Valgevene armsad inimesed
Nagu järgneval fotol näha, on Valgevenes sõbralikud ja armsad inimesed. See vanahärra Gomelist näiteks on sõjaveteran, kes muuses ka vabastas Tallinna. Samas ta täiesti aktsepteeris minu arvamust, et vabastamise asemel oli tegemist okupeerimisega.
Brestis kohtusime aga ühe norrakaga, kes Valgevenesse armus ning siia elama tuli. Ei, tal ei ole armast valgevenelannat. Aga miks ta tuli ja mis ta siinsest elust arvab, lugege juba homsest EPL'ist, kuhu Krister ühe mõnusa loo teamst kirjutas.
Saatsin just ühe artiklikese Postimehele, aga kas see seal ka avaldatakse, selgub hiljem. Mis teha, ma pole ju mingi professionaalne ajakirjanik.
Kui hästi läheb, siis homme juba kodus.
VALGEVENE: Kommunism on saabunud!
Opositsioonitegelane seletas, miks Valgevenes poliitiline aktiivsus nii v2ike on: "Inimesed ei ole kunagi Valgevnes elanud nii h2sti kui t2na. Meil on olnud s6du, n2lga jne. T2na on meil raha leiva, soola ja piima jaoks. Me lihtsalt ei tea, et elu v6iks veelgi parem olla. Kommunism on saabunud." Kahtlemata on seet6ttu igasugused reisid L22ne-Euroopasse ja kylalised sealt systeemile ohtlikud.
P2rast huvitavat p2eva Minskis s6itsime Kristeriga Gomelisse ning varsti v6tame ette pika teekonna Valgevene teise otsa. Praegu istun yhe kohaliku noore aktivisti kodus ning minu seljataga vaidlevad ema ja poeg. Ema pooldab Lukashenkat ja on eluga rahul. Ainult v2ga mures poja p2rast. Poeg r22kis ennist, et selliseid perakondi on palju. Kindlasti kirjutab Krister sellest huvitava loo Eesti P2evalehte.
(seljataga l2heb l2rmakamaks. Ema s6imab Euroopa Liitu ning eitab igasuguseid valimiste v6ltsimisi Valgevenes. Uhh.. v2ga lahe vestlus....)
Valgevene konsulile suur AITÄH!
Mina ei saa aru, miks Valgevene konsul Hr. Alexander OSTROVSKY meile jälle viisa andis. Aga me oleme väga tänulikud! 
Eile tegi Krister Vilniuses väga hea intervjuu Ihoriga, kes on ärakaranud eriüksuse tüüp. Küsisin temalt, et miks me viisa saime ja mida me kartma peaksime. Tema vastus oli lühike. Viisa anti selleks, et järelikult oli põhjus ja kartma peaksid ka meie kohalikud sõbrad. OK! Täna sõidame Minskist siis Gomelisse ning oma vanade sõpradega jätame mõttes hüvasti.
Aga suur aitäh Valgevene konsulile! Lubame, et oleme samasugused nagu alati. Ning lugege nädala teisel poolel Kristeri artikleid Eesti Päevalehest!
Ma olen õnnelik, sest….
... täna valiti Eestile uus president.
Paras aeg selleks, et sõita riiki, mis samuti vajab uut presidenti!
Savisaare ja Reiljani vale tuleb välja!
Savisaar ja Reiljan on pikka aega valetanud, et Rüütlit toetavad 200 valijameest ning neil pingutada pole vaja. Vaadates, kuidas läks kaklemiseks Tartus, võib väita, et nad pingutavad küll. Ning teades, et neil on 159 valijameest, on nad vassinud ka numbritega.
Ma ei usu, et pingutamisest ka abi oleks. Vahepeal nad vähendasid allkirjade arvu prognoosi 185-le, nüüd räägivad nad 170-nest. Ma ei usu, et nad sedagi saavutavad ning niikuinii 170nest ei piisa, et valida Rüütel presidendiks.
Reedel ilmus Tartu Postimehes Aadu Musta vastuartikkel. Seal ta nimetab mind „külaliseks” ja minu artiklit laadastiilis kirjutiseks. Pean kurbusega tõdema, et volikogu esimehe artikkel kuulub oma sõnakasutuselt ja vormilt samasse kategooriasse. Samas mõistan, et midagi pidi ta ju vastama.
Täiesti õigesti kirjutab Aadu Must, et minu artikkel kajastas minu seisukohti. Kui keegi küsib, miks ma selle kirjutasin, siis Aadu Must annab ka sellele küsimusele oma artiklis vastuse: „Hiljutisel koalitsioonierakondade juhtide nõupidamisel jõudsime valimiskogu osas saalomonliku otsuseni jagada mandaadid 3:1 – kolm mandaati Reformierakonnale, üks Keskerakonnale. Ei kirjutatud ei avalikku ega salajast protokolli. See oli liidrite juhatuste jutuajamine.”
Nagu lubasin, tegin kõik selleks, et Tartu neli valijameest läheks Ilvesele. Tahan siinkohal avaldada suurt lugupidamist ja tänu opositsiooniparteidele selle eest, et nad otsustasid mitte üles seada oma kandidaate, vaid toetasid nelja RE kandidaati. Sellega tõestasid nad veelkord, et valijameeste valimisel ei vali me parteide vahel, vaid Ilvese ja Rüütli vahel. Pole vahet, mis värvi kass on, peaasi, et ta hiiri püüab.
Samuti arvan, et presidendivalimistest rääkides peaksime keskenduma mitte üksnes valijameeste valimisele. Tegemist on vastasseisuga minevikuihaluse ja tulevikkuvaatamise vahel. Iga tartlane, iga Eesti elanik peaks enda sees vastama küsimusele kumba tema eelistab. Ja oma valiku ka välja ütlema. Üks võimalustest selleks on http://www.ilvespresidendiks.net/.
Valgevenelased saadeti v**tu!
(loe j2rgmist postitust)
Valgevenelased saadeti v**tu!
(Peformance on the stage -- supporters of freedom are arrested by KGB)
(Mickola is making badge: "For Free Belarus" to the young Estonians)
(Krister Paris (a man with beard) and Ingel Meikar (8 month old girl)
("16" maid of candles to remomorate the people who has been arrested, killed or disaperad because of fighting for democracy in Belarus)
(Jauheniya and Mikolais giving materials to visitors of Belarus information tent)
(Silver Meikar (revolutioner, former member of parlaiment of Estonia), Mikolas Ilin (dissident, Belarus student in Estonia) and Toomas Savi (member of European Parliament))
„Nägin BT (Valgevene riigitelevisioon), et Valgevenes on k6ik h2sti. Mida te siin teete?! Minge v**tu”, lärmas Eestis sündinud valgevenelane. Järjekordne näide sellest, kuidas vene ja valgevene telekanalid tekitavad mulje, et kõik armastavad Lukashenkat ja elu Valgevenes on ilus. Mina olen seal käinuid ja tean, et Valgevenes on elu ilus vaid neil, kes truualamlikult Lukashenka järel käivad. Nagu meil 20 aastat tagasi – nomenklatuuri liikmed õnnelikud, Eesti vabaduse eest võitlejad vangis. Maailmapäeva raames korraldasime Valgevene toetusaktsiooni Tammsaare pargis. Kahjuks kohtusime ka ühe isikuga, kes Eestisse tulnud Valgevene ülikoolist väljavisatud üliõpilaste vastu agressiivsust üles näitas. See juhtum välja arvatud läks üritus igati korda.
