MAROKO: 90% mõttetu
(Tüüpiline heaoluühiskonna esindaja Atlandi äärse turistide lemmiklinna Essaoura sadama lähedal päikesevanni võtmas)
Jälle Heathrow lennujaamas, seekord suunaga kodu poole. Kaks lisapäeva Marokos võimaldasid üüriautoga sõita Atlandi mäeaheliku ja ookeani äärde. Olid ilusad kohad, aga ei midagi erilist. Ning Maroko üldiselt 90% mõttetu. (Sry, kui solvan mõnda tõsist Maroko-fänni).
Toit. Esimest korda sain maitsvalt süüa eile Essaouera kalarestoranis. Või õigem oleks öelda turistidele mõeldud tänava-kalagrillis. Menüüks assorti mereandidest: mingi valge lihaga kala, krevetid, mingi mollust jne. Ookeani äärsest turismilinnakesest Marrakechi tagasi sõites läks aga süda pahaks ja enamus maitsvast toidust leidis oma märja haua hotellitoa kraanikausis. Täna juba tervis korras, süüa vaid ei taha.
Marrakeshis oli LI ametlikel söömistel au õhtustada ka kallites restoranides, kus pakutu paraku oli hea vaid välimuse poolest. Parim söök oli ehk koduselt maitsev õunakook jäätisega. Kohalikud „hõrgutised” olid liiga suhkrused (isegi kanalihaga koogikese olid nad magusaks teinud) või siis maitsetud.
Poed. Enamik kohalikust kaubast on ebakvaliteetne, kasutu ja mõttetult kallis. Värvilised sussikesed, klaaskivikestega ehtekesed, puust nikerdused ja muidugi vaibad-vaibad-vaibad. Samas, kui kedagi teevad sellised nipsasjakesed õnnelikuks, siis palun väga! Neile soovituseks, et uurige hindu mitmest kohast ja võite kindlad olla, et saate igal pool umbes 3x hinda alla kaubelda (väljaarvatud bensiinijaamas ehk).
Liiklus. Mõtlesin, et kirjutan trip.ee’sse mõned soovitused autoga Marokos ringisõitjale. Jõudsin kahe päevaga 1100.- kilomeetrit läbida nii kiirteedel, metsa(/kõrbe) vahel, linnades ja öises pimeduses, suhelda kolmel korral kohaliku politseiga (seejuures mitte trahvi saades), näha ühte veoautoõnnetust, vaielda „parkimiskorraldajatega”, mõnel korral peaaegu eesli alla ajanud jne.
Inimesed. Kõige meeldivamad vestlused olid traditsioonilises riietuses, korraliku habemega ja koraani lugevate marokolastega. Kõik ülejäänud mehed püüdsid midagi maha müüa või giiditeenust pakkuda. Nõus, autoga Marakeshi kitsastel tänavatel ära eksides aitas mind tupikust välja üks tavaline marokolane, kellega pidin aga pärast veel kindlasti tema sõbra poes vaipu vaatama ning lõpuks küsis ta veel selle tunnikese eest umbes 150.- krooni (andsin 15.- ja tundus, et jäi rahule).
Ehk siis kokkuvõtteks. Nägin vaid väiekst osa Marokost ning see ei meeldinud mulle. Võib-olla kunagi veel sinna sattudes leian midagi muud ning muudan oma arvamust.
MAROKO: … ja maailm läks jälle suuremaks
Liberal International’i kongress lõppeb 1 tunni pärast. Eks tuleb siis nüüd nuputada, kas millestki räägitust ka kirjutada annab. Kaks esimest päeva osalesin peaasjalikuld Friedrich-Naumann-Stiftung'i töögruppides ja sain teada, kuidas saksa maksumaksja abiga ehitatakse liberaalsete parteide võrgustikke L-Ameerikas, Aasias ja Aafrikas. Nojah, aga vaevalt, et see Eesti avalikkust huvitab.
Eilne õhtusöök oli pühendatud Vabaduse Auhinna (Prize for Freedom Award 2006) võitjale Sam Rainsyle Kambodža’st, kes andis ka põhjaliku ülevaate sellest, mitu tema parteikaaslast on viimasel ajal tapetud ja kuidas aktiviste tagakiusatakse. Samuti on mul siin viibitud päevade jooksul olnud au kuulata inimõiguste rikkumistes Singapuris, eesmärkidest Birmas, arreteerimistest Kuubas ja poliitilistest olukorrast erinevates Aafrika riikides. Need asjad jõuavad Eesti (aga ka kogu maailma) lehtedesse vaid siis, kui mõni segane end õhku laseb või kui emake loodus otsustab sinna õnnetust, kurbust ja surma külvama saata mõne eriti riukaliku katastroofi. Laialt kasutusel olevat lauset - „maailm on ikka väike” - võis siin kuulda pea kõigi suust, kellega ma varem erinevatel liberaalide üritustel vestelnud olen.
Minu pisikeses ajus kasvab aga maailm iga sellise reisi järel suuremaks. Tekivad uued inimesed, sündmused ja riigid, mida tahaks tundma õppida, külastada, sõbraks saada. Tunnen, et olen liiga vähe lugenud, väliskontaktidega suhelnud ja kaugele reisinud. Maailmas toimub nii palju huvitavat (ja vahel ka masendavat), millest ei ole mul võimalik osa saada. Kõige väärtuslikumat ressurssi – aega – saab investeerida kas keskendudes mõnele kindlale teemale või siis pealiskaudselt paljudele. Esimesel juhul liiga lühikese elu tõttu kõikjale ei jõuta. Viimasel juhul jäädakse paratamatult kõrvalvaatajaks -- puudub võimalus tungida tuumani, mõista seoseid, teha adekvaatseid otsuseid ja püüda midagi mõjutada. Seega rõõmustan selle üle, et Milinkevitsh saab erinevaid Vabaduse auhindu ja tõstab diktaator Lukashenka režiimi taaskord päevakorda. Loodan, et saan olla Valgevenes jaanuaris toimuvatel kohalikel valimiste ajal ning et minu noored sõbrad sellel ajal kinni ei istu. Valmis on ka üks projektikavand, kuidas Valgevene pisikesed demokraatia-rakukesed omavahel suhtlema panna. Lähtun ikka Eesti NSV dissidenti ja head tuttava Enn Tarto poolt Ungari Ülestõusu '56 aastapäeva meenutusseminaril öeldust: „Kogemustele tuginedes ütlen, et vastupanu on mõtekas ka siis, kui olukord on lootusetu”
AIDSihaige kadugu riigist!
(Riikide nimistus puudub Eesti, küll aga on East Timor, Djbouti jt.)
-- India viisataotlust täites leidsin „huvitava” nõude: „Siinkohal võtan endale kohustuse teha endale arstlik ülevaatus (sh AIDS’i test) ühe kuu jooksul pärast Indiasse jõudmist. Juhul kui mul avastatakse AIDS, lahkun (koheselt) Indiast” ("...In case I am found positive in AIDS, I will leave India"). Pole inimest, pole ka probleemi! -- Sisustan oma kuuetunnist ootamisaega Heathrow lennujaamas. Nagu kõikjal, teatab ka siin valjuhääldi iga 10 minuti pärast, et valveta pagas eemaldatakse. Siin on aga sõnum eriti ühemõtteline ja jõhker: „Julgeoleku kaalutlustel valveta jäetud pagas eemaldatakse ja hävitatakse!” („.... WILL BE DISTROYED!”).
-- Wifi 3-tunnise ühenduse eest maksin teenusepakkujale (The Cloud’ile) üle 160.- krooni. Arvestades, et Tallinna Lennujaamas (ja mitmel pool mujal tasulistes wifi-kohtades) on hind 25.-/24h, on see päris krõbe. Samas, hea et WIFI siin vähemalt võimalik on. -- Krediitkaardiga The Cloud’ile makstes pidi nagu alati lisaks kaardi numbrile sisestama ka elukoha. Riigi nime valiku pidin ma aga tühjaks jätma – "Estonia" lihtsalt ei olnud rippmenüüs, kuigi paljud pisikesed Aafrika riigid näiteks olid. On ikka banaanivabariik (ma mõtlen UK-d). -- Sõidan Marokosse Liberal Internationali kongressile, kus reedel on mul üks ettekanne. Päris hea, kell 06:15 startis lennuk Helsingisse ja sihtkohta Marrakech’i jõuan enne südaööd. Arvestades ka ajavahet on kogu lennureisi pikkus 20 tundi. Selle ajaga jõuaks lennata juba ümber maakera!
E-valimiste konverentsist 10 päeva möödas!
Oktoobri lõpus toimus e-valimiste konverents, mille ettekanded on Pets kenasti blogisse ülesse pannud.
Kõige huvitavamad ettekanded olid:
- Alexander H. Trechsel - Study of e-voting in the 2005 local elections in Estonia + 05_AlexanderTrechsel.ppt
- Ülle Madise - Eesti e-hääletamise projekti poliitilised ja juriidilised aspektid + 08_YlleMadise.ppt
Ise osalesin Reformierakonna esindajana viimases poliitikute paneelis, mis ehk pisut nalja pakub.
Rahvaliit on jätkuvalt e-valimiste vastu ning Allik lubas pöörduda OSCE poole e-valimiste negatiivse hinnangu saamiseks. Usun, et ka seekordne Rahvaliidu katse nii valimiste usaldusväärsust kui ka riigi demokraatlikust kahtluse alla seada läheb vett vedama. Pärast konverentsi olen vestelnud e-valimiste teemal mitme sõbraga, kes on küsinud, miks see teema minu jaoks nii oluline on. Minu seisukoht on, et e-valimised ei ole mingi eesmärk omaette, vaid lihtsalt üks uus võimalus (14-ne erineva võimaluse kõrval), kuidas kodanik saab valimistel osaleda. Mingi riigi teenuse (mis valimistel osalemise võimaldamine ju on) digitaliseerimine teeb kodanike elu lihtsamaks ning võimaldab näiteks valimistel osaleda 20-25 tuhandel välismaal töötaval/õppival kodanikul.
