IT-neegrid ja erakondade programmid One-on-one
Nädalapäevad tagasi küsiti erakondadelt seitse küsimust nende IT-programmi ja seisukohtade kohta, mille vastused on nüüd avaldatud. Nagu Pets kirjutas: "Ja Silver, kirjuta tõepoolest oma jutud lühemaks" siis minu koostatud vastused on avaldatud veidi lühendatult. Kasutan võimalust ja avaldan nad siin täies mahus.
1. Kas toetate eesti keelde tõlgitud programmide kasutamist? Jaatava vastuse korral, et kuidas kavatsete toetada selliste tõlgete valmimist?
Meie programmis infoühiskonna üheks kandvaks ideeks ongi eesti keele ja kultuuri säilimine. Oleme veendumusel, et emakeelne tarkvara on selle aluseks ja samas ka vahendiks IT kaasamiseks igapäevaellu. Tarkvara on vahendiks sisu tarbimiseks. Emakeelse tarkvara kasutamine muudetakse kohustuslikuks avalikule sektorile ja haridusasutustele. See soodustab riiklikult eesti keele kasutust infotehnoloogilistes rakendustes. Tarkvara riigihangetel sätestatakse üldine nõue, et riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste ostetaval avalikus kasutuses oleval tarkvaral peab olema eestikeelne kasutusliides.
TARKVARA: Toetame emakeelset infoühiskonda. Konkreetse tegevusena toon välja kolm väga erinevat lähenemist. Esimene on neist kõige lihtsam, riigi roll minimaalne (mitteeksisteeriv), kus vabal konkurentsil põhinevalt iga tarkvaratootja muretseb ise oma tarkvara lokaliseerimise pärast – seda on teinud näiteks Microsoft – kui tootja tunnetab vajadust, siis ta ka investeerib. Jah siin on küsimus suletud ja avatud lähtekoodiga tarkvara põhimõttelistest erinevustest ning litsentsipoliitikatest. See lähenemine eelistab selgelt suuremaid ja rikkamaid tegijaid ning viib eesti keele selle suunalise arengu meie kätest välja. Teine võimalus on, et riik maksab lokaliseeringu arendustegevuse eest ning näiteks tellib erinevaid õigekirja kontrolle ja eestindusi brauseritele jms. Kuid on üks asi hobikorras ja üksikute programmide eestindamine, kuid pikemaajaliselt on tähtsam hoopis standardse keelekasutuse välja töötamine ning kasutusse viimine (tarbijate harjutamine sellega). TÜ juures on kohe eraldi allüksus (vt http://www.cl.ut.ee/). Riik peabki rohkem panustama keelearendusse, mitte ühekordsetesse projektidesse. Nö ühtse ja üldtunnustatud väljendite-struktuuri väljatöötamine ja laialdane kasutuselevõtt. Siin aitavad kaasa ka nö sidusprojektid sõnastike ja keeleteave onlines kättesaadavaks muutmisega (näiteks eki.ee ja keelevara.ee). Niisiis kolmas, minu arvates kõige efektiivsem pikka-perspektiivi arvestades on toetada juba õppeasutuste juures lokaliseerimisega tegelevaid osakondi/õppetoole ning nende tehtav arendustöö on vastavate tasuta litsentside alusel vabalt kätte saadav kõigile. Leian, et seda peaks rohkem toetama.
SISU: Lisaks programmide eestindamisele tuleb netti viia ka palju emakeelset sisu. Mõtleme siin suurema raamvõrgutiku peale, mis muudab kättesaadavaks nii eelpool mainitud sõnastikud ja keeleteave. Lisaks võetakse kasutusele digitaalsed Eestis avaldatud raamatute sundeksemplarid, mis muudetakse kättesaadavaks raamatukogude kaudu. Kodumaist loomingut ja akadeemilist sisu muudame kättesaadavaks initsiatiiviga alustamaks tele- ja raadiotoodangut säilitava programmi. Nii tekiks järjepidev digitaalne ja huvilistele kergesti kättesaadav audio-visuaalne ajalugu.
Väga ideeline lahendus oleks eesti keelne veebileksikon (nimetagem seda tinglikult eesti wikipeediaks), veebileksikon, mis ei oleks pelk artiklite ja kirjete kogu vaid, mis moodustaks sünergia erinevate teadus- ja haridusasutuste loomingu ning ka ainekavade vahel. Sinna oleks võimalus teemasid ja artikleid lisada kõigil soovijail.
LISAKS: Tõsine oht emakeele säilimisele tekib siis, kui meil kõigil on kodurobotid (umbes 5. aasta pärast) ja me ei saa nendega suhelda emakeeles. Arvatakse, et kodurobotite mõju keelele on võrreldav Guttenbergi trükipressiga -- need keeled, kus trükikeel ei tekkinud, hääbusid kiiresti; need keeled, mille kõnelejad võtavad köögis kasutusele võõrkeele, hääbuvad kiiresti. Oht keelele on ka siis, et kui räägime robotiga küll emakeeles, aga lauseehitus ja grammatika lähtuvad mõnest võõrkeelest.
2. Eestis on internetiportaale, kus 11-12 aastased eksponeerivad endid napis riietuses ja erootilistes poosides. Kas teil on kavas mingil viisil lapsi ja vanemaid säärase tegevusega seotud ohtudest teavitada või muul viisil kontrollida seksuaalkurjategijate tegevust säärastel portaalidel?
Siin ühildub kaks aspekti, ühest küljest andmekaitse kasutajate kohta ja teisest küljest isikukaitse. Internet on anonüümne, inimestel on õigus ja võimalused esineda kellegi teisena, eriti annavad selleks võimaluse erinevad suhtlusleheküljed (social-networking). Selline ennetustöö tähendab paratamatult anonüümsuse piiramist. Nüüd üks konkreetne lahendus oleks kasutada ID kaarti, kus saidile ei lähe mingeid isikuandmeid, kuid kaebuste korral on need vastavatele organitele kättesaadavad. Kunagi rääkis sellest ka Pets:
http://www.youtube.com/watch?v=S2L428PJSt8
Eelmine aasta käivitus Vaata Maailma e-turve projekt ning sarnastel alustel töötavat teavituskampaaniat peaks kindlasti riik toetama. Kui toime on pandud seaduserikkumine (ehk näiteks mingi lasteporno levitamine), peab sellega juba tegelema politsei.
Laste tegevuse kontrollimine on tundlik teema. Üheltpoolt on vanematel õigus(tus)/kohustus/võimalus piirata laste privaatsust. Näiteks on vanematel õigus tunda huvi selle vastu, kellega nende võsuke õhtul väljas käib, järelikult ka õigus teada, kellega ja kuidas suheldakse virtuaalselt. Samas, vabaduse ja privaatsuse piiramisega liiga kaugele minek tekitab perekonnas ületamatuid lahkhelisid. Kui kaugele siis tohib minna?! Eks see ole suures osas perekondade otsustada.
3. Ülikoolides on IT-erialadel mehi kõvasti rohkem kui naisi. Lõpetajate hulgas tuleb see erinevus veel suuremalt välja. Kas siin on tegu probleemiga ning mil viisil teie erakond seda probleemi lahendaks?
Kas on sisulist vahet IT-eriala inimeste soolises kuuluvuses? Probleemiks on pigem nende üldine vähesus. Üks võimalik lahendust pakkuv ettepanek oleks arvutialase teadlikkuse tõstmine koolides. Minu ettepanekul läks programmi sisse: „õppetöös keskendutakse lisaks konkreetsete programmide õpetamisele rohkem IT ja infoühiskonna toimivuse loogika selgitamisele, tagamaks inimesele paremad arvutialased üldteadmised.”
Toon näite teisest valdkonnast. Meessoost bussijuhte on rohkem ja see on minu arvates täiesti normaalne. Ei, ma ei arva, et naised oleksid kehvemad bussijuhid. Minu jaoks ei ole lihtsalt oluline, mis soost bussijuht on, minu jaoks on oluline, et teenus oleks kvaliteetne. Oluliseks pean seda, et mõlemal sool oleks võrdsed võimalused saada bussijuhiks ning võimalikult paljudel oleks autojuhtimise oskused (ehk baasteadmised).
Pean oluliseks, et Eesti oleks hea e-riik, meil oleksid maailmas ainulaadsed e-projektid jne, olenemata siis sellest, mis soost nende loojad on. Lisaks pean ka oluliseks, et kõigil eestlastel oleks arvuti kasutamise oskus (baasteadmised).
Erinevate kvootide tekitamine loob ebavõrdsust (mitte ei vähenda seda, nagu sotsid väidavad). Arvutialase kasutamise oskuse osas Eestis soolist digitaalset lõhet ei ole, on küll vanuseline ja hariduslik. Just seetõttu toetan Vaata Maailma sarnaseid projekte, mis võimaldavad e-ühiskonnast kasu saada näiteks ka pensionäridel.
4. Ühe suure erakonna juhtpoliitik vihjas hiljuti oma ajaveebis, et osa ajaveebidest võivad olla kokkupandud erakondade tagatubades. Kas suurema lugejaskonnaga veebiväljaannete (sh blogide) puhul peaks tekstide autorlus olema selgelt tuvastatav? Aga internetikommentaaride puhul?
Üldiselt öeldes, selgelt tuvastatavus nähtub sellest, kes tekstile oma nime alla pannud on. Kui mõni poliitik on arvamusliider mingil teemal, siis on loomulik, et erakond kasutab just teda enda seisukohtade väljendajana.
Lugeja saab mõne aja jooksul aru, kas postitajaks on isik ise või mõni tema nõunik. Näiteks Jürgen Ligi kirjutamisstiil on nii selgelt eristuv, et igaüks kes teda tunneb, teab, et ta kirjutab ise. Minul kah, ma arvan.
Mulle meeldib EPL-i kommentaaride osa, kus saab kommenteerida vaid registreeritud kasutaja. Nõus, on võimalik enda nime asemel kasutajatunnuseks panna misiganes. See ongi hea. Üheltpoolt on tagatud võimalus mitte oma päris nime kasutada, teisalt on see süsteem oluliselt distsiplineerinud kommentaarisfääri ning kõrvaldanud võimaluse, et mingi erakonna tubli nõunik lisaks artiklile 100 nime all 100 erinevat (aga sarnase seisukohaga) arvamust.
Kirjutasin mõni päev tagasi oma blogis:
„Internetipäevik on vaid vahend enda arvamuste ja seisukohtade esitamiseks. Üks paljudest kanalitest, kuidas ennast kuuldavaks teha televisiooni, arvamusartiklite, esinemiste ja palju muu kõrval. Minu arvates on ajaveeb parim tööriist valijatega suhtlemiseks. Enam ei sõltu artikli ilmumine toimetaja suvast ning seisukohaga saab lajatada siis, kui teema kuum on.
Ei ole nii, et peab iga päev ajaveebi uuendama, kõigil teemadel sõna võtma ja kõigist kohtumistest kirjutama. Oluline on seisukohtade olemasolu – kui seisukohti ei ole, pole mõtet neid ka avaldada. Ning kui poliitik ise ei suuda oma ajaveebi täiendada, siis ärgu ta seda endale üldse tehku . Lugejad saavad väga ruttu aru, kas kirjutaja on tema ise või mõni nõunik.
Olen esimene poliitik, kes oma ajaveebi tegi. Esimesele sissekandele andis tuntud langevarjur Parasiil kommentaari: „Tulevikus ma ütlengi nii - mitteblogiv poliitik on ebausaldusväärne, sest blogisse ta ei saa valetada, kes suudab iga päev valetada (ei tea sellist tegelast)”
5. EV Autoriõiguse seadus §38 lg1 ütleb: "Autoriõigus kehtib autori kogu eluaja jooksul ja 70 aastat pärast tema surma". Kas olete nõus seda arvu teatud tingimustel vähendama? Suurendama?
ESITEKS: Soovitan Sul tutvuda rahvusvahelist tavaga, kokkulepetega jne:; http://www.autor.ee/est/vasak/SeadusedKon. Sellest lähtuvalt võiks öelda, et selline autoriõiguste kehtimise tähtaeg on optimaalne - kasu saavad nii autor, kui tema lapsed ja lapselapsed. Küll võiksime teha reservatsioone teatud autori õiguste osas - nt poleks ju halb idee vabastada teoste esitamisõigus varasemalt, kui reprodutseerimise õigus.
TEISEKS: On tõsine oht, kui EL-is hakatakse (sarnaselt USA-ga) võimaldama tarkvara (loe: algoritmide) patenteerimist. See seaks tõsisesse ohtu innovatsiooni ning tekitaks paratamatult monopoliseerumise. Nagu Sa kindlasti tead osalesin ma aktiivselt FII ja offline.ee kampaanias nende vastu ning võime sellest väga pikalt rääkida.
KOLMANDAKS: Leian, et peaks igati soodustama litsentsivabade „toodete” loomist. Näiteks oma raamatu panin ma tasuta netti üles ning olen avalikult teadustanud, et sellel on CC litsents (ehk mittekommertslikel eesmärkidel paljunda, prindi, jne niipalju kui tahad). Mulle meeldivad muusikud, kes on sarnaselt teinud oma heliloominguga ja lubavad seda tasuta mp3-dega levitada.
NELJANDAKS: 2 aastat tagasi tahtsin Eesti Autorite Ühingule esitada kaebuse iseenda vastu. LOE: http://www.meikar.ee/blog/index.php?s=autorika. See asi jäi esitamata, sest sõitsin varsti pärast seda kolmepäevasele reisile Ukrainasse (kuhu aga jäin 1,5 kuuks) ning kui sealt tagasi tulin, oli koolilõpetamine käsil. Kahjuks, oleks olnud huvitav juhus, aga seda võiks ju koos Sinuga korrata.
6. Kas teie erakonna arvates peaks olema võimalik patenteerida tarkvara lähtudes Euroopa Patendiameti (EPO) definitsioonist ("an invention whose implementation involves the use of a computer, computer network or other programmable apparatus, the invention having one or more features which are realised wholly or partly by means of a computer program.")?
Meie seisukoht on, et tarkvarapatendid ei ole vajalikud ning piiravad vaba konkurentsi ja innovatiivset arendustegevust.
Patent kaitseb tehnilist lahendust. Autoriõigusseadus annab tegelikult tarkvarale juba kaitse - koodi kaitstakse nagu tavalist kirjandusteost. Aga autoriõigustega opereerimine on paindlikum, kui patentidega - patent piiraks liigselt juba teiste isikute õigused.
Kui Euroopa Parlamendis see patenditeema kuum oli, küsisin selle EPO definitsiooni kohta patendiameti juhilt Pätsilt, kes kinnitas, et selle järgi ei saa tarkvara patentida. Kui oled huvitatud, siis saadan Sulle selle teema kohta palju lisainfot ja (pool)ametlikke seisukohti.
7. Kas riigi dokumendihalduses peaks kasutama dokumentide salvestamiseks ainult avatud, avaliku standardiga kinnitatud formaate või sobivad ka kinnised, ühe tootja poolt arendatavad. Miks?
Kaks küsimust, kuidas korraldatakse asutuste vaheline- ja sisemine dokumentide liikumine ning millises formaadis neid arhiveeritakse. Reformierakonna veendumus on, et infosüsteeme tellides peab riik lähtuma põhimõttest, et süsteem ei oleks seotud konkreetse tarnijaga ning seda oleks võimalik edasi arendada ja kasutada kogu riigi sektoris piiranguteta. Kõik e-riigi teenused peavad olema võrdväärselt kasutatavad levinud operatsioonisüsteemides.
Praegu on dokumenditöötluses probleemiks suurima turuosaga tarkvara tarnija soovimatus toetada avatud formaate, mis tähendab, et kui formaati vahetada, seisab ees ka tarkvaravahetus, millega kaasneb ka kasutajate koolitus, mis on kallis ja kindlasti tülikas..
Võimalike lahendusi on mitmeid, esimeseks on, et igal asutusel on õigus enda sisemist dokumendihaldust ja kasutatavaid formaate ning tarkvara määrata. Teiseks, et riigi juures on tegev standardiseeriv ja üldist IT-poliitikat suunav allasutus või kolmandaks, et olukord jääb samaks praegusega aga avalikkusele kättesaadavad dokumendid peavad olema formaatides, mida saab kasutada erinevates süsteemides ja tarkvaradega.
Kohtule dokumentide esitamise korras on kirjas (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12784699), et digitaalselt allkirjastatud dokumendid peavad olema kas txt, rtf või pdf formaadis. Aga XML? Loodan, et tulevikus minnakse täielikult üle vormingule, mille arendustegevus ei sõltu ainult kellegi ärihuvidest ja suvast.
