(Bush sõidab Meikarit tervitama. FOTO: Silver Meikar)
Keskerakonna infojuht Toomas Raagi teatel kiitis Bush umbes minuti kestnud vestluse jooksul Savisaare tegevust majandusministrina, kirjutab Postimees Online. "Bush ütles Edgar Savisaarele, et ta on teinud head tööd majandusministrina," ütles Raag. Ma ei hakka siinkohal tõstatama küsimust, et Savisaart võiks üldse tänada Eesti hea maksusüsteemi (N: ühetaoline tulumaks, 0% ettevõtte tulumaks) ja e-riigi (N: e-valitsus, e-valimised jne) eest, mida Bush hiljem pressikonverentsil välja tõi. Edgar on ikka nende asjade vastu olnud. Naljakas on pigem just see Savisaare kiitmise fakt. Ühe minuti jooksul vahetatakse viisakusfraasid ja ei mingeid paikapidavaid hinnanguid. Naljakas, et Savisaar Bushi käepigistusest midagi enamat kui diplomaatiline viisakus välja luges. Savisaare vaimus võiksin mina (või igaüks, kes Bushi vähemalt telekas näinud on) kirjutada järgmise idiootse pressiteate:
___________________________ PRESSITEADE:
Tallinn, 28.11.2006 Bush tervitas isiklikult Silver Meikarit „Bushi silmadest võis välja lugeda siirast lugupidamist Silver Meikarile," ütles ühendriikide presidendi hea tuttav K: „Bush andis selgelt mõista, et Silver on teinud head tööd Riigikogu liikmena" Umbes ühesekundilise möödasõidu jooksul jõudis Bush Meikarile naeratada ja lehvitada ning seeläbi avaldada siirast tunnustust.
____________________________ Lahe!
EPL: Oranžid ideaalid elavad
Läinud esmaspäeval möödus kaks aastat päevast, mil vaatasin ärgates telgist Kiievi lumist peaväljakut. Maidanil oli kümme telki ja minu vene keele oskus piirdus kolme viisakus-fraasiga. Sama päeva õhtul kerkisid Maidanile sajad telgid ning algas oranž revolutsioon. Telklaagri korraldanud organisatsiooni PORA juhtidele oli väga huvitav, et juba revolutsiooni eelõhtul väljendas ühe Euroopa Liidu riigi parlamendiliige sellisel moel toetust ukrainlaste demokraatlikuma ühiskonna püüdlustele, seistes poolteist kuud ukrainlaste kõrval OMON-i vastu, sõites nendega koos kogu riigi läbi ja tähistades lõpuks ka ühiselt võitu. Revolutsiooni võitsid ukrainlased ise, kuid väike panus selle õnnestumiseks oli igaühel, kes hoidsid sõnade või käte jõul demokraatia lippu kõrgel.
Muutus mõtteviisis
Tänavu augustis kinnitas Ukraina parlament peaministriks president Viktor Juštšenko esitatud kandidaadi Viktor Janukovitši, sama mehe, kelle vastu tulid 2004. aasta presidendivalimiste ajal tänavatele sajad tuhanded oranže lippe lehvitavad ja ausaid valimisi nõudvad kodanikud. Paratamatult tekkis küsimus, kas oranži revolutsiooni ideaalid olid sellega maha mängitud. Ukraina ajakirjanik Dmitri Jaroš kirjutas 16. novembri Eesti Päevalehes, et kuigi oranž värv on kaotanud oma tolleaegse pea jumaliku tähenduse, muutis revolutsioon ukrainlaste mõtteviisi väga palju. Nad teavad nüüd, mis tähendab olla vaba, ennast vabalt väljendada ning vabalt mõelda. Nõustun Jarošiga. Oranžis revolutsioonis osalejad võitlesid demokraatia ja euroopalike väärtuste eest. Demokraatiat ja väärtusi aga ei saa monopoliseerida ühele isikule ega parteile. Juštšenko oleks reetnud revolutsiooni, kui poleks andnud valimised võitnud ja koalitsiooni moodustanud parteidele võimalust riigitüüri juurde asuda. Põhjendamatu uute valimiste väljakuulutamine oleks olnud demokraatlike reeglite rikkumine. On kummastav, kuidas läänemaailma õilis võitlus demokraatia pärast lõpeb hetkel, kui ausad valimised võidab neile mittesobiv kandidaat. Seda on eriti hästi näha Palestiinas pärast Hamasi võimuletulekut. Selline käitumine on devalveerinud demokraatia tähendust alustaladeni. Ukrainas toimusid märtsis demokraatlikud, vabad ja õiglased valimised, mille järel liiga ülbeks läinud oranži revolutsiooni jõud ei suutnud ühise laua taha istuda. Jaroš nägi just oranži leeri omaaegsete juhtide vastuoludes peamist süüd, miks järgnes eufooriale pettumus. Peasüüdlaseks pean siin just kompromissitut Julia Tõmošenkot, kes nüüd opositsioonipinki nühkides ihaldab järgmistel valimistel presidenditooli.
Ukraina tulevik
Ukraina on valinud uue tee ning tagasipöördumine ei ole enam nii lihtne. Euroopalikest väärtustest rääkides tundub, et ka Janukovitš on saanud aru reformide vajalikkusest. Just seetõttu julgen uskuda, et kümne aasta pärast on Ukrainast saanud normaalne läänelik riik ja meie saame neid teel sinna palju aidata. Jaroš kirjutas, et ukrainlased ootavad meilt lähedasi ja sõbralikke suhted ning tehnilist abi majandus-, haldus- ja õigusreformide tegemiseks, mis aitavad neil läheneda Euroopa Liidule. Eelkõige just Balti riigid võiksid neile tutvustada, mis raskusi kogesid nemad EL-i püüeldes ja kuidas vältida võimalikke vigu. Mäletame ju, kui palju aitasid meid põhjanaabrid, kui alustasime enda teed lääneliku ja jõuka ühiskonna poole. Nüüd on meil paras aeg olla põhjamaaks ukrainlastele ja aidata neil mitte ainult telklaagris vabadust võita, vaid ka jätkata teed parema riigi poole. Just seetõttu kannan ikka veel oranži salli ning meenutan täna rõõmuga kahe aasta taguseid aegu. Ning vene keelega saan nüüd ka vähemalt hakkama.
Silver Meikar, riigikogu liige
(kohtumine Paul-Eerik Rummoga. Vasemalt Andrei, Pavel, Paul-Eerik, Silver. FOTO)
Täna hommikul kohtusid Pavel ja Andrei Paul-Eerik Rummoga, et arutada Eestis pikaajaliselt viibimise tehnilisi küsimusi. Paveli põgenemise kohta kirjutas tänases Päevalehes
Krister Paris ja inglise keelses blogis
Larko. Andrei on aga üks kümnest tudengist, kes Eestis õpivad. Tema põgenes sarnasel põhjusel Valgevenest juba poolteist aastat tagasi ning redutas enne Eestisse tulekut Kiievis. Hommikul minu kodus võileiba süües ütlesid noormehed, et nii abivalmis ja siirast vastuvõttu ei oleks nad uskunud ja ammugi kuskil mujal kohanud. See oli tunnustus mitte ainult nende eestlastest sõpradele, vaid ka Paul-Eerik Rummole, Urmas Paetile, Kristiina Ojulandile ja mitmetele teistele poliitikutele. Ilma nende abita ei oleks olnud võimalik stipendiumivõimaluse loomine, seminaride korraldamine demokraatia eest võitlevatele valgevenelastele ega ka siin põgenikel pikaajaline elamine/töötamine. Kui Pavel sai aru, et tal on valida kas 4. aastase vanglakaristuse või siis põgenemise vahel, võttis ta koheselt ühendust Kellyga. Kellega Sina sellises situatsioonis ühendust võtaksid? Ikka selle inimesega, keda Sa saad 100% usaldada ning kes teeb kõik selleks, et abiks olla. Just selline inimene Kelly ongi. Pavel valis oma sihtriigiks Eesti ka seetõttu, et tema sõber Andrei oli talle meie kodumaast väga positiivse pildi maalinud. Kindlasti on selle positiivse pildi tekkimisele abiks olnud Valgevene toetusgrupi aktiivsed liikmed Kelly, Jevgeni, Jelena ja Krister, Tartu üliõpilased ning üldine ülikoolilinna atmosfäär. Pärast Valgevene teemalist ümarlauda Avatud Eesti Fondis sõidan Paveli ja Andreiga Tartusse, kus esialgu saab Pavel elada nn: „Meikari pesas”. Minu kampaania staabiks üüritud korter on vaid ajutine lahendus, sest mida lähemale 4. märts tuleb, seda lärmakamaks õhkkond seal kujuneb. Seega, kui kellelgi on Tartus mõni vaba pind, mida saaksime soodsatel tingimustel üürida, võiksite mulle teada anda. Nii saad ka Sina toetada Lukašenka režiimi eest põgenenud noori.
Lp minister Edgar Savisaar,
Paljud tartlased ja sealhulgas mina, sõidaksid pealinna ja kodulinna vahel meeleldi rongiga, kui neid sõidaks vaid rohkem ning sõit oleks kiirem ja mugavam. Kas raudtee tagasiostu järel võime oodata, et riik tagaks tihedama ja mugavama reisirongiliikluse Eesti kahe suurima linna vahel? Kui jah, siis milliste vahenditega, kui palju see maksma läheks ja millal võiks linnade vahel sõita näiteks 15 rongi päevas? Tänan!
(Edgar vastas ilusa, aga kahjuks mitte eriti konkreetse vastusega. Peagi panen blogisse stenogrammist tema vastuse ning kommenteerin, miks see minu jaoks nii oluline küsimus on)
Austatud Riigikogu, head kolleegid. Mul on suur au ja rõõm taas teie ees Riigikogu liikme ametivannet anda,... ja mitte ainult selle pärast, et paljudega teist oli mul võimalus teha meeldivat ja tulemusrikast koostööd paari aasta eest (ja saada headeks sõpradeks.) Tänu võimalustele osaleda pöördelistes või vähempöördelistes sündmustes mitmes välisriigis, saan ma paremini aru, milline õnn on elada vabas Eestis, kus austatakse inimõigusi ja sõnavabadust, toimuvad ausad valimised. Just neid põhiväärtusi olen ma õppinud palju rohkem hindama ning seetõttu on mul suur au ja rõõm olla demokraatliku riigi parlamendi saadik. (Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.)
Riigikogu liikme ametivanne
Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu X koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. --- Kodukorra järgi on lubatud viisakas pöördumine kolleegide/Riigikogu, mis aga praktikas on alati tähendanud lauset: "Lugupeetud Riigikogu", "Austatud Riigikogu liikmed" jne. Pidasin täna vajalikuks seda pisut pikendada.
Tartu Postimees küsis eelmine nädal kõigilt volikogu liikmetelt:
„Seoses Tartu ettevõtjate kavaga rajada Emajõe ärikeskuse ja Tigutorni piirkonda kõrghooneid on taas kerkinud küsimus avaturu saatusest. KAS TEIE POOLDATE AVATURU VIIMIST MÕNDA TEISE KOHTA?”
Minu pikast vastusest nopiti välja järgnev:
SILVER MEIKAR: „Mul oleks hea meel, kui avaturult läheks ära täika – Poola kaup, sussid-sokid ja võltspäikeseprillid. Mulle väga meeldib, kui city keskel on puhas toiduturg või müüakse ka näiteks lillepotte. Selliseid asju, mis pole täika-, vaid selge turukaup. Arvan, et city võiks olla ja turg võiks olla selle city osa.”
Lisaksin sellele, et sellised kõrghoonete keskel asuvaid turukesi võib leida mitmetest Euroopa linnadest. Pilvelõhkujate klaasakendest peegelduvad toiduletid ja hoonete vahel kajav turumelu loovad huvitava sümboosi vana ja uue vahel. Turulettide vahel ei liigu nendes linnas mitte ainult riidest kotikestega vanadaamid, vaid kammitud peadega noored pintsak-lipslased ja fotoaparaatide välkudes ka turistid. Pooldan city’t, sest Tartu Ülikoolis loodud tulevikku vaatavad ideed võiksid saada toodeteks kodulinna piiride vahel. City loob võimaluse innovaatiliste ettevõtetele kontoripinnad ning sseal töötavatele visionäridele korteri. Pooldan turgu, sest mis Hansalinn see ikka ilma turuta on. Turg peab aga olema Hansa vääriline, ehk igasugune täikakaup koligu linnaäärde täikale. --- Kiirete asjatoimetuste tõttu oleks peaaegu unustanud, et täna on tähtis aastapäev on. Kaks aastat tagasi algas Ukrainas oranž revolutsioon. Sellest kirjutasin lookese Päevalehele, kuid kui nad seda avaldada ei soovi, siis panen selle õhtul siia. Viisakas on, et enne aretikli ilmumist teksti blogis ei avaldata. Mis mõttet muidu sellel trükiajakirjandusel üldse on.
(Valgevene toetusgrupi liikmed Jevgeni, Kelly, Silver ja Krister. FOTO: Wend)
(Saadionil oli kümneid sini-must-valgeid lippe, aga vaid üks Valgevene lipp. See õige, mitte Lukashenka ja V-NSV oma. FOTO: Silver Meikar)
(Kas Valgevene noortekoondise liikmete mütsi värv peegeldab nende meelsust? Ei tea, aga vähemalt üks nendest tuli meid tänama. FOTO: Silver Meikar)
(Eesti meeskond võitis 2:1. Põhjust rõõmustada küllaga! FOTO: Jevgeni Krištafovitš)
Lisaks soovile ja usule, et Eesti koondis võidab sõpruskohtumisel Valgevene meeskonda, lootsin leida staadionilt valgevenelasi, kes meie aktsiooni "Eesti toetab VABA Valgevenet" toetama tulevad. Kõik ootused täitusid pea täielikult:
+ Eesti võitis 2:1 (1:0)
+ meiega samal tribüünil mängu jälginud Valgevene noortemeeskonna liige tuli, surus kätt ja ütles paar tunnustavat sõna + võib-olla see Kristerile ainult tundus, aga üks Valgevene meeskonna liige mängu lõppedes enne väljakult lahkumist seisatas, vaatas tribüünile üles ja tänas. Nõus, see tänu võis ka minna paarile Valgevenest kohale sõitnud fännile.
- üks fänn ("kergelt" napsune) ja Valgevene NSV lipuga (mille Lukashenka taas riigilipuks tegi) tuli meid pärast mängu "küsitlema", et mis me siin selle valge-puna-valge lipuga teeme, et kas me oleme fašistid.
Samas, pluss poolele ...
+ ... saab kirjutada tema sõbra, kes meiega väga sõbralikult juttu rääkis, koos lippudega pilti tegi ning avaldas toetust meie üritusele.
Loodan, et juba järgmine aasta jookseb Valgevene jalgpallimeeskond väljakule kandes valge-puna-valget lippu ja seeläbi avaldades toetust demokraatliku riigi tekkimisele. Mäletan, kui Klitško vihastas Ukraina tolleaegset riigi juhtkonda, kui ühele poksimatšile minnes kandis ta muutuste toetamise märgiks oranži salli. Erinevate tegevusalade inimeste väikeste (aga oluliste) toetusavalduste abil on võimalik aidata kaasa rahumeelsele diktaator Lukashenka režiimi (paratamatule?!) hävimisele.
(mõned fotod üritusest paneb Jevgeni peagi ka oma blogisse)
