MOLDOVA: Elevandiluust torn ja punane telefon
Aknast paistis presidendi võimu elevandiluust torn ja laual ilutses punane telefon otseliiniga spiiker Marian Lupule. OK, väike liialdus. Torn ei ole tegelikult elevandiluust ja telefon ei ole punane. Siiski hõljub sotsiaalkomisjoni juhi Valentina Buliga kabinetis tugev sovjeti hõng.
Lupu on Moldova üks mõjuvõimsamaid poliitikuid, suure tõenäosusega kandidaat 2009. aasta presidendi valimistel. Lupu on ka suur Eesti sõber, kes septembris toimunud Eesti visiidil kohtus nii Ilvese, Ansipi kui ka parlamendi esindajatega. 26-29. novembril toimub Eesti-Moldova sõprusrühma visiit Moldovasse ning 45 minutit tagasi lõppes meie kohtumine Lupuga.
Moldova on põhiseaduse järgi parlamentaarne demokraatia, kuid tegelikkus on pisut teistsugune. President määrab peaministri, võib suvalisel hetkel parlamendi laiali saata ja tema administratsioonis tehakse kõik olulised otsused. 101. kohaline parlament on president Voronini käepikendus, kus 56. kohta omav kommunistlik partei iga problemaatilise eelnõu kõrvale lükkab.
Parlamendiliikmete näilist võimu näitab ka see, kuidas vastab täitevvõim parlamendisaadiku küsimustele. 7-15 päeva jooksul peab vastus käes olema, kuid see võib olla lakooniline: „Pole Teie asi!”. 
Opositsioonierakonna ja Moldova-Balti sõprusrühma juht Iurie Rosca juht loodab, et 2009. aasta presidendi valimiste järel on võimalik tõeliselt parlamentaarseks riigiks muutuda. Iurie on huvitav tüüp, kes on üks tuntumaid vene kriitikuid, kuid seejuures mitte Moldova rahvuslane. Nimelt on ta pooldanud riigi liitumist naaber Rumeeniaga, kuigi see seisukoht on tänaseks palju pehmenenud.
Vestlesin Roscaga moldovlaste identiteedist ning vestlus jätkub täna õhtusöögil. 78% protsenti riigi elanikest peab ennast moldovlasteks, siis tulevad ukrainlased, venelased ja vaid 2% arvab end olevat rumeenlane. Samas, 120 000 elanikul on Rumeenia kodakondsus ja naaberriigi sõnul tahab seda saada veel kuni miljon inimest. Euroopa Liidu noore liikme Rumeenia pass võimaldab vabamalt Euroopas tööl käia. Üks kolmandik moldova 4,7 miljonist inimesest töötab osaliselt välismaal.
Eestile on Moldova üks kolmest põhilisest arengukoostöö partnerist ning meie soov on Moldovat aidata teel EL-i poole. See ka põhjus, miks Riigikogu Moldova sõprusrühm siia kohale sõitis. Eilne SL Õhtuleht loetles isegi kõigi osalejate nimed üles. Tänud neile.
Birma südames (VIDEO)
(Hiiglaslik plakat parlamendi hoonel nõuab vabadust)
Birma militaarrežiimi inimsusevastased kuritööd ei või meid külmaks jätta. Hiljuti kuritegelikust okupatsioonist vabanenuna peame tundma vastutust inimõiguste rikkumise eest üks-kõik kus maailmas. Toetades birmalaste õiglast võitlust türannia vastu kindlustame me vähemalt kaudselt ka Eesti vabadust.
Novembri alguses osalesin Prahas toimunud Birma konverentsil. Endise presidendi Vaclav Haveli kureerimisel toimunud koosviibimisel kirjutasin Tšehhi ja Slovaki kolleegidega alla avaldusele, mis soovib tugevdada Euroopa panust birmalaste aitamiseks. Eesti nimi läks kirja, nüüd on vaja ka ühiskonna toetust.
Eravestluses rõhutas Vaclav, et uutel demokraatiatel nagu Tšehhil ja Eestil on kohustus aidata neid riike, kes ei ole veel vabad. Olen temaga nõus ja leian, et Eesti riik ja kodanikud peavad olema inimõiguste propageerimisel märksa aktiivsemad. Birma on Vaclavi südant kurvastanud juba pikka aega, mure birmalaste pärast peaks olema ka meie südames.
Kolm lõiku Birma olukorrast
Birma vabanes Briti koloniaalvõimu alt 1948-ndal aastal ja kujunes piirkonna kõige progressiivsemaks riigiks. Majandusedule tõmmati pidur 1962 aastal, kui militaarvormis kommunismitont riigi üle võttis. Samal ajal meie laulva revolutsiooniga tekkis birmalastel demokraatialootus . 1988 aasta 8. augustil toimunud massiline meeleavaldus sai daatumi järgi nimeks „8888 ülestõus”.
1990. aastal toimunud vabad ja ausad valimised sillutasid tee Rahvusliku Demokraatliku Partei ja selle esinaise (Daw) Aung San Suu Kyi võimulesaamisele. Paraku siin lootusrikas tee ka lõppes. Militaarhunta vahistas juhtpoliitikud, sulges riigi ja valitseb erakordse julmusega Birmat siiamaani.
Hunta selle suve otsus tõsta bensiini hinda kaks korda oli viimaseks piisaks karikas. 17 aastat näljast, rõhumisest ja ebaõiglusest kurnatud rahvas voolas budistlike munkade eestvedamisel tänavatele, mis õige kiiresti muutusid verest punaseks. Vähemalt 200 birmalast andis viimastel kuudel vabaduse eest oma elu, tuhanded on pandud trellide taha.
Kuidas aidata birmalasi
Euroopa käed ei ole nii pikad ja tugevad, et otsustavalt aidata birmalaste õiglast võitlust demokraatia eest. Suuresti on lahenduse võti Hiina käes, kes vaesunud riigi ablast võimu majanduslike suhete kaudu toidab. Hiinale surve avaldamine on tööriist, mida Euroopa kindlasti kasutama peame.
Soov paista olümpiamängude eel õilsa ja ausa riigina on pisut muutnud Hiina pikaajalist poliitikat ÜRO Julgeolekukomitees igasuguse Birma resolutsiooni pidurdamist. Kuna aastaid on olukord Birmas muutnud järjest hullemaks, tundub igasugune positiivne uudis tähtsana. On selge, et kui enne suve Birmas olulist muutust ei teki, on birmalased ka kümne aasta pärast käpuli.
Kui Birma seminaril paluti Havelil nimetada mõni tehtud viga, mida ta siiani kahetseb, ütles ta: “Esimestel aastatel ei kasutanud ma [presidenina] piisavalt oma positsioonist tulenevaid võimalusi, et võidelda demokraatia eest maailmas.” Eesti käed on Euroopa omast veel lühemad, aga see ei õigusta kindlasti meie tegevusetust. Peaksime lähtuma poeedi August Sanga kunagi kirjutatud luuleridadest:
Maailmas mitte midagi
ei muutu,
kui me midagi ei muuda.
Sa tegema pead kõik,
mis suudad ja isegi
kui suurt ei suuda.
Venemaa ei tunnista genotsiidi ehk lapse pisarad tühjas pudrukausis
Eile hommikul lapsele hommikusööki andes tekkis masendus. Olin just lugenud Holodomoris ellujäänud inimeste mälestusi. 7-10 miljonit nälga surnud inimest, mõnes Ukraina maakonnas üle 25% elanikest – see on ju vaid statistika. Iga numbri ja protsendi taga on tragöödia ning genotsiidi jubedusest saab aru ehki vaid siis, kui süveneda mõnda üksikjuhtumisse. Või ei suuda me, heaoluühiskonna liikmed, üldse endale ette kujutada toimunut?
Liiga sageli arvame, et meie endi rahvas on ajaloos kõige enam kannatanud ja seetõttu otsime mõistmist ja kaastunnet. Selle saamiseks peaksime ka ise (vähemalt püüdma) mõista teiste rahvuste kannatusi ning teadma, et kommunismi halastamatu režiimi all kannatasid ukrainlased ja valgevenelased vähemalt sama palju.
Eile hommikul tekkis mõttes küsimus, et mida ma teeksin, kui elaks ukraina kolkakülas aastal 1932 ja hommikuselt unine laps valab pisaraid tühja pudrukaussi... Ja nii juba nädal ja lohutust ei paista tulevat… Kui hulluks peab nälg mind tegema, et olen valmis kahvli oma lapsesse lööma, millest räägivad näljahäda üleelanud ukrainlased...
1932-1933 korraldas stalinlik režiim kunstliku näljahäda, mille Nõukogude Liit muidugi maha salgas ja sellest rääkimise eest võis vangi minna. Tänane vene võimuladvik jätkab salgamise poliitikat ja võitleb Ukraina püüdluse vastu nimetada Holodomor genotsiidiks rahvusvahelise õiguse mõttes. Eesti toetab seda!
Selleks, et mõista Holodomori jubedust soovitan kõigil esiteks minna täna kell 15:00 Okupatsioonide muuseumisse, kus Ukraina saadkond avab genotsiidi käsitleva näituse. Loodan, et see jääb üles vähemalt paariks nädalaks. Teiseks soovitan lugeda näljahäda läbielanud inimeste meenutusi:
Where did all bread disappear, I do not really know, maybe they have taken it all abroad. The authorities have confiscated it, removed from the villages, loaded grain into the railway coaches and took it away someplace. They have searched the houses, taken away everything to the smallest thing. All the vegetable gardens, all the cellars were raked out and everything was taken away. Wealthy peasants were exiled into Siberia even before Holodomor during the “collectivization” . Communists came, collected everything. Children were crying beaten for that with the boots. It is terrifying to recall what happened. It was so dreadful that every day became engraved in the memory, every day and night calls to mind. My son-in-law remembered how he couldn’t bear the sight of dead people he had to throw into the same grave, so he turned away. People were lying everywhere as dead flies. The stench was awful. Many of our neighbors and acquaintances from our street died. I have no idea how I managed to survive and stay alive. And in 1933 we tried to survive the best we could. We collected grass, goose-foot, burdocks, rotten potatoes and made pancakes, soups from putrid beans or nettles. Collected gley from the trees and ate it, ate sparrows, pigeons, cats, dead and live dogs. When there was still cattle, it was eaten first, then - the domestic animals. Some were eating their own children, I would have never been able to eat my child. One of our neighbours came home when her husband, suffering from severe starvation ate their own daughter - a baby-born. This woman went crazy.
People were drinking a lot of water to fill stomachs, that is why the bellies and legs were swollen, the skin became was swelling from water too.
At that time the punishment for a stolen handful of grain was 5 years of prison. One was not allowed to go into the fields, the sparrows were pecking grain, though people were not allowed.
(From the memories of Olexandra Nykyforivna Rafalska, born in 1910, Zhytomir).
The winter of 1932-33 was very snowy... the crops were worse than usual, but the norms of collection of agricultural products did not change. The famine began. People were eating cats, dogs in the Ros’ river all the frogs were caught out. The collective farm workers who had the strength to work were given the size (flour, dissolved in water) and one scoop. Children were gathering insects in the fields and died swollen. Stronger peasants were forced to collect take the dead to the cemeteries; they were stocked on the carts like firewood, than dropped off into one big pit. The dead were all around: on the roads, near the river, by the fences. I used to have 5 brothers. Altogether 792 souls have died in our village during the famine, in the war years – 135 souls
(From the memories of Antonina Stepanivna Meleshchenko, born in 1920, village of Kosivka, region of Kyiv).
I remember Holodomor very well, but have no wish to recall it. There were so many people dying then. They were lying out in the streets, in the fields, floating in the flux. My uncle lived in Derevka – he died of hunger and my aunt (his wife) went crazy – she ate her own child. At the time one couldn’t hear the dogs barking – they were all eaten up.
(From the memories of Galina Andryivna Smyrna, born 1923, village Uspenka of Dniepropetrovsk region).
We lived in Obukhiv, Kyiv region. Father was a wealthy farmer that is why they had taken everything from the house. And there were four kids. Then we received the indication to take our cow to Vasylkiv, we were forced to give it. And our horse died of hunger. Our father died first, then the younger brother. We suffered till it became warm outside, the hunger was awful, because we had nothing left. Only wild grass was growing in the vegetable garden. My seven-year old brother died, then in two weeks – my last brother. The two of us - my mother and myself were left alone.
One woman – Seredyna – has eaten her own child.
(From the memories of Oksana Andryivna Lagodenko, born 1921, region of Kyiv).
At that time I lived in the village of Yaressky of the Shishatsky district of the Poltava region. More than a half of the village population was perished as a result of the famine of 1933. It was terrifying to walk through the village: moaning and swollen people, the dying and the dead. The bodies of the dead were buried together, because there was no one to dig the graves. There were no dogs and no cats. People died at work; it was of no concern whether your body was swollen, whether you could work, whether you had eaten, whether you could – you had to go and work. Otherwise – you are the enemy of the people. Many people never lived to see the crops of 1933 and those crops were considerable. A more severe famine, other sufferings were awaiting ahead. Rye was starting to become ripe. Those who were still able made their way to the fields. This road, however, was covered with dead bodies, some could not reach the fields, some ate grain and died right away.
Аnd the patrol were hunting down, collecting everything, trampled down the collected spikelets, beat the people, came into their homes, seized everything. What they could not take – they burned.
(From the memories of Galina Mefodyivna Gubenko, born 1922, Poltava region).
Valimisea langetamine kütab kirgi!
Mul on hea meel, et ENL on asunud aktiivselt toetama minu neli aastat tagasi välja käidud ideed. Kindlasti ei ole valimisea alandamise debatt ühiskonna seisukohalt kõige olulisem ja arvestades, et muutust on võimalik sisse viia vaid siis, kui kunagi põhiseadust muutma hakatakse, tuleb kõige suurem vaidlus ära pidada ikka tulevikus.
Valimisea langetamise teema küttis kirgi neli aastat tagasi ja kütab ka täna. Argumendid on jäänud mõlemal poolel samaks. Vastaspool kurdab, et 16-17 aastased noored on liiga rumalad, ja seda tehes unustavad nad küsida kõige olulisema küsimuse, ehk MIKS?
Miks valimisea langetamine vajalik on? Milliseid ühiskonnas olevaid probleeme ta lahendaks? Kui nendele küsimustele ei suuda pooldajad vastata, ei ole mõtet alustada debatti teemal, mis kahju võib idee elluviimine tuua.
Vaatasin neli aastat tagasi kirjutatud põhjendusi ja leian, et sobivad sama hästi ka tänasesse Eestisse.
Noored peaksid saama valida (detsember 2003)
Andes keskkoolieas noortele võimaluse valimistel osaleda, suureneb nende võimalus ühiskonnaelus kaasa rääkida ja sunnib poliitikuid rohkem tegelema probleemidega, mis noori puudutavad.
Kogu Euroopa, sealhulgas ka Eesti, elanikkond vananeb. Üha enam hakkavad Eesti saatust otsustama keskea ületanud kodanikud. Erakondade edu valimistel sõltub just selle vanusegrupi poolehoiust, seega peavad ka valimislubadused olema suunatud keskmisest vanemale elanikkonnale. Samas on eelkõige noorte tulevik see, mille üle täna otsustatakse.
Tahaksin kutsuda mõtlema selle üle, kas ei saa noored tänases infoühiskonnas märksa varem piisavalt teadlikuks Eesti tuleviku üle kaasarääkimiseks, võrreldes ajaga kümme või viiskümmend aastat tagasi? Kas te ei leia, et noortel on täna liiga vähe võimalusi oma tulevikku puudutavaid otsuseid mõjutada? Kas te ei leia, et poliitikuid ei huvitu noorte arvamusest sageli just seetõttu, et nad ei saa osaleda valimistel?
Väidan, et eestlased on üha nooremas eas hakanud aktiivselt mõtlema meie ümber toimuva peale. Ja mitte ainult mõtlema – Euroopa Liidu referendumi eel kohtusin paljude 16—17-aastaste noortega, kes osalesid aktiivselt referendumieelses kampaanias. Nad ütlesid selgelt välja oma arvamuse ning püüdsid mõjutada ka endast vanemate inimeste otsust. Nad mõistsid hästi, et referendumi tulemused hakkavad kõige rohkem määrama just tänaste noorte elu.
Kahtlemata ei ole probleem ainult ühiskonna vananemises. Uuringud näitavad, et üle keskea jõudnud inimesed osalevad valimistel 2 korda aktiivsemalt kui noored, alla 30 aastased kodanikud. Miks ei ole sellel vanusegrupil väljakujunenud teadmine, et valimistel osalemine on oluline? Kas valimisea langetamine ei kinnistaks teadmist valimistes osalemise olulisuse kohta juba nooremates inimestes, kes siis sama teadlikkusega osaleksid valimistel ka edaspidises elus?
Noored olid iseseisvuse taastamise juures
Eesti Kongressi valimistel 1990. aastal oli valimisiga 16 aastat. Vanuse alampiiri langetamise peamine põhjus seisnes selles, et 1989. a üleliidulise rahvaloenduse Eesti Statistikavalitsuse andmed ei võimaldanud eestlaste arvu muidu kindlaks teha kui 5-aastaste vanuserühmade kaupa. Algandmed olid viidud Moskvasse, kust neid muidugi enam tagasi ei antud.
Valimisea arutelu leidis põgusat käsitlemist ka Põhiseaduse Assambleel, kus tehti ettepanek alapiiri Põhiseaduses mitte määrata. Antud ettepaneku vastu olnud Tiit Käbin põhjendas: "... Mis puutub valimiseasse, siis ma ei usu, et sellest allapoole minnakse lähema 50 aasta jooksul, nii et see ei ole mingi lühiajaline probleem ja selle me võime rahulikult jätta vaatlusest välja." Ettepanek ei läinud läbi.
Euroopa riikides on parlamendivalimistel üldine valimisiga 18 eluaastat, Austrias isegi 19. Mitmes Euroopa riigis on erinevad poliitikud tõstnud ülesse küsimuse valimisea langetamise kohta. Kõige radikaalsemalt ehk Saksamaal, kus grupp parlamendisaadikuid on teinud seaduse muudatusettepanek, mille järgi antakse valimisõigus kõigile kodanikele. Alaealise lapse hääle saaksid anda tema vanemad.
Keskkooliõpilastele läheb kodukoha tulevik korda
Üks võimalik muudatus oleks Eestis vanusepiirangu alandamine kõigepealt kohalikel omavalitsuste valimistel. Vanusepiirang võiks olla põhikooli lõpetamise iga, ehk 15 või 16 eluaastat.
Meie riik on leidnud, et noored peavad kohustuslikus korras saama põhihariduse. Edasine haridustee on juba iga inimese enese valik. Kui riik leiab, et põhihariduse omandamine on piisav ühiskondlikus elus kaasalöömiseks, siis miks ei usalda riik neile noortele valimisõigust, mis vastavalt meie põhiseadusele kõigile teovõimelistele kodanikele kuuluma peaks? Esmased teadmised ühiskonnakorraldusest antakse lastele juba neljandas klassis. Sotsiaalse küpsuse saavutamine on nihkunud veidi varasemasse ikka, kui veel kümme-viisteist aastat tagasi.
Kohalikel valimistel valimisea langetamine on oluline ka demograafilistel põhjustel. Valimisõiguslike kodanike arv suureneks. Valituks saanutel oleks tugevam mandaat. Sageli lahkuvad noored väikelinnast pärast keskkooli lõpetamist, paljud ei tule enam kunagi oma kodukohta tagasi. Statistika näitab erinevate piirkondade elanike kiiret vananemist. Andes noortele võimaluse kohaliku elu üle otsustada ja aidata kaasa parema elukeskkonna loomisele, suurendame nende armastust kodukandi vastu ning tagame, et nii mitmedki pöörduvad pärast ülikooli lõpetamist sinna tagasi. Noores eas külge jäänud poliitiline aktiivsus kinnistuks kogu eluks.
Schengen hävitab vabaduse!
Detsembri lõpus liitub Eesti Schengeni viisaruumiga ja piirid paljude Euroopa riikidega kaovad. Eesti Piirivalve 85. aastapäevaks pühendatud plakat teatab, et piiride kadumise järel kaob ka riik, rahvas ja vabadus.
Hommikul Igor Gräzini poolt fraktsiooni toodud piirivalve plakatil seisab Major Johan Pauli 1932. aasta mõttetera: „Kui kaovad piirid, kaob maa, kaob riik, kaob rahvas, kaob vabadus.” Arvestades peatset piiride kadumist tundub see Piirivalveameti loosung kas kohatu või siis väga tugeva poliitilise sõnumiga: Schengen hävitab vabaduse!
Täna avati riigikogus fotonäitus „Valgevene – ajastu peegeldused”
Pressiteade
15. november 2007
Riigikogu esimees Ene Ergma avas täna valgevene fotograafi Julia Doroškevitši fotonäituse „Valgevene – ajastu peegeldused”. Näitust toetab Avatud Eesti Fond
Ergma tunnustas avasõnavõtus valgevene noorte püüdlusi diktatuuri vastu astuda. Piltide autor ütles avamisel, et ükski Valgevene kohalik galerii poleks tema näitust vastu võtnud, sest päevapoliitilised fotod on Valgevenes tabu. „Siin näitusel kohtuvad ajast-arust sümbolitega postsovetlik Lukašenka Valgevene ning sellele praegu vastu seisev opositsiooniline demokraatlik Valgevene, kes tunneb end ühtse Euroopa osana,“ ütles Doroškevitš.
„Parim viis Valgevenet mõista on Eesti ja eestlaste jaoks näha pilte loodusest ja igapäevaelust, näha, kui sarnane on tegelikult Eestile see maa, mis erineb meist vaid hirmuvalitsuse poolest, “ märkis ühenduse Valgevene Demokraatliku Arengu Kaitseks esimees Silver Meikar.
Julia Doroškevitš on aktiivne osaleja ja reporter viimase aastakümne kõigis valgevene opositsiooni väljaastumistes. Ta on töötanud kirjasaatjana võimude poolt praeguseks suletud ajalehtedes „Пагоня“ ja „День“, alates 2004. aastast on ta Minski sõltumatu nädalalehe „Наша Нива“ fotograaf. Ajaleht „Наша Нива“, mida võimud selle väikese tiraaži tõttu veel sulgenud ei ole, on populaarne eelkõige valgevene intellektuaalide seas.
Homme on Valgevene solidaarsuspäev, mida tähistatakse iga kuu 16. kuupäeval. Sel päeval süüdatakse küünlad Aljaksandr Lukašenka diktatuuri ajal kadunud ja hukkunud inimeste mälestuseks ning korraldatakse meeleavaldusi nii Valgevenes kui kogu maailmas.
Lisainformatsioon:
Kelly Grossthal
Avatud Eesti Fond
kelly@oef.org.ee
Tel.: +372 631 3791
Mob.: +372 533 12300
Mis elu käib 200 km kaugusel
(Julia Darashkevichi foto)
Tänapäeva Valgevene – see on keeruline fenomen. Riik oma paljude uskude ja rahvustega seisab tsivilisatsioonide ja ajastute ristteel. Ta pole veel valinud oma teed tulevikku, pole veel lahkunud oma minevikust. Valgevene ja tema rahvas on teelahkmel. Näitusel väljas olevad Julia Darashkevichi tööd peegeldavad tänapäeva Valgevene elu erinevaid tahke. Valgevene rahva eneseteadvus on kõrge ja tema kultuurikiht sügav, see on tugevalt seotud kodumulla, kodumaa looduse, traditsioonide ja esivanemate usuga. See on ajast-arust sümbolitega postsovetlik Lukašenko Valgevene, traumeeritud 70 aasta pikkusest „rahvaste vanglas” viibimisest, ning sellele praegu vastu seisev opositsiooniline demokraatlik Valgevene, kes tunneb end ühtse Euroopa osana. Kõik see on omavahel läbi põimunud ja eksisteerib kõigest mõnesaja kilomeetri kaugusel Eesti piirist.
Nii kirjeldatakse täna (kell 12:30) avatavat Julia Darashkevichi fotonäitust „Valgevene – ajastu peegeldused”. Näituse idee tuli Eestis elavatelt Valgevene põgenikelt, rahastajaks on Avatud Eesti Fond ja vahendajaks Riigikogusse Ühenduse Valgevene Demokraatliku Arengu Kaitseks, mille esimees ma olen. Valgevene teema tähtsust näitab see, et näituse avab Riigikogu esimees Ene Ergma.
Suured tänud tuleb öelda Kelly Grossthalile, kes Avatud Eesti Fondis Valgevene projektide eest vastutab. Ilma tema abita oleks see ja valdav enamus varajasemaid Valgevenega seotud algatusi jäänud vaid hea idee tasandile.
Kui Sul on huvi avamisel osaleda, siis helista mulle (5278089) ja kell 12:15 saame Riigikogu fuajees kokku.
Euroopa vibutab Georgiale näppu
"Euroopa on nagu tänitav vanamutt, kes sooja kodu aknast ükskõikselt kaeb, kuidas Georgia rajutuultes edasi püüab rühkida. Uksekese paotab ta vaid selleks, et mõne konarliku sammu pärast etteheitvalt näppu vibutada...."
Kirjutasin sellel teemal pikemalt tänases Delfi arvamusrubriigis: Silver Meikar: Georgia Putinit ei vaja. Nüüd siis artikkel ka blogis:
Silver Meikar: Georgia Putinit ei vaja
Euroopa on nagu tänitav vanamutt, kes sooja kodu aknast ükskõikselt kaeb, kuidas Georgia rajutuultes edasi püüab rühkida. Uksekese paotab ta vaid selleks, et mõne konarliku sammu pärast etteheitvalt näppu vibutada.
Kui suvel üks rakett Georgia territooriumile „kukkus”, leidis kaks sõltumatut uurimisgruppi ümberlükkamatuid seoseid vene relvajõududega. Ebamugavaid Vene poole korraldatud intsidente tuleb Georgias pidevalt ette, kuid Euroopa on väljaütlemistes jäänu väga kasinaks ning passiivseks.
Vähest aktiivsusese ja selgete seisukohtade puudumist ei saa Euroopale ette heita eelmisel nädalal, kui Mihhail Saakašvili otsustas käärima hakanud meeleavalduse jõuga laiali lüüa. Etteheitvaid näpuviibutusi tuli uksest ja aknast. Euroopa justkui ei taha kuulda põhjendust, et jõu kasutamisega sooviti ära hoida riigipööret. Georgia on kahjuks olnud liiga nõrk oma positsioonide selgitamises muule ilmale.
Arvata on, et nii mõnelgi Tbilisi kesklinna meelt avaldama tulnud opositsionääril on konkreetsed juhised Moskvast. Valdavat enamikku kannustasid tänavale siiski majanduslikud raskused ja frustratsioon Saakašvili täitmata lubaduste pärast. Nägin reformide välisfassaadi — kerkivaid luksushotelle, uut lennujaama ja potjomkini projektikesi novembri alguses ise. Fassaadi taga karjub riik aga vaesuse ja ebaõigluse pärast, kuid see on kiireid reforme tegevas riigis paratamatu.
Opositsiooniliikumisi ühendavaks jõuks ei ole mitte side venelastega, vaid soov võtta Saakašvililt võim. Võimuga aga ei ole neil ühiselt midagi peale hakata. Opositsioonierakondade seas on neid, kes soovivad monarhia kehtestamist; neid, kes soovivad kohe (ja seega ka veriselt) Abhaasia ja Osseetia vabastamist; marginaalses vähemuses on need, kes soovivad lääne suunale lähenemise asemel lõimumist Venemaaga.
Saakašvili otsus kuulutada 5. jaanuaril välja erakorralised presidendi valimised lööb kindlasti kiilu opositsioonierakondade näilisse ühtsusse. Veel koostööd tegev opositsioon nimetas esmaspäeval ühiseks presidendikandidaadiks parlamendisaadiku ja suurärimehe Levan Gatšetšiladze, kelle toetust rahva seas on raske hinnata. Suure tõenäosusega võidab valimised Saakašvili, kuid enam mitte 96% toetuse, vaid umbes 60-protsendilisega. Demokraatlikule riigipeale igati sobilik tulemus.
Oluline on, et Saakašvili ei võtaks uutel valimistel saadud mandaati kui õigust opositsiooni ka edaspidi eirata. Nõustun Georgia parlamendi spiikri Nino Burdžanadze arvamusega, et tõeliselt demokraatlikuks saab riik kujuneda vaid siis, kui tekib tugev opositsioon. Opositsiooniga arvestamine tagab, et edaspidi hakkab võim vahetuma korraliste valimiste ja mitte meeleavalduste teel.
Eesti (ja kogu läänemaailm) peab olema valmis tegema koostööd igasuguse euroopalikke väärtusi hindava ja ausal teel valimised võitnud võimuga. Koostöö tähendab ka selget toetust siis, kui Venemaa korraldab uusi provokatsioone. Ilma toetuseta läheb Georgia paratamatult kirdenaabri mõjusfääri.
Peame lähtuma põhimõttest, et demokraatiat ei saa monopoliseerida ükski isik või partei. Mäletame ju lääne tingimusteta toetust Jeltsinit, ehk pommitagu parlamenti, manipuleerigu valimistega ja soosigu oligarhe palju ta tahtis, ikka oli ta lemmik ja soositud. Sellise poliitika tulemuseks oli Putin — ja putinlikku Georgiat Euroopa tõesti ei vaja.
