Silver Meikar: puhastustuli on ainuke võimalus
Inimõiguste Instituudi nõunik Silver Meikar kirjutab, et nõrga sisedemokraatiaga ja korrumpeerunud juhtimisega erakonnad kasvatavad uut põlvkonda moraalilagedaid poliitikuid, kes saavad olla vaid eelmistest veel küünilisemad.
Poliitilise moraali kriisi jäämäe veepealne osa on, et mõned poliitikud ja erakonnad panevad teadlikult toime ühiskonna õiglustunde vastaseid tegusid, mida vahel avastab uurimisorganite või ajakirjanike terav silm. Märksa ohtlikum osa asub sogase vee all, poliitika süsteemis ja seal tegutsejate peas. Isegi paljud patustamisega vahele jäänud ei suuda siiralt mõista, et on millegi vastu eksinud.
Rusikahoop näkku on ühtemoodi valus, olenemata sellest, kas lööja mõistab oma teguviisi kurjust või peab seda normaalseks. Vahe on selles, et teisel juhul normidest ja seadustest ei piisa ning isik jääb alati otsima võimalust end veel kord vägivalla abil kehtestada. Need, kes arvavad, et «poliitika ongi räpane mäng», peavad varjatud annetuste vastuvõtmist, inimestega mittearvestamist, illegaalset luuretegevust ja mõjuvõimuga kauplemist tavapäraseks.
Mitte miski ei seo rohkem kui ühiselt sooritatud kuritegu. Erakonna rahaasjade ja võimule saamisega kaasnevate positsioonide jagamise eest vastutava peasekretäri ametit ei usaldata kunagi isikule, kes võiks parteiladviku eksimusi paljastada. Lojaalsuse ees tagatakse talle täielik toetus ja kaitse, kui ta ise peaks skandaali sattuma.
Isiklikult on mul Priit Toobalist kahju, nagu mul on kahju noortekolooniasse sattunud poisiohtu mehest. Tolle pätitembud on paljuski ju põhjustatud välistest teguritest: kehvast kodusest kasvatusest, halbadest sõpradest ja/või kuritegevust soosivast ümbruskonnast.
Parteis kiiret karjääri ihalev noorsand peab omaks võtma kehtestatud reeglid ning tõestama jäägitut lojaalsust eliidile. Nii toodavad nõrga sisedemokraatia ja korrumpeerunud juhtimisega erakonnad uut põlvkonda moraalituid poliitikuid, kes saavad olla vaid eelnevatest küünilisemad. Nemad ju ei ole ju kunagi näinud, et saab ka teisiti. Meil jääb üle vaid kurvalt ohata: «Nii noor ja juba korruptant.»
Korruptsioon erakondades on oht riiklikule julgeolekule. Kui ka 600-eurose annetuse peale kahtlaselt ärimehelt võidakse algatada riiklik uurimine, siis mida on valmis tegema riigivõimu juures olev poliitik selleks, et päevavalgele ei tuleks märksa suuremad varjatud annetused? Ebaseadusliku tegevusega seotud poliitikud muutuvad kergesti küsitava moraaliga ärimeeste šantaaži objektideks ja seda enam, mida kõrgemale nad karjääriredelil tõusevad.
Ainuke võimalus poliitilise moraalikriisi ületamiseks on puhastustuli erakondade sees ja poliitikute peas. Need, kes teavad, peavad avalikult rääkima, ning need, kes on eksinud, peavad poliitikast lahkuma. Selle saavutamiseks pole vaja uut karmimat seadust, vaid tegelikku sisedemokraatiat.
Üheks sisedemokraatia oluliseks instantsiks, mis võimaldab moraaliküsimusi arutada partei sees, on aukohus. Aukohtud ei ole lahenduseks kriminaalse tegevuse puhul, kuid võivad seda olla juhtumitel, kui juhtivatel kohtadel olevad erakonnaliikmed lähevad vastuollu partei või ühiskonna väärtuste ja põhimõtetega. Näiteks nagu reformierakondlik Otepää vallavõim, kelle tegevusele hinnangu andmise võttis erakonna aukohus lõpuks menetlusse.
Selle juhtumi puhul on tõrvatilgaks meepotis asjaolu, et sisedemokraatia masinavärgi lükkas käima vallavõimu kahtlaste tegevuste meediasse jõudmine. Sama tuleb öelda ka teiste erakondade aukohtu tegevuse kohta. Mis «sise-» see on, kui ta sõltub olulisel määral välistest teguritest?
Pole ime, et IRLi uue esimehe kandidaatide esimese väitluse põhiteemaks kujunes erakonna sisedemokraatia kesine olukord. Kindlasti ei tohiks IRLi liikmed pimesi uskuda kandidaadi ilusaid lubadusi ausast, kaasavast ja avatud asjaajamisest. Erakonna suurkogul 28. jaanuaril võiksid valijad enne sedeli kasti laskmist mõelda, kas «äraostmatute» positsiooni kinnistumine erakonna ladvikus on toimunud demokraatia väärtusi järgides.
Mõnes mõttes on parteide sisedemokraatia kindlate piirideta ala, mille suhtes võib eksisteerida sama palju erinevaid arvamusi kui demokraatia suhtes üldiselt. Nende mõlema eesmärk on aga luua süsteem, mis tagab, et keegi ei saaks valitseda üksi ja igavesti. Sellise süsteemi osaks on kokkulepitud normid, institutsioonid ja protsessid. Parteide sisedemokraatia tagamisel on kõige olulisem protsess ehk kuidas asju tehakse.
Pakun välja viis printsiipi, mille alusel võib hinnata demokraatia olemasolu (või selle puudumist) iga erakonna sees. Need on järgmised: info kättesaadavus kõigile liikmetele; mehhanismid, mis välistavad otsustega manipuleerimise; sõnavabadus ja võimalus parteipoliitikat mõjutada; sisuline võimalus saada valituks juhtorganitesse; erakonna rahastamise ausus ja läbipaistvus.
Iga selle printsiibi kohta võiks kirjutada raamatu ning ka siis ei oleks teema ammendunud. Kindlasti on kõikidel erakondadel ruumi sisedemokraatia parandamiseks, kuid kõik ei ole kahtlemata ka üdini halb. Kolmanda printsiibi heaks näiteks Reformierakonnas oli viimaste parlamendivalimiste programm, mis koostati pikkade avatud arutelude tulemusena. Halvaks pean ma Reformierakonna puhul aga sisedebati arendamiseks loodud e-foorumit, mis sõnavabaduse asemel annab võimaluse seda hoopis pärssida. Vähese kasutajaskonnaga e-demokraatiavahendist ideed sageli kaugemale ei jõuagi.
Samas on tegemist võrdlemisi tühise näitega võrreldes juhtumitega, kus mõne erakonna sisedemokraatia on muudetud sisediktatuuriks. Kui erakonnad jagavad mitteparteilisi töökohti vastavalt lojaalsusele, kui saadikutel keelatakse isegi valla lehte kirjutada või tuuakse olulisteks hääletusteks kohale uued, äraostetud parteiliikmed, sarnaneb see rohkem Valgevene režiimi kui põhjamaise demokraatia vahenditega.
Kriitikanoolte lendu laskmisest hoolimata kinnitan, et Eesti parteid on tunduvalt paremad kui enamikus teistes 90ndatel vabanenud riikides. Samuti usun, et parlamentaarne demokraatia on 21. sajandil parim valitsemisviis ning me oleme paarikümne aastaga suutnud üles ehitada üle ootuste hea riigi.
Seega ei ole ma mitte niivõrd kriitiline, vaid pigem mures. Mures sellepärast, et näen võimu konsolideerumist ning alternatiivide kadumist. Mures, sest parlamentaarse demokraatia alustalad – erakonnad – ei suuda alati mõista oma vastutusrikast rolli. Mures, sest usalduse kadumine erakondade suhtes tähendab alternatiivi – «valgustatud juhi» – populaarsuse tõusu. Ning kõike seda kultiveerib sisedemokraatia ebapiisavus.
Erakondade sisedemokraatia vähikäik algas Res Publica «uue poliitikaga», mida ehiti avatuma ja ausama asjaajamise lubadusega. Tegelikult pani see aluse suletud, populistlikule ja tehnokraatlikule marketingipoliitikale. Ka mina arvasin ekslikult, et noor «äraostmatu» erakond muutub aja jooksul vanade parteide sarnaseks. Vastupidi, Res Publica edu sundis teisi võtma üle nende populistliku taktika ja turundusvahendid.
Üheks parteide eesmärgiks sai liikmeskonna laiendamine vahendeid valimata. Kaubanduskeskuses pensionifondikampaania stiilis erakonda värvatud uuelt liikmelt ei saagi nõuda, et ta liikmemaksu maksaks või oma maailmavaatelt mingit kindlat klassikalist ideoloogiat toetaks.
Sellest veelgi ohtlikum on parteimaastiku väljakujunemisega kaasnenud parteidistsipliin ning sisulise võimuvahetusvõimaluse kadumine. Jah, parteide esimehed, peasekretärid ja piirkondade juhid vahetuvad, kuid uued jätkavad samade vahenditega ega soovi päevavalgele tuua eelkäijate kahtlaseid otsuseid ja tegusid.
Vastupidise näite leiame Saksamaalt, kus 2003. aastal viisid Saksa liberaalse partei FDP uued juhid skandaali kinnimätsimise asemel ise politseisse dokumendid, mis näitasid nende parlamendisaadiku Jürgen Möllemanni kahtlasi rahatehinguid. Möllemann andis 400 inimesele kokku 3,5 miljonit eurot, et nad kannaksid selle oma nime all annetusena parteikontole. Kohtuprotsess käib siiani ning FDPd ootab trahv, mis on vähemalt illegaalselt annetatud summa suurune. Varjatud annetuse teinud sajad inimesed on saanud kriminaalkaristuse ning Möllemann sooritas 2003. aastal (tõenäoliselt) enesetapu.
Ka Eesti poliitika oleks oluliselt puhtam, kui uued juhtorganitesse valitud poliitikud ei pelgaks tuhnida vanades paberites ja pöörduksid kahtlaste tehingute asjus õiguskaitseorganite poole ning kõik lihtliikmed nõuaksid, et nende erakonna poliitikud käituksid moraalselt. Päevaskandaalide lahendamine võib aidata kriisist üle saada, kuid pikaajaline muutus saab toimuda siis, kui keskenduda süsteemsetele puudustele.
(Artikkel ilmus 24.01.2012 päevalehes Postimees: Silver Meikar, Inimõiguste instituudi nõunik)
Filmilinastus: Vabaduse mõrkjas maitse
Täna õhtul kell 18:00 on mul au osaleda vestlusringis, mis aitab sisse juhatada filmi Anna Politkovskajast. Kes soovib esilinastusest osa võtta, siis kelam.ee kodulehel oli üleval info: "Kohtade broneerimine kino ARTIS telefonil: 6631389"
Euroopa Parlamendi saadiku Tunne Kelami algatusel linastub kinos Artis 20. jaanuaril film Anna Politkovskajast "Vabaduse mõrkjas maitse".
Filmile eelneb vestlusring kodaniku – ja poliitilistest õigustest Venemaal , kus osalevad mitmeid auhinnatud filme teinud Marianna Kaat, Silver Meikar Inimõiguste Instituudist ja ajakirjanik Jaanus Piirsalu. Vestlusringi juhib Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam.
Ajakava:
18:00 Suupisted ja tervitusjook
18:30 vestlusring kodaniku – ja poliitilistest õigustest Venemaal
19:00-20:30 „Vabaduse mõrkjas maitse“
Venemaa presidendivalimiste eel: kas stagnatsiooni jätk või muutuste algus?
Täna hommikul oli mul au koos ajakirjanik Jaanus Piirasaluga arutleda Kadri Liigi juhitud Kuku raadiosaates Välismääraja Venemaal toimunud ja toimuva üle. Link salvestusele: Välismääraja 2012-01-15
Siinkohal esitan mõned mõtted, mis tekkisid saateks ette valmistudes. Tuleb tunnistada, et päris raske oli saada kohapealsetelt analüütikutelt siseinfot. Kuigi pärast pikki pühasid oli 10. Jaanuar esimene ametlik tööpäev, pikendasid paljud Moskvast eemalolekut veel selle nädalavahetuse lõpuni. Talvepuhkus on kindlasti piisavaks põhjuseks, miks mitte olla pealinnas ja mitte teha tööd.
/// (toimetamata tekst, ehk kindlasti palju sõnastusveidrusi ja typosid)///
Olukord venelaste mõttemaailmas ja protestid
David Satter, kelle sulest ilmunud raamatud „Pimeduse Koidikul“ ja „Meeletu ajastu“ on tõlgitud ka eesti keelde, väidab oma verivärsket raamatut „It Was a Long Time Ago, and It Never Happened Anyway“ kommenteerides, et tänane Venemaa on ikka veel Nõukogudeaja needuse küüsis ja seda nii riiklikul tasandil kui ka inimeste peades. Tõelisteks muutusteks on vaja muutust inimeste peades – venelased peavad loobuma ajaloo taagast ning õppima väärtustama inimesi. Jah, nad võivad küll endast ja oma lähedastest hoolida, kuid väljaspool seda kitsast ringi on inimelu väärtus väike. Nii ei ole nende jaoks probleem, kui pantvangivõetud nende vabastamise operatsioonis surma saavad või noored sõdurid hukkuvad õppustel või patsient sureb arsti ebakompetentsuse tõttu või keegi võõras sooritab enesetapu.
Selline ükskõiksus tekkis juba tsaari ajal, kuid süvenes sovietiaja viljakates tingimustes ning pole kuskile kadunud korruptiivse-kapitalismi ajastul. Kas Venemaale on mõni mälestusmärk kommunismiohvritele? Ei ole. Kuid veelgi hullem, venemaal ei ole ka üleüldist hukkamõistu nomenklatuuri mõrtsukate vastu. See on võimaldanud tänasel režiimil tegeleda kõige muuga, kuid mitte üksikisiku õiguste ja vabaduste tagamisega.
Detsembri lõpus ilmunud Sattersi raamat puht ajalistel põhjustel ei saa vastata küsimusele, kas pärast valimisi toimunud ootamatud protestid Venemaa linnades on märgiks mingi muutuse toimumisele. Ühelt poolt need kontaktid, kes elavad Moskvas, kinnitavad, et tõesti on midagi muutunud. Teisalt on väheusutav, et see muutus on midagi jäävat ja fundamentaalselt. Parimal juhul on loodud võimalus selleks, et tõeline vaimne revolutsioon vähemalt mingi elanikkonna osa peades ja südametes võiks toimuda.
--
Mõni päev tagasi alustas liikumise Solidaarsus Peterburi osakond ühe-inimese meeleavaldusi valimisjaoskondade ees, milles nõutakse, et valimisvõltsimised korda saatnud võetakse vastutusele. Vene seadused nõuavad igasuguste meeleavalduste registreerimist, kus osaleb rohkem kui üks inimene. Seega, kordamööda ühe plakati all seismist ei saa ära keelata, isegi kui see toimub samaaegselt poolesajas Peterburi asukohas.
Seda saab pidada üheks järjekordseks piisaks rahva üleüldise väljaastumise karikasse. Olen ise käinud paaril korral vaatamas nn 31 paragrahvi meeleavaldustel, mis erilise tähelepanuta on toimunud paar aastat. Need igal 31. kuupäeval toimunud sanktsioneeritud väljaastumised viitasid vene põhiseaduse pügalale, mis peaks tagama kogunemisvabaduse (Citizens of the Russian Federation shall have the right to gather peacefully, without weapons, and to hold meetings, rallies, demonstrations, marches and pickets). Tõeliselt on hakanud inimesed kogunema – nii internetis kui ka tänavatel – alles nüüd.
Võib-olla on tõsi, et Venemaal toimuv ei ole midagi enneolematut. Pigem on see reegel, et hetkel, kui keskklass on saavutanud piisava majandusliku jõukuse, tekib neil vajadus poliitiliste vabaduste vastu. Mõnes mõttes kannatab Putin oma end poliitika edukuse pärast – hoolimata massilisest korruptsioonist ja võimu kuritarvitamistest on Venemaal tekkinud täiesti arvestatav ning ka arvestatavalt iseseisev keskklass, kelle põhimureks ei ole enam põhivajaduste rahuldamine ning nad ei tunne ka sõltuvussuhet riigiga.
Olukord vene võimuladvikus
4. detsembri valimistel sai Vene võimupartei (ja koos sellega muidugi peaminister Putin) alandava kaotuse osaliseks. Isegi massilise võltsimise tulemusena ei suutnud nad endale kirjutad üle 50% häältest ning ka see tulemus on 15% väiksem, kui 2007. aasta duuma valimistel.
Analüütikute hinnangul varem usuti Putini režiimi ja oldi valmis ohverdama isikuvabadused elatustaseme tõusu ja stabiilse arengu eest. Koos usu kadumisega Putini poolt garanteeritud majandusolukorra paranemisesse ning kesklassis kuuluvate sooviga saada ka poliitilisi vabadusi, tekkis paljudel soov muutuste järele. Kindlasti mõjus neile külma dušina 24. septembril Ühtse Venemaa Partei kongressil etendatud Putin-Medvedjevi kohavahetuse tsirkus. Teadmine, et suure tõenäosusega jätkab riik vähemalt 6 kui mitte 12 aastat Putini taktikepi juhitud orkestri kakofoonia all ei tundunud publikule enam meeldiv tulevikuperspektiiv.
Surkovi tagandamist Kremli peaideoloogi kohalt mugavale ase-peaministri positsioonile on kindlasti oluline muutus. Juhitud demokraatia mudel on ennast ammendanud, kuid peaideoloogi kohale istuv Volodini poliitika kohta on vastukäivaid hinnanguid. On neid, kes näevad temas pigem demokraatlikuma liini esindajat, kuid ka neid, pigem teavad teda kui kõva käe meetodite pooldajana- Aga keegi ei oska täpselt öelda et mis mees see on. Surkovi minek tähendab poliittehnoloogide minema minekut.
(Üks huvitav analüüs: Лапин, Николай. Социокультурные факторы российской стагнации и модернизации // Социологические исследования. 2011, но. 9, с. 3-18. Artiklis käsitletakse Venemaa stagnatsiooni ja moderniseerimise sotsiokultuurilisi tegureid, aluseks ülevenemaalise longituuduuringu „Venemaa elanikkonna väärtused ja huvid” tulemused. Kõige põhilisemad takistused riigi moderniseerimisel on: (1) innovatsiooni levikut takistavad institutsionaalsed barjäärid; (2) õigusrikkujate pidev taastootmine, õiguskorra üldine nõrkus; (3) regioonide nõrk juhitavus, regionaalsete ühenduste ja kogu ühiskonna omaalgatuslikkuse madal tase. Esitatakse Venemaa elanikkonna põhiväärtuste hierarhia.)
Presidendivalimised
Pole vist kahtlust, et presidendivalimised võidab Putin. Küll pole aga täit kindlust, kas ta võidab esimeses voorus 4. märtsil või saab mandaadi riiki järgmised kuus aastat juhtida teises voorus 18. märtsil. Kui detsembris poleks toimunud massilisi väljaastumisi, siis poleks vist kahtlust olnud. Aga nüüd peab võimul mitte üks hea vaid kaks halba valikut.
1. Võita 4. märtsil tähendab, et tuleb jälle valimisi võltsida. Uuringud näitavad Putini toetuseks 36-48% ning ausate valimiste korral poleks tema võit kaugeltki kindel. Aga võltsimine ei ole enam nii lihtne, nagu arvati enne 4. detsembri parlamendivalimisi. Efektiivse võltsimise koefitsient võrdub tegelikult saadud häälte arv liita elanikkonna taluvuse piir. Parlamendivalimiste võltsimistega ületati seda piiri ning nüüdseks ootab suurem osa elanikkonnast, et nendelt valimisi lihtsalt ära ei varastataks. Kui režiim teeb jälle „nagu alati“, on oodata veelgi suuremaid väljaastumisi .
2. Putin võib ju tahta mängida demokraatiat ja lasta valimistel minna teise vooru. Tõenäoliselt oleks tema vastaskandidaat kommunist Žuganov, kes ei ole demokraatlikumat Venemaad ihkavatele valijatele just tõsiseltvõetav alternatiiv. Putin võidaks teda kindlasti, kuid teise vooru minek tekitab mitmeid teisi määramatusi. Esiteks, Putini mitte võitmine esimeses voorus võib tekitada rahvas tõelise veendumuse, et muutused on võimalikud. Teiseks, periood 4-18 märts võib kujuneda segaduste ja ootamatuste ajajärguks, mille pikaajalisi tulemusi ei suuda Kreml kontrollida. Kolmandaks, kuidas saab Putin pälvida armastatud riigijuhi maine, kui teda isegi pooled valijad ei toeta. Neljandaks, ei ole üldsegi kindel, et teise vooru läheks kommunist ja mitte keegi teine, potentsiaalselt tõesti alternatiivi pakkuv kandidaat.
/Saates tutvustasime ka kandidaate, ei hakka seda infot siia enam lisama/
Avaldused Eesti Reformierakonna aukohtule
Eesti Reformierakonna aukohtu statuudis seisab: "Aukohus on erakonna moraali ja südametunnistuse indikaator, kohtumõistja ja lepitaja. Aukohus arutab erakonnasisese solidaarsuse rikkumisi ning annab hinnanguid erakonna maine kahjustamise kohta. Aukohtul on õigus esitada erakonna juhatusele ettepanek arvata erakonna väärtuste ja põhikirjaga vastuollu läinud liige erakonnast välja. Aukohtu liikmed valib erakonna volikogu. Aukohus koguneb nii tihti, kui vajalik, ja nii harva, kui võimalik."
Olen veendumusel, et Otepää piirkonna liikmed on kahjustanud erakonna mainet ning on vastuolus põhikirjas ja programmis sätestatud väärtustega. Just seetõttu pöördusin eelmise aasta detsembris erakonna aukohtu poole ja sain 5. jaanuaril vastuse, et minu avaldust ei kavatse aukohus edasi menetleda ning soovituse pöörduda Otepää piirkonna juhatuse poole. 10. jaanuaril esitasin uue avalduse, et aukohus oma lühikest ja lakoonilist otsust veelkord kaaluks.
Nüüd, kus tänu ajakirjanik Nils Niitra tänasele artiklile Postimehes (Silver Meikar andis erakonnakaaslased aukohtusse) on asi avalikus saanud ning eesmärgiga ära hoida igasugused spekulatsioonid teemadel, et mida ikka mina kirjutasin ja aukohus vastas, esitan siinkohal ametliku kirjavahetuse.
digiallkiri: 10. jaanuar 2012
Eesti Reformierakonna aukohus
Avaldus
Tulenevalt Eesti Reformierakonna aukohtule 2011. aasta 7. detsembril esitatud avaldusest ja sellele 2012. aasta 5. jaanuaril Eesti Reformierakonna aukohtu poolt allkirjastatud vastusest esitan järgmise taotluse:
Palun Reformierakonna aukohtul veel kord kaaluda Otepää PKO esimehe Aivar Nigoli ja teiste antud piirkonna juhtorganitesse kuuluvate erakonnaliikmete tegevuse vastavust Eesti Reformierakonna väärtuste, põhikirja ja programmiga.
Eesti Reformierakonna aukohtu vastusest lähtub, et aukohus ei võtud minu 7. detsembri avaldust menetlusse ja soovitas pöörduda Otepää PKO juhatuse poole.
Erakonna põhikiri sätestab erakonnast väljaarvamise alused:
15.2 Käesoleva põhikirja punktis 13 ettenähtud kohustusi rikkunud liikme Erakonnast väljaarvamise otsustab piirkondliku juhatuse või Erakonna aukohtu ettepanekul Erakonna juhatus oma koosseisu 2/3 poolthäälte enamusega. Nimetatud otsusest teatatakse väljaarvatud liikmele kirjalikult.
Arvan, et Otepää PKO juhatus ei saa anda objektiivset ja usutavat hinnangut selle liikmeid puudutavale avaldusele. Samuti ei ole juriidiliselt ega tehniliselt võimalik, et Otepää PKO juhatus otsustab iseend erakonnast välja visata, seejärel ka kinnitab sellesisulise otsuse ja edastab endale kirjaliku teate.
Tulenevalt eelnevast palun veel kord võtta arutluse alla 7. detsembril esitatud avaldus. Olen arvamusel, et vaid Eesti Reformierakonna aukohus saab hinnata minu poolt esitatud argumente, kuulata Otepää PKO liikmete selgitusi ja langetada objektiivse otsuse. Kui aukohus nõustub, et nende isikute tegevus on läinud vastuollu erakonna väärtuste ja/või põhikirjaga ja/või kahjustanud erakonna mainet, palun aukohtul teha erakonna juhatusele ettepanek vastuollu läinud liikmed erakonnast välja arvata.
Silver Meikar
Eesti Reformierakonna liige
Aukohtu vastus, mis edastati mulle jaanuari alguses:
Minu 7. detsembri avaldus:
7. detsember 2011
Eesti Reformierakonna aukohus
Avaldus.
Palun Eesti Reformierakonna aukohtul anda hinnang erakonna Otepää piirkonna kohaliku vallavalitsusse ja volikokku kuuluvate isikute tegevusele. Kui aukohus nõustub, et nende isikute tegevus on läinud vastuollu erakonna väärtuste ja/või põhikirjaga ja/või kahjustanud erakonna mainet, palun aukohtul teha erakonna juhatusele ettepanek vastuollu läinud liikmed erakonnast välja arvata.
Silver Meikar
Eesti Reformierakonna liige
Lisa 1
Asjaolud
Üleriigilises meedias on leidnud palju kajastamist Pühajärve põhikooli sulgemise kaasus. Reformierakondlaste poolt juhitud Otepää võimuorganid on otseselt ja üheselt selle taga, et kooli sulgemise otsus tehti ilma sisulisi põhjendusi esitamata, kohalikku kogukonda kaasamata ning nn “teerulli” poliitikat kasutades.
Olen veendunud, et Aivar Nigoli juhitud kohaliku erakonna piirkond on oma tegevusega juba kahjustanud Eesti Reformierakonna mainet ning kui erakond selles osas seisukohta ei võta, seame selgelt kahtluse alla need väärtused ja põhimõtted, mis on kirjas meie põhikirjas ja programmis.
Erakonna pikaaegne peasekretär ja tänane justiitsminister Kristen Michal väljendas 6. detsembri ajalehes Postimees seisukohta: “Ühiskonnas läbi arutamine, konsensuse saavutamine on minu meelest oluline. Reformierakonnas ma küll selles osas probleemi ei näe, /../”. Heast kaasamise tavast rääkiv Sulev Valneri artikkel toob esimese halva näitena aga just Pühajärve põhikooli sulgemise.
Kogukond on esitanud mitme aasta jooksul kirjalikke ettepanekuid ning avaldanud korduvalt soovi valla hariduselus ja -korralduses kaasarääkida ning koostööd teha, kuid seda pole kordagi arvestatud. Aivar Nigoli, Peeter Holtsi ja Aivo Meema juhitud Reformierakonna piirkondlik organisatsioon on demonstreerinud järjekindlalt hoolimatust inimeste arvamuse suhtes.
Reformierakonna Otepää valla volikogu ja valitsuse liikmete tegevuse suhtes on hukkamõistva seisukoha võtnud erinevad inimesed ja ühendused, sh. Eesti Õpilasesinduste Liit. 2007. aastal Eesti Kauneima Kooli tiitli ja 2011. aastal innovaatiliseks maakooliks nimetatud Pühajärve põhikool pakub kvaliteetset haridust ning on lapsesõbralik tugev kool, mis vastab ka riikliku rahastamise põhimõtetele.
Eesti Reformierakond on selgelt väljendanud seisukohta, et haridusreform üheks eesmärgiks on säilitada tugevad põhikoolid ning lastel peab olema võimalus põhiharidus saada kodulähedasest koolist. Vikerraadios 28. oktoobril esinenud peaminister Andrus Ansip tõi kogukonna poolt toetatud ja tugeva põhikooli näiteks just Pühajärve.
Eeltoodud kokkuvõttes on minu hinnangul Aivar Nigol ja teised erakonna Otepää piirkonna vallavolikogusse ja vallavalitsusse kuuluvad liikmed läinud vastuollu nii erakonna väärtuste, põhikirja kui ka programmiliste seisukohtadega. Erakonna aukohus peab selles osas võtma ühemõttelise seisukoha, sest vastasel korral muutuvad naeruväärseks Eesti Reformierakonna lubadused ehitada liberaalset, avatud ja kodanikke kaasavat riiki.
Õiguslikud asjaolud
Eesti Reformierakonna põhikirja paragrahv 13 sätestab erakonna liikmete kohustused:
13. Erakonna liige on kohustatud:
• kinni pidama põhikirjast ja täitma Erakonna juhtorganite otsuseid;
• maksma liikmemaksu, mille suuruse kehtestab Erakonna volikogu. Piirkondlik juhatus võib teha soodustusi Erakonna majanduslikult vähekindlustatud liikmetele;
• Erakonna juhtorganitesse valituna võtma nende tööst aktiivselt osa;
• aitama oma igapäevase tegevusega kaasa Erakonna maine tõusule;
• mitte osalema mistahes grupi, ühenduse või organisatsiooni töös, mille eesmärgid või tegevus on vastuolus Erakonna programmiliste põhimõtetega.
Paragrahv 5.2 sätestab erakonnast väljaarvamise põhjused ja korra.
15.2 Käesoleva põhikirja punktis 13 ettenähtud kohustusi rikkunud liikme Erakonnast väljaarvamise otsustab piirkondliku juhatuse või Erakonna aukohtu ettepanekul Erakonna juhatus oma koosseisu 2/3 poolthäälte enamusega. Nimetatud otsusest teatatakse väljaarvatud liikmele kirjalikult.
Aukohtu statuut sätestab:
Aukohus on erakonna moraali ja südametunnistuse indikaator, kohtumõistja ja lepitaja. Aukohus arutab erakonnasisese solidaarsuse rikkumisi ning annab hinnanguid erakonna maine kahjustamise kohta. Aukohtul on õigus esitada erakonna juhatusele ettepanek arvata erakonna väärtuste ja põhikirjaga vastuollu läinud liige erakonnast välja.
Valimisprogramm:
Reformierakond peab riigi arengus oluliseks eelkõige kodanikuühiskonna tugevnemist.
Erakonna programm:
Nii kodanikeühendused kui ka riik peavad tegutsema avatult, kõigile arusaadavalt ja põhjendatult ning võimaldama oma tegevuses osaleda neil, kes seda soovivad.
Viited:
http://puhajarve.blogspot.com
http://uudised.err.ee/index.php?06239639
http://www.ohtuleht.ee/452981
http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/kooli-nimel-laheb-kularahvas-kohtusse.d?id=62498532
http://www.postimees.ee/660082/puhajarve-lapsevanemad-annavad-vallavolikogu-kohtusse/
Silver Meikar
Valgevene kehtestab e-diktatuuri
Lukašenka režiimil on õigus. Ilma massilise tsensuuri ja jälgimise kehtestamiseta virtuaalses ruumis liikuvale infole ei ole enam võimalik majanduskriisis vaevlevate valgevenelaste meelsust kontrollida. Reedel kehtima hakkavad uued seadusepügalad annavad järjekordse hoobi internetvabadusele.
Veel kahe aasta eest sai Valgevene interneti kohta öelda sama, mis siiani (veel?) Venemaa kohta. Jah, suurt osa liiklust jälgitakse, kuid piirangud on siiski minimaalsed ning internet on viimane suhteliselt vaba infokanal.
Valgevenet võib võtta omamoodi katsepolügoonina, kus edukalt testperioodi läbinud relvad võtab hiljem kasutusele ka suurem vend. Just seetõttu ei saa vaadata uusi võtteid võrgus toimuva kontrollimiseks ja piiramiseks oma rahva silmis sära kaotanud diktaatori meeleheitliku püüdena virtuaalsel avamerel kriitikalaineid pidurdada. Kui tegevust kannab edu, saab sellest eeskuju teistele tormi kätte sattunud režiimidele.
Mida rohkem lepitakse meeleavaldusi kokku suhtlusvõrgustikes ning levitatakse sõltumatut infot online-kanalites, seda enam on internet vähemalt tehniliseks vahendiks inimõiguste, näiteks koosoleku- ja sõnavabaduse tagamisel. Ning seda suurem vajadus tekib diktatuuridel seda piirata.
Opositsiooni veebisaidid kogesid “tehnilisi raskusi” juba 2001. aasta presidendivalimise ajal. 2007. aastal kohustati internetikohvikuid paigaldama arvutitesse netiliikluse jälgimissüsteemid. Aasta hiljem allutati e-uudiste pakkujad meediaseaduse alla, mille paragrahv 33 nõuab iga artikli autori ja tema meediaorganisatsiooni avaldamist. Ehk kuigi formaalselt ei ole online-ajakirjanduse piiramise seadust, võib ebasoosingisse sattunud isikute ja firmade puhul rakendada massimeedia- ja sellega seotud kriminaalseaduse karistuspügalaid.
Interneti arendamine á la Valgevene
Saatan on ehitud ikka kauni rüüga ja nii kannab ka 2010. aasta 1. veebruaril vastu võetud esimene internetivabadust tõsiselt piirav dekreet nr 60 nime “Meetmed rahvusliku internetivõrgu arendamiseks”. Valgevene mõistes tähendab “interneti arendamine” internetiteenuse pakkujate kohustamist identifitseerida kõik netiühenduse kasutajad ning võimuorganilt käsu saamisel musta nimekirja kuuluvatele saitidele ligipääsu piiramine.
Reedel kehtima hakkavaid uusi piiranguid tuleb hinnata eelnevaga seoses. Uus seadus kohustab kõiki Valgevenes registreeritud juriidilisi isikuid kasutama mitte ainult rahvusdomeeni .by, vaid ka veebilehemajutus, kogu e-kirjavahetus ja online-müük peab toimuma Valgevenes asuvates serverites. Maksuametil ja politseil on õigus kontrollida ja seadust mittetäitvaid ettevõtteid karistada rahatrahvist kuni ettevõtte sulgemiseni.
Samuti kohustatakse kõikidel riiklikel asutustel piirata ligipääsu ebasoovitavat infot pakkuvatele saitidele. Vaevalt, et näiteks opositsiooni kodulehed peaksid pakkuma huvi põllumajandusministeeriumi ametnikele, kuid riiklike asutuste alla kuuluvad ka kõik ülikoolid. Just tudengeid, kellel sageli on õppeasutuse arvutid peamiseks võimaluseks pääseda internetti, soovitakse režiimile kahjulikust infost eemale peletada.
Lisaks üha karmistuvale seadusandlusele on täheldatud üha sagedasemaid dDOS ja häkkimise rünnakud opositsioonilistele veebisaitidele. Aastavahetusel võeti maha charter97.org kodulehekülg, seejärel häkiti sinna sisse ning väidetavalt kopeeriti kasutajate info, kustutati viimased sissekanded ning lisati ebasünnis info opositsioonilise presidendikandidaadi Andrei Sannikovi ja tema naise kohta.
Euroopa esimene e-diktatuur
Charter97.org-i häkkimise jäljed viitavad KGB-le, sest käekiri oli nende oma ning üles laeti viirus, mida see organisatsioon on ka varem kasutanud. Kuid asi on veelgi tõsisem. Need samad julgeolekujõud, kes suhteliselt avalikult häkivad saite ning nuhivad elanike virtuaalelu, ei tunne mingit austust inimelu vastu.
Ka hiljuti Venemaal valimispettuste vastu välja astunud ukrainlannadest nn “topless-protestijad” said oma lühikese aktsiooni eest Minskis unustamatu kogemuse režiimi tõelisest palest. Nende kirjelduse kohaselt tassiti neid 12 tundi kongiautos ringi, seejärel kisti neilt riided seljast, ähvardati nad vägistada ja tappa, pritsiti üle värviga, pügati nende juukseid ning jäeti pimedasse, jääkülma ja üksildasse metsa maha. Veelgi fataalsemalt läks charter97.org-i endisel juhil Aleh Byabeninil, kes leiti 2010 aasta 3. septembril oma suvilas pooduna. Võimude väitel oli tegemist muidugi enesetapuga.
Hirm nii julmade karistuste ees on taas külvanud kõikjale enesetsensuuri seemneid. Isegi ilma seaduseta hoiduksid paljud igasugustest režiimi kritiseerivatest väljaütlemistest ning ettevõtted jälgiksid sulgemishirmus, et nende töötajad ka eraelus nähtamatust joonest üle ei astuks.
Jah, ka uute internetivabaduste piirangute vastu on võimalik veebifiltrite vältimiseks kasutada erinevat tarkvara (näiteks TOR), peita oma e-jälgi ning kasutada krüpteeritud suhtluskanaleid. Kuid kui interneti piiramisega käib ühte jalga üha karmimate meetmete kasutamine teisitimõtlejate vastu, siis kui paljud ja kui kaua on valmis vabaduse piiramise vastu astuma.
Pole kahtlust, et kui uued piirangud ei ole piisavad, valmib õige pea eelnõu, mis kõigile varajasematele silmad ette teeb. Araabia kevadest õpivad ka diktaatorid ning arvatavasti on Lukašenka võimuvertikaal jõudnud veendumusele, et interneti kontrollimise efektiivsusest on saanud režiimi elu-ja-surma küsimus. “Euroopa viimaseks diktatuuriks” kutsutud Valgevene väärib üha enam ka “Euroopa esimese e-diktatuuri” nimetust.
(Artikkel ilmus 4. jaanuaril uudisteportaalis Delfi: Silver Meikar: Valgevene kehtestab e-diktatuuri)
Mitte ajaloo, vaid usu lõpp! (artikli täisversioon)
(Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul 29. detsembril 2011 aastal ajalehes Postimees: Silver Meikar: Mitte ajaloo, vaid usu lõpp!)
„Ära valeta, päkapikud on olemas,“ karjus läbi pisarate viieaastane tütar endast vaid pisut vanemale sugulasele. Justkui vali kisa suudaks summutada tugevama, elukogenuma ja vanema lapse suust tuleva usuteotuse. „Ärge valetage, demokraatia on olemas“ karjuvad sarnaselt ajakirja Time’i poolt aasta inimeseks nimetatud protesteerijad.
Ekslikult püütakse selle aasta sündmusi panna ühte ritta 1968 ja 1989 aasta (“)revolutsioonidega(“). Nõukogude režiimi kokkukukkumine pidi sünnitama uue korra, mis avas endisele idabloki ja Balti riikidele peagi Euroopa ukse, SRÜ-sse astunutele aga lasi heal juhul lühiajaliselt pisut demokraatiatuult läbi avatud akna sisse.
1968. aasta ülestõus oli oluline ja tõsine Tšehhoslovakkias, kuid kahjuks edutu. Noorte mässud USA-s ei toonud kaasa Nixoni kaotust valimistel ega Vietnami sõja lõppu, Prantsusmaa revolutsionääride juhid läksid aga heaolusaarele elama. Euroopa Parlamendis töötav sõber Joel Hirv küsis ühel järjekordsel snoobil vastuvõtul austreid nautivalt Daniel Cohn-Bendit’ilt: “Kas endise punarevolutsionäärina on ta nüüd Euroopa Parlamendis istudes oma väärtused maha müünud?” Üks 1968. aasta Pariisi tudengirahutuste juhtidest, punaste juuste ja mõtete pärast tuntud kui "Dany le Rouge", vastas enesekindlalt: "Mina? Ma ei ole oma väärtustest loobunud. Ma soovin austreid kõigile."
Vahel otsitakse selle aasta massimeeleavalduste seost ka 1848. aasta Rahvuste Kevadega, mil Prantsusmaal alanud autoritaarse režiimi vastased väljaastumised levisid üle Euroopa ja jõudsid otsapidi Ladina-Ameerikasse. Hoolimata lühiajalisest peataolekust suutis vana režiim ennast kiiresti taaskehtestada ning enam kui viiekümnest protestilainetesse haaratud riigist õnnestus rahval vaid Austrias ja Ungaris saavutada ühiskonnakorralduses olulist muutust.
Eelmisel kümnendil nakatusid üksteise järel mitmed endise idabloki ja SRÜ riigid värvilise revolutsiooni pisikuga. Rahvamassidel läks korda kukutada võim nii Serbias, Gruusias kui ka Ukrainas, kuid erinevatel põhjustel pole teekond demokraatlikuma, vabama ja õiglasema riigikorra poole olnud ühesuunaline. Ukrainas sai pooltosinat aastat hiljem võimule seesama mees, kelle presidendiks saamise vastu valimistulemuste võltsimiste teel 2004. aastal kümned tuhanded inimesed telkides pakast trotsisid. 2011. aasta alguses langes riik Freedom House`i vabadusemõõdiku järgi taas poolvabade riikide sekka ning arvestades käimasolevaid poliitilisi kohtuprotsesse, võib olukorda Ukrainas pidada oranži revolutsiooni eelsest ajast isegi hullemaks.
Võrrelda selle aasta rahvarahutusi Rahvaste Kevade, värviliste revolutsioonidega või 1968. aasta tudengiliikumistega tähendab nende läbikukkumise ettekuulutamist. Märksa optimistlikum oleks ju otsida paralleeli 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga, kuid see ei sobi poliitilistel põhjustel. Tark oleks seega lihtsalt tõdeda, et iga maailma haaranud rahvarahutuste laine on ise nägu ning ajaloost eeskujude otsimine vaid kitsendab võimalusi neid mõista, analüüsida ning tulevikku ennustada.
Demokraatiausu kadumine
Lääne- ja Idamaailmas toimunud viimastel rahvaväljaastumistel on suuresti kolm sarnasust. Esiteks tehnoloogia, teiseks usu kadumine ja kolmandaks see, et nad toimusid 2011. aastal. Ma ei pea õigeks pidada neid ühe maailmavalus võrsunud puu kaheks haruks. Üks neist nõuab ju, et lehed oleksid sama rohelised kui vanasti ning on valmis nurina lõpetama esimese lumesaju saabumisega. Teine, aastaid kärbunud oksaraag, on mõnegi lehe saamise nimel valmis riskima maharaiumisega.
Jätan kõrvale tehnoloogia ja aastaarvu mütoloogia. Sotsiaalvõrgustike mõjust rahva mobiliseerimisel on palju kirjutatud ning kokkuvõttes saab vaid tõdeda, et iga edu lootev revolutsioon kasutab antud ajahetke parimat tehnoloogiat. Arvu kombinatsioon 2011 ei oma endas mingit tähtsust ning kinnitan veelkord, et idas ja läänes toimunud rahvarahutuste puhkemise langemine ühele aastale ei ole mitte ainult juhus, vaid ka nende põhjused ja lätted on erinevad.
2011. aasta protestide oluliseks tahuks on usk, nii selle tekkimine kui ka kadumine. Araabia kevadel andsid (ja Süürias ikka veel annavad) tuhanded inimesed oma elu usu eest demokraatlikumasse ühiskonda. USA ja Euroopa linnadesse tullakse meelt avaldama seetõttu, et usk sellessesamasse on kadumas.
Kristlikus kultuuriruumis vastab sõna “usk” kreeka sõnale πίστις (pistis), mis tähendas algselt kindlust, usaldust või kindlat veendumust. Usku demokraatiasse on kõigutanud kõigile tuntud teemad: Poliitika ja äri tihe põimumine; majandus- ja finantskriiside tulemusena massiline töötus ja regressioon; heaoluühiskonna ja sotsiaalse riigi pankrott. Kui mitte see, siis mis veel peaks meid panema küsima, kus oleme ja kuhu suundume.
Midagi on mäda Taani riigis, kirjutas Shakespeare ja küllap nõustuks nüüd, et sama viga on küljes demokraatial. Paha haisu tuleb selle sünnimaalt Kreekast ja teistest sotsialistlikest heaoluriikidest Euroopas, probleemides vaevleb ka liberaalse vabaduse kants Ameerika Ühendriigid. Põhjused on riigiti erinevad, kuid ühisosaks on usu ja usalduse kadumine läänemaailma tänasele riigikorraldusele.
Zuccotti pargi Occupy Wall Street meeleavaldusel esinenud filosoof Slavoj Žižek kuulutas ovatsioonide saatel kapitalismi ja demokraatia abielu lõppu. Ega Žižek pole esimene, kes on kahtluse alla seadnud käibetõe, et kapitalistliku ühiskonnal on kaks arenguteed– kas ta juba on demokraatlik või õige pea saab selleks. Julgen arvata, et nad pole üldse kunagi leivad ühte kappi pannud, vaid et selline müüt on meile edukalt maha müüdud.
Isegi Francis Fukuyama, kes ennustas raudse eesriide langemise järel lääne liberaaldemokraatia kiiret, paratamatut ja edukat võidukäiku kõikjal maailmas, on aastatega muutunud selliste järelduste tegemisel ettevaatlikumaks. Oma viimases raamatus “The Orgins of Political Order” (“Poliitilise valitsemiskorra lätted”) kirjutab ta: “Suhe majanduskasvu ja demokraatia vahel ei pruugi olla lineaarne ehk siis, suurem kasv ei too endaga tingimata kaasa rohkem demokraatiat.”
Müüt õigustab kurja
Seda abielumüüti on vaja, et ehtida demokraatia rüüga kapitalismi eksporti. Tuuakse ju üheks autoritaarsete režiimidega äri ajamise õigustuseks just põhjendus, et majanduse arenemine toob õige pea kaasa rahva vabanemise. Samuti vabandab õilis eesmärk “kaasnevaid kahjusid” (ing: colleteral damage), ehk tuhandete tsiviilelanikke hukkumist.
Käesoleva aasta sügisel kuulutati ametlikult lõppenuks sõjaline invasioon Iraaki. Kaheksa aasta jooksul toodi austusavalduste ja riikliku leina saatel tinakirstus koju 4803 liitlaste sõdurit, kuid konflikti tõttu hukkunud kohalike tsiviilelanike arvu ei osata isegi sama suurusjärgu veapiiriga hinnata. Associated Pressi uuring pakub tapetute arvuks 110’600 ning see on üks kõige “optimistlikum” hinnang.
Õiglase sõja usu kadumisele ning seeläbi ka lääne poliitilisele süsteemi usalduse langusele aitasid oluliselt kaasa Wikileaks`i Iraagi sõjamemode avaldamine. See, et sõja hakklihamasinast lastakse läbi tsiviilelanikke, ei olnud muidugi mingi uudis. Samuti ei toonud vapustust kaasa üüratu ohvrite arv, USA sõjaväeallikate hinnangul “66’081 ühikut kaasnevat kahju” ajavahemikus 2003-2009. Wikileaks`i revolutsioonilisus seisneb selles, et memode avaldamine tegi puust ja punaseks, et koalitsioonivalitsused teadsid olukorra tõsidusest ning seda ignoreerides paljastasid oma silmakirjaliku pale.
Kõiki tsiviilelanikke terroristideks või nende käsilasteks tembeldada sellise hukkunute arvu korral enam võimalik ei olnud. Wikileaks`i memod tõstatasid taas kord küsimuse, kuidas õigustada demokraatlike riikide poolt kordasaadetud kurja, mida rakendatakse igapäevaselt status quo säilitamise nimel. Võim soovib, et märkaksime terrorismi vaid selles, kui püütakse meie “ülemuslikku” korda hävitada, kuid õigustame igal sammul sarnast tegevust, mis seda hoiab.
Valitsev ideoloogia ei eelda, et inimesed on naiivsed ja ei tea, mis sünnib. Inimesed teavad, aga neid informeeritakse sellisel viisil, et nad saaksid seda mitte märgata. Video tsiviilelanikke sõelapõhjast laskva Apachi helikopteri kabiinist, aga ka mälestusüritusest protestiaktsioonis ennast ahastuse märgiks põlema süüdanud Mohamed Bouzazist ning sedeleid täitvast valimiskomisjoni esimehest Vene valimisjaoskonnas №2501, ei võimalda meil enam mitte märgata.
Avalikustamine hävitab käibetõed
Kui glasnostiga kadus lõplikult usk Nõukogude Liidu kommunismi, viis avalikustamine (Wikileaks`i memod, mobiilivideode näitamine Al Jazeeras, info edastamine Facebookis) Põhja-Aafrika rahvastelt hirmu ning tõi kaasa mitme režiimi kukkumise. Paraku on sügisel taasalanud verised kokkupõrked Tahriri väljakul raputanud ka kõige optimistlikumate inimeste usku Araabia kevadest sündiva demokraatia võidukäiku.
Läänes edukasse kapitalismi või õiglasesse sotsialismi uskujate tulevik on aga veelgi lootusetum. Kuhu pilgud pöörata, mida eeskujuks võtta? Hiina majandusedu või zapatistide õiglane kommuun pole ju sisuliseks alternatiiviks. Elavad ju Ameerika ja Euroopa noored, hoolimata kõigist majandus ja finantskriisidest, ikkagi kõige rikkamas ja vähemalt näiliselt kõige vabamas maailmas.
Esimene probleem ei ole mitte selles, et lõpuks on aru saadud, et päkapikke ja garanteeritud heaolu pole olemas, vaid selles, milliseid järeldusi sellest tehakse. Mõistuslik lähenemine oleks analüüs ja järelduste tegemine, kuid süüdistada ei-tea-keda vaid seetõttu, et ühel hommikul pole soki sees šokolaadi, tundub lapsik. „Nõuame suuremat palka“ loosungi alla kogunenud võiksid sama hästi sundida valitsust kehtestama igavese jõulukuu.
Teine, ja veelgi olulisem probleem on see, et tarbimispeole järgnenud pohmaka puhul tembeldatakse patuoinaks liigne demokraatia ja vabadus. Populistlik võõraviha võidukäik ei ole omane vaid läänemaailmale, vaid kerkib eriti teravalt esile näiteks Venemaal, kus võimuvertikaal põhjendab keerulistel aegadel repressiivaparaadi töölelükkamist alati välisohuga.
Demokraatia lõpp või muutus
Justkui selle aasta sündmusi ennustades ütles Žižek 2009. aastal toimunud avalikul loengul, et kätte on jõudmas apokalüptiline ajastu, kus paratamatu valik ei toimu kapitalismi (mille hukk on tema hinnangul paratamatu) või kommunismi vahel: “Kui me laseme asjadele lihtsalt edasi minna ja midagi ei tee, siis ärkame ühel hommikul üles Berlusconide juhitud maailmas – autoritaarses kapitalismis.” Hiina, aga ka näiteks Singapur tõestavad selliste režiimide jätkusuutlikust võrreldes kriisides vaevleva läänemaailmaga.
Paradoksaalselt on Hiinas demokraatia tulevikuperspektiiv helgem kui läänemaailmas. Sealne võim peab rakendama tsensuuri, vangistamist ja piinamist, et takistada inimestel teistsuguse riigikorra peale mõtlemist. Kapitalistlikus sotsialismis, vähemalt niikaua kuni on raha seda üleval hoida, võib demokraatia arengute versioone välja käia niipalju kui süda lustib. Keegi ei piira, aga ega kuulajaid ja kaasamõtlejaid ka eriti ei ole. Peaasi, et selline turvalisus, jõukus ja mugav igavesti kestaks.
See teema paistab pisut teise nurga alt silma ka Eestis. Majandusreformide elluviimisel (vähemalt eraldi vaadates) tõeliselt eesrindlik riik, kuid seda, aga ka julgeoleku või rahvuskultuuri kaitsmist, põhjenduseks tuues jäetakse tähelepanuta nii mõnigi ühiskonna valupunkt. Veelgi enam. Radikaali silt kleebitakse külge igaühele, kes tahab algatada arutelu maksupoliitika või kodakondsuspoliitika muutmiseks. Müüt jõukaks ja tõeliseks eurooplaseks saamisest, samal ajal homogeenset rahvusriiki säilitades müüb edukalt.
Globaalselt Eestisse
Globaalsetest arengutest kirjutades jõudsin sihilikult kodumaale. Sageli tuuakse mitte-midagi-tegemise põhjenduseks mõte, et „mis meist ikka sõltub“. Tõsi ta on, et üha rohkem meid puudutavaid otsuseid ei tehta mitte ainult kaugel Brüsselis, Washingtonis või Pekingis, vaid ka sellistes institutsioonides, mille mõjutamiseks puudub ka kõige elementaarsem vahend – valimised.
Kuid see ei vabanda mitte-midagi-tegemist. Fukuyama näeb demokraatliku riigi eelduseks tasakaalu tugeva riigi ja tugeva ühiskonna vahel. Riik, selle institutsioonid ja õiguslik raamistik, samuti parteid, on Eesti oluliselt paremas korras kui teistel kakskümmend aastat tagasi demokraatiat üles ehitama asunud riikidel. Ühiskond aga ei ole veel suutnud ja nüüd võimaldatakse tal juba üha vähem kasvada reaalseks vastujõuks ja tasakaalustajaks.
Totaalne usaldamatus toob kaasa vastandumise, kus tõsise konflikti tekkimisel süüakse nõrgem ära. Seega on ellujäämise eeltingimus konflikti vältimine, mida Eesti ühiskond edukalt teeb. Massilised „meeleavaldused“ toimuvad ühislaulmisel, või äärmisel juhul tuntud sporditegelase kaitsmiseks. Jah, õpetajate streik oli ka, kuid selle ainukeseks tulemuseks on, et Toompea lossis vaadati üle julgeolekuprotseduurid.
Usaldamatust elanike ja nende poolt valitud erakondade vahel on raske seletada. Kui keegi ei usalda, siis peaksid olema ju kõik sedelid valimistel rikud. Või on siis ikka nii, et usaldatakse enda valikut ja mitte teiste oma. Aga keda siis usaldada, kui kõik parlamendierakonnad seljad kokku panevad ja püüavad ühiselt mingi asja ära otsustada? Kui mitte see, siis mis veel saaks toota vastuseisu üleüldisele poliitilisele korrale.
Toetasin nn DASA-sid esialgu seetõttu, et ma tõesti, oma isiklikule kogemusele tuginedes olen arvamusel, et Eesti erakonnad saavad oma sõprusparteidega ida-partnerlusriikides koostööd tehes aidata kaasa demokraatia levikule nendes riikides. Minu Ukraina revolutsiooni aegsed sõbrad-poliitikud on käinud näiteks Eestis tutvumas meediavabaduse tagamisega, teised küsinud e-riigi kohta.
Kuid nüüd arvan, et peamine vajadus DASA-de loomiseks seisneb parteide endi poliitilise kultuuri parandamises. Ma olen kindel, et õigel ajal meediat ja kolmandat sektorit kaasates oleks üldine hinnang demokraatia arendamise sihtasutuste loomisele hoopis teisest ooperist. Idee on ju õilis, aga teostus....
Kuid see on vaid jäämäe veepealne osa. Suutmatus aru saada kodanikuühiskonnast, kodanike kaasamisest ja demokraatiast elutseb märkamatult vee all, näiteks kohalikul tasandil. Pühajärve põhikooli sulgemise otsus (või õigemini katse) reformierakondlastest Otepää juhtide poolt tehti ilma igasuguse elanike kaasamiseta ning siiani ei suuda võim mõista, mida nad valesti tegid. “Ise te valisite meid ju,” üllatub kümneid meeleavaldusele kogunenud lapsi ja nende vanemaid nähes vallavolikogu esimees Aivar Nigol.
Ka meie seotus globaalse kliimakatastroofiga ei tulene mitte suurimatest CO2 õhkupaiskajatest USA-st ja Hiinast ning Teeme Ära on vaid kattevari tegematajätmisele. Või kas saabki midagi teha, kui eesmärk on saada kõige jõukamate tarbimisühiskondade sekka. Andrei Hvostov saadaks raamatus “Sillamäe Passioon” peaministri puhkama lumivalgete puudega palistatud smaragdrohelise järve äärde. Oma sünnikoha läheduses asuvat tööstusest reostatud veekogu kirjeldades teeb ta ettepaneku: “Seda põrgulikku veesilma võiks vaatama saata kõik mu kaasmaalased, kes peavad tarbimisvabadust üheks peamiseks vabaduse liigiks.”
Kui me ei suuda märgata selliseid lähedal olevaid probleeme ega parandada olukorda, puudub meil võimalus (ja ka õigustus) kaasa rääkida demokraatia kitsaskohtade lahendamisel globaalselt. Veelgi enam, kui üldiselt nähakse demokraatia eeldusena näiteks riiklike institutsioone ja õiguskorda, siis tuleks minna veel sammuke tagasi. Kõik hakkab peale ikkagi igast inimesest, sellest, mida ta usub ja kuidas vastavalt sellele toimetab.
Eestit külastanud mõtleja Ronald Inglehart ütles ühes usutluses: “Kui sa usud millessegi, siis see aitab sul õnnelik olla. /.../Mina usun näiteks jõuluvanasse. See on tore legend, mis teeb mind rõõmsaks.” Laste usk päkapikkudesse on mitteteadlik ja kui see teeb neid veelgi õnnelikumaks, ei tohi seda neilt ratsionaalsete argumentidega ära võtta. Küll võib aga pimesi demokraatiat uskuvate inimeste käest küsida, et mida nad siis ikka usuvad ja loota, et nad on valmis sisuliselt ja demokraatlikult selle üle ka arutama.
Kremli torupoliitika internetis
Täna Postimhees ilmunud artikkel "Silver Meikar: Kremli torupoliitika internetis" valmis eelmise nädala alguses ja lõppes lõiguga: "Ning mis puudutab kevadel tulevaid presidendivalimisi, siis arvan, et valimisjaoskondadesse paigaldatakse online-kaamerad, kuid oma vahenditega filmimine keelatakse ära. Nägin selliseid veebikaameraid Valgevenes eelmise aasta detsembris. Nende abil sai kenasti vaadata mitte ainult seda, kuidas inimesed sedeleid kasti lasevad, vaid ka seda, et vaatlejad kenasti kaugel taganurgas istuksid. Häältelugemise protseduuri nägi veebist sama vähe kui nägid opositsioonilised vaatlejad. Tulemused olid ka siis ette teada." Nagu paar päeva hiljem selgus, tulid veebikaamerad ka Putiniline nädala lõpus toimunud telemaratonil pähe. Huvitav, kas minu muud ennustused ka täide lähevad.
Artikli toimetamata ja kärpimata versioon:
Kremli torupoliitika Internetis
Kreml ei sõdi mitte interneti vastu, vaid selle üle võimu saamise nimel. Eesmärgiks ei ole „torusid“ kinni keerata, vaid need enda kontrolli alla saada, seejärel sinna oma „toodang“ sisse toppida ning see soovitud suunas liikuma panna. Info ei ole aga gaas, mida saab sirgjooneliselt sihtmärgi poole suunata ning vajadusel kinni keerata. Käpardlikkusest internetipropagandast ei ole puutumata jäänud ka võimuvertikaali tipp.
Paljuski tänu YouTube’ile ei suutnud Kreml peatada Vene Föderatsiooni peaministri Vladimir Putini võimsamat mainekahjustust. Aastate pikkune raske töö – kümned fotod ja videod palju ülekehaga galopeerivast kangelane Putinist, hävituslennukit ja vormelit juhtivast võimsast Putinist, osavast jahimees Putinist, Siberi mägijões ujuvast vaprast Putinist – macho imago loomisel varises kokku vilekoori ja “Putin välja” hüüete saatel. Rahvas ei hoidnud ennast tagasi, kui Olümpiakompleksis toimunud raskekaalu poksimatši järel peaminister poksiringi tšempionit õnnitlema ronis. Video kordusnäitamisel Rossija 2 kanalis oli heli eemaldatud, kuid tänu internetile ei suudetud sündmust kinni mätsida.
Vene Föderatsiooni president Dimitri Medvjedevil on sotsiaalvõrgustikes populaarne - Facebooki kontol oli nädalavahetuseks kogunenud 369000 „like“-iki ja tema säutse jälgis 741000 twitteri-kasutajat – kuid toetust see suurendanud ei ole. Medvedjevi postitus pärast laupäevast suurmeeleavaldust näoraamatusse on saanud ligi 8000 peamiselt vaenulikku või vähemalt ironiseerivat kommentaari. On ka põhjust, sest president suutis ühte lõiku panna sõna- ja kogunemisvabaduse konstitutsioonilise tagamise, mittenõustumise meeleavaldajate loosungitega ning teate, et kõiki valimiste võltsimise kahtlustusi uuritakse. Meelevaldajate põhiloosung nõudis just ausaid valimisi, seega on mõistetamatu, mida siis ikkagi uuritakse.
Veelgi halvemini läks tal Twitteris, kui tema lehele ilmus säutsuke, mille järgi kõik, kes nimetavad Ühtset Venemaad "sulide ja varaste parteiks", on suhukepitud lambad (Сегодня стало очевидно, что если человек пишет в блоге словосочетание «партия жуликов и воров» он тупо баран еб@ный). Kommunikatsioonimeeskonna näod värvusid punasemaks kui Kremli tornid ja kiiruga kustutati sissekanne ära, kuid välja saadetud säutsu enam internetiavarustest kinni püüda ei suudetud. Ametlikult anti teada, et tegemist oli tööõnnetusega. Kremli internetiideoloog
Konstantin Rõkov olevat oma arvamust esitamisel unustanud presidendi kontolt välja logida ning teda lubati selle eest ka karistada.
Huvitav, milline karistus aga ootab neid kümneid ja kümneid julgeid Vene valimisvaatlejaid, kes mobiiltelefonidega filmisid räigeid valimispettusi. Vaieldamatult pole videod valimissedeleid täitvatest jaoskonna liikmetest ning erinevatest tulemuste korrigeerimise viisidest solvanud mitte veel vähegi vabalt mõtlevaid venelasi, vaid pannud maailma ees piinlikku olukorda kogu võimuladviku.
Venemaa kohta kehtib maksiim: mida paremad on võimu pilavad naljad, seda halvem on olukord riigis. Ning satiir, vähemalt internetis on muutunud üha vaimukamaks ja ka paelunud üha suuremat publikut. Miljoneid vaatajaid on leidnud Putinit ironiseerivad laulud ja poliitilised koomiksid – näiteks Rabfak’i „Meie hullumaja hääletab Putini poolt“ ning “Freedmani” ühiskonnakriitilised klipid. Korruptsioonipaljastustega avalikkuse tähelepanu võitnud Vene blogija Aleksei Navalnõi ning tema loosung „Sulide ja varaste partei“ on saanud valimisvõltsimiste vastase liikumise kangelaseks.
Vene blogija Aleksander Blushev on väljendanud isegi seisukohta, et ilma internetita poleks olnud mingeid avalikke proteste. Pole siis ime, et Vene siseministeeriumi tippametnik, kindral-major Aleksei Moškov kuulutab lõppu internetianonüümsusele . Rossiskaja Gazetale antud intervjuus pidas ta sotsiaalvõrgustikke potentsiaalseks ohuks ühiskonna alustaladele.
Venemaal peaks nüüd juba olema 60 miljonit internetikasutajat. Siiski, FOM-i uuring küsis ka seda, millisest kanalist saadakse informatsiooni ja uudiseid. 92% -ga on jätkuvalt esikohal televisioon, sellele järgnes trükimeedia 28%-ga ja alles siis internet 21%-ga. Kui 18-24-aastaste seas nimetati televisiooni ja internetti info saamise kanaliks vastavat 83% ja 51% , siis 35-44-aastaste seas olid need näitajad 94% ja 19% ning üle 65-aastastel 96% ja 2%. Demokraatia seisukohalt on oluline ka küsimus, millist infot internetist otsitakse. Esikohal on tervise ja spordi uudised 46%-ga, sellele järgnevad äri ja tehnika, mõlemad 36%, siis mängud ja meelelahutus 26%, õigusabi 24% ja turism 21%. Poliitilise sisuga info saamiseks kasutab internetti vaid 19% inimesi.
Esmapilgul tundub, et võimuladvik ei peaks väga muretsema. Blogija Ilja Varlamov leidis ERR-ile antud intervjuus, et inimesed, kes kunagi varem ei huvitunud poliitikast ning olid sellest väga kaugel, hakkasid nüüd mõistma, et midagi on väga valesti, et neile ei räägita kogu tõtt, et neid petetakse. “Seega hakkasid nad otsima informatsiooni ning läksid internetti. Selle tulemusena on praegu kogu informatsioon meeleavaldustest, kõik need teated on väga populaarsed.” Ootan huviga järgmist uuringut, mis võiks näidata, kui palju tegelikult huvi poliitilise info vastu tõusis.
Kindlasti oli sotsiaalvõrgustikel oluline roll autoritaarse võimu ühe alustala, hirmu, vähendamiseks. Vaid inforuumi lauskontroll võimaldab tekitada dissidentidel tunde, et sarnaselt mõtlevaid kaaskodanikke on vähe. Enne laupäevast suurmeeleavaldust andis Facebooki kodulehel teada üle 30000 inimese kavatsusest kogunemisele minna ning paljud julgesid ühineda just seetõttu, et oodata oli nii suurt väljaastumist.
Ausaid valimisi nõudvatest ja ka tänavatele tulnud inimeste hulgast veelgi üllatavam oli riigitelevisiooni suhteliselt objektiivne ja põhjalik sündmuste kajastamine. Näiteks tänu NTV laupäevastele uudistele said ka võrgumaailmast väljaspool eksisteerivad venelased teada, et Moskvas ja teistes linnades suurüritused toimusid. Võib-olla oli meeleavaldajate hulk tõesti nii suur, et seda lihtsalt ei olnud võimalik tähelepanuta jätta, kuid ikkagi piisavalt väike, et sellest rääkimine televisioonis võinuks revolutsioonipalli veerema panna.
Pool rehkendust tehtud
Igal revolutsioonil on vähemalt kolm eeldust. Esiteks peab kriitilisel massil olema „valus“, teiseks peab neil kaduma hirm ning kolmandaks peavad nad uskuma alternatiivi olemasollu. Venemaal on täidetud sellest heal juhul vaid pool. Araabia kevade võis valla päästa üks sotsiaal- ja tavameedias kajastust leidnud intsident, kuid selle juured olid palju sügavamal ehk inimestes võrsunud rahulolematuses. Sellise olukorra ärahoidmiseks püüavad mõned diktaatorid uinutada elanikkonda, pakkudes neile piisavat heaolu ja sotsiaalseid garantiisid.
Vene võrgustikes levinud valimispettuste tõestusmaterjal tekitas paljude seas pahameelt, kuid nende arv, kes ausate valimiste nimel on valmis loobuma hüvedest, ei ületa arvatavasti kriitilist massi. Samuti ei saa väita, et hirm režiimi ees oleks nüüdseks kadunud. Paljude elanike igapäevane heaolu on konkreetselt seotud inimestega, kes võltsimistele kaasa aitasid. Näiteks valimisjaoskondade juhtideks olid mitmed koolidirektorid, kohaliku võimu- ja riigiettevõtete esindajad, valimiskaste “turvasid” aga korrakaitsjad. Nendega tülliminemine võib tähendada töökoha kaotust, laste koolitee lõppemist või ka väljamõeldud põhjustel arreteerimist.
Kuid kõige suurem Venemaa mure on see, et puudub sisuline alternatiiv. Ma ei ole üldse kindel, et kui Ühtsele Venemaale antud hääled oleksid läinud kommunistidele või žirinovskilastele, muutuks Venemaa demokraatlikumaks ja vabamaks. Läänemeelne opositsioon on lõhestunud ja nõrk (seda osaliselt ka endi süül).
Kremli lahendused
Kuid vaieldamatult on arengud Venemaal olulised. Putini monopol on kõikuma löönud, küsimus on selles, milliste meetoditega ta ennast maksma paneb. Hirmuühiskonna taaskehtestamiseks ei aita enam kumminuiast tänaval, dissidendid tuleb nüüd eemale peksta ka vabast internetist. Ning see saab olema oluliselt keerulisem.
Evgeny Morozov leiab raamatus „The Net Delusion”, et Kreml pole tundnud tugevat vajadust Interneti kontrollimiseks, vaid on vaadanud seda kui uut ja erutavat mänguväljakut propagandaeksperimentidele. Ka Freedomhouse`i viimane Raport “Freedom on the Net 2011” tõdeb, et internet on Venemaal suhteliselt vaba. Viimaste aastate arengus toob see positiivsena välja lihtsama ligipääsu internetile ning murelapsena märgid tsensuuri ning teisitimõtlejatest ajaveebnike piirkondlikest tagakiusamise juhtumitest.
Massilise tsensuuri sisseviimine on siiski väheusutav kas või seetõttu, et see halvaks äritegevuse. Elanikkonna ohjeldamiseks peab režiim suurendama lootusetust, ükskõiksust ja hirmu ning selleks on meetodeid küllaga. Ning põhjendusi interneti suuremaks kontrollimiseks leiab alati.
Argumentõ i Faktõ antud intervjuus arvas Vene Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev, et riik ei saa ignoreerida, kui interneti kasutavad kriminaalid ja terroristlikud rühmitused. Huvitavalt tõi ta vajalike virtuaalmaailma regulatsioonide eeskujuks ühekorraga nii USA kui ka Hiina. Venemaa interneti reformiks tuleb ikka valida kahest suuresti vastandlikust lähenemisest üks ning karta on, et selleks saab olema pigem viimane.
Ennustan, et oluliselt suureneb nende julgeoleku- ja propagandatöötajate arv, kes mitte ainult ei jälgi võrgus toimuvat, vaid otseselt ka suunavad ja mõjutavad seda. Võimu jaoks virtuaalmaailmas tegutsejaid kutsutakse “trollideks” ning nende üheks ülesandeks on spin’ida võrk täis režiimile kasulikku infot selliselt, et näiliselt vaba internet muutuks spinternetiks. Igale vähegi kriitilisele artiklile ilmub koheselt kümneid kriitilisi kommentaare “häältelt rahva seast”, „head“ Facebooki teated saavad koheselt tuhandeid “like’isid”. Siiani ei ole Kremli trollid just eriti edukad olnud.
Kaks aastat tagasi andis Kreml noorteorganisatsioonide juht Vassili Jakemenko ülesande saavutada ülekaal ka virtuaalruumis. Sõltumatu politoloog Dmitri Oreškin kirjeldas pressikonverentsil nende töö viljakust: "Našistid, isegi kui neile maksta 100 rubla või isegi 500 iga artikli eest, ei suuda huvitavaid tekste luua. Sõltub see siis nende maailmanägemusest, kasvatusest või jumal teab millest. Kahe aasta jooksul on lakatud neid trolle tähele panemast. Internetis nagu igal vabal territooriumil eksisteerib konkurents. Võidavad need, keda on huvitav lugeda, ja kaotavad need, keda pole."
Huvitavad tekstid ja saidid saab lugematuks muuta ka küberrünnakutega või lihtsalt need võrgust välja lülitades. Ennustan, et keerulistel aegadel hakkab üha enam opositsioonilisi ajaveebe ja saite majutavaid servereid streikima või neile suletakse tehnilistel põhjustel ligipääs. Sellega pannakse teisitimõtlejad võrguavaruste lootusetusesse üksildusse. dDOS rünnakuid kuid ka kohtuotsusega veebisaidi sulgemist kasutati ka nende valimiste eel ja järel. Rünnakute alla on sattunud nii Echo Moskva kui ka uudisteportaal Slon, samuti Facebooki Vene analoog VKontakte ja populaarseim blogikeskond LiveJournal.
Küberrünnakutest veelgi lihtsam režiimikriitikat Vene suhtlusvõrgustikest välja juurida on politsei või omanike käsk. Selle aasta märtsis vastu võetud uus seadus annab võimuorganitele juba õiguse nõuda ISP-idelt teatud saitide sulgemist. Selleks pole võimuorganitel vaja küsida kohtult luba ning põhjenduseks piisab juba pelgalt kahtlusest, et mingil veebilehel olev info võib omada mingitki seadustega vastuollu minevat sisu.
Oligarh Ališer Usmanov vallandas sellel nädalal Putinit solvanud fotode avaldamise eest talle kuuluva ajakirja Kommersant kaks tipptegijat. Tema valdusesse kuulub ka 50% LiveJorunali haldusfirma SUP aktsiatest. Gazpromi meediaüksus ostis hiljuti RuTube, YouTube’i Vene analoogi, ning omab kontrolli mitmete teiste võrgufirmade üle. Võimuga tihedalt seotud äristruktuurid on edukalt eemaldanud vaba poliitilise mõtte traditsioonilisest meediast ning võivad sama teha ka oma on-line keskkondades.
Internetti kui iha ja naudingute rahuldamise kanalit ei piirata, pigem vastupidi. Tsirkus kolib internetti ja pakub elanikkonnale piiramatult tasuta meelelahutust. Elu muutub paremaks, elu muutub lõbusamaks ja koos sellega uinub elanikkond ükskõiksusesse. Ning kui mõni ikka ei kaota lootust ja võitleb edasi, siis saab temast eduka näidisprotsessi peaosatäitja.
Ekstremistlike tegevusi keelustav kriminaalseadustiku paragrahv 282 võimaldab vandenõus kohtupinki tirida mitte ainult üleskutse tegija, vaid ka selle “like`i” või “retweet`i” levitaja. See on küll antud paragrahvi meelevaldne tõlgendus, aga teisalt siinseid Vene kohtuid arvestades läheb soovi korral läbi küll. Internetikasutajad ei saa lootma jääda ka anonüümsusele, sest Suur Vend jälgib ja suudab “süüdlased” kiiresti tuvastada.
1995. aastal võeti vastu SORMi (Система Оперативно-Розыскных Мероприятий) seadus, mis andis FSB-le õiguse monitoorida ja jälgida telekommunikatsiooni võrkudes toimuvat. Kui esialgu kogus SORM andmeid telefoni võrgus toimuvast, siis 1998. aastal sunniti kõiki internetiteenuse pakkujad (ISP-isid) oma süsteemidele lisama tarkvara, mis võimaldas FSB-l ligi pääseda veebiliikluse sisule. 5. jaanuaril 2000 aastal, oma esimesel nädalal presidendiametis, andis Putin loa SORMi abil kogutud infot ja analüüse kasutada ka mitmel teisel riiklikul institutsioonil.
Ei tasu unustada, et internet on julgeolekuasutuste võimsam töövahend kui ükskõik milline KGB andmebaas. Lihtsalt ja kiiresti on võimalik teada saada huvipakkuva persooni ajalugu, tema iga mõtteavaldus ning kõik sõbrad-tuttavad. Koostöö tehnoloogiafirmadega tagab, et algoritm sõelub koheselt välja võimalikud režiimile ohtlikud isikud. Deutsche Wellele antud intervjuus väitis uurimisasutuse Conflict Studies Research Centre direktor Keir Giles, et detsembri alguses on tööle pandud süsteem, mis alarmeerib võimuorganeid koheselt, kui spetsiaalsesse nimekirja kantud märksõnasid kasutatakse internetimeedia tekstides.
Lisaks sellele vajab režiim tuumanupu kõrvale lülitit, mille abil saaks kas osa või kogu internetiliiklusest kinni keerata. Ekspertide hinnangul saaks SORMi kasutada nii riikliku tulemüürina kui ka interneti väljalülitamise “nupuna”. Ka siin võib näha sarnasust gaasitorupoliitikale, mis ühtepidi soovib, et toru teises otsas istuks võimalikult palju tarbijaid, kuid nende heaolu sõltub konkreetselt vaid ühest kraanist, mis asub Kremli müüride vahel.
Ning mis puudutab kevadel tulevaid presidendivalimisi, siis arvan, et valimisjaoskondadesse paigaldatakse online-kaamerad, kuid oma vahenditega filmimine keelatakse ära. Nägin selliseid veebikaameraid Valgevenes eelmise aasta detsembris. Nende abil sai kenasti vaadata mitte ainult seda, kuidas inimesed sedeleid kasti lasevad, vaid ka seda, et vaatlejad kenasti kaugel taganurgas istuksid. Häältelugemise protseduuri nägi veebist sama vähe kui nägid opositsioonilised vaatlejad. Tulemused olid ka siis ette teada.
Václav Havel, aitäh Sulle!
Václav Haveli lahkumisega jäi maailm vaesemaks. Václav kandis endas demokraatlikuma ja vabama maailma ideed ning võitles selle nimel elu lõpuni. Meie esimesel kohtumisel aastaid tagasi andis ta mulle mõtte, mida kasutasin saadikuna igal vajalikul juhul. Küsimusele, et kas ta midagi oma elus ka kahetseb, vastas ta (mälu järgi tsiteeritud): "Esimestel aastatel presidendina ei kasutanud ma piisavalt oma positsiooni, et võidelda inimõiguste ja parema maailma nimel. Tundus, et teiste riigijuhtide vaoshoitud käitumine pidi olema meile eeskujuks. Hiljem sain aru, et see on vale".
Viimane kord kohtasin Václavit aasta alguses Prahas, kus toimus Birma demokraatiat toetav konverents. Just sellisena jääb ta mulle meelde -- hoolimata raskest haigusest oli ta valmis seisma alati nende inimeste õiguste eest, kes elavad ikka veel mittevabas maailmas.
