Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

ELMAR_3: Kas poliitik(a) väärib kirvest?

(esinemine Elmari raadio hommikuprogrammis)

 

Rein Lang on tabavalt öelnud: „Kui eestlane kuuleb sõna kultuur, haarab ta kellu.” Parafraseerides Reinu, tundub, et kui eestlane kuuleb sõna poliitik, soovib ta haarata kirvest. Just nii eemaletõukav on see sõna ja sellega seonduv.

 

Kellu haaramisest on kasu olnud ja eelmisel aastal avati võrratu KUMU. Kirvest pole otseses mõttes veel õnneks keegi haaranud, kuigi viha poliitika vastu on suurenenud. Seda näitavad selgelt erinevad arvamusuuringud, kus usaldus erakondade ja poliitikute vastu on pidevalt vähenenud.

 

Mis asi see poliitika siis on? Kes need räpased poliitikud on?

 

Olen jätkuvalt veendunud, et poliitika eesmärk on ühiskonda paremaks muuta. Ehk näiteks see, et Eestis on endistest Nõukogude Liidu liidumaadest kõige kõrgemad sissetulekud, pension ja ühiskonna turvalisus, on tingitud ka poliitikute – valitsuse, riigikogu, presidendi – õigetest otsustest.

 

Toodud väide, et poliitika eesmärk on ühiskonda paremaks muuta, kehtib ka teistpidi. Ehk see kodanik, kes tegeleb ühiskonna paremaks muutmisega, tegeleb ka poliitikaga. Nii ongi!

 

Kui näiteks Sina, hea raadiokuulaja ja veebilugeja, oled näiteks korteriühistu liige ja võitled tulihingeliselt selle eest, et üheskoos tehakse korda majafassaad, tegeled Sa poliitikaga. Või oled näiteks kodanik, kes kogub kodutänava elanikelt allkirju, et lõpuks ometi linn parandaks ära aukliku kõnnitee, tegeled Sa poliitikaga.. Või kui osalesid presidendivalimiste ajal Toomas Hendrik Ilvese või Arnold Rüütli toetuseks korraldatud kontsertidel, tegelesid Sa poliitikaga.

 

Sa soovisid, et ühiskond Sinu ümber muutuks paremaks! Ei midagi räpast, eks ole?

 

Nõus, kõigi soovid ei lange kokku, aga see ongi demokraatia, kus lubatud on palju arvamusi. Oluline on, et igaühel oleks võimalik väljendada oma seisukohta. Eksisteerib valikuvõimalus ehk pluralism. Kellegi arvamus ei ole õige ega vale, aga mõned seisukohad sobivad rohkem kui teised.

 

Ning sellega seonduvalt esitan kaks mõtet:
1. Selleks, et kodanik saaks sõna sekka öelda riigikogus tehtavatele otsustele, peab riigikogu liige rohkem suhtlema oma valijatega. Ei, mitte kõnekoosolekute ja arvamusartiklite kaudu. Vaid otse – ausalt ja ilma sõnavahuta.

 

Siinjuures on oluline, et ka Sina, hea raadiokuulaja oleksid julgem ja aktiivsem. Kirjuta siis, kui Sul on küsimus, ettepanek või mure, SELLELE, kelle poolt Sa valisid – kõigi riigikogu liikmete e-maili aadressid ja telefonid on avalikud, samuti saab saata tavakirja Toompeale.

 

Kirjuta kasvõi stiilis. „Hea SEE ja SEE, Olen Sinu valija ja Sina esindad mind Riigikogus. Tahan küsida, miks Sa hääletasid SELLE seaduse poolt / mis Sa arvad SELLEST küsimusest / kas Sa oled nõus esitama minu sellist seisukohta…..”. Kui Sinu poolt valitud Riigikogu liige Sulle lihtsalt ei vasta, siis ei hooli ta sellest, mida Sa arvad.

 

Hea poliitik on see, kes peab kahekõnet kodanikega. Mida rohkem on kahekõnet, seda suurem on usaldus.

 

2. Mine kindlasti valima. Pole oluline, kelle poolt Sa valid, oluline on, et läheksid valima. Nii saad võrdselt teiste kodanikega otsustada selle üle, millised seisukohad ja ideed Toompeal esindatud saavad. Samuti annab valimistel osalemine Sulle parema võimaluse riigipoliitikas kaasa rääkida (ehk saad oma riigikogu liikmele teha ettepanekuid, avaldada arvamust ja nõuda aru) ja Eesti tulevikku kujundada.

 

Lennart Meri: „Kui me ise tulevikku ei kujunda, kujundatakse seda meie eest! Niisugust tulevikku, mille eest võiks põgeneda.”