Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Hiina veremedalid (artikli täisversioon)

Iga riik, kes järgmisel aastal Pekingisse sõidab, kiidab sõbraliku patsutusega heaks topeltstandardid ja ebaõigluse. Sest Hiina Rahvavabariigis käiv inimõiguste räme rikkumine ja meediavabaduse piiramine ei kujuta endast midagi muud kui näkkusülitamist olümpiamängude õilsatele põhimõtetele. Vaid kahel korral ajaloos on mänge peetud diktatuuririigis. Demokraatia lippu kõrgel hoidev Eesti ei peaks oma kohalolekuga kolmandale "kohtu seadusele" õnnistust andma.

„Olümpiamängude korraldamine 1936. aastal Natsi-Saksamaal andis Hitlerile võimaluse ülemaailmset fašismi propagandat teha,” meenutas septembris ajalugu vabariiklasest kongresmen Dana Tyron Rohrabacher ja kutsub USA-d üles boikoteerima 2008. aasta olümpiamänge Hiinas. Sarnased väljaütlemised kõlavad paljudes Euroopa riikides.

Olümpiamängude boikoteerimises ei ole midagi uut. Mäletame ju, kuidas külma sõja vastasleerid üksteise mängudest osa ei võtnud. Afganistani sõja tõttu ei võistelnud 1980. aastal Moskvas (ja muuseas ka Tallinna regatil) USA ja veel 64 lääneriigi sportlased, neli aastat hiljem jätsid ida-bloki riigid Los-Angelesse sõitmata.

Eestis pole debatti teemal, kas maailm peaks inimõiguste rikkumise ja agressiivse naabruspoliitika pärast boikoteerima Hiina olümpiamänge. Pigem tunneme rõõmu, kui järjekordne tubli Eesti sportlane on võidelnud välja võimaluse Hiina sõita, ja uhkusega kujutame ette, kuidas sini-must-valge avatseremoonial staadionile marsib ja sportlased kenas Montoni olümpiakollektsioonis maailmale lehvitavad. Soovime Hiinast koju tuua kulda ja hõbedat, ning nende säras ei paista „pisike” inimõiguste rikkumise väljagi.

Verised medalid

Need medalid on verised. Sama verised kui Angola ja Elevandiluuranniku teemandid, mida läänemaailmas müüa ei või. Pimestudes võimalike olümpiamedalite särast, sulgeme silmad siis, kui Hiina vangistab tuhandeid inimõiguste aktiviste, peksab uusehitustele jalgu jäänud kaasmaalasi, äritseb vangide organitega ja suukorvistab vaba meediat.

Organisatsioon ”Ilma Piirideta Ajakirjanikud” nimetas Eesti just paremuselt kolmandaks riigiks meediavabaduse pingereas. Sama organisatsioon tõstab aktiivselt inimõiguste rikkumise küsimust Hiinas. Üle 30 tegelikku Hiina olukorda käsitlenud välisajakirjaniku on aga arreteeritud või Hiinast välja saadetud.

Amnesty Internationali, Freedom House'i, Human Right Watchi ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide rapordid ütlevad selgelt, et Hiina Rahvavabariik ei ole täitnud antud lubadusi ning isegi mitte hakanud parandama inimõiguste olukorda Hiinas. Sisuliste sammude asemel on nad saatnud maailmaturneele Potjomkini külade esindajaid, kes saatkonnatöötajate valvsa pilgu all ülistuslaulu Hiina demokraatiast laulavad.

Üks selline grupp Tiibeti munkasid külastas hiljaaegu ka Eestit, käisid Riigikogu kultuurikomisjonis ja kinkisid selle esimehel kena sõpruse salli. Eriti ebameeldiv on sellise sõpruse peale mõelda pärast dalai lama sõnavõttu USA Kongressis autasutseremoonia järel.

Hiina ja maailm

On asjatu lootus, et turumajanduse põhimõtteid üle võttes on Hiina muutumas demokraatlikumaks. Tema suurim toetus on ikka Põhja-Korea diktaatorile ja Birma verisele huntale. Birma tänased sündmused meenutavad dalai-laamale hiinlaste peksu Tiibeti munkade vastu.

Hiina uued sõbrad on meie inimõigusi „austav” idanaaber ja Iraani riigipea Mahmoud Ahmadinejad. Neid kõiki ühendab soov maailma asju oma viisi ajada ja ühiselt demokraatlikke riike alla suruda. Ära küsi, millistele riikidele lüüakse hingekella, seda lüüakse meile.

Üks olümpiamängude fundamentaalsetest põhimõtetest on, et Olümpialiikumisse ei sobi riik, kus toimuvad inimõiguste rikkumised. Kui Hiina Rahvavabariik ei suuda lähikuudel parandada inimõiguste olukorda riigis, ei tohiks Eesti nendel mängudel osaleda.

Artikkel ilmus lühendatud kujul tänases Eesti Päevalehes: Hiina verised medalid.