VIDEO: „Roivas, T” venekeelset Ukrainat toetamas
("Usaldusväärne" allkirjade kogumine referendumikavale)
„Me peame saama rääkida keelt, mida räägivad meie isad,” hüüab Regionide Partei valimisnimekirja üks esinumbritest Maidani hiiglaslikult lavalt. 3000 pealtvaatajat aplodeerivad. Õhtu on veel noor ja kampaania kulminatsiooniks korraldavale kontsert-kõnekoosolekule voolab sini-valge lippudega osalejaid juurde.
Vene keele teiseks riigikeeleks nimetamine on üks osa Regioonide Partei olulisematest lubadustest, mis tõi neile ka 2005. aasta parlamendivalimistel Ida- ja Lõuna-Ukrainast võiduhääled. Mis hästi, see uuesti. Hääled tulevad hoolimata sellest, et võimul olles ei astunud Janukovitš ühtegi sammu kahe riigikeele suunas.
Analüütikud on avaldavad arvamust, et ka seekord jääb see vaid valimislubaduseks, nii nagu ka teine idee -- mitte lubada Ukrainal liituda ühegi sõjalise ühendusega ega osaleda rahvusvahelistes missioonides. Minul on siiski hirm, sest järgmise aastal toimuvad presidendivalimised on tugevaks kiustatuseks teha kiireid populistlike otsuseid. Keel keeleks, aga kui neutraliteedi põhimõte kirjutatakse rahvahääletuse teel põhiseadusesse, on see jamaks nii Ukrainale kui ka Euroopale.
Veel eile kogus Regioonide Partei kõikjal riigis allkirju nende küsimuste rahvahääletusele panemiseks. Sini-valge telgi varju pugenud allkirjakogujal on Maidanil hea päev. Kella kuueks on üle tuhande allkirja. „Varsti neli miljonit,” arvab ta üleriigilise saagi kohta.
Allkirja andmine on lihtne. Küsitakse küll dokumenti, aga kui seda ei ole, siis korra Hansapanga krediitkaardi lehvitamine aitab kah. Probleemiks pole ka minu väga vilets vene keel, mis võiks viidata selgelt, et pole kohalik. „Kirjutage siia vene keeles,” ulatatakse mulle allkirjade paber. No oma nime ma sellele referendumile küll ei anna.
Hea reisikaaslase auks kirjutan „R0ivas, T”, suvalise dokumendinumbri, olematu aadressi ja allkirja. Kuigi ainuke õige asi on kuupäev, tunneb lahke tädi rõõmu uue liituja üle. Lubab isegi filmida (kes pole veel vaadanud, see vaadaku videot).
Kõrvaltelkides ootavad materjalid jagamist ja lipud lehvitamist. Alles tuure koguv kontsert Maidanil tõi kindlasti uusi allkirju, kuid nende kogumise viisi arvestades satub nimekirja ka palju „Rõivaseid”. Eile südaööl lõppes valimiskampaania ja allkirjad rändavad arvatavasti ajaloo prügikasti.
(Homme kell 07:30 stardime Valdur Lahtvee ja Taavi Rõivasega Kiievi valimisjaoskondi kontrollima. Usun, et midagi sellist, nagu presidendivalimistel aastal 2004 juhtus, me ei näe. Nii ongi hea, sest viimane asi, mida kriisidest kurnatud Ukraina vajab, on võltsitud ja ebaausad valimised)
Ukraina Savisaare võidulootused
Ukrainlaste südamete võitmiseks ei piisa enam oranži või sini-valge lipu lehvitamisest. Revolutsioon koos oma ideaalide ja ideedega on valimiste-eelsel ajal vahetunud sularaha vastu. Oma silmaga võis selles veenduda kevadise poliitilise kriisi ajal Kiievi telklinnakuid külastades, kus demonstreerijad vahetasid värve vastavalt pakutavale päevapalgale.
Pühapäeval on 37 miljonil valimisõiguslikul ukrainlasel võimalik valida 450 parlamendisaadikut. Valimiste põhiteemaks on saanud pensionite tõstmine, sünnitoetused ja palgad. Võitlus sümbolite vahel on asendunud võitluseks lubadustega. Siiski ei ole parteid julgenud ennast positsioneerida vasak-parem skaalal, vaid esitavad valimisvõidu saamiseks populistlike programme ja vasakpoolseid loosungeid.
Nii on presidendimeelne Meie Ukraina lubanud valimisvõidu puhul tõsta minimaalse kuutasu, 258 krivnat, 500 krivnale (73EUR) ja peaministri Regioonide Partei „tagab” edu korral 25%-se palgakasvu igal aastal. Julia Tymoshenko blokk lubab võtta võimu oligarhidelt, on põllumajandusmaa erastamise vastu ja soovib mõne konkreetse suurettevõtte taasriigistamist.
Septembri alguses hakkas Regioonide Partei valimiskampaania korras allkirju korjama vene keele teiseks riigikeeleks nimetamise, regioonijuhtide otsevalimise ja NATO-ga liitumise rahvahääletuse korraldamiseks.
Algatusega on liitunud juba üle 3 miljoni kodaniku, peamiselt Ida-Ukrainast ja Krimmist. Analüütikud peavad referendumit aga siiski ainult osavaks kampaaniaks, mis olenemata valimistulemustest ideetasandilt kaugemale ei jõua.
Tasavägine võitlus
Viimased arvamusküsitlused ennustavad tasavägist heitlust oranžide ja siniste jõudude vahel. Valimiskünnise 3% võivad ületada kuni 5 parteid, kuid pigem on võimalik, et võimu jagama pääsevad vaid kolm -- peaminister Viktor Janukovitši Regioonide Partei, oranži staari Julia Tymoshenko blokk ja president Viktor Juštšenkot toetav Meie Ukraina.
Viimased uuringud ennustavad Regioonide parteile 34%, Julia Tymoshenko blokile 26% ja Meie Ukrainale 12%. Litvini blokk ja kommunistid kõiguvad valimiskünnise 3% juures. Janukovitši võimule jäämine sõltub seega paljuski Kommunistide sissesaamisest. Peaminister on selgelt väljendanud just soovi sini-punase koalitsiooni moodustamiseks.
Laiapõhjalise koalitsiooni Meie Ukraina ja Regioonide Partei vahel tekkimist ei pea analüütikud eriti tõenäoliseks mitmel põhjusel. Esiteks ei toeta seda kummagi valijad, teiseks on mõlema partei sees tugevad liikumised, mis sellisel juhul valimisblokist lahkuksid. Ning kõige olulisem on nii Juštšenko kui ka Janukovitši jaoks järgmisel aastal
toimuvad presidendivalimised, kus mõlemal mehel suured ambitsioonid on.
Lääne suund paratamatu
Kindlasti ei tohi me Janukovitšit tembeldada pahaks venemeelseks poliitikuks ja temaga koostööd välistada. Ta on nagu meie Savisaar, kes elektroraadile meeldimiseks peab käituma vahel kahepalgeliselt. Samas usun, et südames ei soovi nad oma riigile halba.
Savisaare ja Janukovitšil võib paralleele leida veel -- venekeelne elektoraat ja tugevad sidemed (pool)kahtlaste äriringkondadega näiteks. Niikaua, kuni nad peavad võimu jagama tugeva partneriga, ei hakka suured sigadused sündima. Oht tekib, kui nad saavad üksi valitseda ning seetõttu on mitme partei koalitsioon Ukrainale kindlasti parem.
Olenemata sellest, millised erakonnad valimiste järel võimuliidu moodustavad, ei muuda Ukraina enam oma läänesuunalist kurssi. See tähendab läbirääkimisi uue raamlepingu sõlmimiseks Euroopa Liiduga, liitumist WTO-ga ja avalikkuse eest varjatud liikumine NATO liikmelisuse poole. Läänesuunalist poliitikat, aga ka vaba meedia tekkimist ja ausate valimiste toimumist, võib pidada Oranži revolutsiooni parimaks tulemuseks.
(Hommikul kuulasin Kuku raadio uudiseid, mis teatas, et lähme kolmekesi Ukraina valimis vaatlema. Tegelikult on meid neli -- Herkel tuleb ka läbi ENPA delegatsiooni. Istumegi praegu lennujaamas ja ootame kutset lennukile.)
Aitab paberist!
Minu seljataga seisvad riiulid on raskete paberipakkide all kiiva vajumas. Ikka veel paljundatakse saali eelnõusid ja mitte ainult. Eelnõud koos kõigi lisadega leiavad endale olulise koha ka menetleva komisjonis. Tõeliselt suureks kasvab paberimägi mahukate eelnõude puhul, kus ridamisi parandusettepanekuid ja menetlemine toimub põhjalikult (ehk komisjonis arutamisel mitmel koosolekul). Pärast ka pisikeste muudatuste sisseviimvist paljundatakse eelnõu täies mahus kõigile komisjoni liikmetele ning see võib juhtuda mitmeid kordi.
2004. aastal olles Riigikogu X koosseisu liige esitasin taotluse paljundatud eelnõudest loobumiseks juhatusele ja nüüd XI oleks sobiliks praktikat jätkata. Esitatud avaldus lakooniline:
Riigikogu juhatusele
AVALDUS
25. september 2007
Palun mulle mitte paljundada Riigikogu töömaterjale. Traadita interneti ühendus võimaldab sisevõrgu kaudu ligipääsu kõigile dokumentidele. Kutsun ka kõiki teisi arvutit kasutavaid Riigikogu liikmeid üles paljundatud materjalidest loobuma.
Silver Meikar
(digitaalallkiri)
Konsul saatis diplomaatilise passi tühjalt tagasi
Põhjendusteta! Aga ega peagi põhjendama, miks mõnele inimesele viisat ei anta. Kokkuvõttes parem ikka, kui eelmine kord kevadel – viisa sain, kuid Valgevene piiril löödi pass punaseid templeid täis ja saadeti koju tagasi. 20 tundi edasi-tagasi autosõitu templi „visa anulirivali” saamiseks on liig.
Valgevene viisa mitte saamine ei tohiks ju mind üllatada. Arvestades aga eelmisel nädalal Eestit väisanud Rene van der Lindeni kiidulaulu Lukashenka režiimile ja tema avaldust, et hädasti on vaja Valgevenega tugevamaid suhteid luua, tundub keeldumine irooniline. Tahetakse siis suhteid või ei.
Kus on kriitikute ettepanekud EL poliitikale?… ja teil endil?
Postitusele "Mihkelson ei teinud ühtegi ettepanekut", kus küsisin, et mis on IRL-i välispoliitika positiivne programm, sain kommentaari toivolt: “Pidev kriitika, et Eestil puuduvad eesmärgid ja välisministeerium ei tee tööd on muutunud igapäevaseks tööriistaks. Puudu on neil aga positiivne programm, ettepanekud eesmärkideks ja pikaajaline nägemus. ” ja teil endil? Comment by toivo "
Minu Euroopa Liidu asjade komisjonile esitatud ettepanekud on järgmised:
Teen ettepaneku lisada Eesti Euroopa Liidu poliitika 2007-2011 peatükki „VII. EUROOPA JA MAAILM” järgmised muudatused:
1. Lisada alajaotuse „Euroopa Liidu laienemisprotsess” kolmanda lõigu lõppu lause: „Samuti toetab Eesti läbirääkimiste jätkamist Serbiaga ning liitumisläbirääkimiste alustamist Montenegroga.”
2. Lisada alajaotuse „Euroopa Liidu ja NATO suhted” lõppu lause: „Eesti toetab Ukraina ja Georgia liitumispüüdlusi läbi Euroopa Liidu partnerite, kes kuuluvad samuti NATOsse.”
3. Lisada alajaotusse „Euroopa Naabruspoliitika” lause: „Eesti toetab viisavabadust Serbiaga.”
4. Lisada alajaotusse „Euroopa Naabruspoliitika” lause: „Eesti toetab viisatasude vähendamist Valgevene kodanikele, kes ei ole seotud Valgevene jõu- või võimustruktuuridega”
5. Lisada alajaotuse „Euroopa Liidu laienemisprotsess” lõppu lause: „Eesti toetab Euroopa Liidu senisest suuremat arenguabi ikestatud riikidele nagu Valgevene, sh toetades riigis tegutsevaid demokraatlikke kodanikeühendusi ja luues poliitiliselt tagakiusatud noortele kõrghariduse omandamise võimalusi Euroopa ülikoolides.”
Eelnõu peatükis „Euroopa ja maailm” puudub täielikult Lõuna-Ameerika poliitika, samuti poliitika oluliste Aasia riikide, nagu India, Jaapan, Hiina suhtes. Samuti ei ole eelnõus võetud seisukohta Euroopa rolli kohta Iraani tuumaprogrammi küsimuse lahendamises. Vajalik oleks nendel teemadel Eesti positsiooni kirjeldamine või vähemalt nende teemade markeerimine.
Lugupidamisega,
Silver Meikar
“Okupatsiooni polnud” tervitas Lindenit
(Vene äärmuspoliitik Klenski tuli tervitama Lindenit plakatitega "Okupatsiooni polnud" ja "Eesti Meri ei ole mitte ainult Lennart, vaid ka Arnold")
(Lindeni esinemine Okupatsioonide muuseumis, vasakul diskussioonijuht Laar, paremal ENPA Eesti delegatsiooni liige Herkel)
Kinkisin Lindenile raamatu "Estonia 1940-1945", et ta enam faktidega (mis puudutavad seda ajajärku) ei eksiks. Kas kogemata, meelega või lihtsalt rumalusest on tal see ikka ette tulnud. Eilsel esinemisel väitis ta, et Eestis elavatel venelastel ei ole võimlik KOV valimistel osaleda.
Raamatu kinkimisel ütlesin, et Eesti jaoks lõppes II Maailmasõda 1991. aastal, kui lõppes NL-i okupatsioon. Linden vastas, et ta on sellest teadlik ning raamat tal kah juba olemas. Aga lugenud ta seda muidugi ei ole.
Enne Lindeni saabumist võtsid muuseumi ees koha sisse Klenski ja tema 5 jüngrit. Kuigi fotograafid ja kaameramehed salvestasid mõnuga kaadreid vanaproua ja klenskilaste sõnasõjast, ei tehtud sellest mingit uudist. Kiitus Eesti ajakirjandusele, kes igat Klenski röögatust enam ei kajasta.
Mihkelson ei ole ühtegi ettepanekut teinud
„Mida halvem seda parem,” võiks olla IRL-i välispoliitika lipukiri. Pidev kriitika, et Eestil puuduvad eesmärgid ja välisministeerium ei tee tööd on muutunud igapäevaseks tööriistaks. Puudu on neil aga positiivne programm, ettepanekud eesmärkideks ja pikaajaline nägemus. Või arvavad nad tõesti, et gaasitoru uuringust keeldumine ongi Eesti välispoliitiline eesmärk ja pikaajaline nägemus???
Eesti suurim välispoliitikaekspert Marko Mihkelson jätkab oma tänases ajaveebi sissekandes vanal viisil. Tsiteerides ühte EPL-i tänast artiklit jätab ta vastamata küsimustele, mida esitab kolmandal lehel ajakirjanik Raimo Poom: Raimo nimetab IRLi gaasijuhtme uuringu loa andmisest keeldumise kampaaniat sisepoliitilise punktivõidu projektiks ja, tõmmates paralleeli IRLi samalaadse käitumisega Eesti-Vene piirilepingu arutelu ajal, küsib: „Piirilepetele preambula lisamine võitis väikse punkti riigisiseselt, aga mida see andis välispoliitiliselt?”
Lisaks teeb Poom IRL-ile asjaliku ettepaneku ja soovitab neil anda oma panus Eesti Euroopa Liidu poliitika aastateks 2008–2011 alusdokumenti. See muuseas juba juuni kuust üleval ja kõigile kodanikele kommenteerimiseks avatud aadressil http://www.osale.ee/index.php?page=consults&id=1.
17. september oli tähtaeg, kui Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon (mille esimees on muuseas Marko) ootas komisjonide, fraktsioonide ja RK liikmete ettepanekuid. ELAK-i ametnike sõnule ei ole tänaseks IRL ega Marko Mihkelson ühtegi ettepanekut teinud.
Kas boikoteerida Hiina olümpiamänge?
„Olümpiamängude korraldamine 1936. aastal Natsi-Saksamaal andis Hitlerile võimaluse ülemaailmset fašismi propagandat teha,” meenutab ajalugu Vabariiklasest kongresmen Dana Tyron Rohrabacher ja kutsub USA-d üles boikoteerima 2008. aasta olümpiamänge Hiinas. Falun Gong on leidnud endale liitlase.
Eestis pole debatti teemal, kas maailm peaks inimõiguste rikkumise ja agressiivse naabruspoliitika pärast boikoteerima Hiina olümpiamänge. Hiina on meile liiga oluline partner, Ühendriikidele kah. Ning seetõttu jooksebki Rohrabacheri kampaania liiva ning meil debatti ei tekigi.
Pigem tunneme rõõmu, kui järjekordne tubli Eesti sportlane on võidelnud välja võimaluse Hiina sõita, ja uhkusega kujutame ette, kuidas sini-must-valge avatseremoonial staadionile marsib ja sportlased kenas Montoni olümpiakollektsioonis maailmale lehvitavad. Soovime Hiinast koju tuua kulda ja hõbedat, ning nende säras ei paista „pisike” inimõiguste rikkumise väljagi.
Reedel partsatas mulle e-kiri Falun Gongilt: "Should the World Boycott the Beijing Olympics?" Soovitan lugeda.
