“Moskvas” peksti opositsioonimeeleavaldus julmalt laiali
(Meeleavaldajad söövad sihvkasid 2. novembril Rustaveli prospektil. Kas ka need on vene käsilased? VIDEO: Silver Meikar)
TEADE: „Rahumeelselt presidendi vastu demonstreerinud meeleavaldajate laialilöömiseks Moskvas kasutati gaasi, veekahureid ja kumminuia. Arreteeriti sadu ja kümned vajasid arstiabi. Presidendi administratsioon nimetas meeleavaldust USA salateenistuse operatsiooniks eesmärgiga demokraatlikult valitud võim kukutada. Eesti poliitilised vene-eksperdid mõistavad võimude tegevuse rangelt hukka ja kirjutavad värvikaid blogisissekandeid”
Tegelikult ei pekstud (vähemalt eelmise nädala teisipäeval) Venemaal mingit poliitilist meeleavaldust laiali, seda tehti Georgias. Kui vahetada teates sõnad „Moskva” „Tbilisiga” ja „USA salateenistus” „vene salateenistusega”, ongi kõik õige. Ainult Eesti reaktsioonid on palju leebemad.
Meie toetusgrupi (Riigikogu Georgia sõprade ühendus, mille aseesimees ma olen) avaldus kutsus Venemaad lõpetama mis tahes sekkumine. Sarnase avaldusega esineb Mart Laar ja mitmed teised poliitikud. Opositsiooni meeleavalduse laiali ajamine on küll paha, aga ….
Miks samalaadse sündmuse puhul venemaal lauselõppu „aga” ei tule? Sest vene võimud on pahad ja kõik, mis nad teevad, on ka paha. Miša on meie sõber ning seetõttu püüame õigustada (või vähemalt mõista) tema iga otsust.
Ei ole mingit kahtlust, et Miša ja tema lähimad võitluskaaslased on Georgias teinud väga olulisi edusamme. Nägin reformide välisfassaadi novembri alguses ise. Fassaadi taga karjub riik aga vaesusest ja ebaõiglusest, kuid see on kiireid reforme tegevale riigile paratamatu.
Kannan pintsaku revääril Eesti-Georgi lippu ja loodan südamest, et eelmise nädala sündmused ei tähenda Georgia reformide tee lõppu. Samas, DEMOKRAATIAT EI SAA MONOPOLISEERIDA ÜHELE ISIKULE VÕI PATRTEILE. Kunagi toetati tingimusteta Jeltsinit, ehk pommitagu parlamenti, manipuleerigu valimistega ja soosigu oligarhe palju ta tahtis, ikka oli ta lääne poolt lemmik ja soositud. Tulemuseks oli Putin.
Ma ei taha, et Georgiaga läheks jälle (Viktor) Tšernomõrdini kombel, ehk „tahtsime kõige paremat, aga välja tuli nagu alati”. Eesti (ja kogu läänemaailma) huvides on, et Georgias demokraatlik areng jätkuks. Oleme Georgia sõbrad ja sõpru tuntakse hädas.
On hea, et arvatavasti sellel kolmapäeval lõpetatakse erakorraline olukord. Samuti on hea, et 5 jaanuaril toimuvad uued presidendi valimised. Riigikogu ülesanne on saata sinna sama palju vaatlejaid, kui kolm aastat tagasi Ukraina oranži revolutsiooni ajal – vähemalt 25 saadikut.
Opositsioonil koosneb pisikestest parteidest ning nende ideed algavad monarhia kehtestamisega ja lõppevad venemaale sõja kuulutamisega. On vähetõenäoline, et nad endale ühise kandidaadi leiavad ja Miša võidab valimised umbes 60% toetusega.
Kui nii läheb, ei tohiks Miša võtta võitu kui mandaati samamoodi jätkamiseks. Demokraatiale on omane opositsioon ning koalitsiooni eesmärk ei tohi olla nende lämmatamine, vaid konstruktiivne koostöö nendega. Ning Eesti peaks otsima usaldusväärseid endale kontakte ka opositsiooni seast. Demokraatiale on ju ka omane see, et võim mingi aja jooksul vahetub….
Riigikogu Eesti-Georgia parlamendirühma avaldus
Tunneme sügavat muret viimaste sündmuste pärast Georgias. Oht sisemisele stabiilsusele on oht ka demokraatiale ja riigi suveräänsusele. Tänavail esitatud äärmuslikud üleskutsed annavad Georgia riigi poolt viimastel aastatel saavutatule tugeva tagasilöögi. Eriolukord ja telejaamade sulgemine ei ole aga pääsetee. Vastupidi, see seab kahtluse alla Georgia senised edusammud ja vähendab oluliselt homsete edusammude võimalikkust.
Riigikogu Eesti-Georgia parlamendirühm kutsub Georgiat rahvuslikule ühtsusele. Aeg on istuda ühe laua taha, leida rahumeelsed lahendused ning lõpetada tänavapoliitika. Teravad avaldused, tagasiastumisnõuded ja erimeetmete rakendamine ei vii heade lahendusteni.
Me kinnitame oma jätkuvat toetust Georgia riigile – tema suveräänsusele, territoriaalsele terviklikkusele ning iseotsustusõigusele. Eriti praegu tuleb neid väärtusi üheskoos kaitsta.
Ühtlasi kutsume Venemaad lõpetama mis tahes sekkumine Georgia siseasjadesse.
Eesti-Georgia parlamendirühma liikmed:
Esimees: Andres Herkel
Aseesimees: Helle Kalda, Silver Meikar
Liikmed:
Peep Aru
Meelis Atonen
Helmer Jõgi
Urmas Klaas
Tarmo Kõuts
Mart Laar
Jürgen Ligi
Jaanus Marrandi
Marko Mihkelson
Mart Nutt
Heljo Pikhof
Mati Raidma
Jüri Ratas
Mailis Reps
Rain Rosimannus
Taavi Rõivas
Jaak Salumets
Evelyn Sepp
Imre Sooäär
Margus Tsahkna
Ester Tuiksoo
Peeter Tulviste
Harri Õunapuu
Eesti demokraatia valvekoeraks
Küsisin eile Vaclav Havelilt, et kas 80’nda aasta boikott Moskva Olümpiamängudele aitas kaasa dissidentide võitlusele kommunistliku režiimi vastu. Ta kinnitas, et kaudne mõju oli suur. Miljonid inimesed kuulsid sellest boikotist raadiost ja nad said kinnitust, et lääs toetab neid. Kahjuks ei viinud boikott meeleavaldustele.
Olümpiamängud on täna rohkem äri kui sport ja seetõttu on boikotti veelgi raskem saavutada. Küll aga saab olümpiamängude kaarti kasutada surve avaldamiseks. Hiina reageerib hüsteeriliselt igale inimõiguste rikkumist puudutavale avaldusele, mida näitas selgelt ka Eestit väisanud kultuuriministri suhtumine (EPL). Läänemaailm peab seda võimalust ära kasutama.
Vaevalt, et me suudame Hiina enda sees olulisi muudatusi saavutada, küll aga surve avaldamine aitaks ehk kaasa Birma sõjaväelise hunta lagunemisele. Hunta liidrite heaolu sõltub otseselt kaubandusest suure põhjanaabriga ning munkade demonstratsioonid võiksid viia soovitud tulemusele, kui Hiina seda vaid tahaks.
Septembris puhkenud hunta vastastele meeleavaldustes on vaatlejate hinnangul tapetud vähemalt 200 inimest, nende seas Jaapani ajakirjanik. Kohtusin täna Prahas toimunud üritusel „Burma Alert: Action Needed Now” Birma eksiilvalitsuse juhtide, demokraatia eest võitlevate organisatsioonide, Tšehhi poliitikute ja USA saatkonna esindajatega.
Tšehhi parlamendis on rohelised tõstatanud teema Pekingi Olümpiamängude boikoteerimiseks ning leidnud endale sõpru näiteks ka sotside seas. Tundub, et Eestis rohelist parteid ei ole, sotsidest rääkimata. Sotside soov näidata ennast kui inimesi väärtustavat erakonda hävines koos Hannes Rummi artikliga. (LINK)
Tšehhi on (suuresti ka tänu Havelile) üks kõige aktiivsem inimõiguste ja demokraatia eest võitlev riik endises ida-blokis. Eile ütles Havel, et meil, kes vabanesid totalitaarse režiimi alt alles nii hiljuti, peab olema kohustus toetada veel mitte vabade riikide demokraatia püüdlusi.
Miks Eestis selline mõtlemine kandepinda ei leia? Oranži revolutsiooni ajal panid Ärapanijad mulle nimeks „DEMOKRAATIA VALVEKOER”. Mulle meeldiks, kui nii võiks kutsuda minu kodumaad ning kavatsen selle nimel (kodanikuna ja parlamendi liikmena) kõvasti tööd teha. Kas või sellel samal tänasel üritusel osalemine, seal paneeli juhtimine ja resolutsiooni koostamine jättis vähemalt näiliselt mulje, et eestlastel pole suva inimõiguste rikkumisest kuskil kaugel Birmas.
Kui eile paluti Havelil öelda näide, kus ta on oma elus vea teinud, ütles ta: "Esimestel aastatel ei kasutanud ma [presidenina] piisavalt oma positsioonist tulenevaid võimalusi, et võidelda demokraatia eest maailmas." Me (poliitikud) ei tohiks seda viga korrata.
GEORGIA: Meeleavaldusest, poliitikast ja vägivallast
(kell 13:00 oli kogunenud 5-10 tuhat inimest. Jaanus saatis just SMS-i, et rahvast tuleb kolonnides juurde. Süüakse sihvkasid ja kõik on rahulik)
(esimesed meeleavaldajad tiirutasid ja tuututasid eile keskpäeval peatänaval)
Kui me eile öösel Jaanusega parlamendi ette jõudsime, oli meeleavaldus juba laiali läinud. Telekas näidatud 3000 inimesest oli järel napp protsent, kes rahumeelselt ja kainelt omavahel lobisesid. Lobisesime ühe vanema härrasmehega pool tunnikest meiegi.
Autodele oli Tbilisi peatänav suletud ka täna hommikul. Arusaadav, sest kell 12:00 peaks algama opositsiooni meeleavaldus, kuhu ennustatakse 10, 20, 50 ja isegi 100 tuhat osalist. Kell 09:30 ajal hotellist konverentsihoone poole kiirustades nägin paarisaja meetri kaugusel vaikselt kogunevat rahvahulka. Aega on veel küll.
Georgia võim teab, et igasugune rüselus teeb neile vaid kahju ja just seetõttu kardetakse provokaatoreid. Soojad uued tänavakivid ei ole veel tugevalt sillutisse kinni kuivanud ning sobivad sama mugavalt viskaja pihku kui rusikas silmaauku. Eilne rahumeelselt toimunud meeleavaldus annab lootust, et ehk läheb ka täna ilma vägivallata.
Georgia vajab tugevat opositsiooni. Spiiker Nino Burjanadze ütles hommikuses tervituskõnes, et maa peaks vähem sõltuma tugevatest juhtidest. Demokraatiat ei saa monopoliseerida ühele isikule või parteile, kuid oluline on, et valimised ei tähendaks kannapööret valitud teel.
Eile ütles mulle pensionärist meeleavaldaja, et paljuski on ta võimu poliitikaga nõus, kuid talle ei meeldi Miša otsus parlamendivalimised edasi lükata, samuti lokkav korruptsioon ja sõnavabaduse piiramine. Kui eile vaatasime öist kogunemist valitsuse vastu väga kriitilisest telekanalist, kinnitasid siinsed Eesti diplomaadid, et ka kirjutav press vaba. Seega vähemalt meediavabaduse küsimuses tundub olukord olevat päris hea.
Tbilisi Summiti tänane esimene paneel on Euroopa integratsioonist. Asepeaminister Giorgi Baramdize jaoks vajab Georgia kiiresti paremat:
1.viisaregulatsiooni (et grusiinid saaksid lihtsamini reisida ning tunneksid ennast eurooplastena)
2. vabakaubanduslepinguti (et investeeringud aitaksid võitu saada majandusprobleemidest)
3. MAP-i (NATO membership action plan) et tagada julgeolek regioonis). Vaadates seda, kuidas paari päeva eest vene rahuvalvajad Georgia piiripolitseid tümitasid, on julgeoleku olukord väga pingeline. Üks hea ülevaatlik uudis inglise keeles: http://www.youtube.com/watch?v=HpjWo65MnEQ ja pikem lõik vene keeles: http://www.youtube.com/watch?v=HjGuLyWbITo.Pisut kirjutas sellest ka Marko Mihkelson oma eilses blogisissekandes:
http://markomihkelson.blogspot.com/2007/11/vene-rahuvalve-tendatud-provokatsioon.html
(Helistasin just Jaanus Piirsalule, kes ütles, et praegu on parlamendi ees rahulik. Rahvast on lubatud algusajaks (12:00 Georgia aeg, 10:00 Eesti aeg) kohale tulnud paar tuhat ja arv suureneb tasapisi. Kell 13:00 käisin ise Parlamendi ees olukorraga tutvumas. Kohal 5-10 tuhat inimest, kes rahumeelselt söövad sihvkasid. Kokku kogunes sellel päeval umbes 50000 inimest)
Esimesed muljed Georgiast
Kui lennujaam on riigi visiitkaart, teeb Georgia silma ette pooltele Euroopa riikidele. Eriti groteskne on mõelda tagasi Kiievi lennujaamale, kust Tbilisisse lendu alustasin. Nagu oleks slaavi kolkakülast jõukasse Skandinaaviasse sõitnud. Öösel lennujaamast hotelli sõites tõdes Marko Mihkelson mitu korda, et aastaga on linnapilt uskumatult palju muutunud. Lennujaama suur klaasist hoone, peaaegu valmis uus metroojaam ja kordatehtud kortermajad. Teeäärde jäänud ehitustandritel põlesid hilisest kellaajast hoolimata tuled ja askeldasid töölised.
Osaleme Markoga olulisel üritusel „Tbilisi Summit: Building Europe’s East” (loe: http://www.tbilisisummit.com/) , millest kirjutan pikemalt arvatavasti õhtul. Internet siin Marriott hotellis maksab 4$ pool tundi või siis 19$ päev. Päris kirves.
Homme peaks toimuma Tbilisis suur opositsioon meeleavaldus, kus korraldajad on lubanud kuni 100 000 inimest. Kas ja kui palju inimesi tänavale tuleb, ei oska täna keegi ennustada, kuid oluline on, et georgia kuum veri liialt keema ei läheks.
Soovitan lugeda ka Jaanus Piirsalu blogi, kes külastab Georgia nn. „külmutatud” konfliktide piirkondi, ja kirjutab sealsest eluolust tavapärastelt köitvalt.
Abhaasias toimunud vene rahvusvalvajate ja Georgia politsei vahelise intsidendi pärast on Georgia astumas jõulisi samme, et 3000 mundrikandjat vaidlusalusest territooriumilt välja saata. Lisainfot leiad näiteks siit: http://www.eurasianet.org/departments/insight/articles/eav103107a.shtml
