Lahmivale artiklile tuleb vastata samaga. Juuli lõpus ilmunud Hannes Klaasi artikel SLÕhtulehes oli kindlasti lahmiv. Kas ka minu vastus hea tava piire ületas, jäägu lugeja otsustada. Siinkohal avaldan vastuse täies mahus:
Aga patriootiline südametunnistus, noor-isamaalane?
Hea tava nõuab, et sellist delikaatset teemat nagu tsiviilvõimu ja sõjaväe suhted sisepoliitilises arveteklaarimises ära ei kasutata. Tõsi küll, teravamatel hetkedel pole selle tava hoidmises oldud ühtsed. Kuid Riigikogul on jätkunud kindlust vabastada kaitseväe juhatajaid, kui need on ilmutanud vastuseisu tsiviiljuhtidele, läbi on elatud õpetlik Pullapää kriis. Aga praegu vabastamisi-vastuhakke pole. Enamik parteisid teab, kes ja miks demokraatias kellelegi allub ning et ajaloo suurimad katastroofid on vallandanud mundris populistid.
Pingeid on tsiviilvõimu ja militaarjuhtide vahel alati ja igas riigis. Ikka leidub ohvitsere, kelle arvates poliitikud on nende tegemistel jalus ja ei taipa suurest tarkusest, mis tingimata on sõjaline, midagi. Eestis armastavad eesrindlikumad neist sel teemal ka esineda ja muidugi jätta endast ka muljet, milleks suuresti mundrid ju loodud ongi.
Sõjaväe üks eripärasid on talle usaldatud relvad ning tema suletus. Sellest lähtuvad ohud, mida hallata saab vaid täidesaatev võim. Kuni kaitseministriks on algaja poliitik, jäävad selle haldamise vastasseisud varju või ületamata ning kõik näib väljast ehk isegi korras olevat. Kuni seda sõjaväge ei ole vaja või ta ise väravast ei välju.
Tunnen hästi endist kolleegi Jürgen Ligit ning seetõttu väidan kindlalt: Eestis on käes olukord, kus esimest korda on kaitseministriks poliitiku veregrupiga mees, mõtlen siin seda veregruppi, mis paneb inimese jõuliselt tegutsema olukorra parandamise nimel, kui on näha süsteemi või ta inimeste puudusi. Et suur suletus tekitab roiskumist, on sekkumiseks rohkem vajadust kui kõrvaltvaatajale paistab. Ei ole võimalik, et selline asi ei põhjusta mingeid lisapingeid. Ja see pole üldse jutt ajateenistuse mõttekusest, nagu mõttevaesed poliitikud igal sammul püüavad tõestada, vaid Eesti riigi toimimisest.
Intelligentsemad poliitikud oskavad sekkujat kasvõi vaikimisega tunnustada. Kuid huvi segajat kahjustada on olemas nii sõjaväes kui konkurentidel. Küsimus on, kas leitakse poliitiline tankist, kes olukorra ära kasutab, riiki ohverdades parteile profiiti noolib. Seni on sellised tankiväelased leitud noor-edgarite seast.
Eilses SLÕhtulehes ilmus noore isamaaliitlase Hannes Klaasi artikkel, mis vahendeid valimata ründas isiklikult kaitseminister Jürgen Ligit. Veel eelmisel sügisel kandideeris Klaas koos minuga Reformierakonna nimekirjas Tartu linnavolikokku ning ei tundnud mingit huvi kaitsepoliitika vastu. Kiire otsing internetis ei andnud ka mingit tõestust, et ta sellel teemal kunagi oleks sõna võtnud ning seetõttu julgen teda lahterdada samasse kategooriasse noor-edgarlastega. Isamaliidu noorte juht Klaas tõestas, et ka Isamaaliidus, kellel nii Eesti riigi ülesehituse, tsiviiljuhtimise raskuste kui ajaloo tundmisega üksjagu pistmist on olnud, leiduvad oma tankiväelased.
Et lisaks valskusele ja laimule sisaldas Klaasi tekst rida küsimusi, esitan ma mõned talle vastu.
1.Kas haakristiskandaali vallandas kaitseminister või siiski Klaasi parteikaaslane Jevgeni Kristafovitš oma pressiavaldusega? Jevgeni on minu sõber ja tean, et seda tegi just tema. Kaitseväe juhataja ja Kaitseliidu ülema tauniv avaldus nõukogude- ja natsisümboolika kasutamise kohta mundri küljes järgnes sellele avaldusele.
2.Kas tõesti oli riigikogulane Ligi selle otsuse autor, mille Klaasi parteikaaslase Juhan Partsi valitsus aastaid tagasi Pärnu pataljoni sulgemisest tegi?
3.Kas Kalevi ja Tartu pataljonide sulgemine, mis otsustati minister Luige ja peaminister Laari ajal, ei olnud mitte sama protsessi osa ja kas see pole mitte seaduspärane areng?
4.Millise bolševistliku Kaitseliidu ülema valimise minister Ligi korraldas? Kas valimist ei dikteeri mitte seadus? Kas bolševistlik on Kaitseliit või tema juhid?
5.Kas teate, et Teie poolt nõutud Kaitseväe korralduse seadust nõuab Põhiseadus juba aastast 1992, kuid poliitikute flirt korraldatavatega ei lubanud Isamaaliidu valitsustel seda vastu võtta? Ning praegugi on mured samad?
6.Kas teate, et kasarmuid on pärast Jüri Luige aega juurde ehitatud? Kas olete külastanud Kuperjanovi ja Tapa omi?
7.Kas olete kuulnud, et Teie nõutud keskpolügon viibis kohtuvaidluste taga ning et õigusriigis enne ehitada ei saagi?
8. Kas olete lugenud Isamaaliidu uut programmi, kus lubatakse luua mehhanisme, et kaitseväe tegevust saaks korraldada minister ja selle eest ka sisuliselt vastutada?
9.Kas teate, et valetada pole ilus, ka mitte ministri senise karjääri, tema sõnade, tema ideede maksumuse kohta?
Kui meie noor-tankist Klaasil oleks patriootlikku südametunnistust, ei võtaks ta enda allkirjastada võõrast ja talle tegelikult tundmata saasta. Kui tal oleks väljavaadet kerkida kunagi oma erakonna väärikaimate tegelaste tasemele, lähtuks ta vaimust, mida kandsid näiteks teiste seas Jüri Luige, Mart Nuti ja Enn Tarto sõnavõtud ühel Eestile valulikul tsiviiljuhtimise kehtestamise päeval, 28.08.2000, www.riigikogu.ee (LOE SIIT). Oma sõnavõtus kaitses Nutt tsiviilühiskonda ja ütles: „Ma saan hästi aru, et sellist juttu ei ole mõtet rääkida rahvaesindajatele, kes soovivad igast küsimusest, sealhulgas ka riigikaitsest teha poliitilist palagani. Vastutustundelisel rahvaesindajal tuleks see tõik endale selgeks teha, kas Eesti on tsiviil- või militaarühiskond?” Oma artiklis tõestab Klaas oma sümpaatiat just viimasele.
Tweet This Post