5. mai:
ELDR-i kongressil esinenud ELRI president (Annemie Neyts-Uyttebroeck) ja Rootsi Keskpartei (Centralpartiet) ning Rahvapartei (Folkpartiet) esindajad rõhutasid, et EL-i uksed peavad lahti olema ka Ukrainale, Moldovale ja Valgevenele (!). Viimase riigi puhul kahtlemata eeldatakse, et kõigepealt peab seal lõppema türannia ning rahvas peab valima demokraatia ning lääne tee.
See teema oli ELDR-i volikogus minu jaoks kõige olulisem. Õige jah, esinejad rõhutasid ka 4. euroopa vabaduse kehva olukorda, rõhutasid teenuste direktiivi täiendamise olulisust ja tööjõu liikumiste piirangute täielikku lõpetamist. Euroopa konservatiivid ja sotsid on nende teemade arutamisel palju tagasihoidlikumad ning sellepärast on mul hea meel, et RE kõige progressiivsemasse EL-i „kampa” kuulub.
Üldiselt nagu ikka EL-i üritustel – palju vahtu, venivad protseduurid ning seisukohtade kordamine. Sõna võtavad peamiselt UK saadikud ning keegi ei soovi nende metafooride ja briti huumoriga rikastatud keelekasutusega rinda pista. Päev möödub istudes Rootsi parlamendi istungisaalis, kadestades hoone ümber päikest nautivaid mõistlike liigikaaslaseid ning lootes, et homme enne tagasilendu jääb pisut aega linnas lonkimiseks.
6. mai: Jäigi aega pisut linnas lonkimiseks. Peaaegu oleks isegi lennukist maha jäänud.
ELDR-i volikogu delegaatide nimekirjas oli ka Enn Eesmaa, kes valis Rootsi lendamise asemel hoopis märksa pikema lennureisi Keeniasse. Hm... Kas polnud tema see, kes pikki lennureise vihkab ning oma kurbi Mehhiko kogemusi ka teleekraanil jagas. (OK, aitab irooniast!)
8. mai: Kiire! 1 tunni pärast läheb buss Riiga ja sealt edasi .... (sellest miks ja kuhu juba järgmises kirjas).
