Hesse põhimõte on, et ei ole mõtet kirjutada sellest, mida pole ise läbi elanud. Lähtudes sellest, ei kajastanud ma pühapäeval Minskis toimunud meeleavaldust ja huvilistel soovitan lugeda näiteks www.charter97.org –i. Ütleksin vaid aitäh Larkole , kes Valgevene teemat alati oma loetavas ajaveebis kajastanud on. (TO LARKO: Kui kunagi veel viisa saan, võiksid kaasa tulla?!)

Kellel Valgevene vastu rohkem huvi, see võiks tulla ühe tunni pärast algavale arutelule Avatud Eesti Fondis:

Täna, 29. märtsil kell 13:00 toimub Tallinnas, Avatud Eesti Fondi saalis, aadressil Estonia pst. 5a ümarlaud “Valgevene: täielik enesisolatsioon?”, mille eesmärgiks on analüüsida Valgevene hiljutisi sündmusi ja poliitikat.

Viimaste kuude jooksul on Valgevene püüdnud tihendada suheteid Venetsueela ja Kuubaga, jõudnud läbi raskuste kokkuleppele Venemaaga gaasi hinna suhtes ning otsinud partnerlusvõimalusi Euroopa Liiduga. Hoolimata Valgevene võimude kinnitustest, nagu sooviksid nad parandada suhteid Euroopaga, ilmestavad opositsioonijuhtide vahistamised ning üliõpilaste tagakiusamised riigivõimude arusaama inimõiguste järgmisest. Kas ja kuidas on üldse võimalik mõista Valgevene poliitikat, mis on viinud selle riigi üha sügavamasse isolatsiooni? Toimuv ümarlaud keskendub Valgevene võimalikele tulevikustsenaariumitele ja peamistele takistustele.

Ümarlaual esinevad ettekannetega politoloog ja Oxfordi ülikooli teadur Jan Czurylowicz ning Harta ’97 rahvusvaheline koordinaator Andrei Sannikov. Czurylowicz on varasemalt olnud Valgevene endise presidendikandidaadi ja opositsiooni liidri Aleksander Milinkevitši esindaja Euroopa Liidu juures. Andrei Sannikov oli aastaid elukutseline Valgevene diplomaat, 1996.a. astus ta vabatahtlikult tagasi asevälisministri positsioonilt, protesteerides selle sammuga Lukashenka diktatuurirežiimi kehtestamise vastu. Ümarlauda modereerib Eesti Valgevene toetusgrupi liige Aivar Roop.

Kõik huvilised on oodatud osalema, kaasa mõtlema ja diskuteerima.

Tweet This Post 

Varahommikul 02:30 jõudsime Valgevene piiri äärde ja 04:30 olime juba tagasi Leedus. Nii palju siis võimalusest minna vaatlema iseseisvuspäevaks kavandatud protestiaktsioone.

Kuu aega tagasi väljastas Valgevene konsulaat mulle ja nädal tagasi Jelenale probleemideta viisa. Piiripunktis toksis piirivalvur viis korda meie nimed arvutisse ja siis kutsus abilised sama tegema.

Seejärel toodi kohale narkokoer, kes Opeli kenasti üle nuusutas. Meil paluti autoga edasi sõita ja parkida piirpunkti peamaja ette. Narkokoeraga sõbralik (ilma jutumärkideta) piirivalvur jäeti meid valvama. Küsimustele, et milles probleem, saime vastuseks, et oodake veel 10 minutit.

Umbes tunni pärast teatas rohkemate pagunitega ametnik, et passiga on mingi jama, ja uuris, mis on meie reisi eesmärk. Pärast rohkem kui tunni pikkust ootamist teatati aga, et nad kahtlustavad mind sidemetes kohalike poliitikutega ning “diplomaatiliste kanalite” kaudu on saabunud käsk mind mitte sisse lasta. Huvitav, kas sellise käsu saamiseks löödi kell 03:30 voodist välja mõni tähtis KGB-lane?

Homme, 25. märtsil kl 12 plaanivad Valgevene opositsioonijõud korraldada suurmeeleavalduse, millel meenutatakse aasta möödumist võltsitud presidendivalimistest ning toona laiali pekstud protestimarsist. Tänaseni istub vangis eelmise aasta rongkäigus vahistatud üks opositsiooniliidreid Aljaksandr Kazulin.

Eelmise aasta 19. märtsil korraldatud presidendivalimised kutsusid esile Valgevene lähiaastate lõikes erakordsed protestid, mille käigus sajad inimesed pidasid päevi vastu linna peaväljakule püstitatud telklinnakus. Viis ööd väldanud meeleavalduse lõpetasid eriüksuslased, kes vahistasid sadu inimesi. Enamikku neist peksti rängalt ning nad mõisteti kuni 15 päevaks aresti.

Kui aasta tagasi toimunud sündmustel olin ma (kodanikuna) aktiivne osaleja, siis seekord tahtsin lihtsalt vaatlejana sündmuste arengut jälgida. Olen aasta jooksul Valgevenes käinud viis korda ning selleks, et ka edaspidi riiki pääseda, hoidunud sekeldustest. Jaanuaris (juba siis Riigikogu liikmena) kohalikke valimiste vaatlemise reisil ei olnud mingeid probleeme ja seetõttu ei oska öelda kindlat põhjust, mis keeldumisel määravaks osutus. Välismaalaste piirilt tagasi saatmine on iga riigi suveräänne õigus, mida ei pea põhjendama.

Tweet This Post 

“Akkurantno, otšen akkuratno,” ütles mulle telefonis Eestis õppiv valgevene (põgenik-)tudeng. Sellel pühapäeval tähistatakse Minskis Valgevene iseseisvuspäeva, või õigem oleks öelda, et demokraatlikud jõud tähistavad seda. Lukašenka seda ei tee, pigem vastupidi — ta annab ennast parima, et seda keegi ei teeks. Juba üle-eelmisel nädalal pandi pokri paar nooraktivisti ja suurendati julgeolekuüksuste kohalolekut Minskis. Sellest hoolimata kavatsevad minu valgevene sõbrad midagi korraldada, aga mida täpselt, sellest kirjutan juba siis, kui ise Minskisse jõuan.

Minu seekordse reisi eesmärgid on kohtuda oma sõpradega, jälgida sündmusi ning vestelda opositsiooniliidritega. Nende jaoks on väga oluline teada, et välismaised poliitikud nende võitlust demokraatliku kodumaa eest toetavad. Sama oluline, kui meile oli 16 aastat tagasi näiteks põhjanaabrite toetus.

Loodan, et Oktoobri väljakul madinaks ei lähe, kuid ei tasu unustada, et täpselt aasta aega tagasi löödi just 25. märtsil laiali telklaager, millest eelmises postituses kirjutasin.

Pärnust võtab autosõit Valgevene pealinna 10-12 tundi, oleneb liiklustihedusest ja ajakulust piiril. Stardin poole tunni jooksul ja loodan homme varahommikuks kohal olla. Nagu jaanuari autoreisil, on ka seekord reisikaaslaseks ja kaardilugejaks valgevene toetusgrupi aktivist Jelena. Selleks, et me ka edaspidi viisat saaksime, hoidume kindlasti igasugustest sekeldustest ning pigem jätame mõnel kohtumise ära, kui riskime “sõbraliku” vestlusega kohalike julgeolekutöötajatega. Välismaalaste suhtes pidi Minsk olema eriti närviline ja just seetõttu soovitas valgevene tudeng meil väga ettevaatlik olla.

Tweet This Post 

Päeval, täpselt aasta aega tagasi ostsime kauplustest varustust ja valmistasime ette õhtust aktsiooni. Teadsime juba siis, et see lõppeb kas pagemise või vanglaga. Aga ka seda, et sellest võib saada sündmus, mis hävitab müüdi rahva jäägitust armastusest “suure” juhi vastu. Kuidas kõik täpselt oli, kirjutasime kuu pärast märtsi-sündmusi Krister Parisega.

____
Kööginurgarevolutsioon ootab sädet

Valimispäeva ööl istusime Minski äärelinna korteri köögilaua taga. „Paneme homme õhtul väljakule telgid üles,” tuli Silveril ootamatu mõte. Öösel helistasid võõrustajad sõpradele ja hommikuks oli meil 7 telki.

Batka Lukašenka ei säästnud valimiste eel vahtu, et süüdistada Läänt katses eksportida värvilisi revolutsioone ka tema vürstiriiki. Tegelikult külvati revolutsiooni seemned just sellistes korterites. Tülgastunud inimeste poolt, kes ei suutnud enam taluda võimu jätkuvat usurpeerimist lameda kolhoosiesimehe poolt.

Meil polnud aimugi, kas ja kui palju rahvast telgiaktsiooniga kaasa tuleb. Teadsime vaid, et seni kuni keegi esimest ei püstita, jäävad kerkimata ka ülejäänud. Batka võidab by default.

Erinevalt Ukrainast toimus kõik spontaanselt. Ka väljakul esinenud opositsiooni presidendikandidaat Aljaksandr Milinkevitš üllatus kõne keskel, et näe, telgid on üles pandud. Kolmanda sektori hävitamine ei võimaldanud ühelgi organisatsioonil seda korraldada.

Pärast seda, kui Lukašenka jättis seni mõistetamatutel põhjustel telklaagri kohe laiali peksmata, pole Valgevene enam endine. Hirmutav tõdemus näis jõudvat kohale ka presidendile endale, kes ametissekinnitamise tseremoonia midagi põhjendamata edasi lükkas ning valimistest saadik meediast jäljetult kadus. Ööd ja päevad käevangus telklaagrit kaitsvad noored ning enam kui kümme tuhat tänavatele tulnud meeleavaldajat lihtsalt pidid purustama diktaatori lootuse end kogu rahva isaks pidada.

Midagi sellist polnud Lukašenkal vastu panna. Telklinnaku õõnestamiseks ei suudetud organiseerida ühtegi vastudemonstratsiooni. Batka ei suutnud leida isegi paarsada (väljaspool palgalisi julgeolekutöötajaid) inimest, kes oleks suutnud olla vastukaaluks neile vähestele, kes kindlameelselt külmadel öötundidel laagrit valvasid.

See oli midagi erakordset. Samas, kui niisugune spontaanne, kööginurkades välgatanud ootamatutel ideedel tuginev revolutsioon seda iseenesest pole. 2000. aasta detsembris tulid Kiievis tänavatele tuhanded inimesed, kes protesteerisid võimude osaluse pärast ajakirjanik Georgi Gongadze moraalselt jälestusväärses tapmises. Kerkisid ka esimesed telgid. Viis aastat hiljem viisid need Kutšma oligarhide kukutamiseni.

Kuid Kiievis oli kohe järgmisel päeval väljas ka president Leonid Kutšma toetajate telklinnak. Minskis aga – mitte midagi. Batka keeld poliitiliseks isemõtlemiseks kindlustab, et kui vaja, pole tal ühtegi aktiivset toetajat. Ühtegi isakese pildiga toetajat ega türanni enda telki.

See tagasihoidlik magamisase on kujunenud diktaatorite hirmu sümboliks. Meenutades enda kogemust esimesest ööst Ukraina revolutsiooni Maidani telklaagris, kujunes telklaager pideva kohaloleku sümboliks, demonstreerides pidevat vastupanu ja julgust jääda vabaks ka pimedas.

Minskis võis tunnetada, kuidas julgeolekutöötajad meie kilest ja presendist relvi kardavad. Kui olime püstitanud lumise uisuplatsi kõrvale 5000 Milinkevitši toetaja selja taha esimese telgi, saabus välgukiirusel kohale miilits ja paar erariides kadetti, kes pärast pisikest rüselust meie varustuse ära kiskusid. Vastupanu oli mõttetu, keegi käsikähmlust provotseerida ei soovinud.

Ka järgnev kolme telgi püstitamise üritus summutati läbi rahvasumma meid taga ajama tulnud erivägede poolt. Korda läks alles kolmas katse, kui paarsada julgemat meeleavaldajat moodustasid meie ümber inimketi. Kohale saabunud meedia muutis kättemaksu võimatuks.

See oli esimene vapruse taktikaline võit hirmu üle. Tänu neile esimestele telkidele ei läinud meeleavaldajad kell 23:00 koju. Vastupidi. „Tulin alles praegu, enne ei jõudnud,” hingeldas vabandades vanaproua, jagades oma kotist kampsuneid ja endaküpsetatud pirukaid.

Vanad naisterahvad kujutasid üht liigutavat vaatepilti keset demonstratsiooni, mida Lukašenka meedia serveeris parimal juhul kui purjus narkomaanide kokkutulekut. Öö jooksul toodi telklaagrisse kodus küpsetatud hõrgutisi, kuuma teed ja kohvi ning sooje riideid. Samuti kerkisid kümmekond uut telki. Seda kõike olukorras, kus kohalik meedia mingit infot ei levitanud ning mobiilisõnumid hoiatasid verevalamise eest keskväljakul.

Esimene telklaagri öö möödus elanikele rahulikult. Need aga, kes telklaagrist lahkuda püüdsid, said tunda Lukašenka repressiivvõimu julmust. Sooja teed tooma läinud Aleksanderit me enam kohanud ei ole. Tüdrukud, kes varahommikul koju otsustasid minna, said OMON-laste käest nii haledalt peksa, et ühel neist murdus jalaluu.

Koos hommikupäikesega ning linnatranspordi töölehakkamisega, tuli telklaagrisse elanikke juurde. Igast väljakul peatunud liinibussist hüppas välja paar magamiskottide ja toiduga varustatud noort. Õige pea keelati busside peatumine ära ning kell 09:00 piiras OMON telklaagri sisse. Söögi- ja teetoojad vahistati.

Kõigist hirmutamistest ja vahistamistest hoolimata suutsid eriväelased likvideerida telklaagri alles välkoperatsiooniga reedel. Kõik meie sõbrad vahistati ning mõisteti kuni 15 päevaks vangi. Mõnda neist ootab aga ka kriminaalsüüdistus, pikem vanglakaristus ning kui seniseid kogemusi teenäitajaks pidada, korralik piinamine. Üks tulevastest „kriminaalidest” (pole veel kuulnud, et Valgevenes oleks uurimise alla sattunud inimene ka õigeks jäänud) oli arestimajast vabanedes peksmistest nii läbi, et püsis vaevu jalul.

„See on minu esimene vaba öö,” ütles meile Tanja hommikul, kui muretsesime tema julgeoleku pärast. Pärast vanglauste paotumist oleme saanud mitmeid, väga ühesuguse tonaalsusega sõnumeid: võitlus läheb edasi.

Diktaatoril on õigus. Vabadusjoovastus on nakkav. Kes kord seda maitsnud, ei karda enam miilitsa kumminuia.

Praegu tõi inimestele vabadusmaitse juhus. Et just selles kööginurgas otsustasid inimesed telgid maksku mis maksab püsti panna. Ja et nende juurde sattus ka paar välismaalast, pakkudes moraalset tuge. Just moraalset. Ei mingeid sajadollarisi rahatähti, millega batka väitel üritanud Lääs tema võimu õõnestada.

Võib arvata, et selliseid kööginurkasid on Valgevenes valitseva pimeduse kiuste kümneid tuhandeid. Nad kõik vajavad vaid sädet, et vabadusleeki taeva poole saata.

KGB levinud töövõtteks juba nõukogude päevil on jätta dissidentidele mulje, et nad on üksi, killustunud, friigid. Lääs peab nii moraalse kui materiaalse toetusega kindlustama, et see häbitu vale püsima ei jääks. Demokraate on Valgevenes palju. Ja Lukašenka juba kardab neid.

Tweet This Post 

Tänane öö (kell kohe 03:00) kulub sellele, et vastata viiesajale e-kirjale, mis postkastis juba mõnda aega närviliselt oodanud on. Kõigile ei jõua, sry.

Igal kevadel suureneb nende tudengite hulk, kes Riigikogu liikmeid oma lõputöödega pommitavad. On ju lihtne teha X arv küsimusi ja need siis ühe hiirenupu vajutamisega kõigile RK liikmetele välja saata. Huvitav, mis vastamise protsent on?

Iseenesest on sellisel kujul bakalaureusetööks info kogumine päris tore, mõistlik ja õige, kuid paraku ei ole RK liikmel võimalik kõigile vastata. Eesti on vist ainuke EL-i liikmesriik, kus saadikutel puudub isiklik nõunik ning ta peab üksinda täitma kõiki ülesandeid alates sekretärist ja lõpetades raamatupidamisega.

Paar aastat tagasi oli mul nädal aega Riigikogus praktikal üks Tartu Ülikooli riigiteaduste tudeng, kes lisaks sellele, et sai vahetu teadmise sellest, kuidas Riigikogu töötab, aitas mul ühes konkreetses valdkonnas infot koguda ja aganaid sõkaldest sõeluda. Ilma tema abita oleks kindlasti jänni jäänud.

Pean igati õigeks, et RK liikmetel oleks võimalik kas või poole kohaga palgata endale abiline. Ei, selle abilise ülesandeks ei oleks kohvi keetmine või kirjadele vastamine. Tema ülesandeks oleks sisuline töö nendes valdkondades, millega RK liige tegeleb, aga ka valijatega parema suhtlemise tagamine (N: mingi ürituse korraldamine). Samuti läheb tema abi vaja siis, kui esitatakse küsimusi mõnes valdkonnast, millega saadik igapäevaselt ei tegele.

TÜ politoloogia osakonna riigiteaduste tudeng Aleksander saatis mõne aja eest 13 küsimust teemal, millele vastamine minu jaoks mingit lisainfo kogumist ei eelda. Kellel huvi, siis vastused (paari parandusega) ka siin:

1) Millal esmakordselt kuulsite blogidest ja nende kasutusvõimalustest poliitilises protsessis? Ka valimistel?
Esmakordselt umbes aastal 2000. Oma kodulehe koos uudistemooduliga tegin 2002, kuid seal oli suurem rõhk staatilisel infol. Reaalselt tundsin suurt oma ajaveebi vajadust 2004 lõpus, kui Ukrainas olin ning pidevalt uudistemooduli kaudu mingeid “rindeteateid” saatsin. 2005nda aasta kevadel tegin ajaveebi, paar nädalat hiljem tegi selle Palts ning nüüd siis enne neid valimisi paljud teised.

2) Miks muutusid blogid populaarseks just tänavustel Riigikogu valimistel?
Loodan, et need, kes endale ajaveebi tegid, ei kasutanud seda vaid kui kampaaniavahendit, vaid jätkavad selle väga hea suhtluskanali kasutamist ka nüüd.

Reformierakonna kandidaatide jaoks loodi lihtne infosüsteem, mille abil sai iga kanditaat endale veebi (sh ajaveebi) teha. Paljud kasutasid seda võimalust.

3) Millised olid teie peamised motivatsioonitegurid, eesmärgid ning ootused blogimise alustamiseks? Kas need õigustasid ennast?
Minu jaoks on ajaveeb üks võimalikest infokanalitest, kuidas suhelda oma valijatega. Leian, et poliitiku kohustus on valijaid pidevalt informeerida oma tegevusest ning ajaveeb on selleks väga hea vahend.

4) Mida on blogimine teile valimiseelsel perioodil andnud, mida võtnud?
Olen juba vana blogija, seega ei andnud ta mulle midagi sellist, mida pole ma varem saanud!

5) Milliseid strateegiaid (teemad, lähenemised, tähelepanekud jne) ja miks kasutasite oma blogides valimiseelsel perioodil?
Vt eelmist!

6) Kas olete lugejatelt saanud häid ideid oma poliitikatele? Kui jah, siis milliseid?
Jah! Otsesuhtlus valijatega ning pidevalt nende kaasamine on andnud mulle väga erinevaid ja huvitavaid ideid. Sageli on nii, et kui mõne valdkonnaga tegelen ja sellest kas e-kirjaga või blogis teada annan, siis mõni selles valdkonnas tegutsev valija küsib lisainfot või teeb konkreetse(id) ettepaneku(id).

7) Kelle blogisid te loete/lugesite?
http://www.tehnokratt.ee
http://Oliveriblog.blogspot.com
http://Wolli.blogspot.com
http://Materialist.netikuller.ee
www.reform.ee/jyrgenligi/
http://hannesrumm.blogspot.com
http://markomihkelson.blogspot.com
http://jaanuspiirsalu.blogspot.com/
ja paljud teised

Mille alusel kommentaaridele vastate?
Püüan vastata kõigile. Sõltub ajast.
(samas, kui keegi ikka lahmib ja otseselt sõimab, siis ignoreerin. Ropendamise pärast olen pidanud ka paar kommentaari kustutama. Samuti kustutan spämmi)

9) Mida ootasite/ootate oma lugejatelt?
tagasisidet

10) Milline on teie hinnang senisele Eesti poliitilisele blogosfäärile? Millised on halvad, millised head küljed?
Tean, et UK-s ja USA-s hakkasid poliitikud blogima märksa varem. Liiga vara on mingit korralikku hinnangut Eesti poliitilisele blogosfäärile anda. Loodan, et need, kes enne valimisi ajaveebnikuks hakkasid, seda ka nüüd jätkavad.

Pidevalt oma ajaveebi täiendav poliitik avab ennast lugejale, ehk tänu ajaveebile on võimalik aru saada, kuidas (või kas) selle omanik mõtleb, mis on välise fassaadi taga, milline on tema tegelik maailmavaade jne. Heaks näiteks on siin Jürgen Ligi, keda ma juba enne ajaveebi tegemist väga hindasin. Või Hannes Rumm, keda ma varem heaks ajakirjanikuks pidasin.

Üks hea asi on Eesti blogisfääris veel. See, et mitmed head ajakirjanikud blogivad, näiteks tõeliselt huvitav on lugeda Piirsalu tegemistest sõbralikus naaberriigis.

11) Milline on teie arvates hea valimiseelne poliitblogi?
See, kui kandidaat aus on!

12) Milline võis olla blogide, kui valimiskampaania vahendite, mõju 2007. aasta Riigikogu valimistulemustele?
Väga väike! See, kes otsustab valida mõne kandidaadi poolt vaid seetõttu, et tal on ajaveeb, peab ikka rumal olema. Valimisotsus tuleb teha seisukohtade ja vaadete järgi, ajaveeb on vaid kanal nende esitamiseks.

13) Kas valimiste lõppemisega toimuvad ka teatud muutused teie blogimise praktikates? Millised?
Lasen sama reega edasi….

Tweet This Post 

(Ilmar Raag tutvustab Rifkini raamatut “Euroopa Unistus” VIDEO: www.meikar.ee)

Reisides jõuan taas samadele tõdemustele: esiteks, et eemal olles paistavad asjad teistsugused ja teiseks, teadmatus toodab must-valgeid veendumusi. Selleks, et mõista, tuleb kohale minna.

Mäletame ju meie arusaami 90ndate alguses läänemaailmast, kus kõik on rikkad, edukad ja õnnelikud. Täna oleme ise läänemaailma liikmed ning mõistame, kui naiivsed me siis olime.

Sarnaseid must-valgeid arvamusi olen kuulnud palju Valgevenes ja Ukrainas. Olenevalt meediakasutusest, haridustasemest ja reisimiskogemusest, on arvamused Eestist seinast- seina. „Kõik te olete (värdjalikud) ameeriklased!” karjus mulle kohalik Odessa kaevur oranži revolutsiooni päevil, kui julgesin avaldada arvamust, et Eesti on siiski Euroopas.

Euroopast ja selle unistusest räägib ka Rifkini raamat „Euroopa Unistus”. Mina seda veel lugenud ei ole. Aga need, kes on (näiteks Ilmar Raag), soovitasid seda Avatud Eesti Fondis toimunud esitlusel. Rifkin vaatab Euroopa asju Ühendriikide mätta otsast ning kõrvaltvaataja arvamust tasub teada. Seda, kas tal õigus, otsustage pärast lugemist.

Tweet This Post 

(Malemäng Raekoja platsil. VIDEO: www.meikar.ee)

Miks ma armastan Tartut? Eks ikka heade inimeste ja inimlikkuse pärast, mida on sünnilinnas pealinnaga võrreldes määramatult rohkem. Juba aastaid Tartu ja Tallinna vahel pendeldades võin seda julgelt öelda.

Nõus. Elutempo on aeglasem ning võib-olla just seetõttu on tartlastel aega märgata inimesi enda ümber. Aga ka väärtushinnangud on ülikoolilinnas hoopis teised. Näiteks siis, kui tekib soov teha midagi veidrat või humoorikat, siis on see inimlik ja armas. Näiteks väike malemäng Raekoja platsis. (vt: VIDEO)

Kolm pingelist valimiskampaania kuud olid kokkuvõttes uskumatult lõbus aeg. Seda tänu minu Tartu sõpradele, meeskonnale ja kõigile headele tartlastele, kellega näiteks Kaubamaja ees kampaaniat tehes kohtusin.

Eriti motiveerivad olid pärast väsitavat päeva toimunud õhtused (või õigemini öised) üritused PESA-s (tuntud kohas Tartu kesklinnas), kuhu kogunes määramatu hulk vastandlike poliitiliste vaadete (või üldse ilma vaadeteta) ja erinevate tegevustega kodanikku. Erinevad vaated ei seganud kedagi jääda inimlikuks ning lõbusalt koos aega veeta.

Siinkohal soovingi öelda tänusõnad kõigile, kes muutsid valimiskampaania lahedaks. Aitäh!

Ning siinkohal soovin öelda ka suur aitäh kõigile, kes aitasid saavutada võitu:
- kampaaniajuht Ingile
- meeskonnale ja abilistele
- perekonnale
- strateeg Joelile ja Ilmarile
- valijatele
- vanadele ja uutele sõpradele

AITÄH!

—–
Täna öösel Tallinnasse jõudes sain Liivalaias liiga aeglase (aga liikluseeskirjale vastava) sõidu eest bemmi-poisi signaali-sõimu ning oma kortermaja ette auto parkimise järel tatsas meist mööda müts-kuklas, dress-jalas, kett-käes ja 2-liitrine-õlle-näpus tüüpiline poistebänd. Welcome to Tallinn!

—–

Üheksa tunni pärast algab erakonna juhatus ja eks siis pärast seda kirjutan, mida eelmises postituses lubasin!

Tweet This Post 

Nii nagu eile ütlesin, pean kõige paremaks koalitsiooniks RE+IRL+SDE. Teine variant oleks ROH kaasamine, aga Marek Strandberg arvatavasti ei taha valitsusse tulla. Lühidalt veelkord AITÄH! Varsti kirjutan lisa….

Tweet This Post