Meeleavaldusest ja meelesõgedusest
Juba 28 päeva seisab Kiievis telklinnak ja näiteks täna kogunes Maidanile vähemalt 10000 inimest avaldama toetust Janukovitšile. Selle aja jooksul ei ole toimunud aga midagi sellist, mis eile öösel Tallinnas. Meeleavaldusel ja –sõgedusel on suur vahe.
Paadunud demokraadina olen alati toetanud inimeste õigust oma arvamust välja öelda ja seda mitte ainult Eestis. Sõnavabadus, seisukohtade pluralism ja kodanikuühiskonna aktiivsus peavad olema omased igale riigile.
Oluline on mõista, et need kolm väärtust ei ole mitte ainult (kodaniku-) õigused, vaid ka kohustused. Ehk see, kes nõuab sõnavabadust ja õigust oma arvamusele, peab aktsepteerima ka teise inimese samaväärset õigust. Ja seetõttu ei mõista ma hukka neid kodanikke, kes arvavad, et pronkssõduri teisaldamine oli vale otsus.
Kuid kindlasti ei ole mingit õigustust sellele, mida vandaalid eile Tallinnas korraldasid. Tegemist ei olnud meeleavalduse vaid –sõgedusega. Ning mõne poliitiku eilsete sündmuste kommenteerimine tänitamisega, et „ma ju hoiatasin, et kui te julgete midagi kuju vastu teha, läheb halvasti,” on kohatu.
