Lp minister Edgar Savisaar,

Paljud tartlased ja sealhulgas mina, sõidaksid pealinna ja kodulinna vahel meeleldi rongiga, kui neid sõidaks vaid rohkem ning sõit oleks kiirem ja mugavam. Kas raudtee tagasiostu järel võime oodata, et riik tagaks tihedama ja mugavama reisirongiliikluse Eesti kahe suurima linna vahel? Kui jah, siis milliste vahenditega, kui palju see maksma läheks ja millal võiks linnade vahel sõita näiteks 15 rongi päevas? Tänan!

(Edgar vastas ilusa, aga kahjuks mitte eriti konkreetse vastusega. Peagi panen blogisse stenogrammist tema vastuse ning kommenteerin, miks see minu jaoks nii oluline küsimus on)

Tweet This Post 

Austatud Riigikogu, head kolleegid. Mul on suur au ja rõõm taas teie ees Riigikogu liikme ametivannet anda,… ja mitte ainult selle pärast, et paljudega teist oli mul võimalus teha meeldivat ja tulemusrikast koostööd paari aasta eest (ja saada headeks sõpradeks.) Tänu võimalustele osaleda pöördelistes või vähempöördelistes sündmustes mitmes välisriigis, saan ma paremini aru, milline õnn on elada vabas Eestis, kus austatakse inimõigusi ja sõnavabadust, toimuvad ausad valimised. Just neid põhiväärtusi olen ma õppinud palju rohkem hindama ning seetõttu on mul suur au ja rõõm olla demokraatliku riigi parlamendi saadik. (Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.)

Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu X koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. — Kodukorra järgi on lubatud viisakas pöördumine kolleegide/Riigikogu, mis aga praktikas on alati tähendanud lauset: “Lugupeetud Riigikogu”, “Austatud Riigikogu liikmed” jne. Pidasin täna vajalikuks seda pisut pikendada.

Tweet This Post 

Tweet This Post 

(Valgevene toetusgrupi liikmed Jevgeni, Kelly, Silver ja Krister. FOTO: Wend) 

(Saadionil oli kümneid sini-must-valgeid lippe, aga vaid üks Valgevene lipp. See õige, mitte Lukashenka ja V-NSV oma. FOTO: Silver Meikar)

(Kas Valgevene noortekoondise liikmete mütsi värv peegeldab nende meelsust? Ei tea, aga vähemalt üks nendest tuli meid tänama. FOTO: Silver Meikar)

(Eesti meeskond võitis 2:1. Põhjust rõõmustada küllaga! FOTO: Jevgeni Krištafovitš)

Lisaks soovile ja usule, et Eesti koondis võidab sõpruskohtumisel Valgevene meeskonda, lootsin leida staadionilt valgevenelasi, kes meie aktsiooni “Eesti toetab VABA Valgevenet” toetama tulevad. Kõik ootused täitusid pea täielikult:

+ Eesti võitis 2:1 (1:0)
+ meiega samal tribüünil mängu jälginud Valgevene noortemeeskonna liige tuli, surus kätt ja ütles paar tunnustavat sõna + võib-olla see Kristerile ainult tundus, aga üks Valgevene meeskonna liige mängu lõppedes enne väljakult lahkumist seisatas, vaatas tribüünile üles ja tänas. Nõus, see tänu võis ka minna paarile Valgevenest kohale sõitnud fännile.
- üks fänn (”kergelt” napsune) ja Valgevene NSV lipuga (mille Lukashenka taas riigilipuks tegi) tuli meid pärast mängu “küsitlema”, et mis me siin selle valge-puna-valge lipuga teeme, et kas me oleme fašistid.
Samas, pluss poolele …
+ … saab kirjutada tema sõbra, kes meiega väga sõbralikult juttu rääkis, koos lippudega pilti tegi ning avaldas toetust meie üritusele.

Loodan, et juba järgmine aasta jookseb Valgevene jalgpallimeeskond väljakule kandes valge-puna-valget lippu ja seeläbi avaldades toetust demokraatliku riigi tekkimisele. Mäletan, kui Klitško vihastas Ukraina tolleaegset riigi juhtkonda, kui ühele poksimatšile minnes kandis ta muutuste toetamise märgiks oranži salli. Erinevate tegevusalade inimeste väikeste (aga oluliste) toetusavalduste abil on võimalik aidata kaasa rahumeelsele diktaator Lukashenka režiimi (paratamatule?!) hävimisele.

(mõned fotod üritusest paneb Jevgeni peagi ka oma blogisse)

Tweet This Post 

(Tüüpiline heaoluühiskonna esindaja Atlandi äärse turistide lemmiklinna Essaoura sadama lähedal päikesevanni võtmas)

Jälle Heathrow lennujaamas, seekord suunaga kodu poole. Kaks lisapäeva Marokos võimaldasid üüriautoga sõita Atlandi mäeaheliku ja ookeani äärde. Olid ilusad kohad, aga ei midagi erilist. Ning Maroko üldiselt 90% mõttetu. (Sry, kui solvan mõnda tõsist Maroko-fänni).

Toit. Esimest korda sain maitsvalt süüa eile Essaouera kalarestoranis. Või õigem oleks öelda turistidele mõeldud tänava-kalagrillis. Menüüks assorti mereandidest: mingi valge lihaga kala, krevetid, mingi mollust jne. Ookeani äärsest turismilinnakesest Marrakechi tagasi sõites läks aga süda pahaks ja enamus maitsvast toidust leidis oma märja haua hotellitoa kraanikausis. Täna juba tervis korras, süüa vaid ei taha.

Marrakeshis oli LI ametlikel söömistel au õhtustada ka kallites restoranides, kus pakutu paraku oli hea vaid välimuse poolest. Parim söök oli ehk koduselt maitsev õunakook jäätisega. Kohalikud „hõrgutised” olid liiga suhkrused (isegi kanalihaga koogikese olid nad magusaks teinud) või siis maitsetud.

Poed. Enamik kohalikust kaubast on ebakvaliteetne, kasutu ja mõttetult kallis. Värvilised sussikesed, klaaskivikestega ehtekesed, puust nikerdused ja muidugi vaibad-vaibad-vaibad. Samas, kui kedagi teevad sellised nipsasjakesed õnnelikuks, siis palun väga! Neile soovituseks, et uurige hindu mitmest kohast ja võite kindlad olla, et saate igal pool umbes 3x hinda alla kaubelda (väljaarvatud bensiinijaamas ehk).

Liiklus. Mõtlesin, et kirjutan trip.ee’sse mõned soovitused autoga Marokos ringisõitjale. Jõudsin kahe päevaga 1100.- kilomeetrit läbida nii kiirteedel, metsa(/kõrbe) vahel, linnades ja öises pimeduses, suhelda kolmel korral kohaliku politseiga (seejuures mitte trahvi saades), näha ühte veoautoõnnetust, vaielda „parkimiskorraldajatega”, mõnel korral peaaegu eesli alla ajanud jne.

Inimesed. Kõige meeldivamad vestlused olid traditsioonilises riietuses, korraliku habemega ja koraani lugevate marokolastega. Kõik ülejäänud mehed püüdsid midagi maha müüa või giiditeenust pakkuda. Nõus, autoga Marakeshi kitsastel tänavatel ära eksides aitas mind tupikust välja üks tavaline marokolane, kellega pidin aga pärast veel kindlasti tema sõbra poes vaipu vaatama ning lõpuks küsis ta veel selle tunnikese eest umbes 150.- krooni (andsin 15.- ja tundus, et jäi rahule).

Ehk siis kokkuvõtteks. Nägin vaid väiekst osa Marokost ning see ei meeldinud mulle. Võib-olla kunagi veel sinna sattudes leian midagi muud ning muudan oma arvamust.

Tweet This Post 

Liberal International’i kongress lõppeb 1 tunni pärast. Eks tuleb siis nüüd nuputada, kas millestki räägitust ka kirjutada annab. Kaks esimest päeva osalesin peaasjalikuld Friedrich-Naumann-Stiftung’i töögruppides ja sain teada, kuidas saksa maksumaksja abiga ehitatakse liberaalsete parteide võrgustikke L-Ameerikas, Aasias ja Aafrikas. Nojah, aga vaevalt, et see Eesti avalikkust huvitab.

Eilne õhtusöök oli pühendatud Vabaduse Auhinna (Prize for Freedom Award 2006) võitjale Sam Rainsyle Kambodža’st, kes andis ka põhjaliku ülevaate sellest, mitu tema parteikaaslast on viimasel ajal tapetud ja kuidas aktiviste tagakiusatakse. Samuti on mul siin viibitud päevade jooksul olnud au kuulata inimõiguste rikkumistes Singapuris, eesmärkidest Birmas, arreteerimistest Kuubas ja poliitilistest olukorrast erinevates Aafrika riikides. Need asjad jõuavad Eesti (aga ka kogu maailma) lehtedesse vaid siis, kui mõni segane end õhku laseb või kui emake loodus otsustab sinna õnnetust, kurbust ja surma külvama saata mõne eriti riukaliku katastroofi. Laialt kasutusel olevat lauset - „maailm on ikka väike” - võis siin kuulda pea kõigi suust, kellega ma varem erinevatel liberaalide üritustel vestelnud olen.

Minu pisikeses ajus kasvab aga maailm iga sellise reisi järel suuremaks. Tekivad uued inimesed, sündmused ja riigid, mida tahaks tundma õppida, külastada, sõbraks saada. Tunnen, et olen liiga vähe lugenud, väliskontaktidega suhelnud ja kaugele reisinud. Maailmas toimub nii palju huvitavat (ja vahel ka masendavat), millest ei ole mul võimalik osa saada. Kõige väärtuslikumat ressurssi – aega – saab investeerida kas keskendudes mõnele kindlale teemale või siis pealiskaudselt paljudele. Esimesel juhul liiga lühikese elu tõttu kõikjale ei jõuta. Viimasel juhul jäädakse paratamatult kõrvalvaatajaks — puudub võimalus tungida tuumani, mõista seoseid, teha adekvaatseid otsuseid ja püüda midagi mõjutada. Seega rõõmustan selle üle, et Milinkevitsh saab erinevaid Vabaduse auhindu ja tõstab diktaator Lukashenka režiimi taaskord päevakorda. Loodan, et saan olla Valgevenes jaanuaris toimuvatel kohalikel valimiste ajal ning et minu noored sõbrad sellel ajal kinni ei istu. Valmis on ka üks projektikavand, kuidas Valgevene pisikesed demokraatia-rakukesed omavahel suhtlema panna. Lähtun ikka Eesti NSV dissidenti ja head tuttava Enn Tarto poolt Ungari Ülestõusu ‘56 aastapäeva meenutusseminaril öeldust: „Kogemustele tuginedes ütlen, et vastupanu on mõtekas ka siis, kui olukord on lootusetu”

Tweet This Post