Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Vabad ööd Minski kesklinnas

(Telklaagri turvalisuse tagas välismeedia pidev kohalolek. Öö otsa pidasid vastu ka Postimehe ajakirjanik Toomas Sildam ja fotograaf Raigo Pajula (fotol tööd tegemas). Enne, kui nad hommikul lühikeseks ajaks hotelli läksid, ulatas Sildam mulle oma kallid nahkkindad ja ütles, "Anna kellelegi, kellel käed külmetavad. Teil läheb neid rohkem vaja". )

(Milinkevitsh külastas telklaagrit esimesel ööl 4-l korral, rääkis seal inimestega juttu, tõi termosega teed ning koduseid võileibu. Ajalehtede andmetel on ta telklaagrit külastanud ka igal järgmisel ööl)

„Tänu teile olen ma elanud ühe öö vabana/vabaduses”, ütles mulle teisipäeva päikesetõusul kell 06:00 telklaagri elanik vastusena minu murele, et kindlasti võtab KGB neid varsti kinni.

Need vähesed päevad Valgevenes on mind muutnud mitmeti. Alles seal ma mõistsin, kui tühi on meie igapäevane rabelemine majandusliku heaolu nimel. Mõistsin, mida tähendab pidev hirm, lootusetus ja pessimism. Sain põgusalt tunda, mida tähendab elu totalitaarses ühiskonnas dissidendina. Ning minu austus nende inimeste vastu, kes NL-i okupatsiooni ajal vaba Eesti mõtet levitasid, kasvas mäekõrguseks. (Järgmisel Tartu linnavolikogu istungil tahan kindlasti viimast öelda ka Enn Tarto’le).

Võib kindlalt väita, et meie Valgevene sõpradel ja meil (minul ja Kristeril) vedas palju, et me nii kiiresti riigist lahkuda saime. Õhtul Minskist lahkunud eestlased tõsteti rongist maha ja küsitleti 1 tund KGB poolt. Rongis oli ka mitmete teiste välisriikide kodanikke, sh SILBA inimesi. Neid ei puutunud keegi. Ning kuna need eestlased olid samuti peaasjalikult turismiga tegelenud, lasti nad varsti kenasti Leetu. Minu ja Kristeri nimi jõudis piiripunktidesse vaid mõni tund pärast riigist lahkumist.

Kui me oleksime kinni kukkunud, siis kindlasti oleksime oma täpse reisiplaani välja öelnud, sõprade andmed andnud ning kirjutanud alla üks-kõik-millisele sobilikule protokollile. Nagu eilne Postimees vene agentidest kirjutas, kasutab KGB füüsilist vägivalda ning kapo nendib, et viimast suudavad taluda vaid „väga kindlameelsed inimesed”. Ning mis oleks KGB-le veel rohkem rõõmu valmistanud, kui esimese telgi püstitaja kättesaamine, nende „puhtsüdamlik ülestunnistus”, et töötan luures. Nagu http://belarus.blogsome.com/ kirjutab, siis sellist sobilikku inimest Lukashenka just otsibki.

Telklaager veel püsib ning hoolimata massilistest arreteerimistest on püsielanike ja meeleavaldajate arv suurenenud. Milinkevitsh kutsus ülesse püsima vähemalt 25nda märtsini ning lubas pärast seda jätkata võitlust normaalse riigi ees. Tema mitmed abid on arreteeritud ning kardan, et Lukashenka laseb ka tema kinni panna. Masendav.

Telklaagri organiseerimine tekitab minus vastakaid tundeid. Üheltpoolt tunnen vastutust nende inimeste ees, kes täna seal lumist ilma trotsivad. Ma soovin, et Eesti riik annaks Valgevene türannide tagakiusamise ohvritele asüüli, kui neil õnnestub selle jubeda režiimi eest põgeneda.

Teiselt poolt tagasid need telgid rahvusvahelise meedia tähelepanu, mille kaudseks tulemuseks on ka näiteks Euroopa Parlamendi väga otsekohene ja kriitiline avaldus Lukashenka tegevuse kohta.

Üks asi on aga kindel. Krister ja mina jääme alatiseks toetama nende julgete valgevenelaste võitlust, kes soovivad elada hirmuvabas, kodanike/inimõigusi austavas ning vabas ühiskonnas. Tean selliseid inimesi mitmetest Euroopa riikidest, kes on sama asja nimel vabatahtlikult töötanud juba aastaid. Nüüd on meid kindlasti rohkem.

---

Esmaspäeval palusin edasi lükata oma reisi tagasi Eestisse ning teatasin sõbrale Kalvile, et meie plaanitud neljapäevane väljalend USA-sse jääb ära. Kiire põgenemine teisipäeval ja reisikorralduslikud õnnestumised eile tagasid, et istume praegu Helsingi lennujaamas ning ammu ostetud piletid ning tehtud viisad ei lähegi raisku. 1,5 aastat tagasi Ukrainas olles lükkasin ma 7 korda edasi tagasisõidu kuupäeva ning jätsin ära plaanitud puhkuse soojal maal. Täna on naljakas mõelda, et 10 tunni pärast vaatan NYC-i pilvelõhkujaid, kuigi ebaõnne korral istuksin kuskil niiskes-hämaras-trellidega kongis.

Kui ma kuskil NYC-is kiire internetiühenduse leian, laen ülesse ka pildid ja videod.

.