meie sõduri elu. Sellele küsimusele peavad andma vastuse need, kes temaga on otseselt koostööd teinud ning selle info põhjal peaks asi jõudma kaitseministrini. Kui teened on suured, siis selle asemel, et inimest solgutada, juriidilisi nippe kasutada ning avalikkusele hämada, peab asja arutama just poliitiliselt - kaitseministri ettepanekuga anda isikule eriteenete eest Eesti kodakondsus.
Kodakondsuse seaduse § 10 sätestab, et eriteeneteks loetakse saavutusi teaduse, kultuuri, spordi või muul alal. Senist praktikat vaadates tundub kõige olulisem alus olevat just see «muu», sest kuhu mujale liigitada just sellisel viisil kodakondsuse saanud Yana Toom ja Vene ärimehed. Kas ei peaks ka nende «muude» hulka arvama sellised isikud, kes on aidanud meil võidelda Afganistanis? Miks peetakse nende teeneid väiksemaks kui ärimeeste investeeringud ja poliitikute tegevust?
Kehtiva seaduse järgi võib sellisel viisil kodakondsust anda mitte rohkem kui kümnel korral aastas. Eelmisel aastal rakendati seda seadust ühele isikule, 2009. aastal kolmele ning 2010. ja 2011. mitte kellelegi. Senist konservatiivset joont tuleb jätkata, kuid ka paar kaasust looks pretsedendi, kus eluga riskides meie sõdureid aitav isik teab, et Eesti riik võib talle sellist võimalust pakkuda.
Just poliitilise otsuse (ehk kodakondsuse andmise eriteenete eest) tegemisel kaoks ära ka põhjendus, et asüüli andmine võrduks meie ebaedu tunnistamisega Afganistanis. (Iseküsimus on, kas asüüli mitteandmine on sisukas tõestus vastupidisele.) Samuti ei tekiks ohtu, et iga Eesti sõduritega koostööd tegev isik saaks nõuda asüüli. Asüüli taotlemiseks on kindel protseduur ja rahvusvahelised reeglid, kuid Eesti kodakondsuse saab anda ikka ja ainult vaid neile, kelle teened Eesti riigile on erilised.
Lisaks peaks Eesti võtma vastu ümberasumise seaduse, mis võimaldaks «hammasrataste vahele jäänud mutrikeste» elu päästa ilma, et nad peaksid avalduse esitamiseks leidma võimaluse Eesti territooriumil jala maha panna. See võimaldaks anda ajutine kaitse ning kui konfliktipiirkonnas olukord paraneb, siis isik(ud) tagasi saata.
Ning lõpetuseks peaksime nii riigi kui ka kodanike tasandil sallivalt ja solidaarselt suhtuma nendesse, kelle elu on ohus, kelle inimõigusi rikutakse või kes elavad masendavas vaesuses. Olgu nendeks siis tõlgid Afganistanis või põgenikud Vietnamist. Nad ei ole mutrid, vaid samasugused inimesed nagu meie.
(Artikkel ilmus toimetatud kujul 14. mai ajalehes Postimees: Silver Meikar: mutrikese Omari eriteened)
Eesti, Birma ja Reformierakond
EGA ALTERNATIIVI KA EI OLNUD: Silver Meikar kirjutas raamatu Birmast ja Eestist. „Pilk Birmast. Poliitmalaaria“ on selle nimi. Kuidas Eesti ja Birma ning poliitika tänu reformarite rahastamisskandaalile ühtede kaante vahele plaksatasid, seda seletab nüüd härra Meikar ise.
Suruda ühte raamatusse Eesti ja Birma on muidugi provokatiivne. Kahte riiki lahutab üle 7000 kilomeetri ja sellest veel mõõtmatult pikem kultuuriline, keeleline ja ajalooline vahemaa. Kuid minu jaoks, ja nii ka raamatus, põimusid nad eelmise aasta suvel üheks. Nende lausetega saab lühidalt kokku võtta selle, millest raamat räägib. Taust on muidugi märksa laiem.
Kuidas erakond mind ka teisel pool maakera jälitas
Eelmise aasta märtsis Birmasse lennupileteid ostes tegin otsuse, et täidan pisut seda tühimikku, mis eestikeelses kirjanduses selle riigi kohta valitses. Jätsin targu lahtiseks, kas kirjatükist tuleb reisiraamat, sissejuhatus Birma ajalukku või poliitilise hetkeolukorra analüüs.
Kuidas oleksin ma toona võinud teada, et minu 22. mail Postimehes avaldatud artikkel „Erakondade rahastamisest. Ausalt“ toob kaasa nii mastaapse Reformierakonna rahastamis- ja valetamisskandaali, et selle taak jälitab mind ka kuu aega hiljem teisel pool maakera seigeldes. See sai valdavaks mu mõtetes, kujunes mentaalseks filtriks, läbi mille ma Birmas kogetut analüüsisin ja mis leidis koha märkmetes, mida reisil iPadi toksisin.
Muidugi ei ole Birma Eestiga üksüheselt võrreldav. Pigem võib öelda, et Birma on rohkem see, mida Eesti ei ole. Mis saabki meil olla ühist ajalooliste budistlike dünastiatega, koloniaalokupatsiooni ja aastakümneid kestnud sõjaväelise riigivalitsemisega.
Valida, et mitte kaotada võimalust valida
Eestis tunnevad mõned end ohustatuna, kui muistse vabadusvõitluse kontseptsioon kahtluse alla seatakse, kuid Birmas oldi selleks ajaks – 13. sajandi esimeseks pooleks – saadud maitsta juba poolteist sajandit õitsenud Bagani Impeeriumi vilju. Nüüd, kaheksa aastasada hiljem, põlistame meie oma vabadust, Birmas aga püütakse murendada põlistatud diktatuuri. Küsisin oma eelmise, 2008. aastal toimunud reisi ajal karenite eksiilvalitsuse poliitikult, mida ta mõtleb demokraatia all. „Birma võiks olla sama demokraatlik kui Hiina,“ vastas ta säravate silmadega.
Kui riikidevahelisi sarnasusi otsida, on need pigem geopoliitilised. Birma, kus Prantsusmaa suurusel territooriumil elab 60 miljonit elanikku, on ikkagi kõigest väikeriik. Väikeriik Hiina, India ja Ameerika Ühendriikide geopoliitilises mängus. Birma valikud on sama ahtakesed kui Eestil: ka seal on olukordi, kus tuleb valida ette antud halbade võimaluste vahel, et mitte kaotada võimalust üldse valida.
Inimesed ja nende soovid kaugust ei küsi. Tung turvalisuse, õiguse ja õigluse järele kehtib nii Eestis kui ka Birmas. Need võivad küll tähendada erinevaid asju, kuid põhinevad samal vundamendil. Sama kehtib ka hirmu, selle tekke- ja toimemehhanismide kohta.
Seal mõtete avamine, meil raamidesse sulgemine
Birmalasi on aastakümneid vangistatud ja tapetud mitte ainult valesti rääkimise, vaid ka valesti mõtlemise eest. Tapetakse ka praegu, näiteks Katšini osariigis, mida ma oma reisil külastasin. Kuid viimasel paari aastal on toimunud mõned muutused hirmuvalitsuse vähendamiseks.
Kohalikud kinnitasid, et nende hirm arutada poliitika üle on suuresti kadunud. Küll jääb puudu oskustest, sest Birma sotsialistlik-utoopiline haridus- ja poliitsüsteem on püüdnud tasalülitada neid aju funktsioone, mis tegelevad mõtlemise ja analüüsiga. Aastakümneid pidi vastu vaidlemata uskuma ühte tõde ja teadma, et alternatiive ei ole.
Arusaam ühest tõest ja alternatiivide puudumisest pole ka meie poliitikale võõras. “Kui me näeme poliitikut, kes täpselt teab, mida on vaja teha, kes ei kahtle, on see parimal juhul rumal poliitik, kehvemal juhul aga ohtlik,”* arutles Juri Lotman paarikümne aasta eest. Eks selliseid ole alati olnud, kuid viimasel ajal nad isegi ei häbene enam oma eksimatust ja asendamatust otse ja avalikult kinnitada.
Alternatiivide puudumine muudab arutelu mõttetuks. Kui keegi väidab, et teab tõde, siis välistab ta selles kahtlemise. Ohtlik on see olukorras, kus „asendamatu“ riigirooli hoiab.
Seetõttu tundubki, justkui tõmbaks miski kaht nii kauget ja erinevat riiki, Birmat ja Eestit, teineteise poole. Seal toimub suletud mõtlemise avamine, meil püütakse kohati mõtteid teatud raamidesse sulgeda. Võib juhtuda, et me kunagi poolel teel kohtume.
Aga optimistina loodan, et Birma jõuab ühel päeval siia, kus oleme meie, veelgi parem, kui oleksime selleks ajaks hoopis edasi liikunud.
Asjade välised küljed
Kuid kõik eelnev, just nagu ka raamatusse jõudnud Birma ajaloo, kultuuriloo ja poliitika lühitutvustused, on vaid taustaraamistik. Tegelikult – ja peamiselt – on see sügavalt isiklik raamat. Kirjutan mõtetest, hirmudest ja küsimustest, mis valdasid mind Reformierakonna rahastamis- ja valetamisskandaali puhkemise esimesel kuul ning Birma reisi ajal.
Nii nagu Birma näib enamikule sellisena, nagu meedia seda peegeldab, teatakse ka Reformierakonna skandaalist vaid välist külge. Pisut said kardinate taha pilku heita need vähesed, kes NO99 etendust „Reformierakonna juhatuse koosolek“ vaatamas käisid või selle käsikirja lugesid.
Tahan loota, et mu raamat aitab seletada, miks asjad siin ja seal selliselt kulgenud on. Mitmed seigad, mida läinud aasta mais-juunis vaid oletasin, on praeguseks kinnitust saanud. Kas või see, et muutused Birmas on alles algusjärgus, või et Reformierakond on alternatiivsele arvamusele suletud.
Kuid raamatut lugedes tuleb meeles hoida, et see on minu isiklik vaade – paratamatult subjektiivne, kitsas ja valikuline, ja sellisena vaid üks paljudest alternatiividest. Kirjutan ausalt (ja ehk liigagi avameelselt), kuid ei pretendeeri kõikehõlmavale tõele. Ehk on just teadmine oma piiratusest see, mis meid inimestena masinast – ja masinlikest poliitikutest – eristab.
* „Jalutuskäigud Lotmaniga”, toim. Mihhail Lotman, TLU Press 2010; lk 242
(Artikkel ilmus KesKusi aprillinumbris: Silver Meikar: Eesti, Birma ja Reformierakond)
Silver Meikar: surm ja inimõigused
Pommiplahvatused Bostonis, moslemite tapmine Birmas, enesesüütajad Tiibetis, ent ka eutanaasia lubamise arutelu Eestis. Surma seos inimõigustega on teravalt ja pidevalt päevakorras.
Inimõiguste ülddeklaratsioon ütleb, et igaühel on õigus elada, olla vaba ja tunda end turvaliselt. Kõlab selgelt ja lihtsalt, vähemalt esmapilgul. Pisutki süvenedes saab selgeks, et need õigused on omavahel konfliktis ning pole ka üheselt mõistetav, kellele need kuuluvad.
Üks osa maailmas toimuvast inimõiguste-alasest debatist keskendubki vabaduste ja turvalisuse tagamise konfliktile. Nii küsiti ka pärast traagilisi sündmusi Bostonis, kas maraton oli piisavalt turvatud ning kas karmimate meetmete kasutusele võtmine oleks põhjendatud. Pole lihtne leida tasakaalu vabaduste tagamise ja võimalike ohtude vältimise vahel, kuid veelgi keerulisem on küsimus, kellele kuulub õigus elu üle.
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ütleb, et igaühe õigust elule kaitstakse seadusega. Euroopa Inimõiguste Kohus on seda artiklit tõlgendades leidnud, et õigus elule ei anna õigust otsustada oma surma üle. Kui elust loobumise otsuse tegemine ei kuulu inimesele, siis kas elu pole mitte riigi poolt peale surutud kohustus? Sest mis õigus see on, millest selle «omanik» loobuda ei või.
Hiljuti lahkunud ja Eestis paljude seas kõrgelt hinnatud Briti kunagine peaminister Margaret Thatcher on muuseas andnud inimestele õiguse oma elu üle otsustada. Mitte aga kõigile inimestele, vaid üksnes neile, kes vangistuses viibisid. Kui 1981. aastal alustasid Briti vanglatesse suletud IRA liikmed näljastreiki, ei toetanud Thatcher nende sundtoitmist. Kui esimene neist, Bobby Sands, 5. mail suri, teatas peaminister külmalt: «Mr Sands oli süüdimõistetud kriminaal. Ta valis ise endalt elu võtmise. See oli valik, mida tema organisatsioon paljudele selle ohvritele ei andnud.» Sandsile järgnes mõne kuu jooksul üheksa end surnuks näljutanud kinnipeetavat.
See intsident aitas luua Thatcheri raudse leedi mainet, kuid samuti tõi kaasa rea vastaseid, kes ei andestanud talle ebahumaanset suhtumist inimellu ka Thatcheri enda surmatunnil. Märkimisväärne oli selle juhtumi puhul asjaolu, et õigus oma elu üle otsustada oli neil, kellelt muud õigused olid ära võetud. Vangid võtsid näljastreigiga endale õiguse otsustada oma surma üle, muutes selle poliitiliseks relvaks. Erineval viisil on sarnaselt toimitud ohtralt.
Võib-olla valas täna ajaloolise Tiibeti territooriumil ennast bensiiniga üle 115. meeleheitel inimene ja hüüdis tikku tõmmates: vabadust! Meie sellest ei tea, sest tiibetlaste enesesüütamine on meedias kõige vähem kajastatud teema, kuigi leidis eraldi äramärkimist näiteks USA välisministeeriumi esmaspäeval avaldatud inimõiguste raportis.
2009. aasta 27. veebruaril jalutas Ngabas munk Tapey oma kloostrist lähedal asuvale ristmikule ja süütas ennast. Protokolli pandi vast kirja «Nimi: Tapey. Vanus: 20–25. Põhjus: Teadmata. Otsus: kontrolli suurendamine Kirti kloostris». Arvatakse, et enesetapu otseseks ajendiks oli võimude otsus mitte lubada Kirti kloostri munkadel osaleda Monlamil – traditsioonilisel Tiibeti Uue Aasta palvusfestivalil.
Tapeyst sai alguse enesesüütamiste laine, kuid ekslik on otsida ohvrite motiividest peamiselt religioosset põhjendust. Ka viimane hüüe – «Nõuame dalai-laama tagasipöördumist Tiibetisse!» – enne leekidesse mattumist tähendab midagi palju enamat kui lihtsalt soovi usujuhi naasmist eneseohverdusega mõjutada.
Tiibetis on budism, nomaadiline eluviis, keel, traditsioonid ja kultuur mitte ainult tihedasti põimunud, vaid ka terviku lahutamatud osad. Just selle terviku järjekindel lõhkumine on põhjuseks, miks Tapeyle järgnesid Phuntsog, Tsewang Norbu, Lobsang Kunchkok ... 114 enesesüütajast enamik on olnud kahekümnendates mehed, aga nende seas on ka naisi, alaealisi, vanaemasid ja -isasid. Kardetavasti on see arv märksa suurem, sest sõltumatuid organisatsioone, vaba internetti ja meediat piirkonnas ju pole.
Hiina võimu vastus enesesüütamisele on lihtne: kruvide veelgi tihedam kinnikeeramine, enesesüütajate lähedaste tagakiusamine ning laipade rüvetamine. Tänavapatrullide varustust on täiendatud tulekustutiga, justkui peituks suruvahus ravi eneseohverduste põhjustele. Hiina Rahvavabariigi propagandamasin teeb kõik, et neid traagilisi sündmusi varjata või siis enesesüütajaid terroristideks tembeldada. Ning meie, vaikimisega, toetame neid.
Enesesüütamiste laine on rahvusvahelistes suhetes kahtlemata keerukas küsimus. Terroriakti puhul on võimalik kiiresti avaldada kaastunnet ohvritele, mõista hukka radikaalid ning toetada riigivõimu tegevust mõrvarite tabamisel. Aga Tiibetis on terroristiks ja hirmu külvajaks ju riik, kes rikub tiibetlaste inimõigusi, ja ohvriteks enesesüütajad, kes on kaotanud lootuse.
Tasub vaid meenutada, et revolutsioon Tuneesias ja seejärel ka araabia kevad said alguse leekidest, mis 2010. aasta 17. detsembril enesesüütaja Tarek al-Tayeb Mohamed Bouazizi enda alla matsid. 1965. aastal kirjutas Vietnami budistlik munk Thich Nhat Hanh Martin Luther Kingile: «Enda põlemapanemine on tõestus sellele, kui oluline on süütaja sõnum.» Kui inimesed on nii meeleheitel, et on valmis võtma endale õiguse otsustada oma surma (seega ka elu) üle, on inimõiguste olukord riigis väga halb.
Ei tasu arvata, et enesesüütamine on poliitiliseks relvaks vaid aasia ja araabia maades. Nõukogude Liidu tegevuse vastu Praha ülestõusu ajal süütas ennast Varssavis 1968. aasta 8. septembril Ryszard Siwiec ning neli kuud hiljem Jan Palach Prahas. 1972. aasta 14. mail valas ennast Kaunase muusikateatri ees kolme liitri bensiiniga üle Romas Kalantas ja protestis end põlema pannes Nõukogude okupatsiooni vastu Leedus. Samal aastal järgnes talle 13 kaasmaalast.
Kuid arutelu surma ja inimõiguste üle on üleval ka riikides, kus inimõigused ja kodanikuvabadused on tagatud. Seal ei ole siseriikliku debati teemaks poliitilised enesesüütamised, küll aga küsimus, kellele kuulub õigus elule. Suhtumine suitsiidi on enamasti taunitav, kuid eutanaasia küsimuses lähevad arvamused lahku. Näiteks Šveitsis, Madalamaades ja mitmes USA osariigis on see lubatud.
Eelmisel aastal kaitses Kaia Hälvin Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas magistritöö «Eutanaasia teistes riikides ja homses Eestis», kus lisaks rahvusvahelise praktika tutvustamisele ja empiirilisele analüüsile koostas autor ka seaduseelnõu, mis vastuvõtmisel legaliseeriks vabatahtliku aktiivse eutanaasia täisealistele täieliku teovõimega isikutele, kes on terminaalselt haiged.
Autori läbi viidud empiirilise uuringu tulemustest selgus, et kuigi uuringus osalenud peavad aktiivset eutanaasiat vajalikuks, leiavad üksnes advokaadid, et aktiivne eutanaasia tuleb kindlasti seadustada (54 protsenti), prokurörid, kohtunikud ja arstid leiavad, et meie ühiskond ei ole praegu selleks valmis. Samas põhimõttelisi eutanaasia rakendamise vastaseid oli üksnes 13 protsenti.
Eutanaasia pole seega peamiselt õiguslik, vaid moraali ja eetiliste tõekspidamiste küsimus, ning just sellises võtmes tõusis see taas päevakorrale Eesti Päevalehes avaldatud Andrei Hvostovi artikli järel. Artikli põhifookus oli küll suunatud raskesti haigete hooldamisele ja vildakale sotsiaalsüsteemile, kuid ühe kõrvalteemana tõstatus tava- ja sotsiaalmeedias ka eutanaasia küsimus.
Klassikaraadio «Ööülikooli» sarjas salvestatud loengus «Arusaamise vastutus» rääkis Mihhail Lotman muu hulgas keskaegsest koolist, mille eesmärk oli inimesi ette valmistada väärikaks eluks, mis tähendas ka väärikat surma. Sest surm ei ole lõpp, vaid perspektiiv, mis annab väärtuse kogu elule.
Tollal oli surm elu osa, elati selle pidevas juuresolekus. Ühe katuse all kasvasid koos mitu põlvkonda ja alati oli keegi, kes oli haige või suremas. Ühiskond oli nii üles ehitatud, et väetite hooldamine ja ka surm oli elu paratamatu ja loomulik osa, nüüd tahame «nendest» lahti saada, saates nad haiglasse või vanadekodusse.
Lotman leidis, et nüüdisajal tähendab eluks valmis olemine seda, et me teeskleme, et surma ei ole. Inimene häbeneb surma ja peidab seda ära, ei tunnista seda, põgeneb selle eest. Just seetõttu näib mulle, et arutelud Hvostovi artiklist alguse saanud teemadel saavad olema vaid rasked ja ebameeldivad. Riik ei taha voodihaigetega tegeleda, sest see on tülikas ja osa poliitikute arvates majanduslikult liiga koormav. Palju koormavam on see aga lähedastele, kes hooldamise kohustust võttes peavad sageli suuresti loobuma oma tööst ja elust.
Veelgi keerulisem saab olema arutelu teemal, kas parandamatult haigel ja valude käes kannataval inimesel peaks olema õigus väärikalt lahkuda. Kaia Hälvin kasutab eutanaasiat määratledes saksa õigusteadlase Karl Englischi seisukohta, et eutanaasia on kaastundest põhjustatud tahtlik tegu, elu lühendamine ravimatute valude või vaevuste olemasolul ja surma suhtelises läheduses, nn terminaalses seisundis. Autor leiab, et seega on eutanaasia põhimõtteliselt võimalik ainult surija suhtes ehk eutanaasia on surija abistamine suremisel, aga mitte suremiseks. Vastuargumente eutanaasiale on samas palju – alates võimalikust vastuolust arstikutse-eetika ja Hippokratese vandega kuni selleni, et täna veel ravimatu haigus võib homme olla ravitav.
Inimõiguste seisukohalt saab ikka ja jälle küsida, et kui igaühel on õigus elule, siis kellele kuulub õigus surma üle, mis – soovime või mitte – on elu lahutamatu osa.
(Artikkel ilmus Postimehe nädalavahetuse lisas AK (04.05.2013): Silver Meikar: surm ja inimõigused)
(Kaia Hälvin: Eutanaasia teistes riikides ja homses Eestis. Magistritöö, Tartu 2012 )
„Ühe-Ukraina-daami“ probleemist
Ukrainas pole probleemiks vaid poliitilised kohtuprotsessid opositsiooniliidrite üle, vaid järjest süvenev õigusriigi ja inimõiguste põhimõtete eiramine. Ka seetõttu on Ansipi „ühe daami“ retoorika enam kui kohatu, sest seeläbi püüab ta pisendada tegelikku probleemide ulatust vaid Julia Tõmošenko küsimusele.
Olin mõtetes veel 10. aprillil Euroopa Parlamendis toimunud Tiibeti konverentsil rääkitul ning otsisin netist lisainfot Šveitsis alanud dalai laama visiidi kohta, kui Eesti online meedias jäi silma peaminister Andrus Ansipi arvamusavaldus. Tema hinnangul ei tohiks «ühe daami» küsimus takistada Ukraina ja Euroopa Liidu suhete arengut. (PM: Ansip: «ühe daami» küsimus ei tohiks takistada Ukraina ja ELi suhteid)
Kirjutasin kaks säutsu, ( @meikar: „#ühedaami küsimus Ukrainas, #ühemehe küsimus Hiina poolt okupeeritud Tiibetis jne ei tohiks mitte midagi segada. Pole oluline ja kõik!“ / @meikar: „Freedomhouse langetas Ukraina poolvabade riikide hulka 2011, meediavabadus kannatab, poliiitilised kohtud.... Ja #ansip näeb vaid #ühtdaami“), kuid 2x140 tähemärgist jääb väheks.
Termin „ühe daami küsimus“ kõlab seksistlikult ja ülbelt. Julia Tõmošenko on endine Ukraina peaminister ning tema nime „unustamine“ on ebaviiskas, rääkimata siis sellest, et Eesti peaminister viitas tema soole. Sellist sõnakasutust ei ole poliitiliselt kallutatud kohtuprotsessi ohvri suhtes kasutanud ükski teine Euroopa liider.
21. veebruaril esitas Vabariigi Valitsus Riigikogule ettekande Eesti välispoliitikast ja valitsuse nimel kinnitas Urmas Paet, et „inimõigused ja väärtused on läbiv teema kõigis välispoliitilistes küsimustes, olgu selleks julgeolek või Euroopa-poliitika, majandus- või konsulaarvaldkond.“ Nüüd väidab valitsuse juht, et pole õige ELi ja Ukraina suhteid ainult ühest isikust ja tema saatusest sõltuvusse panna, sest „meil on strateegiline huvi arendada suhteid, sealhulgas ka majandussuhteid ELi ja Ukraina vahel“
Ukraina on vaieldamtult strateegiliselt oluline riik Euroopas, kuid majandus- ja geopoliitilised huvid ei anna õigustust sulgeda silmad seal süveneva kodanike- ja ka inimõiguste rikkumiste ees. Juba aastal 2010 langes Ukraina Piirideta Reporterite koostatud riikide pressivabaduse pingereas 89-lt kohalt 131-le. FreedomHouse on alates 2011. aastast paigutanud Ukraina pool-vabade riikide sekka. Nende organisatsioonide positiivseid hinnanguid Eestile peab valitsus oluliseks ning just seetõttu on eriti küüniline mitte usaldada nende Ukraina raporteid.
See, et ka Julia Tõmošenko ajal kaotasid Eesti investorid Ukrainas raha, ei ole mingiks vabanduseks kohtuprotsessile, mida Euroopa liidrid on nimetanud poliitiliseks kättemaksuks. Sellise sõnavõtuga toetas Ansip selgelt praegust Ukraina võimueliiti ning selle meetodeid opositsiooni vaigistamiseks. Selline sõnavõtt ei aita aga kuidagi kaasa probleemi lahendamisele – massilisele korruptsioonile Ukraina – mis on olnud ja jätkuvalton Euroopa investorite peamine mure Ukrainasse investeerimisel.
Valitsus saab tagada Eesti välispoliitiliste (sh investorite) huvide kaitse, kui ta koos teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega kasutaks kõiki vahendeid selleks, et Ukrainas väheneks korruptsioon, tugevneks õigusriik, poliitilised kohtuprotsessid lõppeksid, poliitvangid vabastatakse, suureneks meediavabadus ning tagatakse inimõiguste kaitse. „Ühe daami“ poliitretoorika on kahjulik ja mitte ainult Ukrainale.
Poliitikahuviliste kool 4: kas rahvas on tõesti rumal?
Annika Uudelepp, Praxise juhatuse esimees
Urmo Kübar, Vabaühenduste liidu EMSL juhataja
Silver Meikar, Inimõiguste Instituudi nõunik
Urve Eslas, arvamustoimetaja
Seekordne «Poliitikahuviliste kool» võtab vaatluse alla küsimuse, millest on tulnud arusaam, et rahvas on pigem rumal kui arukas otsustaja. Mida lähemale laupäeval toimuv Rahvakogu jõuab, seda sagedamini selliseid arvamusi – sõltuvalt olukorrast ja auditooriumist kas rohkem või vähem looritatult – kostab. Kuna poliitilises kommunikatsioonis kasutatavatel arusaamadel on kalduvus saada domineerivaks, siis võib kergesti jõuda järeldusele, et midagi rahva otsustada jätta tähendaks see juba ette ebaõnnestunuks kuulutada.
Kui aga arvamust «rahvas on rumal» lähemalt analüüsida, selgub, et segamini aetakse ja ühe mõiste alla koondatakse vähemalt neli asja: infopuudus, keeleerinevus, kaasamiskogemuse nappus ja massikäitumise spetsiifiline iseloom. Ükski neist ei tähenda loomuomast rumalust – kolm esimest on kommunikatsiooniprobleemid ja neljas on organisatoorne küsimus – ning kõik neli on välditavad.
Kõige taustal aga kumab läbi uskumus vertikaalse juhtimispõhimõtte ainuvõimalikkusest ning ekspertotsustusest kui parimast otsustamise viisist. Teisisõnu, lähtutakse Platoni riigimudelist, kus liidritena nähakse valgustatud filosoofe, kes lihtrahvale ütlevad, kuidas asjad tegelikult on ja kuidas riiki õigesti juhtida tuleks.
Usk ekspertidesse
Usk ekspertide ühiskonda peegeldub ka argumentides, mida rahva rumaluse kohta tuuakse. Esimesena armastatakse tavaliselt rõhutada inimeste eksperdikogemuse puudumist. Leitakse, et küsimused, millega tänapäeva ühiskonnad peavad rinda pistma, on nii keerulised, et nendega toimetulek eeldab üha varasemat, algkoolikatsetest algavat spetsialiseerumist ja pidevat tööd oma teadmiste täiendamisega. See on mistahes üksikus küsimuses jõukohane vaid vähestele, kõige võimekamatele inimestele, keda tunneme kui vastava ala eksperte. Et eksperdid saame olla vaid väga vähestes küsimustes, siis leitakse, et järelikult on enamik inimesi enamikus küsimustes võhikud.
Teine, mõnevõrra erinev argument rahva väidetava rumaluse kinnituseks on see, et kui inimesed ka ükshaaval mõtlevad ja tegutsevad vähemalt enda seisukohalt küllalt arukalt, siis kollektiivina toimides see võime minetatakse.
Näiteid pole siia tõesti raske leida. 2010. aasta sügisel puhkenud «tatrapaanika» ajal hakati seda meie toidulaual kaunis marginaalset teravilja järsku suuremates kogustes varuks ostma, sest levisid kuuldused tatra peatsest otsalõppemisest. Nõudluse kasvuga loomulikult kaasnenud hinnatõus näis tõestavat, et kartustel on tõsi taga, ning õhutas veel enam ostma. Tagajärjeks olidki ajutiselt tühjad letid ning põhjendamatult suur kogus suhteliselt kallilt ostetud tatart inimeste köögikappides.
Massihüsteeriate tagajärjed ulatuvad hiljem piinlikuna tunduvate soengu- ja rõivamoodide kandmisest börsimullide ja -krahhideni ning naabritapusõdadeni. Tõepoolest, ons õigus Friedrich Nietzschel, kes ütles, et kui üksikisiku puhul on hullus erand, siis grupi puhul reegel?
Mõlemad lähenemised viivad tõdemuseni, et parim viis probleemi lahendamiseks on leida vajalike teadmiste ja oskustega eksperdid. Rahva rolli sellises eksperdikeskses ühiskonnas nähakse ekspertide või nende kontrollijate volituste uuendamises, näiteks valimistel.
Selles arusaamas aga peitub kaks vastuolu. Esiteks, suutlikkus valida välja parim ekspert peaks eeldama valija veel suuremat ekspertiisi. Teiseks, arusaam ekspertteadmistest kui objektiivsest ja sõltumatust tõest on üldisemalt asendunud juba arusaamaga, et ka ekspertide teadmised on piiratud ning mõjutatud erialastest või maailmavaatelistest väärtushinnangutest. Mis veel olulisem: ise nad seda ei tea.
Teisisõnu: ka eksperdid eksivad, nagu kõik ülejäänud inimesed, ning mida väiksem ja homogeensem on otsust tegev grupp, seda suurem on tõenäosus, et võimalikud vead otsuses jäävad üles leidmata.
See ei tähenda, et eksperte pole vaja, vaid et vaja on väga erinevat ekspertiisi, formaalharidusest pärineva kõrval ka isiklikel kogemustel põhinevat. Mis omakorda tähendab, et igaühel võib olla olulisi teadmisi ja kogemusi, olemaks ekspert.
Küsimus on organiseerimises
Kui igaüks võib olla ekspert, ent rahvahulgad võivad kergesti käituda rumalalt, kuidas siis tagada, et otsuste tegemisel võimenduks just inimeste tarkus? 2004. aastal ilmunud raamatus «Rahvahulkade tarkus» («Wisdom of Crowds») nimetab James Surowiecki kolm tingimust, mis selleks luua tuleb.
Et inimhulgad oleksid targemad kui selle üksikud liikmed, peavad osalejad tooma otsustusprotsessi erinevaid vaatenurki, teadmisi ja kogemusi, see tähendab, olema üksteisest piisavalt erinevad. Samasuguse taustaga – samalt erialalt, vanusest, rahvusest, soost jne – inimestel on üksteist küll kergem mõista, aga raskem täiendada.
Üks Surowiecki ilmselt üllatavamaid väiteid on, et parimad kollektiivsed otsused ei teki mitte konsensuse ja kompromisside kaudu, vaid just tänu eria rvamustele. Seega on tähtis tagada osalejate sõltumatus, et nad lähtuksid valikut tehes oma parimast äranägemisest, mitte ei üritaks jäljendada autoriteete või üksteisele meeldida. Paradoksaalselt tähendab see, et liiga palju infot teiste arvamustest muudab grupi rumalamaks.
Tõsi, siin tuleb silmas pidada, et Surowiecki räägib olukordadest, kus saab öelda, et teatud vastus on õige või õigem kui teised. Päriselus pole aga sageli väärtuseks mitte üksnes objektiivselt parima (efektiivseima, kiireima, odavaima vms), vaid sellise lahenduse leidmine, mis osalistele enim meeldib – selle selgitamiseks on konsensuse ja kompromisside otsimine vältimatu.
Kolmanda tingimusena toob Surowiecki esile, et protsessis peab olema mehhanism, mis muudab inimeste üksikud arvamused kollektiivseks – valikute tegemise puhul näiteks hääletus- või muu eelistuste teadaandmise süsteem, kirjutatud või kirjutamata reeglid jms.
6. aprillil kogunev Rahvakogu arutelupäev on neid tingimusi arvesse võtnud. Tehtud ettepanekud, neid seminaridel analüüsinud eksperdid ja juhuvalimi alusel valitud arutelupäevale kogunejad toovad kokku erinevad vaatenurgad. Aruteludes ei ole eesmärk otsida konsensust, vaid kõrvutada erinevad sõltumatud seisukohad. Neist toob hääletus välja tervikpildi.
Paari nädala eest hakkas Euroopa Parlament liikmesriikide esinduskogudele pakkuma internetisüsteemi, mis lihtsustab muudatusettepanekute tegemist ning muudab ka seaduste loomise protsessi kergemini jälgitavaks. Võib-olla peaks riigikogu kaaluma seesuguse süsteemi kasutuselevõtmist, et seeläbi tekiks rahval arusaam, kuidas muudatusettepanekud seadustesse jõuavad (või ei jõua).
Kuid igasugustest e- ja mitte-e-abivahenditest tähtsam on muutus mõtlemises. Kui võim näeb kaasamises vaid vahendit tehtud otsuste legitimeerimiseks, rahvaalgatuses ohtu põhiseaduslikule korrale ning kriitikas põhjendamatut rünnakut, siis on ka mõistetav, miks võimalusse poliitiliste otsuste tegemisel rahvale osalemisvõimalust pakkuda suhtutakse pigem skeptiliselt.
Tõsi, rahva osalusel sündivast mõeldes on võimalik minna ka liiga utoopiliseks ning vahel on mõned sellised ideed kantud ka lapsikust usust, et võrgustunud ühiskond suudab kõiki asju lahendada uut moodi. See pole kindlasti nii, kuid samas ei tähenda see, et rahvast ei saaks rohkem kaasata nii tehnoloogiavahenditega kui ilma nendeta.
Tõkked üksteise mõistmisel
Rahva eeldatava ebapädevuse taga on sageli üksteisest möödarääkimine, mille põhjuseid võib nimetada viis. Selliseid keeleprobleeme sageli alahinnatakse ja kiirelt kipub sündima diagnoos «ebapädev». Tegu on barjääridega üksteise mõistmisel, mis tuleb edukaks dialoogiks teadlikult maha võtta.
Üheks suurematest probleemide allikaist on ebapiisav info, mille põhjal on raske olla ühises inforuumis ja mõista aruteluteemaga seonduvat. Kuigi Eesti on eesrindlik e-riik ja info levitamise kanalitest pole puudust, on info ebapiisavus üks sagedasemaid kaasamisprobleeme – olgu siis selle leidmine keeruline või töömahukas, pikkadest ja keerulises keeles materjalidest iva leidmine raske või puudub mingis arutelus oluline taustamaterjal.
Kuid vähese info taga võib olla ka ratsionaalne ignorantsus. Sel juhul on otsus mitte teada inimese teadlik valik – ja ka selleks peab inimesel õigus olema.
Teiseks keeleprobleemiks on erinev mõisteruum. Keel, mida eksperdid kasutavad, on sageli juriidiline kantseliit, mis on tavakeelest kaugenenud ja millest arusaamine, kõnelemata kaasarääkimisest, on muutunud omaette probleemiks. Seetõttu on valdkonna asjatundjate jaoks saanud pingutavaks pidada dialoogi inimestega, kes kasutavad erialatermineid ebatäpselt. See omakorda võimendab arusaamist, et nendega, kes ekspertkeelt ei valda, ei ole mõtet ka arutelusid pidada, ning paneb inimese, kes soovib kaasa rääkida, juba ette vähem tõsiseltvõetava positsiooni.
Keeleerinevuse küsimust oleks lihtne lahendada, kui seda soovida. Vaja on empaatiavõimet ja kuulamisoskust, et aru saada, mida inimene öelda tahab, isegi kui ta ei väljenda end täpsete erialaterminitega. Üks selliseid näiteid on rahvakogu.ee-s palju kõneainet pälvinud ettepanek lõpetada häälte ülekandmine. Valdkonna eksperdi loomulik esmane reaktsioon võib olla, et see pole probleem, sest Eesti valimissüsteemis ei toimu häälte ülekandmist. Kui aga sõnavõttudesse süveneda, võis aru saada, et rahul ei oleda kompensatsioonimandaatide süsteemiga ja leitakse, et üleriigilised nimekirjad võiks ära kaotada.
Kolmas arusaamatuste põhjus võib olla teistmoodi teadmised. Näiteks kui üks aruteluosaline tunneb täpselt õigusruumi ja valdab statistikat, aga teisel on hea ülevaade sellest, mis selles asjas tegelikult kohapeal toimub. Nii võibki juhtuda, et ühisosa ei leita, sest õigusruumi tundja püüab aru saada, kas õiguslikult on kõik korrektne, ja teine seletada tegelikku olukorda. Sellest barjäärist on üsna lihtne üle saada, kui olla aktiivne kuulaja ja olla kursis tegelike oludega, et mõista, kas õigusakt tegelikult töötab ja mida näitab statistika.
Neljas tõke üksteisemõistmise teel võib peituda erinevas väljendusoskuses, mis ei võimalda aruteluosalistel asjakohaselt väidelda oma arvamuste üle. Elementaarsed väitlusoskused ja arutelukultuur oleks siin suureks abiks, et eristada põhjust ja tagajärge, mõtestada probleeme ning teha loogilisi järeldusi. Kui seda ei osata, võivad arutelud muutuda nn vihakoosolekuteks, kus kõige paremini paistavad töötavat sõim ja ülekarjumine.
Viies tõke on seotud aruteluprotsessi endaga. Näiteks ei eristata alati kolme etappi: 1) diskussiooni algatamine ja probleemide selgitamine; 2) võimalike lahendusvariantide pakkumine ja arutelu nende üle; 3) eelnõu või muu otsustusdokument, millega vormistatakse sobivaim lahendusvõimalus. Nii võib juhtuda, et esimeses etapis hakatakse lahendusvõimalusi välistama ja nii tapetaksegi asjalik arutelu.
Seega on oluline roll mõistlikel ja selgetel aruteluprotsessidel, et igaüks saaks aru, mis etapis ollakse, ja neist kokkulepetest ka kinni peetaks. Samas ei tohi vorm hakata sisu üle domineerima – nii võib tekkida nn soojapuhuri efekt, mida kirjeldas Postimehes Liis Kuresoo («Läbirääkija või soojapuhur?», PM 06.03), kus arutelu osalised on kokku kutsutud, kuid arutelul pole sisulist kaalu ega mõtet.
Seega: arusaamal «rahvas on rumal» on mitu väga erinevat komponenti. Kuid enamasti ei johtu ükski neist inimestest endist, vaid on kommunikatsiooniprobleemid või lihtsalt vähese organiseerimise küsimus.
«Poliitikahuviliste kool» on artiklisari, kus mitme eriala asjatundjad analüüsivad aktuaalseid poliitilisi sõnumeid ning annavad nõu, kuidas neid saaks paremini koostada ja mõista.
Lugemissoovitus:
• James Surowiecki «Rahvahulkade tarkus» («Wisdom of Crowds»)
• Paul Graham «Kuidas mitte nõustuda» («How to disagree») http://www.paulgraham.com/disagree.html
• «Inimesed ja osalemine. Kuidas kaasata kodanik otsusetegemisse» («People and Participation. How to Put Citizens at The Heart of Decision-Making», Involve 2005)
• «Ühenduste kaasamine» («Engaging communities. Good practice case studies», Office for Public Management 2008)
• «Kaasamise käsiraamat ametnikele ja vabaühendustele» (Riigikantselei ja EMSL 2009)
(Artikkel ilmus 5. aprillil ajalehes Postimees: Poliitikahuviliste kool 4: Kas rahvas on tõesti rumal)
Go Reisiraamat esitleb: Silver Meikari “Poliitmalaaria. Pilk Birmast”
Sel neljapäeval kell 16.00 esitleb Go Reisiraamat Tallinnas Kirjanike majas Silver Meikari trükisooja raamatut „Poliitmalaaria. Pilk Birmast”, kus põimuvad läinud aasta suvel saadud Birma-kogemused samal ajal kodumaal hoogu kogunud Reformierakonna rahastamisskandaaliga. Autorit küsitleb Mihkel Raud.
Raamatust selgub, et nende kahe riigi puhul on ka midagi sarnast: ehkki poliitiline süsteem on erinev, on inimeste püüdlus mõttevabaduse poole sama. Teose selgrooks on poliitilised mängud ja üksikisiku võimalus neis midagi muuta, hirm ning mõttevabadus. Ühtlasi laseb Silver Meikar lugejal näha rahastamis- ja valetamisskandaali seda poolt, mis meedia pilgu eest kõrvale jäi, kuid milleta tehtu motiivide, tausta ja tagajärgede kohta on raske hinnangut anda.
Raamatu kirjastaja Tiit Pruuli sõnul on tegu ühe parima näitega eesti reisikirjanduses, kuidas orgaaniliselt on seotud kodu ja reisimine, lähedane ja kauge. „On ju teada, et mitmed kodused asjad paistavad eemalt vaadates selgemini kätte. Korraks kõrvale astumine on lubanud Silver Meikaril värskelt ja teravalt vaadelda, mis tema tõttu ja tema ümber 2012. aastal meie poliitikas toimus.“
„Poliitmalaaria. Pilk Birmast” väljaandja on Go Reisiraamat, mis on kirjastanud enam kui 50 reisimisest või erinevate maailma paikade kultuuri-, aja- ja loodusloost jutustavat teost. Raamatu toimetas Urve Eslas ning kujundas Tõnu Kaalep.
Lugupeetud ajakirjanikud! Olete oodatud raamatu esitlusel osalema ning teemat kajastama.
Osalemissoovist teada andmine ja lisainfo:
Kersti Gorstov
Kommunikatsioonijuht
AS Go Group
Tel: + 372 555 05 444
E-post: kersti.gorstov@go.ee
Poliitmalaaria. Pilk Birmast
Suruda ühte raamatusse Eesti ja Birma on muidugi provokatiivne. Kahte riiki lahutab üle 7000 kilomeetri ja sellest veel mõõtmatult pikem kultuuriline, keeleline ja ajalooline vahemaa. Kuid minu jaoks, ja nii ka raamatus, põimusid nad eelmise aasta suvel üheks.
Eelmise aasta märtsis lennupileteid ostes lubasinendale, et kirjutan Birmast raamatu. Eesti keeles on selle põneva kultuuri ja ajalooga riigi kohta paraku väga vähe ilmunud. Birmas toimuv on mulle olnud aastaid väga südamelähedane teema ja lisaks 2008. aasta reisile sinna, olen end sellega välismeedia abil pidevalt kursis hoidnud.
Viimasel ajal räägitakse rahvusvahelises meedias palju muutustest, esimestest vabaduse märkidest, mis selles totalitaarses riigis sündimas on, ja tahtsin nendele kinnitust saada. Just vabaduse sündimine, sageli hirmusid ületades on see, mis mind paljude riikide puhul võlub: samasuguseid protsesse olen jälginud ka Valgevenes ja Ukrainas. Need hetked, mil inimesed hakkavad uskuma, et vabadus on võimalik, on alati hindamatud ja iga kord erilised. Ma ei saanud ka seekord teisiti kui pidin sõitma.
Lennupiletid olid ostetud ja viisa taotlus sisse antud ja siis, pärast minu 22. mail Postimehes avaldatud artiklit puhkes Reformierakonna rahastamis- ja valetamisskandaal. Birmasse sõitmata jätta ma ei saanud, kuid selgus, et samavõrra keeruline oli seal olles Eestis toimuvat peast kustutada.
Koju tagasi jõudes ja laua taha kirjutama istudes lõin lahti oma märkmed ja avastasin, et ka need räägivad suures osas Eestist. Mul oli valida, kas jätan raamatu kirjutamise katki või luban peas keerelnud Eesti-teema samuti lehekülgedele. Valisin teise tee ning raamatut kirjutades avastasin, et kaks lugu põimuvad kokku, tekivad seosed ning huvitavad paralleelid.
Ja nagu selgub, sealt, kaugelt vaadates said paljud asjad ka Eesti kohta mõistetavamaks.
Infoks: Raamatu avalik esitlus toimub 4. aprillil kell 16:00 Kirjanike Majas, kus Silver Meikariga vestleb Mihkel Raud.
(Lühendatult Postimees online's: Meikar avaldab raamatu rahastamisskandaalist ja Birmast)
Ideoloogiliselt selge paremerakond tooks sisulise debati
Jõudu tööle, Jaan Männik ja tema mõttekaaslased. Juba uue parem-liberaalse erakonna loomise idee väljakäimine (rääkimata siis õnnestunud teostusest) võib raputada talveunest need, keda pikemat aega on vaevanud ideoloogiline kriis, ning tuua kaasa sisulisema debatti rahandus- ja majanduspoliitika üle.
Üha raskem on aru saada, millist maailmavaadet esindavad end parempoolseteks nimetavad valitsuserakonnad. Tabavalt võttis selle dilemma kokku Meelis Atonen, öeldes naistepäeval eetris olnud Kuku raadio saates: „Kui Ansip rääkis palgalae määramisest, siis mõtlesin õudusega, kuhu Reformierakond veel võiks langeda, populism on seal erakonnas ikka sügavalt juurdunud.“
Kui peamiseks eesmärgiks on saanud võim, siis unustatakse ideoloogia ning aus poliitiline võitlus. Valimisprogrammid koostatakse massiturunduse loogikat järgides, kampaaniad keskenduvad erakonna brändile ning poliitika taandatakse suhtekorralduseks. Pikalt võimutüüri hoidnud erakondadel lähevad lisaks segamini enda ja riigi (või kohaliku omavalitsuse) rahakott, ametikohad politiseeritakse ning süveneb sisemine stagnatsioon.
Kui erakonna bränd müüb, pole valimisi vaja karta. Ka siis mitte, kui bränditurul selles segmendis konkurents puudub. Mitmed edukad ettevõtjad on ka mulle eraviisiliselt tunnistanud, et neil pole mingit tahtmist enam Reformierakonna poolt valida, aga ühtegi teist ettevõtjasõbralikku erakonda ju pole. Männik pole üksi, tal on palju mõttekaaslasi.
Kui keegi suudaks koondada erakonnaks edukad ettevõtjad, majandusvaldkonna eksperdid ning liberaalselt mõtlevad kodanikud, oleks see võimuerakondadele tõsine väljakutse. Sellel erakonnal oleks potentsiaal saada toetust neilt, kes igatsevad taga vana-head Reformierakonda, ehk 15-20 kohta Riigikogus. Need kohad tuleksid eelkõige praeguse Reformierakonna arvelt.
Valdo Randpere Äripäevale antud kommentaar on tunnistuseks nii tekkinud murest kui ka ideede puudusest, kuidas väljakutsele sisuliselt vastata. Kuidas teisiti saakski mõista tema otsitud etteheited Männiku tööga hakkamasaamisest ning (jälle!) igivana Savisaare kaardi laualelöömist. Tean Reformierakonnast mitmeid poliitikuid, kes suudaksid märksa sisulisemalt uue parem-liberaalse erakonnaga debatti astuda.
Oleks nauditav jälgida rahanduseteemalist debatti, kus omavahel võtaksid mõõtu Jaan Männik ja Jürgen Ligi. Ma ei usu, et seal saaks Reformierakonna esindaja korrata mantrat „aga meie ei kehtestaks astmelist tulumaksu“, sest sama maailmavaatega väitluspartner ei laseks sellel sündida.
Uue parempoolse erakonna sündi saaks edukalt takistada vaid siis, kui valitsuserakonnad asuksid iseend sisuliselt muutma . Esiteks peaksid nad uuesti tuletama meelde oma ideoloogia ning teiseks muutma oma tegevust eetilisemaks. Kui nad seda suudaksid, siis võib-olla poleks uut (või uusi) erakonda(i) vajagi.
(Artikkel ilmus 20. märtsil toimetatud kujul ajalehes Äripäev: Meikar: Jõudu Männiku mõttekaaslastele!)
