Tänavu augustis kinnitas Ukraina parlament peaministriks president Viktor Juštšenko esitatud kandidaadi Viktor Janukovitši, sama mehe, kelle vastu tulid 2004. aasta presidendivalimiste ajal tänavatele sajad tuhanded oranže lippe lehvitavad ja ausaid valimisi nõudvad kodanikud. Paratamatult tekkis küsimus, kas oranži revolutsiooni ideaalid olid sellega maha mängitud. Ukraina ajakirjanik Dmitri Jaroš kirjutas 16. novembri Eesti Päevalehes, et kuigi oranž värv on kaotanud oma tolleaegse pea jumaliku tähenduse, muutis revolutsioon ukrainlaste mõtteviisi väga palju. Nad teavad nüüd, mis tähendab olla vaba, ennast vabalt väljendada ning vabalt mõelda. Nõustun Jarošiga. Oranžis revolutsioonis osalejad võitlesid demokraatia ja euroopalike väärtuste eest. Demokraatiat ja väärtusi aga ei saa monopoliseerida ühele isikule ega parteile. Juštšenko oleks reetnud revolutsiooni, kui poleks andnud valimised võitnud ja koalitsiooni moodustanud parteidele võimalust riigitüüri juurde asuda. Põhjendamatu uute valimiste väljakuulutamine oleks olnud demokraatlike reeglite rikkumine. On kummastav, kuidas läänemaailma õilis võitlus demokraatia pärast lõpeb hetkel, kui ausad valimised võidab neile mittesobiv kandidaat. Seda on eriti hästi näha Palestiinas pärast Hamasi võimuletulekut. Selline käitumine on devalveerinud demokraatia tähendust alustaladeni. Ukrainas toimusid märtsis demokraatlikud, vabad ja õiglased valimised, mille järel liiga ülbeks läinud oranži revolutsiooni jõud ei suutnud ühise laua taha istuda. Jaroš nägi just oranži leeri omaaegsete juhtide vastuoludes peamist süüd, miks järgnes eufooriale pettumus. Peasüüdlaseks pean siin just kompromissitut Julia Tõmošenkot, kes nüüd opositsioonipinki nühkides ihaldab järgmistel valimistel presidenditooli.
Ukraina on valinud uue tee ning tagasipöördumine ei ole enam nii lihtne. Euroopalikest väärtustest rääkides tundub, et ka Janukovitš on saanud aru reformide vajalikkusest. Just seetõttu julgen uskuda, et kümne aasta pärast on Ukrainast saanud normaalne läänelik riik ja meie saame neid teel sinna palju aidata. Jaroš kirjutas, et ukrainlased ootavad meilt lähedasi ja sõbralikke suhted ning tehnilist abi majandus-, haldus- ja õigusreformide tegemiseks, mis aitavad neil läheneda Euroopa Liidule. Eelkõige just Balti riigid võiksid neile tutvustada, mis raskusi kogesid nemad EL-i püüeldes ja kuidas vältida võimalikke vigu. Mäletame ju, kui palju aitasid meid põhjanaabrid, kui alustasime enda teed lääneliku ja jõuka ühiskonna poole. Nüüd on meil paras aeg olla põhjamaaks ukrainlastele ja aidata neil mitte ainult telklaagris vabadust võita, vaid ka jätkata teed parema riigi poole. Just seetõttu kannan ikka veel oranži salli ning meenutan täna rõõmuga kahe aasta taguseid aegu. Ning vene keelega saan nüüd ka vähemalt hakkama.
