(Silver Meikar, Reformierakond, Kaitseliidu liige)
Lootsin, et Tarmo Kõutsi ametist vabastamisega lõpeb avalik lahmimine. Selle asemel valasid eelmise laupäeva SL Õhtulehes õli tulle nii Kõuts kui ka tema parteikaaslane Helir-Valdor Seeder, esitades valesid, millele peab vastama.
Riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmena olen saanud rohkelt taustainfot, kuid paraku kõigest rääkida ei saa. On selge, et pitseriga «asutusesiseseks kasutamiseks» dokumentide avalikustamine oleks Kõutsi valedelaeva märksa varem põhja viinud ja juba täna tüüriks kaitseväge uus juht.
Kõuts parteikaaslastega on avalikult kaitseväest jätnud mulje kui ühest plaanipäratult, väljaspool seadusi ja väejuhi suva järgi toimivast asutusest. On kummastav lugeda nende arvamust, et sõjas polevat tähtis alluvussuhete arusaadavus, operatsioone võib ette võtta ilma rahastamata ja NATO olla andnud kaitseväe juhatajale täieliku võimu, mille järel Eesti seadused on kaotanud oma kehivuse.
Afganistani konflikt selgeks
Tähtis on operatiivsus, mitte juura, ütleb Kõuts. Eriti Afganistani segadustega seoses on see väga teravmeelne mõte. Nimelt on NATO viimasel aastal vähemasti kaks korda kritiseerinud Eesti kaitseväe käsuliinide segasust. Selle põhjal tegid kaitseväe juristid märtsiks analüüsi, millised alluvussuhted on kehtivad. Tarmo Kõutsil oli seejärel vähemalt pool aastat aega, et kord majja lüüa, kuid ta ei võtnud mitte midagi ette.
Kus on siin operatiivsus? Ja miks ei saanud Tarmo Kõuts käituda ausalt, seaduslikult ja võitlejate huvides?
Enesekaitseks on Tarmo Kõuts pajatanud NATO standarditest, mida ta seejuures järgivat. See pole aus jutt, sest need standardid ei õigusta koduste käsuliinide rikkumist, sõdurite inetut kohtlemist ega ohvitseride solvamist.
Segadused eelarvega
Avalikult valetanud on Tarmo Kõuts eelarveseaduse rikkumise asjas. Ka intervjuus väitis ta, et ülekulus on süüdi välismissioonide mitterahastamine. Kaitsejõududes 100miljoniline puudujääk tekkis palgaraha ülekulu tõttu ehk missioonile mõeldud raha suunati lubamatult teise kohta.
Kui augustis oli selge, et ametnike tasandil segadustest peastaabis jagu ei saa, pean igati õigustatuks kaitseminister Jürgen Ligi sekkumist. Siis tunnistas Tarmo Kõuts ka vead üles ja palus ministrilt vabandust. Muu hulgas rääkis ta palgatabelist, mis oli raskelt vigane ja hakkas elama oma elu. Seega tunnistas ta nii süüd kui ka suutmatust olukorda kontrollida.
Seda veidram on, et Tarmo Kõuts pärast parteisse mineku plaanist teatamist väeliikide staapidesse ja väeosadesse risti vastupidiseid kirju saatis, intervjuusid jagas ning oma parteikaaslasi samuti valetama õhutas. Peagi valmiv kaitseministeeriumi audit peaks vastama küsimusele, miks kaitseväel pole ülevaadet palgasaajate arvust ega kontrolli, kuidas palku välja makstakse.
Tarmo Kõutsil tuleks harjuda mõttega, et poliitika ei ole pettus ja sinna minek ei tohi toimuda vale ja laimuga. Mis puudutab tema parteivalikut, siis läks ta sinna, kus talle parim pakkumine tehti. Nelja täiesti erineva ideoloogiaga partei ukse kraapimine ei kinnita just tugevat maailmavaadet. Kindlasti võidab kaitsevägi (aga ka kogu Eesti) sellest, et järgmisel nädalal saab kaitsevägi uue, kogenud ja kindla maailmavaatega juhi. Jõudu, julgust ja ausust, Ants Laaneots!
![[Post to Twitter]](http://www.meikar.ee/blog/wp-content/plugins/tweet-this/icons/tt-twitter.png)
Tweet This Post
