Meediat nimetatakse neljandaks võimuks, kuid kui rahvas esimest kolme ei usalda, siis võiks teda ka esimeseks nimetada. Vähemalt vene keelt emakeelena kõnelevate eestimaalaste puhul tundub tõele vastavat. ORT õhtustest uudistes on rohkem tõde, kui ETV uudistes või valitsuse liikmete avalikes pöördumistes.
Pole siis ime, et hea sõber ja kolleeg Kristiina Ojuland sellise olukorraga rahul ei ole ja peab propagandasõja võitmise vahendiks vene telepilt sahisevaks muuta. Jagan Kristiina õigustatud muret, kuid näen tema lahenduses mitmeid ohte.
Siinkohal ei hakka ma heietama teemal, kuidas lairiba-interneti hea kättesaadavus muudab selle tegevuse pikas perspektiivis mõttetuks. Keskendun ohtudele, mis kaasnevad (välis-) meedia piiramise ja/või selle riikliku mõjutamisega.
Eeskuju Valgevenest
Välismeedia ohtliku mõju kõrvaldamise eest vaieldamatuks eeskujuks võiks pidada Valgevenet. Poola piiri lähedal asuvas Brestis pidid küll Poola raadiojaamad levima ning isegi Vaba Euroopa Valgevene originaalsaated umbes 30 kilomeetri raadiuses kuulda olema, kuid see ei taga 10 miljoni elanikuga riigis mingit tähelepanu.
Isegi siis, kui mõnel tõesti piraatpanniga CNN või BBC telekapurki jõuab, ei taga vähene keeleoskus piisavat arusaamist. Palju mõnusam on ju vaadata Russkii Kino’st filme, kui püüda aru saada, miks välisuudised sisemaistest niipalju erinevad. Arutada selle üle ei ole ju niikuinii kellegagi.
Jaanuaris Valgevenet külastades kurtsid kohalikud, et gaasitüli tõttu on hakatud tsenseerima ka Vene uudiseid, sest nendes on olnud kriitilisi noote Batka (Lukashenka) suunas. Nii hakati vene uudiseid Valgevene riigitelekanalitesse edastama tunnise hilinemisega, ebasobivad kohad välja lõigatud.
Eelmisel aastal külastas Valgevenet vaid paarsada tuhat lääne-euroopa turisti, mis ei ole kindlasti piisav, et läbi isiklike kontaktide mingitki teise arvamuse seemet levitada. Seda enam, et vähegi aktiivsematele välismaalastele lihtsalt suletakse uks riiki. 16. aprilli Молодежь Эстонии’s annab Eesti-Valgevene diplomaatliste suhete sõlmimise 15. aastapäeva puhul Valgevene konsul Aljaksandr Ostrovski intervjuu ja samas lehes kirjutab Александр ШЕГЕДИН, et näiteks mind ei lasta sinna riiki enam kunagi.
Keelustamise lumepalliefekt
Ka Valgevenes algas kõik mõne ajalehe sulgemise ja mõne ajakirjaniku persona non grataks nimetamisega. Kuid sellel on lumepalliefekt. On raske tõmmata piiri, kus piiratakse vale levitamist ja kus sõnavabadust. Ning mis kasu sellest oleks arvestades, et vene telekanalitele ligipääsu sulgemine (isegi siis, kui see oleks tehniliselt võimalik) ei taga, et Eesti venekeelne meedia oma tonaalsust muutma hakkaks.
Ivan Makarov kirjutas Päevalehes õigesti: „Kui me ei suuda kindlustada isegi seda, et meie enda massiteabevahendid täidaksid elementaarseid reegleid – et ässitavaid kuulujutte, laimu ja isikute ning riikluse ja rahvuste vastu suunatud üleskutseid ning solvanguid ei avaldataks – kuidas me suudame siis reguleerida väljastpoolt tulevat vihkamislainet?”
Teoreetiliselt võib ka pahad venekeelsed lehed kinni panna, aga siis võiks juba ühe hoobiga ära keelata ka kriitilised artiklid eestikeelses meedias. Alustaks Kesknädalast, mis on ju vene propaganda K kuues. Mis suhtes on nende vale ja vihkamine õigem kui ORTV oma? Ja pärast seda läheks kollase meedia kallale.
Ärakeelamise kõrvalprobleem on selles, et tsenseeritavad kanalid omandavad alatihti suurema usalduse, tõe ja suursugususe oreooli ehk saavutavad selle, mida hävitada püüti. Mäletame ju Ameerika Häält ja Vaba Euroopat, mis hoolimata venekeelsest monotoonsest pealelugemisest meie maailmapilti 20 aastat tagasi kujundasid. Ka vene telekanalite keelamisega muudame need legitiimseks.
Lahendus
Kriisi emotsioonidest kantult pakutakse erinevaid lahendusi. Mäletan üritust, kui meediast poliitikasse siirdunud arutlesid omavahel, et üheks võimaluseks on näiteks venekeelse Postimehe kasutamist „õige” sõnumi edastamiseks. Uskumatu. Esiteks muutuks Postimees siis võimu häälekandjaks ja nendele, kes võimu ei usalda, ei oleks sellel mingit efekti.
Vahel jõuab minu postkasti mõni linnaosaleht, kus keegi tähtis keskerakondlane tõestab veenvalt, kui tore on Sakala lammutamine, kui aus mees on Elmar Sepp või kui hästi linnarahaga ümber käiakse. Loen, aga tõesti ei usu. Lähen hoopis vihaseks.
Miks siis arvata, et kui visata Ida-Virumaal igasse postkasti tõe leht, muudavad sealsed elanikud oma arvamust. Suurem osa propagandalehtedest rändab kohe pliidi alla või hakkab vaesel ajal asendama vetsupaberit. Kas tõesti usutakse propagandalehtede võidukäiku?
Mina ei arva, et meie venekeelsed elanikud nii rumalad on. Selle tõestuseks on ka tõik, et populistid Dmitri Klenski või Andrei Sarenkov pole kujunenud vene eliidiks ja arvamusliidriteks Eestis. Konstitutsioonipartei kogus Riigikogu valimistel viimati ju vaid 0,9% häältest.
Just seetõttu julgen väita, pronkssõduri teisaldamisest puhkenud siseriiklikus kriisis on ka midagi positiivset. Tänu sellele on hakatud arutlema teemadel, mis muidu majanduskasvu ja pensionitõusu kõrval väheolulisena tundusid. Kõikide Eestis elavate inimeste arvamus on muutunud oluliseks.
Kultuuriministri otsustav toetus novosti.etv24.ee avamisele on kiiduväärne, nagu ka arutelud kultuuriseltsidega vene meedia üle. Oluline on dialoog (meedia-) organisatsioonidega, mis täna meie venekeelses elanikkonnas debatti tekitavad, näiteks Pervõi Baltiski Kanaliga. Selle asemel, et midagi sulgeda, peaks looma usaldusväärse suhte meediumitega, mida meie venelased usaldavad.
Tweet This Post