Aitäh, Hannes Rumm, et kirjutasid vastulause minu eilsele artiklile Hiina veristest olümpiamängudest. Olgugi, et ründasid mind isiklikult ja väänasid demagoogiliselt väiteid, aitasid Sa kaasa debati tekkimisele. Ning see oligi minu eesmärk.

Nõustusid minuga, et Hiinas rikutakse inimõigusi, kuid mitte sellega, et Eesti peaks sellele probleemile tähelepanu juhtima. Kas tead, et Hiinale anti olümpiamängude korraldamise õigus paljuski seetõttu, et Hiina lubas 2008. aastaks parandada inimõiguste olukorda. Paraku ei ole nad seda teinud.

Mulle meeldivad olümpiamängud, aga austan ka olümpiamängude hartas kirjapandud põhimõtteid. Need sätestavad muuseas ka korraldava riigi kohustuse austada inimväärikust, mitte diskrimineerida kodanikke usulistel või rahvuslikel põhjustel ja palju muud. Hiina ei järgi neid üllaid põhimõtteid ning ei tee midagi ka selles suunas, et olukord järgmiseks aastaks paraneks.

Hiina on meist kaugel ja saan aru, miks sealsed probleemid Sind külmaks jätavad. Palun mõista, et kui Hiina sülitab antud lubadustele, luuakse ohtlik pretsedent ka tulevikuks. Mõtle, kui venelaste poliitika muutub Georgia suhtes veel agressiivsemaks ning inimõiguste olukord Venemaal halveneb veelgi, siis kas meil on õigus sellele tähelepanu juhtida? Kas ei ole silmakirjalik pigistada silmad kinni Hiina probleemide ees, aga samal ajal nõuda demokraatlikumat käitumist lähinaabrilt?

Georgia endine president Eduard Ševardnadze kuulutas 2014. aasta Sotši taliolümpiamängudele boikoti ja soovitab sellega ühineda tervel maailmal.

Me ei tea kui vaenulik on Venemaa meie suhtes 6 aasta pärast, aga võib-olla vajame siis lääneriikide toetust idanaabri agressiivse poliitika vastu. Minnes rahumeeli Hiinasse, hävitame me paljud argumendid, mida meil siis vaja läheks.

Südames loodan, et nii Hiina kui ka Venemaa suudavad kibekiiresti astuda olulisi samme inimõiguste olukorra parandamiseks ning me saame minna olümpiamängudele sirge seljaga. Leian, et kõik läänelikke väärtusi toetavad riigid peaksid märksa jõulisemalt neid samme kahelt “sõbralikult” suurriigilt nõudma.

Tweet This Post 

Iga riik, kes järgmisel aastal Pekingisse sõidab, kiidab sõbraliku patsutusega heaks topeltstandardid ja ebaõigluse. Sest Hiina Rahvavabariigis käiv inimõiguste räme rikkumine ja meediavabaduse piiramine ei kujuta endast midagi muud kui näkkusülitamist olümpiamängude õilsatele põhimõtetele. Vaid kahel korral ajaloos on mänge peetud diktatuuririigis. Demokraatia lippu kõrgel hoidev Eesti ei peaks oma kohalolekuga kolmandale “kohtu seadusele” õnnistust andma.

„Olümpiamängude korraldamine 1936. aastal Natsi-Saksamaal andis Hitlerile võimaluse ülemaailmset fašismi propagandat teha,” meenutas septembris ajalugu vabariiklasest kongresmen Dana Tyron Rohrabacher ja kutsub USA-d üles boikoteerima 2008. aasta olümpiamänge Hiinas. Sarnased väljaütlemised kõlavad paljudes Euroopa riikides.

Olümpiamängude boikoteerimises ei ole midagi uut. Mäletame ju, kuidas külma sõja vastasleerid üksteise mängudest osa ei võtnud. Afganistani sõja tõttu ei võistelnud 1980. aastal Moskvas (ja muuseas ka Tallinna regatil) USA ja veel 64 lääneriigi sportlased, neli aastat hiljem jätsid ida-bloki riigid Los-Angelesse sõitmata.

Eestis pole debatti teemal, kas maailm peaks inimõiguste rikkumise ja agressiivse naabruspoliitika pärast boikoteerima Hiina olümpiamänge. Pigem tunneme rõõmu, kui järjekordne tubli Eesti sportlane on võidelnud välja võimaluse Hiina sõita, ja uhkusega kujutame ette, kuidas sini-must-valge avatseremoonial staadionile marsib ja sportlased kenas Montoni olümpiakollektsioonis maailmale lehvitavad. Soovime Hiinast koju tuua kulda ja hõbedat, ning nende säras ei paista „pisike” inimõiguste rikkumise väljagi.

Verised medalid

Need medalid on verised. Sama verised kui Angola ja Elevandiluuranniku teemandid, mida läänemaailmas müüa ei või. Pimestudes võimalike olümpiamedalite särast, sulgeme silmad siis, kui Hiina vangistab tuhandeid inimõiguste aktiviste, peksab uusehitustele jalgu jäänud kaasmaalasi, äritseb vangide organitega ja suukorvistab vaba meediat.

Organisatsioon ”Ilma Piirideta Ajakirjanikud” nimetas Eesti just paremuselt kolmandaks riigiks meediavabaduse pingereas. Sama organisatsioon tõstab aktiivselt inimõiguste rikkumise küsimust Hiinas. Üle 30 tegelikku Hiina olukorda käsitlenud välisajakirjaniku on aga arreteeritud või Hiinast välja saadetud.

Amnesty Internationali, Freedom House’i, Human Right Watchi ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide rapordid ütlevad selgelt, et Hiina Rahvavabariik ei ole täitnud antud lubadusi ning isegi mitte hakanud parandama inimõiguste olukorda Hiinas. Sisuliste sammude asemel on nad saatnud maailmaturneele Potjomkini külade esindajaid, kes saatkonnatöötajate valvsa pilgu all ülistuslaulu Hiina demokraatiast laulavad.

Üks selline grupp Tiibeti munkasid külastas hiljaaegu ka Eestit, käisid Riigikogu kultuurikomisjonis ja kinkisid selle esimehel kena sõpruse salli. Eriti ebameeldiv on sellise sõpruse peale mõelda pärast dalai lama sõnavõttu USA Kongressis autasutseremoonia järel.

Hiina ja maailm

On asjatu lootus, et turumajanduse põhimõtteid üle võttes on Hiina muutumas demokraatlikumaks. Tema suurim toetus on ikka Põhja-Korea diktaatorile ja Birma verisele huntale. Birma tänased sündmused meenutavad dalai-laamale hiinlaste peksu Tiibeti munkade vastu.

Hiina uued sõbrad on meie inimõigusi „austav” idanaaber ja Iraani riigipea Mahmoud Ahmadinejad. Neid kõiki ühendab soov maailma asju oma viisi ajada ja ühiselt demokraatlikke riike alla suruda. Ära küsi, millistele riikidele lüüakse hingekella, seda lüüakse meile.

Üks olümpiamängude fundamentaalsetest põhimõtetest on, et Olümpialiikumisse ei sobi riik, kus toimuvad inimõiguste rikkumised. Kui Hiina Rahvavabariik ei suuda lähikuudel parandada inimõiguste olukorda riigis, ei tohiks Eesti nendel mängudel osaleda.

Artikkel ilmus lühendatud kujul tänases Eesti Päevalehes: Hiina verised medalid.

Tweet This Post 

Valele nupule vajutamine annab parteile õiguse saadiku volitused lõpetada. Kuidas õigesti hääletada, on aga selle sama juhtkonna otsus. Saadikud on muudetud kummitempliks selle sõna täielikus tähenduses.

Siduva mandaadi süsteem kehtib alates veebruarist Ukraina kohalikes volikogudes ning Julia Tõmoshenko blokk on taotlenud sama süsteemi kehtestamist ka parlamendis. Tõmoshenko blokk ja Meie Ukraina koalitsioon annab neile 450kohalises Verhovna Radas kahehäälelise enamuse. Siduva mandaadi sisseviimine tagaks, et ükski saadik ei väärataks.

„See on ebademokraatlik, aga Ukrainale vajalik,” kirjutas mulle poliitikavaatleja Pavel G. Kiievist. Kevadised kriisid Ukraina parlamendis algasid Regioonide Partei avaliku saadikute ülesostmise kampaaniaga ja hirm sündmuste kordumise pärast ei ole kuhugi kadunud.

Vaatleja argumendis võib lühikeses plaanis Ukraina puhul iva olla, ent pikas perspektiivis loob see väga ohtliku tava. See tähendab, et rahvaesindaja ei vastuta üksnes oma valijaskonna, vaid ka partei ees, muutes esimese seose mõttetuks. Eesti kontekstis oleks võrdväärne hüpoteetiline näide, kui Reformierakond oleks Riigikogust visanud välja selle auväärse liikme Igor Gräzini, kes oma veendumusi järgides hääletas ainsana Euroopa Põhiseaduse lepingu ratifitseerimise vastu. Sellisel juhul oleks erakond üle sõitnud Riigikogu liikme valijatest, kes enne valimisi andsid väga hästi endale aru kandidaadi põhimõtetest.

Teisalt on demokraatiat varemgi üritatud ravida ebademokraatlike vahenditega - paraku edutult. Headeks näideteks on Saksamaa Riigipäevahoone põlengu järel 28. veebruaril 1933. aastal välja antud seadus, mis röövis Saksamaa kodanikelt nende õigused “nende endi kaitseks” või Eestis 1934. aasta 12. märtsil Konstantin Pätsi välja kuulutatud kaitseseisukord, et “haiget” Eesti rahvast ravida. Jalge alla võeti tee, millelt võimu teostajad tagasi ei soovinud enam pöörata.

„Siduv mandaat”

Tavaliselt tähendab siduv mandaat, et parlamendisaadik täidab vaid valijate poolt antud juhiseid ja seda mitte tehes on valijatel õigus ta tagasi kutsuda. Siduv mandaat on täna osaliselt kasutusel sellistes toredates riikides nagu Kuuba, Hiina, Põhja-Korea, Nigeeria ja Vietnam. Nagu Nõukogude Liit, kus partei annab koha (ja mõistuse) ning vajadusel võtab ära.

Kohaliku omavalitsuse saadik on Ukrainas täielik kummitempel, kes peab igal sammul järgima ülemuste otsuseid. Vastasel korral riskib ta oma kohaga volikogus. Paaril korral on teisitimõtlejaid ka välja visatud, kuid alamastme kohtud on erinevatel põhjustel mandaadid taastanud. Süsteem ei ole veel korralikult tööle hakanud.

Normaalsele demokraatiale (sh Eestile) on tavaks, et saadikud ei ole seotud mandaadiga ehk valituks osutudes jääb lubaduste täitmine ja hea töö parlamendiliikmena nende südametunnistusele. Valijal on võimalus halbu saadikuid tulevikus lihtsalt mitte enam valida.

Mõtlemise koorem

Kuigi auväärt endine kolleeg Liina Tõnisson avaldas muret, et Riigikogu on muutunud kummitempliks valitsuse käes, on igal saadikul jätkuvalt õigus ja kohustus hääletada vastavalt oma veendumustele ja paremale äranägemisele. Kuid see ei olegi oluline, sest Riigikogu tööd eelnõude arvu järgi mõõta ei saa.

Riigikogu peab võtma üle järelevalve funktsiooni ning erinevate ühiskonna valupunktide arutamise korraldamise. Oluliselt on tõusnud erakonna valimisprogrammide tähtsus, sest koalitsioonipartnerid soovivad täita valijatele antud lubadused.

Juhtisin Reformierakonna e-teema töögruppi ja sinna olid kaasatud mitte ainult erakonna liikmed, vaid eksperdid ka väljapoolt. Ettepanekud tuli e-spetsialistidelt alates Peeter Marvetist lõpetades minut.ee lugejatega. Ning täna on need koalitsioonilepingus.

Kummitempel on poliitik, kelle jaoks on mõtlemise koorem liiga raske.

Tweet This Post 

Eesti Ekspress kirjutas neljapäeval: Riigikogu kantselei soovib keelata Toompeal suurte meeleavalduste korraldamise. “Teeme ettepaneku mitte kooskõlastada platsil enama kui kümne osavõtjaga koosolekuid,” kirjutas kantselei haldusdirektor Alar Pihl hiljuti Põhja politseiprefektile Raivo Küüdile.

Mina arvan vastupidi, Riigikogu hoone esisele peaks looma „speakers corner’i”, kus igaühel oleks vaba voli igal ajal oma arvamust avaldada. Avalikke koosolekuid ei peaks kooskõlastama, kuid meeleavaldajad peaksid järgima rahumeelsuse ja viisakuse põhimõtteid.

Speakers’ Corner’ite traditsioon tuleb 19. sajandi Londonist, kui Hyde parki loodi spetsiaalne koht avalikeks kõnekoosolekuteks. Rääkida võib kõigest niikaua, kuni ei rikuta seadust ja sõnakasutus ei ületa hea tava piire. Sarnaseid „kõnenurki” võib leida täna ka Kanadast, Hollandist, Singapurist ja Austraaliast.

Leian, et meeleavaldamiseks ei ole õigemat kohta kui Toompea. Eesti esindusväljak (Vabaduse plats) on muudetud autoparklaks, rahvakoosolekute koht (Riigikogu esine plats) samuti. Riigikogu hoonest väljujale näitavad jõletut vene samovari* pildistavaid turistid ja lahkuvad autod taguotsa. Parem oleks vaadata meeleavaldajatele ja nende plakatitele otsa.

* Friedebert Tuglas kirjutas kunagi Tallinna Nevski katedraali kohta: „See jõletu vene samovar kisendab anarhisti pommi järele”

Tweet This Post 

„Lugupeetud külastajad,” teatas valjuhääldi kell 19:40 Järve Selveris. „Alkoholi müük lõppeb täna kell kaheksa õhtul.” Töölt koju sõites peatusin poes, et piima, kaerahelbeid, kartulit ja muud igapäevast osta, kuid ostukorvis leidis endale nüüd koha ka six-pack ja (muuseas väga hea) Alsasce’i piirkonna vein. Nii sai minust järjekordne reklaamiohver.

Keelamise paradoks on ka viinamüügi vähenemist mitte näitav statistika. Nn „kella 8 seadus” on täitnud kodused külmkapid kesvamärjukesega. Statistika peale vihastades põrutas Vitsut, et tuleb veel rohkem keelata, aga mina küsin, et kui vähe usaldab Keskerakond Eesti inimesi? Ning kaua Eesti inimesed on valmis valima parteid, mille poliitika lipukirjaks on „käsime ja keelame”?

Kodus avastasin, et külmkapis on õlu ja isegi pudel veini ees ootamas, millest homsele soolaleivapeole oleks täiesti piisanud. Pole hullu, sest ei pruugi ju niipea enne kella kaheksat töölt koju saada ja külalisi tuleb veel. Igaks juhuks peaks ka keldrisse lao tegema, sest ühel päeval tahab Vitsut ronida minu (ja Sinu) külmkappi ning „üleliigsed” pudelid konfiskeerida.

Tweet This Post 

Täna Hiinasse visiidile sõitva majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Parts peaks ametlikel kohtumistel Hiina võimudega tõstatama küsimuse inimõiguste rikkumiste kohta riigis.

Läänemaailma huvides on demokraatlik Hiina ning majandussuhete arendamisel ei tohiks seda ära unustada. Rahvusvaheliste organisatsioonide raportid ütlevad selgelt, et Hiina Rahvavabariik ei ole täitnud antud lubadusi ning isegi mitte hakanud parandama inimõiguste olukorda riigis.

Juhan Partsi hinnangul võiks Eesti olla Hiinale üheks väravaks Euroopa Liitu. Partsi toetus Hiinaga parematest ärisuhtest huvitatud ettevõtetele on igati kiiduväärne, kuid selle eesmärgi täitmise nimel ei tohiks võimuesindajatega kohtumistel silma kinni pigistada kodanike vastu suunatud repressioonide ja tagakiusamiste ees. Mina küll ei tahaks, et Eesti oleks Euroopale Hiina valu ja pisarate väravaks.

Tweet This Post 

(Kuuba teema arutamine seminaril Vilniuses)

„Kommunismi ei ole võimalik reformida,” on öelnud Tšehhi legendaarne president Václav Havel. Reformimine viib paratamatult režiimi muutmiseni, mida võis näha kõigis Ida-Euroopa riikides. Tark kommunist teab seda ega lase ennast kõigutada nälgivatest kaasmaalastest. Fidel Castro on just selline.

1991-1994 oli Kuubas majanduskriis ja nälja eest põgenevad kuubalased „ujusid” hulgakaupa Floridasse. Fidel süüdistas kõiges pahas USA-d ja ei avanud majandust. Nii suutis ta säilitada kommunismisaarekese, süstida kaasmaalastesse viha suure naabri vastu ning garanteerida endale võimutäius elu lõpuni. Elu lõpp võib parteiladviku viia kriisidesse ja tuua muutusi selles kauges diktatuuris.

Mida saab Euroopa teha nende kuubalaste abistamiseks, kes võitlevad inimõiguste, demokraatia ja vabaduse eest? Seda arutasime eile Vilniuses toimunud seminaril. Parlamendist oli kohal Mart Laar, Andres Herkel ja mina, Eesti meediat esindas Krister Paris ja lisaks osales kaks välisministeeriumi ametnikku. Vaieldamatult oli meil Balti riikidest kõige esinduslikum delegatsioon.

Herkel käis Kuubas suvel ja teab riigist vähe, mina temast veel vähem. Laar ei ole küll kunagi Kuubas käinud ning vaevalt teda sinna ka sisse lastakse. Liiga silmatorkavalt ja juba neli aastat on ta kõikjal maailmas Kuuba teemaga tegelenud. Kogemused Eesti iseseisvusliikumises, samuti kommunismi hävitavate majandusreformide tegemine ja märgatav rahvusvaheline tuntus on teinud temast ühe enim hinnatud spetsialisti.

Käärivast võimust rääkisid videosilla vahendusel opositsiooniliikumise juhtfiguurid otse Havannast. Üldine on arvamus, et suuri muutusi ei tule ka Raúl Castro ajal, kuid ka tema tervis on nigel, kõlab küll kohatult, aga maksimum 5 aastat elada. Maks laguneb nii tulevasel juhil, kui ka diktatuuril.

Soovitan lugeda Krister Parise artikleid Eesti Päevalehes:
http://www.epl.ee/uudised/404671
http://www.epl.ee/uudised/404671

Mart Laar kirjutas üritusest ka oma blogis:
http://blog.irl.ee/Mart_Laar/2007/10/21/euroopa-otsib-uhist-poliitikat-kuuba-suunal/

Tweet This Post 

Kilgil on lammastega mure. Jõgevamaa memmedele jäi ette Kilgi 4000pealine lambakari, Kilk ise on tülinaks bürokraatidest lambakarjale. Memmed mures, et pügatud lambad võivad külma saada. Tegelikult on nii, et kui pügatakse, saab alati külma.

Kilk on loobumas (kui mitte juba loobunud) äriliselt mõttetute kallite investeeringute tegemisest ja hoonete restaureerimisest, mis eristuvad euroremondi ja odav-materjal-käib-küll Eestist. Paljud tema algatused ei too tema elu jooksul investeeritud summat tagasi. Hobi on (või oli) tal selline.

Käisin just Athena kinos Sõpruse Puiestee kontserdil, paar nädalat varem sai seal ühe Afganistani seminaril NATO ametnikega lõunat söödud. Mäletan seda kohta varasest lapsepõlvest, neid puidust istmeid ja kärssavat kinoaparatuuri. Nüüd on see Tartu kesklinna häbiplekk korda saanud, nii nagu ka kõrval asuv Volga restoran, mis aastatid tagasi lukustati mädanemise eesmärgil enne, kui mina sissesaamiseks piisavalt vanaks sain.

Üliõpilasena sai ühel suvel kaks nädalat veeta Ammende villa ehitustandril. Ei ehitanud, vaid olin külas sõbrannal, kes seal territooriumil suvekohvikus pelmeene valmistas. Tema rääkiski mulle, millise vaimustusega Rein külalistele hoone väiksemastki detailist rääkis ja restauraatorite iga edasimineku üle vaimustus.

Sama vaimustusega on Kilk elu sisse puhunud mitmetele teistele hoonetele, mis vastasel korral oleksid suure tõenäosusega jätkuvalt tuulte ja vihmade pärusmaaks. Jah, Kilk on ärimees ja iga objekt on äriobjekt – hotell või restoran näiteks. Kuid vaid kasumist mõtlev ärimees oleks oma raha märksa tulusamalt investeerinud „võimalikult-odav-materjali” ja „veel-üks-korrus kõrgemaks” projektidesse.

Minul on kahju, kui Alatskivi mõis mädanema jääb. Kui omavalitsus/riik ise ei suuda oma hoonetega heaperemehelikult käituda, tuleb leida hea peremees väljastpoolt. Pole oluline, kas selleks on Rein Kilk, vaid et mõisa saaks valmis kilgiliku kvaliteediga. Nii ei saaks keegi pügada.

Tweet This Post 

On eksitav lugeda Keskerakonna fraktsiooni aseesimehe Ain Seppiku arvamust, et Eesti sõdurid okupeerivad Iraaki. Võibolla Seppik ei tea, et seesama seaduslik Iraagi valitsus, millele ta oma avalduses viitab, on esitanud Eestile ametliku palve missiooni jätkamiseks seni, kuni julgeoleku olukord riigis on paranenud.

Eesti osalemist Iraagi ja Afganistani missioonidel tuleb kindlasti jätkata, sest nii kindlustame vabadust Eestis ja aitame muuta maailma turvalisemaks.

„Eesti osalemine rahvusvahelistes missioonides tagab meile lääneühiskonna toetuse, kui meie peaksime abi vajama,” on väliskomisjoni liige Silver Meikar kindel. Ameerika Ühendriikide selge, kiire ja jõuline toetus Eestile aprillisündmuste ajal on selle elavaks tõestuseks.

„Kui me ei soovi olla perifeerne väikeriik, peame aktiivselt osalema ülemaailmse julgeoleku tagamisel. Iraagi ja Afganistani missioonide eesmärk on muuta maailm turvalisemaks ja paremaks paigaks,” lisas Meikar.

Tweet This Post 

Sage hala teemal, et miks ei suuda välisministeerium maailmale õiget ajalugu õpetada, ei lõppe arvatavasti kunagi. Pole hullu, sest sama kriitika tabab demokraatlike valitsusi üle maailma. Vaid diktatuuriühiskonna elanikud on tasa, sest sealsed õiged võimud on õige ajaloo tutvustamisel kasutanud õiget teed.

„Miks te venelasi piinate?” küsis minult Minskis Kalinovski (ehk Oktoobri) väljaku meeleavaldusel telgikaaslane. Ise võitleb ta diktatuuri vastu, aga usub seda, mida nende meedia “natsiliku” Eesti kohta paljastab. Sarnastele küsimustele olen pidanud vastama aga ka läänes, kus arvamused on üllatavalt sarnaselt must-valged.

Tuleb tõdeda, et riigi propagandaveski head usutavat ajalugu välismaale jahvatada ei suudagi. Kas meie võtame Vene saatkonna arvamusavaldusi olukorrast riigis tõsiselt?! Pigem oleme juba ette skeptiliselt. Märksa enam kujundame me pilti vene igapäevaelust näiteks Jaanus Piirsalu blogi lugedes, sest see on ju oma mees Havannas (loe: Moskvas).

Samuti usaldavad välismaalased märksa enam endi poegade ja tütarde arvamusavaldusi Eesti ajaloo, tänapäeva ja tuleviku kohta. Just seetõttu arvan, et eile Anne Applebaum’i artikkel (Skype’ist, ajaloost ja Eestist) Washington Postis vääriks medalit.

Eks otsustage ise: http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2007/10/15/AR2007101501325_pf.html

Tweet This Post