Blogipidamine iseenesest ei too ühtegi häält. Seisukohad toovad! Tehtud teod toovad! Usutavad antud lubadused kah, kui neid kinnitavad varasemad teod.

Internetipäevik on vaid vahend enda arvamuste ja seisukohtade esitamiseks. Üks paljudest kanalitest, kuidas ennast kuuldavaks teha televisiooni, arvamusartiklite, esinemiste ja palju muu kõrval. Minu arvates on ajaveeb parim tööriist valijatega suhtlemiseks. Enam ei sõltu artikli ilmumine toimetaja suvast ning seisukohaga saab lajatada siis, kui teema kuum on.

Ei ole nii, et peab iga päev ajaveebi uuendama, kõigil teemadel sõna võtma ja kõigist kohtumistest kirjutama. Oluline on seisukohtade olemasolu – kui seisukohti ei ole, pole mõtet neid ka avaldada. Ning kui poliitik ise ei suuda oma ajaveebi täiendada, siis ärgu ta seda endale üldse tehku . Lugejad saavad väga ruttu aru, kas kirjutaja on tema ise või mõni nõunik.

Olen esimene poliitik, kes oma ajaveebi tegi. Esimesele sissekandele andis tuntud langevarjur Parasiil kommentaari: „Tulevikus ma ütlengi nii - mitteblogiv poliitik on ebausaldusväärne, sest blogisse ta ei saa valetada, kes suudab iga päev valetada (ei tea sellist tegelast)”

Silver Meikar
(arvamus Paremates Uudistes)

Tweet This Post 

(esinemine Elmari raadio hommikuprogrammis)

Head Elmari raadio kuulajad. Mul on olnud suur rõõm ja au teile sellel nädalal iga päev uuel teemal SUU PUHTAKS rääkida. Loodan, et teil on olnud huvitav.

Lubasin täna rääkida teemal „lapsed ja iive”. Mõtisklesin sellest eile rongiga sünnilinna Tartusse sõites.

Vaieldamatult on Eesti rahva püsimajäämine kõige olulisem teema, annab kogu ülejäänud tegevusele mõtte.

Võime ju kõik koos tööd rügada, arendada Eesti majandust, ehitada linnad ilusamaks — aga mis mõtet sellel oleks, kui 100 aasta pärast meid, EESTLASI, enam ei ole.

Võime rohkem hoida loodust, arendada keskkonnasõbralikku rongiliiklust, toetada säästvat arengut – aga mis mõtet sellel oleks, kui siin ei ela tulevikus neid, kes puhtast kodumaast rõõmu tunneks.

Võime arendada sotsiaalsüsteemi, suurendada toetusi, tõsta pensione ja näiteks ühtlustada invaliidsuspensioni vanaduspensioniga – aga kas ka kaugemas tulevikus on neid, kes seda vajavad?

Need kõik on vajalikud sammud ja need tuleb ära teha.

Kuid kõigel heal, mis me täna oma rahva, riigi ja iseenda jaoks teeme, on mõtet vaid siis, kui meid, eestlasi, siin kodumaal ka tulevikus elab. Ning just seetõttu on alati positiivne iive suurim prioriteet.

Sündide arv on viimasel ajal tõusnud. Mis selle on põhjustanud? Vanemahüvitis, mis võimaldab vanematel muretumalt koju jääda? Või uute lasteaia kohtade loomine? Või vähekindlustatud perede suurem toetamine?

Kõik need väga head sammud on kindlasti aidanud, kuid püsivalt positiivseks saab iive vaid siis, kui väärtushinnangud muutuvad. Riiklike abirahadega väärtushinnanguid ei muuda, samuti mitte mingite kõlavate riiklike programmide abil.

Need tuleb kaasa anda kodust, vanemate ja vanavanemate poolt. Mida see väärtushinnangute kaasaandmine tähendab? Toon lihtsa näite: Minu vanematel on kolm last ning nad pidasid kõige olulisemaks, et kõik saaksid hea hariduse. Mina tahan, et ka minu perre sünniks veel kaks last ja ma tahan neile kõigile võimaldada hea hariduse. Ning seda seetõttu, et kui ma kunagi juba vanaisa olen, et siis oleks rõõm näha, et kõik see, mida me täna hästi teeme, sellest tunnevad rõõmu MEIE kõigi lapsed ja lapselapsed.

Selle mõttega ma lõpetan ja soovin teile kõigile ilusat talvepäeva.

Tweet This Post 

Eile otsustas Riigikogu Isamaa ja Res Publica fraktsioon Mart Laari õhutamisel, et lasevad põhja eelnõu, mis võimaldaks pronkssõduri teisaldada. IRL-i fraktsioonist puudus eile otsustaval hääletusel 80% saadikutest - kes oli läinud kohvikusse pirukat sööma, kes oli töölt lahkunud. Isamaaliitlaste sihilik puudumine tekitas olukorra, et keskerakondlasi ja rahvaliitlasi oli saalis rohkem kui reformierakondlasi, mis võimaldas neil nn. pronkssõduri eelnõu menetlus katkestada. Kedagi ei üllata, et Keskerakond on pronkssõduri eemaldamise vastu. Miks aga IRL asus toetama Keskerakonda, võib paljudele jääda saladuseks. Eelmisel nädalal ütles Keskerakonna fraktsiooni esimees Ain Seppik, et tal on tõendeid, et Res Publica on saanud otsest rahalist toetust ühelt Venemaa erakonnalt. Kas Moskvast tulnud käsk üks põhjus, miks IRL põnnama lõi? Või ähvardas Seppik tõendid lagedale tuua, kui IRL nende paati ei roni? Võib-olla ei ole Laar eelmisel nädalal meediasse paisatud Burkhardti skandaali taga, vaid see on sobing Keskerakonnaga. Selle sobingu üks osa on ka pronkssõduri eemaldamise peatamine ning antud küsimuses Reformerakonna üksi jätmine.

Muidugi on ka võimalus, et pärast Isamaliidu ja Res Publica liitumist on viimane koonderakonnas juhirolli haaranud. IRL on sellel juhul muutunud Res Publica tüüpi ilma mingisuguste seisukohtadeta erakonnaks.

Tweet This Post 

(esinemine Elmari raadio hommikuprogrammis)

Head Elmari raadio kuulajad. Mul on olnud au rääkida teile kolmel hommikul suurtest teemadest – VABADUS, KODANIK, POLIITIKA ÜLDISELT. Päevapoliitilisi teemasid ma ei ole arutanud, kuid nüüd tahan ma küll suu just päevapoliitilisel teemal puhtaks rääkida.

Kindlasti ei kuulu PRONKSSÕDURI küsimus Eesti kõige olulisemate teemade hulka, kuid on kirgede üleskütmise teema number üks. Eks sellel ole ka omad põhjused – 15. aastat taas VABA olla ei ole veel rahva mälust kustutanud 50 okupatsiooniaastal üleelatud mõnitamisi ja alandust. Mõistetav!

Erakond Isamaaliit, on okupatsiooni ja ajaloo ümberkirjutamise teemat järjekindlalt päevakorda tõstnud. Eriti ägedalt on nad arvukates artiklites nõudnud Pronkssõduri eemaldamist. Ma arvan, et sellest teab iga Elmari raadio kuulaja.

Eile hääletati Riigikogus keelatud rajatise eelnõud, mille vastuvõtmine võimaldaks Pronkssõduri alla maetud säilmed ümber matta kalmistule ja viia pronkssõdur näiteks Maarjamäele. Igati mõistlik eelnõu, sest pole ju ilus, et trollipeatuses ootajad trambivad trolli oodates kellegi hauakalmul. Ning vaenu õhutamise sümboli pronkssõduri koht ei või ole kesklinnas.

Eile tabas aga meid ÜLLATUS. Valdav enamik Isamaa ja Res Publica saadikud ei viibinud eile saalis – kes oli läinud kohvikusse pirukat sööma, kes oli töölt lahkunud. Nende sihilik puudumine tekitas, et Keskerakondlasi ja Rahvaliitlasi oli saalis rohkem, kui Reformierakondlasi ja nad said eelnõu katkestada.

Ma ei saa aru, miks Isamaa ja Res Publica liit nii käitus? Kas tõesti on nad kõigis oma põhimõtetest ja seisukohtadest taganenud? Või on neil jälle mingi salakaval kokkulepe Keskerakonnaga? Kas selle kokkuleppe osa on ka Burkhardti skandaali välja mõtlemine?

Ma tõesti ei tea!

Demokraatlikule riigile on kohane, et erakondadel erinevad seisukohad. Ja selles ei ole mitte midagi halba. Halb on aga siis, kui mõni erakond lubab üht, aga teeb risti vastupidist, lisaks hämab ja põgeneb vastutuse eest.

Kui mina oleksin Isamaa või Res Publica valija, siis kirjutaksin täna oma esindajatele Riigikogus ja küsiksin, miks nad ei toetanud pronkssõduri eemaldamist? Kas nad on Burkhardti skandaali taga? Kas nad on taganenud oma põhimõtetest?

Meediale võivad nad hämada, teistele poliitikutele mitte vastata, aga valijale annavad nad mingi vastuse kindlasti. Valimised ju tulevad ning kuidagi on neil nüüd vaja tõestada, et nad on ikka need samad inimesed, kelle lubadused ka tegudega kooskõlas on.

Tweet This Post 

(esinemine Elmari raadio hommikuprogrammis)

Rein Lang on tabavalt öelnud: „Kui eestlane kuuleb sõna kultuur, haarab ta kellu.” Parafraseerides Reinu, tundub, et kui eestlane kuuleb sõna poliitik, soovib ta haarata kirvest. Just nii eemaletõukav on see sõna ja sellega seonduv.

Kellu haaramisest on kasu olnud ja eelmisel aastal avati võrratu KUMU. Kirvest pole otseses mõttes veel õnneks keegi haaranud, kuigi viha poliitika vastu on suurenenud. Seda näitavad selgelt erinevad arvamusuuringud, kus usaldus erakondade ja poliitikute vastu on pidevalt vähenenud.

Mis asi see poliitika siis on? Kes need räpased poliitikud on?

Olen jätkuvalt veendunud, et poliitika eesmärk on ühiskonda paremaks muuta. Ehk näiteks see, et Eestis on endistest Nõukogude Liidu liidumaadest kõige kõrgemad sissetulekud, pension ja ühiskonna turvalisus, on tingitud ka poliitikute – valitsuse, riigikogu, presidendi – õigetest otsustest.

Toodud väide, et poliitika eesmärk on ühiskonda paremaks muuta, kehtib ka teistpidi. Ehk see kodanik, kes tegeleb ühiskonna paremaks muutmisega, tegeleb ka poliitikaga. Nii ongi!

Kui näiteks Sina, hea raadiokuulaja ja veebilugeja, oled näiteks korteriühistu liige ja võitled tulihingeliselt selle eest, et üheskoos tehakse korda majafassaad, tegeled Sa poliitikaga. Või oled näiteks kodanik, kes kogub kodutänava elanikelt allkirju, et lõpuks ometi linn parandaks ära aukliku kõnnitee, tegeled Sa poliitikaga.. Või kui osalesid presidendivalimiste ajal Toomas Hendrik Ilvese või Arnold Rüütli toetuseks korraldatud kontsertidel, tegelesid Sa poliitikaga.

Sa soovisid, et ühiskond Sinu ümber muutuks paremaks! Ei midagi räpast, eks ole?

Nõus, kõigi soovid ei lange kokku, aga see ongi demokraatia, kus lubatud on palju arvamusi. Oluline on, et igaühel oleks võimalik väljendada oma seisukohta. Eksisteerib valikuvõimalus ehk pluralism. Kellegi arvamus ei ole õige ega vale, aga mõned seisukohad sobivad rohkem kui teised.

Ning sellega seonduvalt esitan kaks mõtet:
1. Selleks, et kodanik saaks sõna sekka öelda riigikogus tehtavatele otsustele, peab riigikogu liige rohkem suhtlema oma valijatega. Ei, mitte kõnekoosolekute ja arvamusartiklite kaudu. Vaid otse – ausalt ja ilma sõnavahuta.

Siinjuures on oluline, et ka Sina, hea raadiokuulaja oleksid julgem ja aktiivsem. Kirjuta siis, kui Sul on küsimus, ettepanek või mure, SELLELE, kelle poolt Sa valisid – kõigi riigikogu liikmete e-maili aadressid ja telefonid on avalikud, samuti saab saata tavakirja Toompeale.

Kirjuta kasvõi stiilis. „Hea SEE ja SEE, Olen Sinu valija ja Sina esindad mind Riigikogus. Tahan küsida, miks Sa hääletasid SELLE seaduse poolt / mis Sa arvad SELLEST küsimusest / kas Sa oled nõus esitama minu sellist seisukohta…..”. Kui Sinu poolt valitud Riigikogu liige Sulle lihtsalt ei vasta, siis ei hooli ta sellest, mida Sa arvad.

Hea poliitik on see, kes peab kahekõnet kodanikega. Mida rohkem on kahekõnet, seda suurem on usaldus.

2. Mine kindlasti valima. Pole oluline, kelle poolt Sa valid, oluline on, et läheksid valima. Nii saad võrdselt teiste kodanikega otsustada selle üle, millised seisukohad ja ideed Toompeal esindatud saavad. Samuti annab valimistel osalemine Sulle parema võimaluse riigipoliitikas kaasa rääkida (ehk saad oma riigikogu liikmele teha ettepanekuid, avaldada arvamust ja nõuda aru) ja Eesti tulevikku kujundada.

Lennart Meri: „Kui me ise tulevikku ei kujunda, kujundatakse seda meie eest! Niisugust tulevikku, mille eest võiks põgeneda.”

Tweet This Post 

Burkhardti skandaal jätkub samas vaimus — hämatakse, ei öelda nimesid, ei vastutata oma sõnade eest, ei küsita, lahmitakse valimatult. Selleks, et selgust saada, peaksid KÕIK OSAPOOLED VASTAMA SELGELT ESITATUD KÜSIMUSTELE! Alustades Burkhardtist! Saatsin talle täna järgneva emaili:

Dear Edward Burkhardt,

You gave a pretty confusing interview last week, causing a political earthquake in Estonia, as you mentioned some episodes which you did not elaborate on. Therefore I would like to ask a few questions.

Who are your friends in Estonia, who would benefit from “uncovering” the alleged attempt to bribe you or your colleagues? Your colleagues have said there has been no such thing. Who should we believe then? Would you care to point the finger to the person who ostensibly tried to bribe you? Or was the purpose of your remarks just to pull a PR stunt, so that some political parties could profit from this slander? Which one then?

So far I have had the impression that your interview was deeply affected by bitter emotions, induced by the inability to be a prudent owner of Estonian Railway and irreconcilability with the consequences of that. Am I mistaken? If I´m not then why should one worry about dead bodies, shouldn´t they be put under earth as soon as possible? Yours sincerely,
Silver Meikar
MP

Selmet spekuleerida selle üle, mida Burkhardt oma avaldusega öelda tahtis, mida ta mõtles ja kas ta valetas, oleks tark tema käest otse küsida. Head ajakirjanikud, tehke seda palun. Tema epost on: eaburkhardt@railworld-inc.com Mart Laari seotuse kohta liikus eelmisel nädalal erinevaid jutte, mis tundusid mulle liiga jaburad, et neid uskuda. Mul on hea meel, et Laar vastas minu e-kirjale, kuid kurb, et ta ei teinud seda konkreetselt! Siinkohal veelkord siirad vabandused, et esimese vastuse ilma tema konkreetse nõusoleku saamiseta ajaveebi üles panin. Leidsin, et vastulause lisamine on tema enda ja avalikkuse huvides. Täpsustavatele küsimustele ta kahjuks vastanud ei ole, seega saadsin talle täna veelkord ekirja, millele võiks ta vastata selliselt, et saaksin selle ka ajaveebi üles panna:

Tere Mart,

Vaadates postituste kommentaare siin ja mujal veebis, heidetakse ette seda, et Sa pole konkreetselt vastanud. Selleks, et see jama lõpetada võiksid täiesti asualt vastata:

1. Kas Sa oled Burkhardiga kohtunud ja kas seal kohtumisel oli peale Sinu ja Burkhardti veel keegi?
2. Väitsid, et see on läbi aegade suurim korruptsioonilugu. Mida Sa sellega silmas pead? Kas Sa tead mingit seost selle skandaali ja Janek Mäggi vahel?

Silver Meikar

PS: Oma kirjas küsisid minult: Ja miks sa arvad, et kui Burkhardtil mingi rusikas põues on, siis miks Sammelselg seda kinnitab?
Vastan: Sammelselg ja Käo on selle juba ümber lükanud. Ainult Burkhardt ja Sina ei ole seda konkreetselt teinud.

Selmet spekuleerida selle üle, kas Laar on üks skandaali korraldajatest, oleks tark tema käest otse küsida. Head ajakirjanikud, tehke seda palun. Tema email on: mart.laar@gmail.com, mart.laar@riigikogu.ee Eelmisel nädalal kirjutas Marko Mihkelson oma blogis, et Keskerakond saab juhiseid Moskvast. Seppik vastas sellepeale, et Res Publica on ainus erakond, kes on saanud otsest rahalist toetust ühelt Vene erakonnalt. Karmid süüdistused mõlemalt. Ma ei saa aru, miks ei ole Marko pöördunud tõenditega KAPOsse ning miks ei ole ta nõudnud Seppikult väidete ümber lükkamist. Just seetõttu esitasin eile arupärimise Kalle Laanetile. Marko kommenteeris seda oma ajaveebis, mis tingis selle, et saatsin talle järgneva kirja:

Hea Marko,

Oleme mitmel korral sõbralikult vestelnud ja tean, et Sul on poliitikas suured ambitsioonid. Sellise ambitsiooniga inimesel ei ole aga kindlasti sobilik Burkhardti kombel hämada ning mitte oma sõnade eest vastutada. Tean, et soovid vastutada oma sõnade eest ning seetõttu soovitan Sul vaadata minu arupärimist kui väikest abi selle tegemiseks. Siinsamas ajaveebis kirjutasid Sa selgelt, et Keskerakond saab juhiseid Venemaalt.

Need on karmid süüdistused, eriti veel siis, kui need tulevad väliskomisjoni aseesimehe sulest. Neid välja käies pidid Sa kindlasti omama mingeidki fakte, mida oleks võimalik esitada KAPOsse. Kui minul oleksid kindlad tõendeid, et üks erakond on „sõbraliku” naabri käepikendus, oleksin ma seda juba ammu teinud.Vähemalt sama karm on Keskerakonna fraktsiooni süüdistus, et Res Publica sai otsest rahalist toetust ühelt Vene erakonnalt. Kui Seppik valetab, oleksin mina Sinu asemel ammu palunud, et IRL nõuaks Seppiku vabandust. Praegu on Seppiku väited õhus ja keegi ei ole neid kahtluse alla seadnud. Mida peaks tundma poliitikast kaugel seisev inimene, kelle usaldus poliitikute vastu (sh Sinu vastu) on veel suur, aga keda hirmutab meedias väljakäidud seisukohad , et kahte eelmistel Riigikogu valimistel enim hääli saanud parteisid ühendab ühine räpane suhe naaberriigiga. Mina arvan, et parim oleks, kui lõppeks see sõnavada, või siis karistaks süüdlasi ja nõuaks vabandust solvatutele.Seega küsin:
- kas Sul on plaanis esitada KAPO-sse avaldus uurimaks Sinu esitatud väidet, et Keskerakond saab juhiseid Moskvast?
- kas Sul on plaanis nõuda Seppikult vabandust alusetult esitatud väite kohta, et Res Publica on saanud raha ühelt Vene erakonnalt?

Tänan,
Silver Meikar

Selmet spekuleerida selle üle, kas Marko süüdistused vastavad tõele ja milliseid tõendeid ta omab, oleks tark tema käest otse küsida. Head ajakirjanikud, tehke seda palun. Tema e-post on: marko.mihkelson@gmail.com

AINULT SIIS, KUI KÕIK OSAPOOLED VASTAVAD AUSALT JA AVALIKULT, ON VÕIMALUS, ET SKANDAAL LAHENEB! LOODAN, ET KÕIK SEDA KA SOOVIVAD!

Tweet This Post 

(esinemine Elmari raadio hommikuprogrammis)

Head Elmari raadio kuulajad! Kui eile rääkisin ma vabadusest, siis täna räägin suu puhtaks teemal kodanik.

Aastal 2004 sattusin Berliinis õnnetusse ja sealses haiglas õmmeldi mul haav kinni. Palusin arstidel minuga eriti ettevaatlik olla. Saksa noored arstid solvusid kergelt selle märkuse peale ja ühmasid, et nad teevad oma tööd alati hästi ja on igaühega väga ettevaatlikud. „Vaadake, minuga peate olema kohe ekstra ettevaatlik,” täiendasin oma märkust. „Meid on ainult üks miljon”.

Just see mõte, et meid on ainult üks miljon, peaks meil alati meeles olema. Ükskõik, kes me oleme, kus me oleme ja mida me teeme. Igaüks meist – mees või naine, noor või vana, linna- või maaelanik – on hindamatu väärtus.

Täpselt nädal aega tagasi lahkus meie seast valitsuse kauaaegne nõunik Ülle Aaskivi. Tema nime ette võib panna erinevaid tiitleid, kuid kõlavate tiitlite asemel eelistaks ta kindlasti: Eesti kodanik.

Vanemad inimesed mäletavad teda Eesti Vabariigi Põhiseaduse väljatöötamise ajast, noorematele sai ta tuntuks augustis, oma esinemisega presidendi valimiste teemal.
Ma ei taha siinkohal pikemalt peatuda presidendivalimistel, kuid tuua välja ühe lause kodanik Ülle Aaskivi Eesti ühiskonda raputanud kõnest. Ta rõhutas: „Mina, Eesti Vabariigi kodanikuna, tunnen vastutust selle riigi ees.”

Tundes vastutust Eesti riigi ees tegi Ülle Aaskivi väga julge sammu ja ma olen veendunud, et seeläbi muutis Eesti tulevikku.

Vastutuse tundmine meie riigi ees peab olema iga kodaniku kohus. Vaid nii suudab 1 miljon inimest koos püsida.
Kodaniku kohus on hoolida oma riigist. Ning riigi kohustus on hoolida igast kodanikust. President Lennart Meri on öelnud: „Eesti riigi ja tema kodanike käekäik on ühe medali kaks külge. Eesti riigil ei saa minna paremini kui teil, tema kodanikel, - ja vastupidi.

Muutes enda ümbruskonda paremaks, muutub riik paremaks.

See ongi kodanikuks olemise üks külg!

Lõpetaksin tänase suu puhtaks rääkimise veelkord tsitaadiga, Ülle Aaskivi öelduga, tsiteerin:

„Kogu kriitikale vaatamata on ju Eestil tegelikult läinud hästi. Võib-olla ei oleks VIIETEIST aastaga võimalik olnud paremat saavutadagi.

Kui vaid üksteisest hoolimist, küünarnukitunnet ja ühes suunas vaatamist oleks rohkem. Ja tunnustamist ka väikeste heategude ja edusammude eest, mitte ainult kadedust, tigedust ja üksteise mahategemist.”

Rohkem hoolivust teisipäeva!

Tweet This Post 

Esitasin Riigikogus täna arupärimine siseminister Kalle Laanetile:

Edward A. Burkhardt ütles käesoleva aasta 17. märtsi intervjuus, et Eesti poliitikud on saanud Venemaalt raha ning mitmed erakonnad on Venemaa mõju all.

Riigikogu väliskomisjoni aseesimees Marko Mihkelson väitis käesoleva aasta 17. jaanuaril oma ajaveebis, tsiteerin: „Keskerakond saab tegevuseks juhiseid Moskvast.”

Käesoleva aasta 18. jaanuaril väitis Keskerakonna fraktsiooni esimees härra Ain Seppik, tsiteerin: „Res Publica on taasiseseisvunud Eesti ajaloos ainus erakond, kes on saanud otsest rahalist tuge Venemaa erakonnalt”.

Burkhardt on Eesti riiki ja poliitikuid mustavate avaldustega silma paistnud ka varem ja tema väiteid ei maksa tõsiselt võtta. Ain Seppik ja Marko Mihkelson on aga lugupeetud Eesti Vabariigi poliitikud ja kodanikud, kes oma sõnade eest peavad vastutama.

Tulenevalt eelnevast on arupärimise algatajal Teile vastavalt Riigikogu kodukorra seaduse § 139-le järgmised küsimused:

1. Kas Teil on andmeid, kas Marko Mihkelson on edastanud KAPO-sse tema käsutuses olevad tõendid, et Keskerakond saab juhiseid Moskvast?  

2. Kas Teil on andmeid, kas KAPO on alustanud uurimist Marko Mihkelsoni väite kohta, et Keskerakond saab juhiseid Moskvast?

3. Kas teil on andmeid, kas Ain Seppik on edastanud KAPO-sse tema käsutuses olevad tõendid, et üks Venemaa erakond toetas Res Publicat?

4. Kas Teil on andmeid, kas KAPO on alustanud uurimist Ain Seppiku väite kohta, et Res Publica on saanud otsest rahalist tuge Venemaa erakonnalt?

5. Kas Teil on andmeid, et kui KAPO on alustanud uurimist, siis millistele järeldustele on jõutud?

6. Milliseid samme kavatsete astuda Teie, et saada selgust Marko Mihkelsoni ja Ain Seppiku esitatud väidetele?

7. Kui Marko Mihkelson ja Ain Seppik rääkisid tõtt, siis millist ohtu Eesti julgeolekule kujutab Keskerakonna ja Isamaa ja Res Publica Liidu seosed Venemaa erakondadega?

8. Kui Marko Mihkelson ja Ain Seppik valetasid, siis kas nende õige koht on üldse poliitikas?

Võimaluse korral palun vastata nii suuliselt kui ka kirjalikult.  

Silver Meikar
Riigikogu liige

(Arvestades, et valimisteni on jäänud nii vähe aega, sõltub see, kas Laanet arupärimisele vastab vaid temast. Teoreetiliselt on võimalik, et ta lihtsalt “ajaliselt ei jõua” vastata. Mina loodan, et Laanet näitab poliitilist tahet ja informeerib kodanikke/avalikkust/Riigikogu vastates nendele küsimustele)