Birma südames (VIDEO)
(Hiiglaslik plakat parlamendi hoonel nõuab vabadust)
Birma militaarrežiimi inimsusevastased kuritööd ei või meid külmaks jätta. Hiljuti kuritegelikust okupatsioonist vabanenuna peame tundma vastutust inimõiguste rikkumise eest üks-kõik kus maailmas. Toetades birmalaste õiglast võitlust türannia vastu kindlustame me vähemalt kaudselt ka Eesti vabadust.
Novembri alguses osalesin Prahas toimunud Birma konverentsil. Endise presidendi Vaclav Haveli kureerimisel toimunud koosviibimisel kirjutasin Tšehhi ja Slovaki kolleegidega alla avaldusele, mis soovib tugevdada Euroopa panust birmalaste aitamiseks. Eesti nimi läks kirja, nüüd on vaja ka ühiskonna toetust.
Eravestluses rõhutas Vaclav, et uutel demokraatiatel nagu Tšehhil ja Eestil on kohustus aidata neid riike, kes ei ole veel vabad. Olen temaga nõus ja leian, et Eesti riik ja kodanikud peavad olema inimõiguste propageerimisel märksa aktiivsemad. Birma on Vaclavi südant kurvastanud juba pikka aega, mure birmalaste pärast peaks olema ka meie südames.
Kolm lõiku Birma olukorrast
Birma vabanes Briti koloniaalvõimu alt 1948-ndal aastal ja kujunes piirkonna kõige progressiivsemaks riigiks. Majandusedule tõmmati pidur 1962 aastal, kui militaarvormis kommunismitont riigi üle võttis. Samal ajal meie laulva revolutsiooniga tekkis birmalastel demokraatialootus . 1988 aasta 8. augustil toimunud massiline meeleavaldus sai daatumi järgi nimeks „8888 ülestõus”.
1990. aastal toimunud vabad ja ausad valimised sillutasid tee Rahvusliku Demokraatliku Partei ja selle esinaise (Daw) Aung San Suu Kyi võimulesaamisele. Paraku siin lootusrikas tee ka lõppes. Militaarhunta vahistas juhtpoliitikud, sulges riigi ja valitseb erakordse julmusega Birmat siiamaani.
Hunta selle suve otsus tõsta bensiini hinda kaks korda oli viimaseks piisaks karikas. 17 aastat näljast, rõhumisest ja ebaõiglusest kurnatud rahvas voolas budistlike munkade eestvedamisel tänavatele, mis õige kiiresti muutusid verest punaseks. Vähemalt 200 birmalast andis viimastel kuudel vabaduse eest oma elu, tuhanded on pandud trellide taha.
Kuidas aidata birmalasi
Euroopa käed ei ole nii pikad ja tugevad, et otsustavalt aidata birmalaste õiglast võitlust demokraatia eest. Suuresti on lahenduse võti Hiina käes, kes vaesunud riigi ablast võimu majanduslike suhete kaudu toidab. Hiinale surve avaldamine on tööriist, mida Euroopa kindlasti kasutama peame.
Soov paista olümpiamängude eel õilsa ja ausa riigina on pisut muutnud Hiina pikaajalist poliitikat ÜRO Julgeolekukomitees igasuguse Birma resolutsiooni pidurdamist. Kuna aastaid on olukord Birmas muutnud järjest hullemaks, tundub igasugune positiivne uudis tähtsana. On selge, et kui enne suve Birmas olulist muutust ei teki, on birmalased ka kümne aasta pärast käpuli.
Kui Birma seminaril paluti Havelil nimetada mõni tehtud viga, mida ta siiani kahetseb, ütles ta: “Esimestel aastatel ei kasutanud ma [presidenina] piisavalt oma positsioonist tulenevaid võimalusi, et võidelda demokraatia eest maailmas.” Eesti käed on Euroopa omast veel lühemad, aga see ei õigusta kindlasti meie tegevusetust. Peaksime lähtuma poeedi August Sanga kunagi kirjutatud luuleridadest:
Maailmas mitte midagi
ei muutu,
kui me midagi ei muuda.
Sa tegema pead kõik,
mis suudad ja isegi
kui suurt ei suuda.
