Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Parise homod ja Luige natsid! (Ehk miks Hans H. Luik artiklist välja jäi)

Minu tänasest EPL-is ilmunud artiklist „Vastukaja: Parise Vabadus” oli välja jäetud kohad, kus riivasin EPL’i omanikku Hans H. Luike ja kus tundsin muret Eesti meedia koondumise üle ühe isiku kätte. Võib-olla ei olnud mul ÕIGED SEISUKOHAD?! Eks otsustage ise:

Otsides katseid muuta Eesti kuulekaks ühe mõtte riigiks võiks Krister otsida ka oma ajakirjanduskontserni seest. Viimaseks ilmekaks näiteks on Langi sünnipäev, mida Ekspress nii ühekülgselt kajastas. Natsipeoks tituleeritud üritusel tatsas rõõmsa näoga ringi ka Hans H. Luik, keda ürituse iseloom ei näinud küll kuidagi häirivat.

Kunagi küsisin ühelt kontserni kuuluvalt töötajalt, et kui palju Luik ajakirjanike päevategevusse sekkub ja sain vastuseks, et suhteliselt vähe. Samas, tema või mõne tema äri kritiseerivat lugu ei avaldata. Pole siis ime, et Langi sünnipäeval osalemise kohta Luige käest kommentaari ei küsitud ning pole ka ime, kui see artikkel kärbitud kujul (kui üldse) ilmub.

Kui Parisel on mures riigi võimaliku sõnavabaduse piiramise üle, siis mina tunnen muret ka meedia koondumise üle ühe isiku kätte. Ei tasu ju unustada, et suur osa Venemaa tähtsamaid meediakanaleid ei kuulu mitte riigile, vaid „sõltumatule” Gaspromile. Eesmärk on meil sama, sest (Valge)vene tüüpi riiki me kumbki ei taha.

Mul on hea meel, et EPL avaldas vastulause Parisele ning mõistan, et minu artikkel oli liiga pikk kogu ulatuses avaldamiseks. Aga see Luige osa oli ehk kõige olulisem ning selle väljajäämine tekitas paratamatult küsimusi. Ma ei taha olla paranoiline, aga tunnen tõsist muret ühe isiku kätte koonduva Eesti ajakirjanduse pärast. Kes ikka tahaks hammustada kätt, mis toidab.

Soovitan kõigil lugeda Rein Langi artiklit teisipäevases EPL-is "Mis tegelikult toimus".

Hea, et on olemas Web 2.0 ja oma blogis võin avaldada kõiki seisukohti tsenseerimata ning täies pikkuses. Ka selle artikli:

Paris homod ja Luige natsid

Keegi netikommentaator fiffi tituleeris Krister Parise kolmapäevase kolmuni "Dissidendid loomavagunisse" eest "kasulikuks idioodiks". Olen temaga 50% nõus. Idioot ta ei ole, kasulik aga küll. Nimelt on Paris üks vähestest ajakirjanikest, kes pidevalt tõstatab sõnavabaduse teemat ja ei karda erineda peavoolu seisukohast.

Võrreldes eelmisel kuul ilmunud Parise artikliga „Sieg Hail, Estland” on käesolev väga leebe. Jätkuvalt on talle omane kirjutada olulistel teemadel provokatiivsel viisil, kuigi jah, natsiartikliga läks ta pisut liiale.

Provokatsioon on hea, sest kutsub lugema ja tekitab (kas või kommentaariumiruumis) elava diskussiooni, aga liiale minnes halb, sest soovitud sõnum läheb kaduma. Kes ikka tahaks nõustuda seisukohaga, et kõik me oleme natsid. Samas sellega, et sõnavabaduse piiramisega algab taganemine demokraatiast, paljud.

Olgugi et liberaal, tunnistan, et teatavad piirangud on vajalikud. Poliitikute ja ajakirjanduse roll ongi jälgida, et nendega liiale ei minda ja eks igaühe valulävi ole erineval tasandil. Idee vene kanalite piiramisest ületas minu oma juba ammu ja SL Õhtulehes ilmus 26. mail ka minu vastavasisuline artikkel. Jumal tänatud, teema maas.

Teatud vabaduste piiramine vajalik

Briti kodanikud põlgavad jätkuvalt ära ID-kaardi, sest peavad seda tavakodanike privaatsusele suureks ohuks. Samas on nad terrorismihirmus nõustunud 4,2 miljoni turvakaameraga, mis teeb iga 14-ne kodaniku kohta üks. Hinnanguliselt röövib salasilm Londonis töötav inimese privaatsust 300 korda päeva jooksul. Kas see ei ole just kui Orwelli raamatust maha kirjutatud, mida Paris armastab nii tihti tsiteerida?

Teatavates privaatsuse piiramistega tuleb ka meil täna ja edaspidi leppida. Suurest rahvusvahelisest kärast tiivustunud Eesti poliitikud (sh mina) on mõõda maailma ringi lennanud, meie jaoks edukast kübersõjast rääkinud ning igal pool lubanud müstilisi ettepanekuid. Ettepanekud saavad aga peamiselt olla vaid isikuvabadusi piiravad – suurem kontroll interneti kasutajate üle, IP aadressi sidumine konkreetse isikuga, mehhanismid internetiliikluse järgimiseks jne..

Siit tulebki meil küsida, kas oleme nendeks piiranguteks valmis? Ka Sina, kes Sa kirjutad artikli taha anonüümse kommentaari, et „posiklutt meikar ajab suust sitta välja”, ei ole varsti enam anonüümne. Sa ei ole täna ka anonüümne, muuseas, aga lihtsalt Sinu ja arvuti IP sidumine on juriidiliselt keeruline küsimus.

Netikommentaaridest rääkides ei ole ma kindlasti mitte delfi eelnõu pooldaja, sest selle tulemusena liiguks kommentaariumiruum lihtsalt Eestist välja. Nagu üks kübersõja ajal vene foorumis ässitajate jälgi tagaajanud spetsialist ütles, teeks see olukorra vaid halvemaks. „Täna anonüümsed kommentaatorid ainult arvavad, et nad on anonüümsed. Delfi eelnõu teeks nende jälgimise ainult raskemaks.”

Meeleavaldamine läheb lihtsamaks

Kas meelega või kogemata unustas Paris oma artiklis teha verbaalne pai Langile. Nimelt enne Riigikogu suvest istungivaest aega esitas justiitsminister menetlusse korrakaitseseaduse eelnõud, mis lubab muuseas korraldada meeleavaldusi ilma sellest eelnevalt teavitamata. Eelduseks on, et ei toimu liikluse ümberkorraldust, ei püstitata telke (krt!) ega kasutata võimast helitehnikat.

Kuidas saabki normaalseks pidada süsteemi, et kui soovin korraldada meeleavaldust tänase linnavõimu rahaparseldamise otsuse vastu, siis pean sellest sama linnavõimu teavitama vähemalt 7 päeva ette. Põhjuse keeldumiseks leiab ikka!

Otsides katseid muuta Eesti kuulekaks ühe mõtte riigiks võiks Krister otsida ka oma ajakirjanduskontserni seest. Viimaseks ilmekaks näiteks on Langi sünnipäev, mida Ekspress nii ühekülgselt kajastas. Natsipeoks tituleeritud üritusel tatsas rõõmsa näoga ringi ka Hans H. Luik, keda ürituse iseloom ei näinud küll kuidagi häirivat.

Kunagi küsisin ühelt kontserni kuuluvalt töötajalt, et kui palju Luik ajakirjanike päevategevusse sekkub ja sain vastuseks, et suhteliselt vähe.
Samas, tema või mõne tema äri kritiseerivat lugu ei avaldata. Pole siis ime, et Langi sünnipäeval osalemise kohta Luige käest kommentaari ei küsitud ning pole ka ime, kui see artikkel kärbitud kujul (kui üldse) ilmub.

Kui Parisel on mures riigi võimaliku sõnavabaduse piiramise üle, siis mina tunnen muret ka meedia koondumise üle ühe isiku kätte. Ei tasu ju unustada, et suur osa Venemaa tähtsamaid meediakanaleid ei kuulu mitte riigile, vaid „sõltumatule” Gaspromile. Eesmärk on meil sama, sest (Valge)vene tüüpi riiki me kumbki ei taha.

Küsisin väliskomisjoni kohtumisel KAPO peadirektori Aldis Alus, et kui Tõnismäe lillede vahele trügiks mõni tubli Eesti kodanik, kes mingit Eesti riigi vastast plakatit ei kanna, et mis siis saaks. Ei midagi, sest alust (kui lilled just kannatada ei saa) tema arreteerimiseks ei ole.

Kui homme vihma sajab, võib Paris üle Tõnismäe tööle minna küll. Kui tahab, siis Eesti suveilma Tõnismäe kõnniteel mõtlikult valveseisakus nautida kah. Ei arreteeri teda keegi sineli moodi vihmakeebi või lontis näo pärast.