Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Silver Meikar: Venemaa toetab terrorismi

(tänases SL Õhtulehes ilmus artikkel Venemaa toetab küberterrorismi. Kirjutasin selle juba kuu alguses, päev pärast Strasbourgi reisi. Artikli täisversioon siin:)

Vene Föderatsiooni jätkuv hoidumine koostööst küberrünnakute korraldajate väljaselgitamiseks on küüniline aga ootuspärane. Pole Venemaa ju ikka veel Briti politseile välja andmast Andrei Lugovoid, keda nad ka ise on nimetanud võimalikuks kahtlusaluseks Litvinenko mõrvas. Küberpättide tegevuse soosimisega astus Venemaa ühte ritta Talibani aegse Afganistaniga, sest ei ole suurt vahet, kas riik lubab oma territooriumil pommiterroristide või küberterroristide väljaõppelaagreid.

Kaost saab luua nii pommi kui bittidega

On erinevaid viise, kuidas defineerida küberterrorismi. Ekslik on terrorirünnaku eelduseks pidada inimkaotusi, piisab ka hirmu ja kaose tekitamisest. Juunis plahvatas äärmuslaste džiip Glasgow lennujaama terminali uksesuus ja seda ilma hukkunuteta sündmust nimetataks terrorismirünnakuks. Kuid järgmises kübersõjas võib suure tõenäosusega olla inimohvreid.

Kuidas defineerida 27. aprillist kuni 18. maini toimunud küberünnakut Eesti vastu? Esimesed märgid viitasid selgelt Vene riigiaparaadile (või luurele), kuid tänaseni ei ole suudetud tõestada kindlat süüd. Putini administratsiooniarvutite IP aadressid logifailides näitab pigem mõne töötaja madalat laupa, sest tööarvuti kasutamine teise riigi presidendi
kodulehe ründamiseks ei ole just kõige nutikam tegevus.

Teine võimalus on, et mõne ametniku lauaarvuti oli nakatunud pahavaraga, mis aga seab kahtluse alla administratsiooni arvutivõrgu turvalisuse. Rumalad ametnikud või zombistunud arvutid ei ole kompliment Vene riigiaparaadile. Samas, need mõned IP aadressid on rünnete mahtu arvestades kui vihmatilk meres.

Eesti vastastest rünnakutes kasutati suuri pahavaraga nakatunud võrke ja keerulist häkkimiskunsti. 30. juuni Postimehes kirjeldas küberkaitset juhtinud Hillar Aarelaid näiteks mõistatuslikke e-pomme. Pigem oli üllatuslik rünakute maht, sest tehnoloogia kuulub küberkurjategijate tavarelvastusse. Bot-võrkude ja häkkimise kasutamine nõuab aga raha ja arvestades rünnaku pikkust, keerukust ja mahtu, siis mitte vähe.

Kes selle kinni maksis

Küsimus on selles, et kes oli nõus maksma? Vaevalt, et kunagi leitakse mõni arve, kus maksjaks FSB, saajaks mõni kuritegelik jõuk ja seletuseks “riik.ee serveri ründamise eest”. Kui raha ei tulnud aprillisündmustest ärritunud vene riigiaparaadist, siis tuli see mõnelt isikult, kes on valmis toetama küberterrorismi. Ma ei näe siin erilist vahet enesetaputerroristide suvelaagri toetamisega.

Ikka veel ripuvad vene foorumites üleval üleskutsed Eesti arvutivõrkude ründamiseks ja juhised, kuidas seda teha. Vene riik ei ole avalikult astunud ühtegi sammu selliste küberkuritegevusele õhutavate jututubade sulgemisele ja seal oma nime all õhutajate karistamisele. Veelgi enam. Noor-putinlasteks nimetatud Nashi aktivistid on avalikult teatanud, et osalesid Eesti riigi vastaste küberrünnakute korraldamisel.

Poliitilisel põhjustel riigi vastu küberrünnaku korraldamine on terrorism, mille eesmärk on tavakodanike elu häirimine, hirmu ja kaose tekitamine. Pole vahet, kas tekitada kaos lennujaama terminali autoga rammimise või e-keskondade sulgemisega. 21. sajandil on riigi lahutamatuks osaks lisaks territooriumile ja õhuruumile ka tema arvutivõrgud ja infosüsteem.

Isegi siis, kui kunagi ei leia tõestamist, et Venemaa oli otseselt rünnaku taga, on selge, et nad oma tegevusega (õigemini tegevusetusega) teotavad küberterrorismi. Venemaa on hea riik küberterroristide värbamiseks, väljaõppeks ja rünnakute korraldamiseks. Keegi nende tegevust ei takista, kedagi ei karistata võib järgmiste rünnakute planeerimine rahulikult jätkuda.

Silver Meikar,
Riigikogu liige
Reformierakond