23Feb/065
Aastapäeva kõne Tallinna 37. Keskkoolis
Hea Eesti Vabariik, Palju õnne sünnipäevaks!
Sinu sünnist möödub homme 88 aastat ja nende aastatega on muutunud nii maailm kui ka Sina. 88 aastat tagasi astusid maailma noore ja nõrgana. Sinu esimeseks tõsiseks katsumuseks kujunenud Vabadussõjas tõestasid oma elujõudu. 1921. aastal saavutasid Sa eesmärgi, mille poole püüdlesid – Sinust sai Rahvasteliidu liige, võrdne võrdsete seas. Maailm arenes aga omasoodu ja peatselt tuli Sul ohverdada oma vabadus enamaks kui 50. aastaks. See vabadusekaotus rõhus Sind raskelt. Ometi ei lasknud Sa murduda kõige tähtsamal – oma vaimul, usul ja ideaalidel. Vabaduse leek, mis vahepealse poole sajandi jooksul hõõgunud oli, sai uuesti lõkkele lüüa 1991. aastal ja Sa tõestasid taas, et kõik õiglane on õige ja õige võimalik. Olgu järgmised 88 aastat Sulle palju õnnelikumad kui eelmised. Soovin Sulle jõudu ja jaksu vabaduse vastutusrikkal hoidmisel. Palju õnne sünnipäevaks!
---- Lugupeetud kooli direktor ja õpetajad, head õpilased ja külalised, Mul on suur au osaleda Vabariigi Aastapäeva pidulikul aktusel Tallinna 37. Keskkoolis. Teie seas on neid õpilasi, kes on sündinud vabas Eesti Vabariigis ning okupatsiooniajaga kokku puutunud ei ole. Veelgi enam, vaevalt, et mõni täna siin viibiv õpilane omab mälestusi ajast, kui Pika Hermani tornis ei lehvinud sini-must-valge lipp ning 23. veebruaril tähistati Nõukogude armee aastapäeva. Inimesed tunnetavad ajalugu läbi isikliku mälu-prisma.
On sündmused, mis toimusid enne meid ja sündmused, mis toimusid sellel ajal, kui me olemas olime. President Lennart Meri on öelnud, et me võime andestada, aga me ei või unustada. Tulevikku vaatav Eesti on andestamas seda poolt sajandit, mil olime võõrvõimu all. Oluline on, et tulevikku vaatav Eesti ei unustaks seda aega. Eesti on vaid niikaua vaba, kuni rahvas seda tahab ja selle nimel tööd teeb. (Soovin rääkida teile ühe loo)
Mõni aasta tagasi sattusin Saksamaal õnnetusse, ning kohalikud arstid pidid haava kinni õmblema. Sõbrad, kes minuga haiglasse kaasa tulid, rääkisin hiljem, et uimaselt operatsioonilaual olles palusin saksa arstidel minuga väga hoolikas olla. Selle peale olevat saksa arstid pisut üllatunud ning öelnud, et nende töö ongi kõigi patsientidega väga hoolikas ja põhjalik olla. Ning mina vastasin. „Minuga peate olema ekstra hoolikas, minusuguseid on ainult üks miljon”. Ei varja, et tunnen uhkust enda sellise mõttekäigu üle.
Teadmine, et meid on ainult üks miljon, peaks kannustama igaüht meist. Nii väike rahvas saab ellu jääda vaid siis, kui selle igast liikmest hoolitakse ja selle iga liige hoolib oma riigist. Head õpilased. Vabariigi aastapäeva eel on sobilik kutsuda teid ülesse aktiivsemalt osalema poliitikas. Ärge ehmuge, poliitika all ei mõtle ma seda, et peaksite astuma mingisse erakonda ning kandideerima järgmistel valimistel. Vana-Kreeka filosoof Aristoteles arvas, et poliitika eesmärk on hea elu. Temaga nõustudes ütleksin, et poliitikas osalemise eesmärk on elu paremaks muutmine, ühiskonna muutmine. Kutsun teid ülesse aktiivselt osalema vabatahtlikus tegevuses. Näiteks naftareostuse tõttu hätta sattunud merelindude puhastamises. Või võiksite kevadel üheskoos osaleda puude istutamise kampaanias. Need on asjad, mis ühiskonda ja elu paremaks muudavad. See on poliitikas osalemine, mis meie ühte miljonit koos hoiab.
Just teie tegevus otsustab, kas ja milline on 20 aasta pärast siinsamas, teie koolis, Vabariigi Aastapäeva tähistamine.
