ELMAR_1: Karmikäelise poliitika ihalus hävitab VABADUSE!
(esinemine Elmari raadio hommikuprogrammis)
Head Elmari raadio kuulajad
Elades vabas ühiskonnas, ei mõtle me pidevalt, kui suur väärtus see tegelikult on. Peame seda loomulikuks ning mõned isegi ebavajalikuks. On tunda ihalust suure juhi järele, kes teaks tõe ja õnne valemit. Karmi käega, vahendeid valimata ja paratamatult vabadusi jalge alla tallates kehtestaks ta sellise korra, kus kõik oleksid õnnelikud.
Või kas ikka oleks? Just selline riigi ainuvalitseja on Lukashenka Valgevenes, ISAKE nagu teda seal kutsutakse. Diktaator Lukashenka on piiranud poliitilist vabadust, suures osas ka ettevõtlust ja liikumisvabadust. Täielikult võimu kontrolli all olev meedia kiidab riiki, ülistab isakest ja mõnitab lääneriike. Eestit seal hulgas, muuseas. Riiki põgusalt ja süvenemata külastades võib jääda isegi positiivne mulje – tänavad on puhtad, inimesed teevad tööd, telekast tuleb ballett ja keegi ei protesteeri mitte millegi vastu. Tugevalt doteeritud sotsialismimajandus tagab enamikule piisavalt raha, et ära elada.
Kes julgeb vaadata fassaadi taha, näeb midagi hoopis muud. Need, kes julgevad nõuda ausaid valimisi, lastakse töölt lahti ja/või pannakse vangi. Need väljaanded, kes julgesid kahelda ISAKESE otsuste absoluutses õigsuses, on suletud. Need, kes tulevad tänavale meelt avaldama, saavad julgeolekujõudude käest haledalt peksa.
„Vait olla ja edasi teenida,” on lihtne sõnum Valgevene kodanikule: ”Võim teab tõde ja otsustab sinu eest. Ära mõtle, ära küsi, ära räägi - tee oma tööd ja siis on kõik hästi”. Nagu Valgevenes populaarne laulusalmikegi ütleb: „Kuula isakest, tema teab kõike, tema ei eksi mitte kunagi”.
Valju korra ihalus on ka Eesti ühiskonda tagasi imbumas või õigemini öelda imbunud. Eelmised riigikogu valimised võideti ju lubadusega karmist käest ja uuest eksimatust poliitikast. Karm käsi tähendab aga kodanikevabaduse piiramist, eksimatu poliitika aga meediavabaduse piiramist.
Vabaduse väärtusest olen ma kõige paremini aru saanud oma reisidel Valgevenesse. Vabadus on paradoksaalne nähtus. Kui ta on olemas, siis teda ei märgata, kui ta kaob, siis on tavaliselt liiga hilja, et midagi ette võtta. Võib-olla oleks tark meil kõigil vahel ära käia seal, kus vabadust ei ole. Ehk oskaksime siis paremini seda hoida….
—
Hea võimalus diskuteerida teemal: KAS ME TEAME, MIS ON VABADUS, VÕI TUNNEME SEDA ALLES SIIS, KUI SEDA ENAM POLE VÕI ON KÕVASTI PUUDU? on minu ajaveebis http://www.meikar.ee/, kus esitatud tekst pisut pikemal kujul üleval on. Soovin teile ilusat töönädalat ja homme samal ajal, samas kohas, sama kodanik aga hoopis uus teema!
PS: Tahan siinkohal öelda suur aitäh neile, kes julgesid vastu hakata Nõukogude Liidu režiimile, osalesid Hirvepargi kogunemistel, korraldasid Balti keti ja aitasid taastada Eesti iseseisvuse – ilma Teieta elaksime me suure tõenäosusega sarnases riigis, nagu Valgevene on täna.
PS:Väga hästi sain aru, kui suur väärtus on vabadus 21. märtsil pärast esimest ööd telklinnakus Minskis Oktoobri väljakul. Küsisin ühelt minuga telklaagris öö veetnud valgevenelaselt, et kas ta kahetseb, et ta siin on. Peagi tuleb ju OMON, peksab laagri laiali ja paneb telklaagrielanikud vangi. Tema vastus oli järgmine: ”Silver, aitäh, et olid siin koos meiega. See oli minu esimene öö vabaduses. See väike telklinnake on ainukene vaba paik Valgevenes.”
Ülikooli sisepoliitika on veel räpasem!
Burkhardti skandaal on jube räpane – keegi õel isik on Burkhardti abiline, aga niikaua, kuni pole täpselt teada kes, süüdistatakse nii seljataga kui ka avalikult süütuid isikuid. Hoobi on saanud kõik erakonnad, aga kõige suurema ikka inimeste usaldus poliitika vastu.
Poliitikast veelgi räpasem mäng toimub aga tõe ja tarkuse auraga asutuses, suletud uste taga ja avalikkuse eest eemal. Poliitikas on vähemalt avalikkuse kontroll, võimalus au kaitseks kohtusse pöörduda ning ühiskonna surve eetilisemalt käituda. Ülikoolis mitte, vähemalt mitte rektori valimistel.
Delfi.ee kirjutab: „Vähe sellest, et valimine ise farsiks muutus, ka sellele eelnev tõmbas vee peale kõigile headele tavadele." ja kirjeldas Klaasi-Kalmu sobingud, mida nad julgelt eitanud on. Avalikult ja süüdimatult valetanud, nagu selgub Birute meeskonna saadetud ringkirjas valimiskogu liikmetele:
____________
Lugupeetud rektori valimiskogu liige!
Eile õhtul pidasid Birute Klaasi ja Volli Kalmu valimismeeskonnad ühise koosoleku. Mõlema meeskonna ja kandidaadi üksmeelse veendumuse kohaselt tuleb teha kõik selleks, et ära hoida meie ülikooli jaoks halvim - s.t kui rektoriks peaks saama inimene, kes pole pädev ülikooli asjades, on poliitiliselt märgistatud ning esindab väljaspool ülikooli asuvaid jõudusid.
Johtuvalt eilse koosoleku otsusest edastame üleskutse kõigile neile, kes on otsustanud Birutet toetada: andke oma hääl igal juhul Birute kasuks.
Kui aga peaks juhtuma nii, et Birute langeb teises või kolmandas voorus välja, siis toetage Volli Kalmu. Kui see teil ühel või teisel põhjusel pole võimalik, siis pigem ärge hääletage, kui et toetate Ene Ergmat.
Analoogiliselt käituvad Kalmu pooldajad juhul, kui tema peaks mingis voorus välja langema. Kui kolmandasse vooru peaks jõudma üksnes Ergma, siis parem ärge hääletage või hääletage vastu.
Seda teadet palume jagada kõikidele sõpradele ja mõttekaaslastele nii meie kui teistes teaduskondades!
Birute valimismeeskond
_____________
_____________Masendav! Ülikoolis kutsutakse seda juba KERA PAKT nr 2. Postimehes ütleb Ergma, et kogu asja taga on Jaak Aaviksoo ning arvestades kohalolija kirjeldust, on Ergmal arvatavasti õigus:
(väljavõte eilsest Skype vestlusest)
Silver Meikar:
… mida see aaviksoo siis seal labast tegi?sõber:
kas või see, kuidas Aaviksoo sel hetkel, kui Ergma võitis 2. vooru kulli ja kirja poolkõva häälega ropendama hakkas, sõnaotseses mõttes ropendama, mõtle ise kõige hullemaid eestikeelseid sõnu välja...Ergma istus tal kõrval! ja kui Ergma 3. vooru ei võitnud, siis Birute pani võidukalt käed mõlema kõrvaloleva mehe põlvedele [Kalm ja Aaviksoo], andes sellega märku, et Jess, meie võit!
Hoolimata avaliku poliitika väidetavast räpasusest, on vähemalt teada, kes millises paadis istub. Ülikoolis toimuv võimuvõitlus ületab selle kordades – isiklikud sümpaatiad ja antipaatiad, naerunäol pistoda selja taha peitmine ja rusika taskusse surumine, silmakirjalikkus kuubis.
Hoolimata avaliku poliitika väidetavast räpasusest, on vähemalt teada, kes millises paadis istub. Ülikoolis toimuv võimuvõitlus ületab selle kordades – isiklikud sümpaatiad ja antipaatiad, naerunäol pistoda selja taha peitmine ja rusika taskusse surumine, silmakirjalikkus kuubis.
Ma ei usu, et Burkhardti skandaali taga on Laar! (TÄIENDATUD!)
Ei tahtnud selles Burkhardti skandaalist midagi kirjutada enne, kui on selge, kas skandaali üldse on. Mulle ei meeldi, et keegi süüdistab kedagi ilma nimesid kasutamata ja ajakirjandus toob skandaali enne päevakorrale, kui on kõigi käest kinnitust saanud.
Inimene, keda mul on olnud põhjust siiamaani usaldada, rääkis mulle täna, et kogu asja taga on ühe organiseerijana Mart Laar ning tõi ka välja mõned faktid. Samas palus ta, et ma infot ei levitaks ja tema nime kindlasti ei kasutaks. Pagan, jälle mingi kuulujutu levitaja!? Selleks, et saaks tüübi kuu peale saata, küsisin igaks juhuks Mardi käest kinnitust ja saatsin talle järgneva kirja:
_________
Tere Mart,
Inimene, keda ma usaldan, ütles mulle, et selle Burkhardti skandaali taga oled Sina. Et käisid temaga kohtumas ning tekkis salakaval plaan, kuidas ühisele vaenlasele (ehk Reformierakonnale) käkki keerata. Appi tuli veel Janek Mäggi firmast Powerhouse ning plaan oligi valmis! Meil on olnud erinevaid seisukohti, kuid oleme omavahel alati käitunud eetiliselt. Seetõttu ei taha uskuda, et Sa tõesti valimiskampaania raames sellist räpast jama korraldad. Ausõna! Iseäranis häirib mind kogu asja juures see, et niisugune laimukampaania vähendab rahva usaldust poliitikute suhtes, rääkimata toetuse suurendamisest vasakerakondadele ja Keskerakonnale. Väidetava plaani osa olla skandaal ajakirjanduses, millele järgneb pöördumine kaitsepolitsei poole, et saaks kriminaalasja püsti panna ja välisajakirjanduse kohale kutsumine ning ühispöördumine Burkhardtiga kutsumaks üles raudtee opereerimise erakätesse andmiseks. Mart, palun kinnita, et Sa ei ole seda teinud ja ma saan selle ebameeldiva kuulujutu levitaja kuu peale saata. Kolleeg,
Silver Meikar PS Tean, et vastad mulle ausalt
_________
Mart Laari vastus:
See jutt on nii fanatastiline, et ei oska sellist jama isegi kommenteerida. Arvan, et saad isegi aru, et sedavord keeruliste skeemidega kaugele ei ratsuta ja raudteed erakätesse tagasimyymine pole just parim kampaania teema - nii loll ma toesti pole, saad ju isegi aru.
__________
Mul on hea meel, et Mart Laar kinnitas seda, et ta pole asjaga seotud. Loodan, et tõelised skandaali loojad saavad karistuse ja süüta inimeste kohta seljataga laimujutte ei levitata.
Silver
VALGEVENE_4: Lühiklipp valimispäevast Valgevenes!
(Kohalikud valimised Valgevenes, 14. jaanuar 2007)
Avatud Eesti Fondi pressiteade:
Valgevene kohalikud valimised ei olnud vabad ega ausad
Tallinn, 16.01.07 - Sel pühapäeval Valgevenes toimunud kohalikud valimised ei olnud vabad ega ausad ning ei vasta demokraatlikele standarditele. Täna tähistatakse kogu maailmas Valgevene solidaarsuspäeva, kuid lisaks küünalde süütamise peab Euroopa viimases diktatuuris elavaid inimesi toetama ka demokraatiakogemuste jagamisega.„Demokraatlike standardite järgi ei olnud need üldse valimised. Isegi kui mõnes piirkonnas oli üles seatud mitu kandidaati olid nad reeglina samast parteist,“ sõnas Riigikogu liige ning Valgevene toetusgrupi aktivist Silver Meikar, kes oli valimiste ajal Valgevenes. „Opositsiooni poliitikutele tehti piiranguid kandideerimisel ning kampaania tegemine ja meedias esinemine oli neil pea võimatu. Näiteks liberaalse partei juhil lubati kohtuda valijatega vaid kahel korral ja ning esineda raadios ühe lühikese tsenseeritud sõnavõtuga,“ lausus ta.
„Ka ametlik info, mis näitab valimisaktiivsuseks pea 80%, on kahtlustäratav. Valimisjaoskondades, mida meie nägime, oli osavõtuprotsent 20-30 piirimail. Seega pidi mujal aktiivsus olema 130 %, mis on Valgevenes täiesti võimalik,“ ütles Meikar.
„Tänasel Valgevene solidaarsuspäeval süütame küünla Valgevene demokraatide toetuseks, kuid vaid sellest ei piisa,“ lausus samuti Valgevenes viibinud toetusgrupi liige Jelena Katsuba.
„Paari aasta jooksul on oodata sealse nõukoguliku majandussüsteemi kokku kukkumist. Sellele järgnevate tormiliste muutuste suund sõltub ka meist. Valgevenes vajatakse elementaarset infot maailmas toimuvast ning demokraatliku ühiskonna tööpõhimõtetest. Eesti kodanikeühenduste koostöö valgevene demokraatlike liikumistega on näidanud sellise infovahetuse vajalikkust ning efektiivsust. Loodan, et selline teavitustöö hakkab toimuma igal tasandil“ ütles Katsuba.
14. jaanuaril toimunud Valgevene kohalike valimiste mittevastavust demokraatlikele tavadele ja standarditele on kinnitanud Valgevene Helsingi Komitee ja Euroopa Liidu eesistujamaa Saksamaa. Rahvusvaheline inimõiguste organisatsioon Helsingi Komitee juhib tähelepanu, et valimised ei olnud läbipaistvad ning ausad. Saksamaa avalduses seisab, et Valgevene valitsus ei loonud valijate vaba tahte avaldamiseks piisavaid tingimusi.
Valgevene demokraatlikele jõududele avaldatakse toetust iga kuu 16. kuupäeval. Sel päeval süütavad Valgevene demokraatia toetajad akendel küünlad. Nii mälestatakse president Lukašenka diktatuuri ajal kadunud ja hukkunud demokraate ning seistakse vabaduse eest. Lisaks küünalde süütamisele korraldatakse meeleavaldusi nii Valgevenes kui kogu maailmas.
Valgevene toetusgrupile Eestis panid aluse kodanikeühendused ning 2006. aasta presidendivalimiste ajal Valgevenes viibinud valimisvaatlejad. Avatud Eesti Fondi (AEF) toel on toetusgrupp korraldanud solidaarsuspäeva tähistamist ning teisi üritusi. Kodanikualgatuslik toetusgrupp ja AEF on riigile partneriks Valgevenes poliitilistel põhjustel eksmatrikuleeritud tudengite haridustee jätkamisel Eestis.
Emakeelne infoühiskond vaid meie mure!
(Pisike lõik minu esinemisest)
Emakeelne infoühiskond on teema, mida sageli valesti mõistetakse. See ei ole pelgalt erineva tarkvara eestikeelsed versioonid, aga midagi märksa laiemat. Me elame infoühiskonnas ning kui selles keskkonnas kasutuses olev sõnavara ja tegevus mõjutab otsesel keele tulevikku. Ehk kui näiteks suheldes arvutiga kasutame me vaid ingliskeelseid sõnu, muutuvad need sõnad paratamatult meie igapäevase keelekasutuse osaks.
Suurem probleem keelele tekib siis, kui hakkama kodurobotitega (mis 5-10 aasta pärast meie kõigi kodudes on) suhtlema näiteks jaapani või inglise keeles. Ehk andma neile käsklusi näiteks „clean up the room”. Kui võõrkeel tungib meie kodudesse, siis emakeel hääbub väga kiiresti.
Just seetõttu ongi oluline, et pööraksime rohkem tähelepanu emakeelse tarkvara arendamisele, näiteks kõneeristusprogrammide loomisele, tarkvara kasutajaliideste tõlkimisele jne. Meie erakonna IT programmis (mille koostamise eest vastutasin) või minu kodulehe valimiste osas leiad seisukohad, mis on pühendatud just emakeelsele infoühiskonnale.
Esinedes e-riigi akadeemia korraldatud e-Eesti konverentsil „Infoühiskond kõigile” rõhutasin emakeelse infoühiskonna olulisust. Väike osa ettekandest YouTube'is.
VALGEVENE_3: Miks valimised Valgevenes nii toredad on!?
(Dima lisab valimissedelile oma arvamuse)
OGP kirjutab: Gomeli valimisjaoskonnas nr. 70 oli juba kell 9:30 valimas käinud 100% valijatest. Põhiliselt sõjaväekursantidest koosnev valijaskond käis eelvalimistel, täna hommikul andsid oma hääle viimased 8 inimest. Koheselt pärast seda avati valimiskast ja loeti hääled: 97,6% häältest sai Batka-meelne kandidaat.
Minski linna Urushke regioonis osales valimistel kuus kandidaati, kellest pooled olid opositsioonierakondadest. Siin elav Dima sai alles valimisjaoskonna ees teada, kes on kandidaadid. Ainuke „kampaania” oli mustvalge A2 plakat kandidaatide pisifotode ja 3-lõigulise kirjeldusega valimisjaoskonna ukse kõrval.
Opositsiooni nõrka koostööd näitab just see, et majoritaarse valimissüsteemi juures ei suudetud ühte kandidaati välja panna. Dima ütles selle kohta, et vahet poleks – niikuinii on võitja juba teada. Sama põhjendusega lisas ta oma valimissedelile mittevajaliku täienduse -- kirjutas nimede alla „I vote for freedom in Belarus”. (vt video)
Rohkem kui üks kandidaat oli ka Minski rajoonis külastatud linnakestes. Kuigi jah, kõik nad olid Lukashenkale sõbralikest poliitrühmitustest. Sõbralikult tulid nad koos valima, kõigil tume ülikond seljas ning üheskoos ajasid pikalt juttu valimiskomisjoni esimehega. Lihtsatele inimestele oli valimisjaoskonna ette püstitatud ajutine suvekohvik, kus kohalikud lahkesti meid lauda kutsusid.
„Mina valisin kõige vastu,” teatas pärast kiiret sõbrunemist Belazis töötav kohalik ja jõi viinaklaasi lõpuni. Sama laua ümber istunud sõbrad valisid kedagi, aga keda, seda nad enam ei mäletanud. Pole oluline.
Kõik nad nõustusid, et valimispäev on tore. Jaoskonna ees tehakse šašlõkki ja müüakse šampust, lisaks saab poest osta viina ja sakuskat, valjuhääldist kostub tantsumuusika. „Ainult valimispäeval ja riiklikel pühadel võib siin väljas viina juua,” rõõmustas kuldhammastega ka Belazis töötav raskesti-määratava-vanusega härra ning viib jutu pronkssõdurile: „No ütle mulle, miks teil on vaja seda hävitada?”.
Peale „pamjatniku” teadsid nad Eestist seda, et toiduhinnad on meil kõrged, saame vabalt Euroopas reisida ning me vihkame kõiki oma naabreid. See viimane aga ei takistanud neil kutsumast meid Kuldhamba poole viinajoomist jätkama. Sinna me siiski ei läinud, vaid sõitsime tagasi pealinna.
Oligi aeg välikohvikust lahkuda – valimisjaoskonna ametnikud kõõritasid üha närvilisemalt jaoskonnaaknast, viinast keeldumine autojuhi kohustustele viidates ei tundunud kohalikele enam piisavaks põhjenduseks ning ilmataat otsustas külma vihma saata. Ning Minskis ootasid meid juba seltskond, kellega märtsis panime Oktoobri väljakule telgid.
Sarnaselt Eestiga on siin must talv.
VALGEVENE_2: Ainuke võimalus kampaaniaks — sodi ja hävita!
(Ainuke võimalus kampaaniat teha --
Batka-meelse kandidaadi plakati sodimine.)
Kui Keskerakonna ja Rahvaliidu poliitikud muutsid presidendivalimised Riigikogus farsiks, esines Ülle Aaskivi sõnavõtuga, mis lõppes järgnevalt: "..kuid kui ühiskonnas absurdi ja demagoogia tase ületavad ühiskonnas teatud piirid, võivad inimesed tõesti hakata tegema imelikke asju."
Mida teeksid Sina, kui:
- kõik kandidaadid on ühest erakonnast;
- tulemused on kuskil hämaras kontoris juba valmis kirjutatud;
- valitaval organil puudub otsustamisõigus.
Minu noorte sõprade jaoks ei ole see hüpoteetiline situatsioon, vaid reaalne elu. Kui sobivat kandidaati toetavat valimiskampaaniat ei saa teha, siis tehakse väga lihtsal ja labasel viisil negatiivset vastukampaaniat-- soditakse Batka-meelse kandidaadi plakatile haakrist ja kirjutatakse "TIBLA!".
Valgevenes on majoritaarne valimissüsteem, mis tähendab, et igas ringkonnas võidab enim hääli saanud kandidaat. Enamikes maapiirkondades on vaid ÜKS kandidaat! Minski (ja teiste suurlinnade) valimispiirkonades on kaks kuni neli kandidaati, kuid üldjuhul on nad kõik "õigesti" meelestatud. Opositsioonilisi kandidaate on vähe, sest:
- üldjuhul ei lasta opositsioonilisel poliitikul üldse kandideerida
- ja kui lastakse, siis ei ole võimalik kampaaniat teha
- ning tulemusi võltsitakse niikuinii.
Võltsimine toimub ka ühe kandidaadiga piirkondades, sest sovietlikus riigis saavad "õiged" kandidaadid vähemalt 80% poolthääli ja valimisaktiivsus on ligi 90%. Nõukogude Liit ei ole surnud, vaid õitseb 21. sajandil edasi Valgevenes. Ning paratamatult on inimesed hakanud tegema imelikke asju.....
(nelja ja poole tunni pärast avatakse valimisjaoskonnad! Aeg minna magama...)
Disclaimer: Mina isiklikult sodimises ei osalenud.
VALGEVENE_1: Valimised ilma kampaaniata. Kas ka eestlaste soov?
Pühapäeval toimuvad Valgevenes kohalikud valimised, kuid Minskis ei paista silma ühtegi valimisreklaami ega toimu ühtegi üritust. Vaid õhtune Valgevene uudistesaade näitab telepilti õnnelikult abielusadamasse jõudnud noortest, kes otse ilmalikult laulatuselt valimisjaoskonda sõitsid!
Teen arvuti lahti ja loen delfi.ee päevaküsitlusest, et 87% vastanutest tunneb end valimisreklaamist häirituna (suurem osa neist isegi enam, kui alkoholireklaamist). Valgevenes valimisplakateid ei ole ja kandidaate tutvustavaid üritusi kah mitte. Köögis rääkis ennist pereema, et tema ei tea seetõttu, kes tema ringkonnas kandideerivad, ning niikuinii sinna nimekirja kedagi opositsioonist ei lubatud.
Lukashenka on (võib-olla isegi vastu tulles ka 87% valgevenelaste soovile) peaaegu täielikult välistanud võimaluse kandidaatidel enda seisukohti tutvustada. Tüüpiliselt Valgevenele ei ole see nii otseselt kirjas, aga seadused tekitavad "nokk kinni, saba lahti" olukorra:
- valimismaterjalil peab olema selgelt kirjas, mis firma trükise trükkis,
- trükifirma peab olema Valgevenes registreeritud,
- valgevene trükikojad opositsioonimaterjale ei trüki.
Aga kuidas täpsemalt siin valimiskampaania toimub ning milline olukord siin valitseb, sellest juba homme!
PS! Täpselt 24h tagasi alustasin koos Jelenaga autosõitu Tartust Minski poole. Valgevenest põgenenud Pavel elab Tartus minu juures (EPL 23.11.06: Valgevene põgenik ootab Eestilt kaitset), meie Valgevenet külastades tema sõbra Zaza perekonna juures. Politoloogiaüliõpilase Zaza toa seinal ripub kaart aastast 1982, millest tehtud fotole sõidumarsuudi märkisin. Öine sõit oli mõnus -- teed tühjad!
