Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Pronkss�durist on palju hullemaid “ausambaid”

Loengusse jalutades m��dusin pronkss�durist. Rahulik, viina veel ei joodud ja laulu ka ei tehtud.

Aasta aega tagasi toimusid nn. Lihula s�ndmused. Kui nende s�ndmustega �heaegselt oleks �ra koristatud ka pronkss�dur, poleks t�na ��rmuslastel trumpi tagataskus. Pronkss�durist veelgi hullem on aga m�lestusm�rk Narva j�e ��res, kus vene tank vibutab oma toru pealinna suunas. Kohalikud pulmarongid teevad selle auks peatuse, panevad lilli ja pildistavad, �le j�e paistab hall Venemaa.

Eelmise aasta oktoobri alguses kirjutasin artikli Eesti s�mbolitest:

4.10.2004

�See on vene soldati saabas,� �tles �hes eravestluses Novgorodi v�rstile Aleksander Jaroslavitz Nevskile p�hendatud kiriku kohta J�ri Kuuskemaa. �Katedraal on toretsev aga kit��. Ja tal on �igus. Katedraal ei oma arhitektuuriliselt rohkem v��rtust, kui koopiamasinaga kopeeritud keskp�rase kunstniku maal. Sellest hoolimata ilustab see kruiisilaevadega saabunud turistide fotoalbumites esimesi lehek�lgi ning usinad giidid tutvustavad sibulate rikkalikku ajalugu.

Arhitektuuriliselt on pronkssoldati v��rtus suurem, s�mbolina on see aga eestlastele veelgi valusam. Samas, turiste sinna ei viida, turismikaartidel seda veel ei leidu. �K�sitlegem monumenti lihtsalt hauat�hisena ning l�litagem ta ka linna turismimarsruutidesse,� kirjutas paar aastat tagasi keskerakondlane Max Kaur ja kutsus �les turistidele meie tegelikku ajalugu tutvustama. Vaevalt, et saame Max�iga olla �hel meelel �tegelikust ajaloost�, k�ll aga selles, et oma ajaloost tuleb v�lismaale r��kida.

Ei tohi unustada, et Eesti ei osalenud II Maailmas�jas, meie mehed v�itlesid v��ras armees v��raste riikide eest. Nendele riikidele ei l�inud korda ei Eesti vabadus ega rahva tulevik. Olenemata s�ja tulemusest, oli meie saatus teiste poolt ettem��ratud. S�jas v�isid isa ja poeg olla erinevates leerides, kuid neid �hendasid kannatused. S�ja l�pptulemus oli elluj��nud eestlastele kas vabaduse kaotamine kodumaal, kodumaa kaotamine eksiilis v�i m�lema kaotamine Siberis. On kahetsusv��rne, et t�na vaidleme, kes oli rohkem eestlane, kes oli �iges(mas) leeris. Kui tahame olla �iglased, ei saa me eelistada �hte t�ranni teisele.

Lihula ausammas muutub sama v�he eestilikuks kui pronkss�dur, kui lugeda m�ne p�stitaja tegelikke vaateid. Ei saa olla �hes leeris rahvastevahelise vaenu �hutajatega. V�rdlemine, et kas juudid kannatasid v�hem v�i rohkem kui meie, on labane. Kannatusi ei saa ega tohi v�rrelda. Just seet�ttu ei saa vabadussammast p�stitada kindlas mundris s�durile, vaid kogu rahvale, kes s�jas kannatas. Nii saame �hendada t�na lahtritesse liigitatud inimesi ning r��kida koledustest, mida veriste ideoloogiate terror meie rahvale toonud on.

Oma ajaloost peame r��kima ka teistele. K�isin suve alguses Bakuus, Aserbaid�aanis. L�hikese visiidi jooksul j�udsime k�lastada massihauda, kuulata loenguid venelaste sissetungist ning k�lastada p�genikelaagrit. Aserid oskasid h�sti presenteerida oma ajalugu. Seega on samba asukoht m�rksa olulisem, kui esmapilgul n�ib.

�le k�ige meeldiks mulle, kui Nevski katedraal �pakitakse� kenasti kokku ja p�stitatakse Lasnam�e rohelisele n�lvale. Toompeale aga sirguks Vabadussammas. Samuti meeldiks mulle, kui suvel vihma ei sajaks ja rohi rohelisem oleks. Unistada on ilus, r��kida tuleks aga reaalsetest v�imalustest. Kindlasti tuleks �ra koristada Euroopa poole toru liputav tank Narva j�e kaldal ning eemaldada punav�e s�mbolid pronkss�durilt. Oma m�lestussammas Eesti eest v�idelnutele v�iks sarnaselt Vabaduss�ja monumentidega olla ka igas maakonnas.

Vabadussambale teist kohta, kui Vabadusev�ljak ei ole. Tahaks vaid loota, et turismifirmad v�tavad Eesti ajaloo tutvustamise s�dameasjaks ning turismimarsruut ei alga soldati saabast vaid m�nest eestlastele olulisest s�mbolist. Ning okupatsioonimuuseum peaks ka tee peale j��ma.