Silver Meikar: Venemaa toetab terrorismi
(tänases SL Õhtulehes ilmus artikkel Venemaa toetab küberterrorismi. Kirjutasin selle juba kuu alguses, päev pärast Strasbourgi reisi. Artikli täisversioon siin:)
Vene Föderatsiooni jätkuv hoidumine koostööst küberrünnakute korraldajate väljaselgitamiseks on küüniline aga ootuspärane. Pole Venemaa ju ikka veel Briti politseile välja andmast Andrei Lugovoid, keda nad ka ise on nimetanud võimalikuks kahtlusaluseks Litvinenko mõrvas. Küberpättide tegevuse soosimisega astus Venemaa ühte ritta Talibani aegse Afganistaniga, sest ei ole suurt vahet, kas riik lubab oma territooriumil pommiterroristide või küberterroristide väljaõppelaagreid.
Kaost saab luua nii pommi kui bittidega
On erinevaid viise, kuidas defineerida küberterrorismi. Ekslik on terrorirünnaku eelduseks pidada inimkaotusi, piisab ka hirmu ja kaose tekitamisest. Juunis plahvatas äärmuslaste džiip Glasgow lennujaama terminali uksesuus ja seda ilma hukkunuteta sündmust nimetataks terrorismirünnakuks. Kuid järgmises kübersõjas võib suure tõenäosusega olla inimohvreid.
Kuidas defineerida 27. aprillist kuni 18. maini toimunud küberünnakut Eesti vastu? Esimesed märgid viitasid selgelt Vene riigiaparaadile (või luurele), kuid tänaseni ei ole suudetud tõestada kindlat süüd. Putini administratsiooniarvutite IP aadressid logifailides näitab pigem mõne töötaja madalat laupa, sest tööarvuti kasutamine teise riigi presidendi
kodulehe ründamiseks ei ole just kõige nutikam tegevus.
Teine võimalus on, et mõne ametniku lauaarvuti oli nakatunud pahavaraga, mis aga seab kahtluse alla administratsiooni arvutivõrgu turvalisuse. Rumalad ametnikud või zombistunud arvutid ei ole kompliment Vene riigiaparaadile. Samas, need mõned IP aadressid on rünnete mahtu arvestades kui vihmatilk meres.
Eesti vastastest rünnakutes kasutati suuri pahavaraga nakatunud võrke ja keerulist häkkimiskunsti. 30. juuni Postimehes kirjeldas küberkaitset juhtinud Hillar Aarelaid näiteks mõistatuslikke e-pomme. Pigem oli üllatuslik rünakute maht, sest tehnoloogia kuulub küberkurjategijate tavarelvastusse. Bot-võrkude ja häkkimise kasutamine nõuab aga raha ja arvestades rünnaku pikkust, keerukust ja mahtu, siis mitte vähe.
Kes selle kinni maksis
Küsimus on selles, et kes oli nõus maksma? Vaevalt, et kunagi leitakse mõni arve, kus maksjaks FSB, saajaks mõni kuritegelik jõuk ja seletuseks riik.ee serveri ründamise eest. Kui raha ei tulnud aprillisündmustest ärritunud vene riigiaparaadist, siis tuli see mõnelt isikult, kes on valmis toetama küberterrorismi. Ma ei näe siin erilist vahet enesetaputerroristide suvelaagri toetamisega.
Ikka veel ripuvad vene foorumites üleval üleskutsed Eesti arvutivõrkude ründamiseks ja juhised, kuidas seda teha. Vene riik ei ole avalikult astunud ühtegi sammu selliste küberkuritegevusele õhutavate jututubade sulgemisele ja seal oma nime all õhutajate karistamisele. Veelgi enam. Noor-putinlasteks nimetatud Nashi aktivistid on avalikult teatanud, et osalesid Eesti riigi vastaste küberrünnakute korraldamisel.
Poliitilisel põhjustel riigi vastu küberrünnaku korraldamine on terrorism, mille eesmärk on tavakodanike elu häirimine, hirmu ja kaose tekitamine. Pole vahet, kas tekitada kaos lennujaama terminali autoga rammimise või e-keskondade sulgemisega. 21. sajandil on riigi lahutamatuks osaks lisaks territooriumile ja õhuruumile ka tema arvutivõrgud ja infosüsteem.
Isegi siis, kui kunagi ei leia tõestamist, et Venemaa oli otseselt rünnaku taga, on selge, et nad oma tegevusega (õigemini tegevusetusega) teotavad küberterrorismi. Venemaa on hea riik küberterroristide värbamiseks, väljaõppeks ja rünnakute korraldamiseks. Keegi nende tegevust ei takista, kedagi ei karistata võib järgmiste rünnakute planeerimine rahulikult jätkuda.
Silver Meikar,
Riigikogu liige
Reformierakond
Äratus oli meile vajalik
(artikkel mõnes maakonnalehes)
Parafraseerides Voltaire'i, kui aprillisündmusi ei oleks toimunud, tuleks need välja mõelda.
Majandusedust ja NATO kaitsekilbist uinutatud Eesti riik sai kõvasti raputada ja see äratus oli meile väga vajalik. Väikeriigina peame alati mõtlema sellele, et meie iseseisvus ei ole enesestmõistetav ja selle hoidmiseks tuleb iga päev vaeva näha.
Pronkssõduri teisaldamise suhtes üldiselt väga kriitiline sotsiaalteadlane Raivo Vetik tõdes hiljutisel sündmusi kajastava uuringu esitlusel, et sündmused tekitasid ka uue võimaluse integratsiooniga sisuliseks edasiminekuks. Integratsiooni, aga ka kõigi Eestimaal elavate inimeste heaolu on saanud olulisemaks teemaks kui rõõmustav majanduskasv.
Märatsemine Tallinna tänaval tekitas esialgu hirmulood ületamatust lõhest eesti ja vene kogukonna vahel. Tänaseks on hirmust saanud arutelu. Mis moodi me saame üheskoos sellel väikesel maalapil sõbralikult elada, hoolimata meie erinevast ajalookäsitlusest ja iidolitest.
Aprillisündmustel näitas Venemaa maailmale oma tõelist palet. Ei ole normaalne, et ühel viiendikul maismaapinnal laiutav riik peab oma suurimaks vaenlaseks väikeriiki Eestit. Ei ole normaalne, et Moskva miilits vaatab rahumeeli pealt, kuidas noor-putinlased Eesti saatkonna ees mürglit korraldavad. Ei ole normaalne, et duumasaadikud käivad Tallinnas valitsust vahetamas.
Kohapealseid aktiviste ei jätkunud
Venemaa selline käitumine tagas meile demokraatlike riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide üksmeelse toetuse. Ega Venemaa sellest suurt hooli, mida näitab ka tõik, et riigiprokuratuuri abipalve küberrünnakute korraldajate tabamiseks ülbelt tagasi saadeti. Suure tõenäosusega jäävad küberterroristid nüüd karistuseta ja Venemaa saab silma paista riigina, mis toetab nende tegevust.
Kardeti, et Tallinna tänaval märatsemine liidab ja aktiviseerib äärmuslasi. See kartus ei ole täna tõestust leidnud. Isegi pronkssõduri endisele asukohale Tõnismäele pidid Naši liikmed Venemaalt kohale sõitma. Sellest saab teha järelduse, et ükski nende kohalik sõber ei olnud nõus isegi raha eest sõdurimundris lillede keskele seisma minema. See on ilmekas näide kohapealsete aktivistide vähesusest.
Konstitutsioonierakond, kes pronkssõduri oma valimisvankri ette rakendas, sai valimistel alla 1% häältest. Ma ei usu, et need sündmused nende populaarsust suurendavad, seda enam et, venekeelsel elanikkonnal on oma tugev partei juba ammu olemas. Ligi 80% nendest valib Keskerakonda, kes nende vaateid ja soove kenasti mitmetes kohalikes omavalitsustes ka esindab.
Tallinna kaupluste akendesse visatud kivid lõid kildudeks ka paljude Eesti elanike turvatunde. Mitu päeva ei juletud õhtuti tänavale minna, volbriöö oli harukordselt vaikne. Tegelikult muutusid pealinna tänavad just siis turvalisemaks, sest tuhatkond eesti ja vene pätti pandi trellide taha.
Turvatunne tuli lauluväljakul tagasi
On raske hinnata, kui paljud inimesed otsustasid just aprillisündmuste tõttu minna noorte tantsu- ja laulupeole. See ei olegi oluline. 100 000 inimest üheskoos lauluväljakul oli võimas vaatepilt ja andis tagasi kõige olulisema – turvatunde. Teame, et 20 aastat tagasi valitud tee iseseisva riigi suunas oli õige ja ka seda, et nii mõtleb enamus kaasmaalasi.
Aprillisündmuste õppetund seisneb kolmes. Esiteks, me ei tohi (majandus)edust pimestudes loorberitele puhkama jääda. Teiseks, peame rohkem investeerima siseturvalisuse (sh ka küberkaitse) tagamisse. Ja kolmandaks, turvalise elukeskkonna tagab vaid tolerantsus kaaskodanike suhtes. Olgem siis sallivad ja ilusat suve jätku kõigile.
Silver Meikar,
Riigikogu liige, Reformierakond
(http://www.vooremaa.ee/?category_id=4&article_id=12128&issue=536)
Meedia sõltumatusest
(Meie Maa, http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid⊂=2&artid=18429&term=meikar)
Viimasel ajal on mul tekkinud küsimus, kas mitte sõltumatuks häälekandjaks nimetav erameedia ei või olla sama kallutatud kui roheline või kollane partei leht. Varjatumal kujul, aga ometi. On selge, et Kesknädal Savisaare kiiruseületamist ei kajasta, aga kas Oma Saar haisvat peldikut praamil kajastaks?
Mõlemad on pseudoteemad. Samas, keegi ei kahtle, et Kesknädal (nagu ka teised parteilehed) on kallutatud ajalehed, kust erapooletust otsida ei tasuks. Kui erapooletud on aga ennast sõltumatuks nimetavad eraväljaanded? Kas nende omanike huve kahjustavaid teemad leiavad kajastamist või siiski mitte?
Peaminister Andrus Ansipi ja endise peatoimetaja Mart Kadastiku noorpõlvesõpruse pärast on Postimeest oponentide poolt nimetatud vahel Reformierakonna häälekandjaks. Samas, selle norrakatest omanikud Eesti poliitikast ei huvitu ja on pigem huvitatud korralikust kasumist ja heast mainest, mida suurima tiraažiga päevaleheks tõusnud ajaleht ka kenasti pakub.
Järgides Schibsted’e, võiksid ka teised erameedia omanikud soovida vaid head mainet, veelgi paremat kasumit ja mitte sekkuda ajalehe sisulisse külge. Kui ajalehe omamine on vaid pisku muude äride kõrval, võib nišiväljaannet teha ka altruismist. Ning kui isu otsa saab, see ka kinni panna.
Eelmise nädala Eesti Päevalehes oli minu artiklist välja jäetud kohad, kus riivasin EPL’i omanikku Hans H. Luike ja tundsin muret Eesti meedia koondumise üle ühe isiku kätte. Hans H. Luige kontsern omab olulist osalust nii Päevalehes kui ka Eesti Ekspressis ja hiljuti ostis ta ka Maalehe. Võib-olla oli ruumi vähe, võib-olla ei olnud mu seisukohad õiged.
Kirjutasin, et katseid muuta Eesti kuulekaks ühe mõtte riigiks võiks otsida ka Luige ajakirjanduskontserni seest. Viimaseks ilmekaks näiteks on justiitsminister Rein Langi sünnipäev, mida Ekspress nii ühekülgselt kajastas. Natsipeoks tituleeritud üritusel tatsas rõõmsa näoga ringi ka seesama Hans H. Luik, keda ürituse iseloom ei näinud küll kuidagi häirivat.
Kunagi küsisin ühelt kontserni kuuluvalt töötajalt, et kui palju Hans H. Luik ja Jaan Manitski ajakirjanike päevategevusse sekkuvad ja sain vastuseks, et Manitski üldse mitte ja Luik suhteliselt vähe. Samas Luike või mõne tema äri kritiseerivat lugu ei avaldata. Pole siis ime, et Eesti Ekspress pole uurinud Luige äritegevust Venemaal või tema seotust poliitikutega.
Eesti meedia on täna parem kui kunagi varem. Niipalju erinevaid ajalehti ja ajakirju ei ole meil kunagi välja antud. Lõpuks on konkurents nišiajakirjanduses ja maakondlikes lehtedes. Eesti meedia heasse tasemesse on Luik andnud olulise panuse ning on olnud omanikuna hea.
Sellest hoolimata tunnen muret meedia koondumise üle ühe grupi kätte. Ma ei usu, et Eesti omanikud hakkaksid igapäevaselt ajakirjanikele ette kirjutama, millist teemat kajastada. Kuid miski ei garanteeri, et teatud teemasid välditakse. Selleks pole vaja isegi otsest tsensuuri. Kes ikka hammustab kätt, mis toidab.
Ei tasu ka unustada meedia konsolideerumise musta stsenaariumit. Suur osa Venemaa tähtsamaid meediakanaleid ei kuulu mitte riigile, vaid „sõltumatule” Gaspromile. Need väljaanded kiidavad kui papakoid takka igale Putini administratsiooni otsusele ja ei erine millegi poolest näiteks keskvõimule allutatud meediast Valgevenes.
Hea, et Eestis on sõnavabadus.
Parise homod ja Luige natsid! (Ehk miks Hans H. Luik artiklist välja jäi)
Minu tänasest EPL-is ilmunud artiklist „Vastukaja: Parise Vabadus” oli välja jäetud kohad, kus riivasin EPL’i omanikku Hans H. Luike ja kus tundsin muret Eesti meedia koondumise üle ühe isiku kätte. Võib-olla ei olnud mul ÕIGED SEISUKOHAD?! Eks otsustage ise:
Otsides katseid muuta Eesti kuulekaks ühe mõtte riigiks võiks Krister otsida ka oma ajakirjanduskontserni seest. Viimaseks ilmekaks näiteks on Langi sünnipäev, mida Ekspress nii ühekülgselt kajastas. Natsipeoks tituleeritud üritusel tatsas rõõmsa näoga ringi ka Hans H. Luik, keda ürituse iseloom ei näinud küll kuidagi häirivat.
Kunagi küsisin ühelt kontserni kuuluvalt töötajalt, et kui palju Luik ajakirjanike päevategevusse sekkub ja sain vastuseks, et suhteliselt vähe. Samas, tema või mõne tema äri kritiseerivat lugu ei avaldata. Pole siis ime, et Langi sünnipäeval osalemise kohta Luige käest kommentaari ei küsitud ning pole ka ime, kui see artikkel kärbitud kujul (kui üldse) ilmub.
Kui Parisel on mures riigi võimaliku sõnavabaduse piiramise üle, siis mina tunnen muret ka meedia koondumise üle ühe isiku kätte. Ei tasu ju unustada, et suur osa Venemaa tähtsamaid meediakanaleid ei kuulu mitte riigile, vaid „sõltumatule” Gaspromile. Eesmärk on meil sama, sest (Valge)vene tüüpi riiki me kumbki ei taha.
Mul on hea meel, et EPL avaldas vastulause Parisele ning mõistan, et minu artikkel oli liiga pikk kogu ulatuses avaldamiseks. Aga see Luige osa oli ehk kõige olulisem ning selle väljajäämine tekitas paratamatult küsimusi. Ma ei taha olla paranoiline, aga tunnen tõsist muret ühe isiku kätte koonduva Eesti ajakirjanduse pärast. Kes ikka tahaks hammustada kätt, mis toidab.
Soovitan kõigil lugeda Rein Langi artiklit teisipäevases EPL-is "Mis tegelikult toimus".
Hea, et on olemas Web 2.0 ja oma blogis võin avaldada kõiki seisukohti tsenseerimata ning täies pikkuses. Ka selle artikli:
Paris homod ja Luige natsid
Keegi netikommentaator fiffi tituleeris Krister Parise kolmapäevase kolmuni "Dissidendid loomavagunisse" eest "kasulikuks idioodiks". Olen temaga 50% nõus. Idioot ta ei ole, kasulik aga küll. Nimelt on Paris üks vähestest ajakirjanikest, kes pidevalt tõstatab sõnavabaduse teemat ja ei karda erineda peavoolu seisukohast.
Võrreldes eelmisel kuul ilmunud Parise artikliga „Sieg Hail, Estland” on käesolev väga leebe. Jätkuvalt on talle omane kirjutada olulistel teemadel provokatiivsel viisil, kuigi jah, natsiartikliga läks ta pisut liiale.
Provokatsioon on hea, sest kutsub lugema ja tekitab (kas või kommentaariumiruumis) elava diskussiooni, aga liiale minnes halb, sest soovitud sõnum läheb kaduma. Kes ikka tahaks nõustuda seisukohaga, et kõik me oleme natsid. Samas sellega, et sõnavabaduse piiramisega algab taganemine demokraatiast, paljud.
Olgugi et liberaal, tunnistan, et teatavad piirangud on vajalikud. Poliitikute ja ajakirjanduse roll ongi jälgida, et nendega liiale ei minda ja eks igaühe valulävi ole erineval tasandil. Idee vene kanalite piiramisest ületas minu oma juba ammu ja SL Õhtulehes ilmus 26. mail ka minu vastavasisuline artikkel. Jumal tänatud, teema maas.
Teatud vabaduste piiramine vajalik
Briti kodanikud põlgavad jätkuvalt ära ID-kaardi, sest peavad seda tavakodanike privaatsusele suureks ohuks. Samas on nad terrorismihirmus nõustunud 4,2 miljoni turvakaameraga, mis teeb iga 14-ne kodaniku kohta üks. Hinnanguliselt röövib salasilm Londonis töötav inimese privaatsust 300 korda päeva jooksul. Kas see ei ole just kui Orwelli raamatust maha kirjutatud, mida Paris armastab nii tihti tsiteerida?
Teatavates privaatsuse piiramistega tuleb ka meil täna ja edaspidi leppida. Suurest rahvusvahelisest kärast tiivustunud Eesti poliitikud (sh mina) on mõõda maailma ringi lennanud, meie jaoks edukast kübersõjast rääkinud ning igal pool lubanud müstilisi ettepanekuid. Ettepanekud saavad aga peamiselt olla vaid isikuvabadusi piiravad – suurem kontroll interneti kasutajate üle, IP aadressi sidumine konkreetse isikuga, mehhanismid internetiliikluse järgimiseks jne..
Siit tulebki meil küsida, kas oleme nendeks piiranguteks valmis? Ka Sina, kes Sa kirjutad artikli taha anonüümse kommentaari, et „posiklutt meikar ajab suust sitta välja”, ei ole varsti enam anonüümne. Sa ei ole täna ka anonüümne, muuseas, aga lihtsalt Sinu ja arvuti IP sidumine on juriidiliselt keeruline küsimus.
Netikommentaaridest rääkides ei ole ma kindlasti mitte delfi eelnõu pooldaja, sest selle tulemusena liiguks kommentaariumiruum lihtsalt Eestist välja. Nagu üks kübersõja ajal vene foorumis ässitajate jälgi tagaajanud spetsialist ütles, teeks see olukorra vaid halvemaks. „Täna anonüümsed kommentaatorid ainult arvavad, et nad on anonüümsed. Delfi eelnõu teeks nende jälgimise ainult raskemaks.”
Meeleavaldamine läheb lihtsamaks
Kas meelega või kogemata unustas Paris oma artiklis teha verbaalne pai Langile. Nimelt enne Riigikogu suvest istungivaest aega esitas justiitsminister menetlusse korrakaitseseaduse eelnõud, mis lubab muuseas korraldada meeleavaldusi ilma sellest eelnevalt teavitamata. Eelduseks on, et ei toimu liikluse ümberkorraldust, ei püstitata telke (krt!) ega kasutata võimast helitehnikat.
Kuidas saabki normaalseks pidada süsteemi, et kui soovin korraldada meeleavaldust tänase linnavõimu rahaparseldamise otsuse vastu, siis pean sellest sama linnavõimu teavitama vähemalt 7 päeva ette. Põhjuse keeldumiseks leiab ikka!
Otsides katseid muuta Eesti kuulekaks ühe mõtte riigiks võiks Krister otsida ka oma ajakirjanduskontserni seest. Viimaseks ilmekaks näiteks on Langi sünnipäev, mida Ekspress nii ühekülgselt kajastas. Natsipeoks tituleeritud üritusel tatsas rõõmsa näoga ringi ka Hans H. Luik, keda ürituse iseloom ei näinud küll kuidagi häirivat.
Kunagi küsisin ühelt kontserni kuuluvalt töötajalt, et kui palju Luik ajakirjanike päevategevusse sekkub ja sain vastuseks, et suhteliselt vähe.
Samas, tema või mõne tema äri kritiseerivat lugu ei avaldata. Pole siis ime, et Langi sünnipäeval osalemise kohta Luige käest kommentaari ei küsitud ning pole ka ime, kui see artikkel kärbitud kujul (kui üldse) ilmub.Kui Parisel on mures riigi võimaliku sõnavabaduse piiramise üle, siis mina tunnen muret ka meedia koondumise üle ühe isiku kätte. Ei tasu ju unustada, et suur osa Venemaa tähtsamaid meediakanaleid ei kuulu mitte riigile, vaid „sõltumatule” Gaspromile. Eesmärk on meil sama, sest (Valge)vene tüüpi riiki me kumbki ei taha.
Küsisin väliskomisjoni kohtumisel KAPO peadirektori Aldis Alus, et kui Tõnismäe lillede vahele trügiks mõni tubli Eesti kodanik, kes mingit Eesti riigi vastast plakatit ei kanna, et mis siis saaks. Ei midagi, sest alust (kui lilled just kannatada ei saa) tema arreteerimiseks ei ole.
Kui homme vihma sajab, võib Paris üle Tõnismäe tööle minna küll. Kui tahab, siis Eesti suveilma Tõnismäe kõnniteel mõtlikult valveseisakus nautida kah. Ei arreteeri teda keegi sineli moodi vihmakeebi või lontis näo pärast.
Silver Meikar: Venemaa toetab terrorismi
10.07.2007, Strasbourg
Esinedes täna Euroopa Parlamendi Läänemere-Euroopa töögrupi ees ettekandega Eestit tabanud küberrünnakutest, märkis Riigikogu liige Silver Meikar, et Vene Föderatsiooni peaprokuratuuri keeldumine koostööst Eesti Riigiprokuratuuriga Eesti valitsuse internetiühendusi rünnanud küberkurjategijate leidmiseks soodustab terroristlikku tegevust.
"Venemaa tõrksus olla Eestile abiks pronkssõduri teisaldamise järel tegutsenud küberkurjategijate tuvastamiseks annab märku Venemaa toetusest ühe oma naaberriigi vastu suunatud kuritegudele," ütles Silver Meikar, lisades, et sellisel juhul on sisuliselt tegemist küberterrorismi sallimisega.
Silver Meikar selgitas, et tänapäeval võivad küberrünnakud tekitada sama palju kahju kui teised terrorismiga seni seostatud vahendid. Reformierakonda kuuluv Riigikogu liige Silver Meikar juhtis Läänemere-Euroopa töögrupi tähelepanu ohu tõsidusele, mida küberrünnakud kujutavad kaasaegsest infotehnoloogiast sõltuvale riigile.
Silver Meikar tutvustas Eesti internetiliiklust häirinud sündmuste kronoloogiat, millest ilmnes rünnakute koordineeritud iseloom ja kutsus Euroopa Parlamenti üles sarnaste rünnakute vältimiseks tõhustama Euroopa Liidu küberturvalisuse alast tegevust.
"Eesti sündmused olid õppetunniks kogu Euroopale ja kinnitasid vajadust karmima järelvalve küberkuritegevuse või isegi kübersõjategevuse järele," toonitas Silver Meikar.
Silver Meikar esines Strasbourg'is Euroopa Parlamendi Läänemere-Euroopa töögrupi ees Euroopa Parlamendi liikme Toomas Savi kutsel.
Lisainfo:
Joel Hirv
Euroopa Parlamendi liikme Toomas Savi assistent
toomas.savi-assistant@europarl.europa.eu
http://europarl.europa.eu
+32485764026
+3222837814
