MAROKO: 90% mõttetu
(Tüüpiline heaoluühiskonna esindaja Atlandi äärse turistide lemmiklinna Essaoura sadama lähedal päikesevanni võtmas)
Jälle Heathrow lennujaamas, seekord suunaga kodu poole. Kaks lisapäeva Marokos võimaldasid üüriautoga sõita Atlandi mäeaheliku ja ookeani äärde. Olid ilusad kohad, aga ei midagi erilist. Ning Maroko üldiselt 90% mõttetu. (Sry, kui solvan mõnda tõsist Maroko-fänni).
Toit. Esimest korda sain maitsvalt süüa eile Essaouera kalarestoranis. Või õigem oleks öelda turistidele mõeldud tänava-kalagrillis. Menüüks assorti mereandidest: mingi valge lihaga kala, krevetid, mingi mollust jne. Ookeani äärsest turismilinnakesest Marrakechi tagasi sõites läks aga süda pahaks ja enamus maitsvast toidust leidis oma märja haua hotellitoa kraanikausis. Täna juba tervis korras, süüa vaid ei taha.
Marrakeshis oli LI ametlikel söömistel au õhtustada ka kallites restoranides, kus pakutu paraku oli hea vaid välimuse poolest. Parim söök oli ehk koduselt maitsev õunakook jäätisega. Kohalikud „hõrgutised” olid liiga suhkrused (isegi kanalihaga koogikese olid nad magusaks teinud) või siis maitsetud.
Poed. Enamik kohalikust kaubast on ebakvaliteetne, kasutu ja mõttetult kallis. Värvilised sussikesed, klaaskivikestega ehtekesed, puust nikerdused ja muidugi vaibad-vaibad-vaibad. Samas, kui kedagi teevad sellised nipsasjakesed õnnelikuks, siis palun väga! Neile soovituseks, et uurige hindu mitmest kohast ja võite kindlad olla, et saate igal pool umbes 3x hinda alla kaubelda (väljaarvatud bensiinijaamas ehk).
Liiklus. Mõtlesin, et kirjutan trip.ee’sse mõned soovitused autoga Marokos ringisõitjale. Jõudsin kahe päevaga 1100.- kilomeetrit läbida nii kiirteedel, metsa(/kõrbe) vahel, linnades ja öises pimeduses, suhelda kolmel korral kohaliku politseiga (seejuures mitte trahvi saades), näha ühte veoautoõnnetust, vaielda „parkimiskorraldajatega”, mõnel korral peaaegu eesli alla ajanud jne.
Inimesed. Kõige meeldivamad vestlused olid traditsioonilises riietuses, korraliku habemega ja koraani lugevate marokolastega. Kõik ülejäänud mehed püüdsid midagi maha müüa või giiditeenust pakkuda. Nõus, autoga Marakeshi kitsastel tänavatel ära eksides aitas mind tupikust välja üks tavaline marokolane, kellega pidin aga pärast veel kindlasti tema sõbra poes vaipu vaatama ning lõpuks küsis ta veel selle tunnikese eest umbes 150.- krooni (andsin 15.- ja tundus, et jäi rahule).
Ehk siis kokkuvõtteks. Nägin vaid väiekst osa Marokost ning see ei meeldinud mulle. Võib-olla kunagi veel sinna sattudes leian midagi muud ning muudan oma arvamust.
