Raul Rebane käskis tänases Postimehes ilmunud intervjuus mul jääda oma liistude juurde ja mitte tegeleda olümpiamängudega. Mina soovitan tal lisaks spordile pisut tegeleda ka poliitikaga.

Raul on hea spordiajakirjanik ja seetõttu pean temast väga lugu. Ta vaid püüab jätta muljet, et ei tea, et tänapäeval on sport tugevasti põimunud äri ja poliitikaga. Kindlasti on ta lugenud Rahvusvahelise Olümpiakomitee sellel aastal vastu võetud Olümpia Hartat, mis on tugevalt poliitiline dokument. Selles dokumendis on selgelt kirjas, et riik, kus rikutakse inimõigusi, ei saa kuuluda olümpialiikumisse.

Rebane ütleb ise, et OM võimaldab avaldada korraldavale riigile survet ning võib aidata kaasa demokraatia arengule. Seega nõustub ka tema, et Hiinas pole asjad just kõige paremas korras. Minu (aga ka paljude teiste Euroopa ja USA poliitikute) eesmärk ongi aidata hiinlasi, kes kannatavad kommunistliku režiimi all. Lihtsalt lipp käes ja nägu naerul Pekingisse minek oleks tagakiusatutele näkku sülitamine.

Vaclav Havel ja mitmed teised raudse eesriide langemise eest võidelnud dissidendid on öelnud, et Moskva mängude boikott oli neile väga positiivne ja tugev sõnum. Kui USA sportlased oleksid osalenud Tallinna regatil, oleksid nad tunnustanud Eesti okupeerimist. Ma ei usu, et Raulile oleks see meeldinud.

Täna on liiga vähe jäänud aega, et Pekingi olümpiamänge üle viia mõnda muusse riiki. Samuti on kahtlane, kas suudetakse saavutada konsensus OM-i boikoteerimiseks. Pigem mitte. Seega on inimõigusi ja demokraatiat austavate poliitikute eesmärk kastutada igat võimalust, et Hiinale survet avaldada ja seeläbi sundida riiki astuma kas või mõned positiivsed sammud inimõiguste tagamise suunas.

OM-i toimumisele võib olla ka väga positiivne mõju. Ajalugu on näidanud, et 9 aastat pärast diktatuuririigis toimunud OM-i, režiim mureneb. Juhtus see ju 1945. aastal Saksamaal ja 1989. aastal Nõukogude Liidus. Seega julgen ennustada, et aastal 2017 on ka Hiina demokraatlik ning sealsed anastatud rahvad vabad.

Kui Raul Rebane austab inimõigusi, siis võiks ta Eesti Olümpiakomiteele survet avaldada, et avatseremoonial ning medalite vastuvõtmisel kannaksid Eesti tublid sportlased rinnas inimõiguste märki. Mis saab hiinlastel selle vastu olla? Nende ametlik retoorika on ju, et inimõigused on olulised.

Palun Raul, pisut avatumat ja hoolivamat suhtumist. Saaksid natukene poliitikaga tegeledes palju head korda saata. Ära jää vaid oma kitsaste liistude juurde…..

Fundamental Principles of Olympism
1. Olympism is a philosophy of life, exalting and combining in a balanced whole the qualities of body, will and mind. Blending sport with culture and education, Olympism seeks to create a way of life based on the joy of effort, the educational value of good example and respect for universal fundamental ethical principles.
2. The goal of Olympism is to place sport at the service of the harmonious development of man, with a view to promoting a peaceful society concerned with the preservation of human dignity.
3. The Olympic Movement is the concerted, organised, universal and permanent action, carried out under the supreme authority of the IOC, of all individuals and entities who are inspired by the values of Olympism. It covers the five continents. It reaches its peak with the bringing together of the world’s athletes at the great sports festival, the Olympic Games. Its symbol is
five interlaced rings.
4. The practice of sport is a human right. Every individual must have the possibility of practising sport, without discrimination of any kind and in the Olympic spirit, which requires mutual understanding with a spirit of friendship, solidarity and fair play. The organisation, administration
and management of sport must be controlled by independent sports organisations.
5. Any form of discrimination with regard to a country or a person on grounds of race, religion, politics, gender or otherwise is incompatible with belonging to the Olympic Movement.
6. Belonging to the Olympic Movement requires compliance with the Olympic Charter and recognition by the IOC.

Väljavõte Raul Rebase intervjuust:
Ometi saadab mänge poliitiline vari. USA esindajatekojas esitati eelnõu, mille tekst võrdleb Pekingi mänge 1936. aasta Berliini omadega, mida Hitler kasutas natsirežiimi ja selle ideoloogia ülistamiseks. Kunstiliseks juhiks palgatud Steven Spielbergi on juba võrreldud Leni Riefenstahliga. Miks nii?

Poliitikas on iseloomulik, et kogemustest ei õpita. Kui poliitikuil pole piisanud Moskva ja Los Angelese kogemustest, kus ühe kõige suurema ühistegevuse ja paljuski rahutooja rikutakse omaenese eesmärkide saavutamise nimel ära, siis see on… Ma loodan, et siin mõistus võidab!

Meil oli Eestis ju ka üks poliitik, Silver Meikar. Kasutaksin teda siinkohal tervitades tuntud väljendit – jäägu oma liistude juurde. Mind hämmastab, missuguse järjekindlusega meeldib noorpoliitikutele rääkida asjadest, millest nad midagi ei tea. Probleem pole ju olümpiamängudes.

Probleem on Silver Meikari isiklikus poliitilises profiidis. Kui noorpoliitikul on ületamatu soov end mingi avaldusega lolliks teha, siis andku tuld! Aga ärgu lootkugi teatud ringkonnalt tulevikus hääli saada.

Silver Meikar on tõesti noor poliitik. Aga hiljuti oli olümpia arutluse all europarlamendis, kus ka Eestist valitud liige Tunne Kelam oli üks neist, kes soovitas Hiinale olümpia kaudu survet avaldada.

Olen osalenud 17 olümpia kajastamisel ja käinud kümnel korral ise kohal. OMi tegemise fakt juba iseenesest on surve teatud käitumistüübile. OMi toimumise fakt koos sealse kontaktsüsteemiga, miljonite inimeste liikumisega, mis suurendab järsult selle riigi info tarbimist ning rahvusvahelist infotarbimist. Ning avaldab korraldavale riigile väga suurt mõju. Ja mõju ka demokraatia arengu mõttes.

Ülejäänud riigid sunnivad teda kas või teatud ajaks käituma hoopis teisiti. Arvan, et need jutud spordi abil mingi lisasurve avaldamisest tulevad puhtalt asjatundmatusest. Mõelda tuleb siis, kui mänge antakse. See otsus on tehtud. Hiinas pole pärast otsust midagi hullemaks läinud.

Muide, suure tõenäosusega tehakse järgmine otsus Lõuna-Aafrika Vabariigi kasuks. Kaplinn. Ja poliitiline jutt läheb jälle lahti.

Tweet This Post 

Eile saatsin pressiteate: Meikar: Julia Tõmošenko valimine peaministriks avab võimaluse stabiilsusele ja reformidele. Tean, et mitmed analüütikud on Julia suhtes enam kui skeptilised. Samas pole täna suurt vahet, kes Ukraina peaminister on. Peaasi, et keegi on! Vastasel korral jätkub pigaltammumine ning see ei ole kasulik Ukrainale, ega ka Eestile.

Ukraina on heaks näiteks tõdemusele, et revolutsiooni teha on lihtsam, kui riik selle järel üles ehitada.  

Meikar: Julia Tõmošenko valimine peaministriks avab võimaluse stabiilsusele ja reformidele.

Täna valisid 226 Ukraina Verhovna Rada liiget Julia peaministriks. Riigikogu Eesti-Ukraina parlamendirühma esimees Silver Meikar saatis Julia Tõmoshenkole õnnitlused.

Meikari arvates iseloomustab oranži revolutsiooni järgset Ukrainat poliitikute omavaheline kisklemine ja poliitika „mida halvemini, seda paremini”. „Loodan, et Julia valimine peaministriks avab võimaluse stabiilsusele ja reformidele.”

Reformiteede alguses oleval riigil on jäänud aasta otsa seadused vastu võtmata. Meikari hinnangul on Ukraina sisuliselt seisnud paigal, kui oleks pidanud edasi tormama ja loodab, et opositsioon on valmis koalitsioonile appi tulema Ukrainale hädavajalike reformide elluviimiseks.

Meikar on veendunud, et Ukrainale kuulub õigusega koht Euroopa õnnelike riikide seas, kuid selleks peavad nad ise kõvasti tööd tegema. Julia valimine avab selleks tee.

Silver Meikar helistas täna Verhovna Rada saadikule ja Julia Tõmoshenkole lähedal seisvale Andriy Shevtchenko ja palus tal edastada õnnitlused Julia Tõmošenkole

Tweet This Post 

Tunnen Jõksi isiklikult ja pean temast väga lugu. Minu arvates on ta olnud igati tubli õiguskantsler ja olen selle arvamuse ka avalikult välja öelnud (http://www.meikar.ee/blog/?p=329). Kindlasti on tal ka omad vead, aga kellel ei oleks — ideaalne eliit eksisteerib vaid diktatuuririikides ning Eesti seda ju ei ole.

Ma ei ole arvamusel, et Jõks on peaasjalikult tegutsenud vaid populaarsust tagavate teemadega. Toon näiteks kas või Allar Jõksi seisukoha, et samasooliste abielu seadustamine ei lähe vastuollu põhiseadusega ning on vaid poliitilise otsuse küsimus. Eesti ühiskonnas tooks pigem populaarsust homodele ära panemine.

On paratamatu, et ajakirjandus avaldab pigem neid Jõksi seisukohti, mis avalikkusele huvi pakuvad, ning jätab kajastamata olulised, kuid vähest konflikti tekitavad teemad. Tema pikast Riigikogule esitatud ülevaatest otsitakse üles kriitika ja suure pealkirjaga teavitatakse „Jõks ründas poliitikuid”. Sisuline töö ja asjalikud ettepanekud ei paku aga kellelegi suurt huvi.

Jõksile on ka etteheidetud, et ta on edev iseenese upitaja. Üheltpoolt ei näe edevuses midagi halba, teiselt aga võin kinnitada, et Jõks on meeskonnamängija. Tean, et palliplatsil näitavad mängijad oma tõelist palet ning kolm aastat koos Jõksiga FC Toompeas jalgpalli taga ajades on Allar olnud hea meeskonnamängija.

Õiguskantslerina on Jõks pööranud palju tähelepanu ombudsmani ülesannetele, ehk tegelenud tavakodanike muredega. Ma ei tea, kui paljusid ta on suutnud aidata, aga selge on, et selline tegevus on ta rahvale lähedale viinud. Ombudsmani funktsioon määrati õiguskantsleri pädevusse 1999 aastal, ehk on mõistetav, miks eelmine õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli nii suurt avalikku toetust ei pälvinud.

Mul on hea meel, et kodanikeühiskonna liikmed on väljendanud toetust Allarile ning kutsunud Riigikogu liikmeid teda toetama. See ongi kodanikeühiskonna roll. Samas on minu arvates ohtlik, kui mingi põhiseadusliku institutsiooni juhi võiamlikus vahetumises nähakse tõsist ohtu demokraatiale. 

Ideaalse juhi kultuse pärast on põhiseadust muudetud näiteks Valgevenes ja tagatud Lukashenkale eluaegne presidenditool. Sarnaseid ettepanekuid on tehtud ka Venemaal, et tagada rahva isale Putinile uus ametiaeg. Retoorika on muuseas väga sarnane.

Jõksi 7-aastane ametiaeg on läbi saanud ning ta on andnud valmisoleku kandideerida teiseks ametiajaks. Teine ametiajale kandideerimine on põhiseadusest tulenev õigus ja demokraatlikult valitud riigikogul on kohustus otsustada, kes saab endale õiguskantsleri volitused järgmiseks 7 aastaks, ehk aastateks 2008-2015.

Koalitsioonileppes õiguskantsleri isikut kirjas ei ole, seega olen ma võtnud endale seisukoha, et otsustan ise, kes minu arvates peaks saama õiguskantsleriks. Fraktsioon on mulle (jumal tänatud) andnud ka vabad käed ning lubanud mul ise otsustada, kes oleks minu arvates parim.

Tõenäoline õiguskantsleri kandidaat on ka Ülle Madise. Tean teda sellest ajast, kui ta töötas põhiseaduskomisjoni nõunikuna ning sain temalt abi, kui vajasin vastuseid e-valimiste õiguslike aspektide kohta. Isikliku kogemuse põhjal võin öelda, et tegemist on uskumatult meeldiva, abivalmi ja põhjaliku inimesega.

Ülle Madist on nimetatud Eesti üheks parimaks riigiõiguse analüütikuks ning tema doktorikraad teevad temast kindlasti väga sobiliku kandidaadi õiguskantsleri kohale. Vaatamata oma suhteliselt noorele eale on ta suutnud tõestada ennast kui üht parimat Põhiseaduse spetsialisti.

Tänu töökogemusele justiitsministeeriumis, Riigikogus ja Riigikontrollis mõistab ta kindlasti väga hästi, kuidas riik toimib ja millised on suurimad õiguslikud probleemid riigis. Tema puhul ei ole kunagi tekkinud kahtlust poliitilises kallutatuses või erapoolikuses. Tema karjäär ja tegevus välistavad selle.

Oma seisukohtade väljaütlemistes on ta alati olnud professionaalne ning ma ei mäleta juhust, kus ta oleks kasutanud oma teadmisi selleks, et kellelegi ära teha. Tuginedes vaid õiguslikule analüüsile suutis ta lükata ümber nii Keskerakonna kui ka Rahvaliidu argumendid, et e-valimised on põhiseaduse vastased.

Kindlasti on Üllel ka omad vead (nagu meil kõigil). Ma ei usu, et Eestis oleks palju neid inimesi, kes ei suudaks taluda põhiseadusliku institutsiooni eesotsast naist. Küll aga usun, et meie seas on palju neid, kes leiavad, et tipus võiks mõlema soo esindajaid võrdsemalt olla.

Leian, et nii Allar Jõks kui ka Ülle Madise on mõlemad sobilikud kandidaadid õiguskantsleri kohale. Kumbki pole ideaalne, aga ideaalseid inimesi ei olegi olemas. Haridustase, poliitiline sõltumatus, konfliktide puudumine ning õigusspetsialistide usaldus on tekitanud minus veendumuse, et Ülle Madise on täna Eestile parem kandidaat.

1992. aasta presidendi otsevalimistel kogus Arnold Rüütel 41% ja Lennart Meri 29,5% häältest. Riigikogu otsustas 59 valida presidendiks siiski Meri ja ma olen veendunud, et see oli Eesti huvides parem otsus. See on üheks heaks näiteks, kus rahvasaadikud on teinud avalikust hukkamõistust hoolimata õige valiku. Poliitilisi otsuseid ei saa alati teha avaliku arvamuse uuringu alusel ning riigikogu saadik peab olema valmis põhjendama ja kaitsma ka ebapopulaarseid seisukohti.

Selleks, et saaksin Ülle Madise poolt hääletada, ei saa ma president Toomas Hendrik Ilvese poolt Riigikogule esitatud Allar Jõksile rohelist vajutada. Paraku on seadus selline, et hääletatakse ühte esitatud kandidaati, kes läheb siis läbi või ei lähe.

Ma ei hääleta Allar Jõksi vastu, vaid soovin hääletada Ülle Madise poolt. Olen ausalt kirja pannud põhjenduse, miks ma usun, et Eestile on parem, kui õiguskantsleriks saab Ülle Madise. Eestis on sõnavabadus ning loodan, et avameelsuse ja aususe eest kedagi risti ei lööda.

Tweet This Post 

Samal ajal kui teised seminaril osalejad kohvi lürpisid ja küpsiseid mugisid, tegin kiirvisiidi parlamenti, et istunginädala alguses osaleda. Uhhh…. Täitsa kole demagoogia läks saalis lahti, millest onlined juba kirjutavad. Oleks hea, kui mõni ajakirjanik viitsiks pisut uurida, mida Reinsalu on varem rääkinud.

Tagasi seminarile ning toon ära viimased kiired ülesmärked kahest viimastest esinejatest. Ka siinkohal vabandan vigade ja ebatäpsuste pärast.

15.30 – 17.00   Panel II “Russian society and federal relations”

Valeria Kasamara, sociologist, the Higher School of Economics

Rääkis alguses avaliku arvamuse  uuringutest, parteide sisestest ideoloogiatest jne. Venelased ei usalda poliitikuid vaid Putinit.

Siis kui ÜV loodi, siis kõik tahtsid sellega ühineda. ÜV ei ole aga kummist ning kohti kõigile ei jätkunud. Piirkondades on suur probleem, et igasugused tahavad nüüd soojale kohale.

Kui ÜV-s kohad täis said joosti AV-sse, mis mõnes kohas sai isegi tugevamaks, kui ÜV. Kõigi soov oli kuidagi süsteemi sisse saada, et endale mugav tulevik tagada.

Venemaa on kui Orwelli romaanist välja astunud.

Meil on suur populism Venemaal ja ma arvan, et ÜV populism maksab talle endale varsti kätte. Kui hinnatõus jätkub ja tavainimesel tekivad mured, siis süüdistatakse ÜV-d. Lõpuks näevad tavainimesed, et majandusreformid olid tehtud mitte neile, vaid rikastele.

Näiteks staadionid ja spordihallid, mida viimasel ajal on ka regioonidesse ehitama hakatud. Lihtinimesed lootsid, et ka nende lapsed saavad sinna minna, aga piletihind laseb sisse vaid valituid. Kohalikel ÜV kõneisikutel jääb argumente üha vähemaks.

Venelastel on väike enesekindlus. Viha naabrite vastu tuleneb just sellest. Venelased armastavad võimu, kes näitab muskleid, sest see aitab kompleksides vaevavat inimest. Probleemide lahendamiseks oleks meil vaja presidendiks hulluarsti/psühholoog, kes rahvast aidata oskaks.

Venemaal ei ole noorteliikumisi nii nagu ei ole parteisid. Noorteliikumised on karjääriredel selleks, et saada koht parteis.

Ma ei usu, et Venemaa võiks saada fašistlik maa. Vähemalt mitte praegu. Inimesed (sh noored) ei ole huvitatud poliitikast. Nashi laagris käiakse, sest raha pole, et midagi paremat teha.

Me võime retoorikas vihata läänemaailma, kuid tahame sinna minna puhkusele ja tagasitulles oleme reisist nii vaimustunud.

Ivan Sukhov, journalist, Vremya Novostei

Viimastel aastatel on oluliselt muudetud institutsioonide võimu määravaid seadusi. Presidendi võim on oluliselt suurenenud.

Enne oli 29 föderatsiooniüksust, millel igaühel oli erinev võim ja mõju. Jeltsin tagas neile suure autonoomia (v.a. tšetšeenia ja ????), et nii tagada riigi veelkordse lagunemine.1992-1993 föderaallepingu allakirjutamine üksuste poolt. Ainult tšetšeenia jäi ringist välja, mis oli ka üheks põhjuseks sõja puhkemisele.

Dagestanis oli lokaalne kodusõda 2000 aastal, mis pani Putini tegema tagasikäigu tsentraliseerimise suunas. Algas selles, et poliitikat määrati keskselt, varsti hakati ka kübernööre määrama keskselt.

Presidendi kätte läks seega ka suurte äriküsimuste otsustamine ja see on ka põhjus, miks kardetakse Putini lahkumist. Temaga ju kokkulepped olemas.

Mitmetes piirkondades (Tšetšeenia, varsti ka Dagestanis) ei ole venelased enamuses, kunagi ei olnud ka Kaukasuses. Ümberasustamisega ja verega sajanditega rahvastikukooslust Kaukaasias muudetud.

On vaja, et inimesed tunneksid ennast hea riigi kodanikena isegi kui nad on teisest rahvusest. Kui sellist poliitilsit ja sotsiaalset programmi välja ei mõelda, siis mitmes kohas võib minna konfliktiks.

Nashi ja sarnased organisatsioonid põhinevad rahalistel kokkulepetel.

Natsionalism on poliitilises agendas. Samas ei täna veel oht, et see natsismipomm lõhkeda võiks, selleks on meil liiga palju vähemusi. Ma arvan, et võim ei lubaks natsismil üle pea kasvada.
VABA DISKUSSIOONI MÕTTED
„Tuli just teade, et Putin on nõus hakkama peaministriks. Juhin tähelepanu selle tingimuslikule, kus ta ütleb, et tingimuseks on, et tema võim jääb. See nõuab aga seaduste põhjaliku muutmist, mis ei pruugigi nii lihtne olla.”
„Mõnel on unistus ellu viia vene luulerida, et jõgi voolab sinna poole, kuhu koomunistlik partei seda suunab.”
“Me ei oska öelda, mis aasta pärast Venemaal on, kui me ei oska öelda, mis saab 2. märtsil”
“Analüütikud ennustasid, et umbes kuskilt taevast tuleb langevarjur, kellest saab president (ehk mingi täiesti üllatuslik kandidaat). Kui Medvejev välja käidi, siis taoti rinna vastu ja öeldi, et mis me rääkisime.” (Valeria)
“Ennustati, et president on nii väsinud, et ta ei taha enam võimul olla ja lihtsalt puhata. No ja siis öeldi, et vist ikka ei ole veel nii väsinud”
“Mõelge, et on vene tsaaririik ja monarh Putin otsustab, et ta ei ole enam Nikolai II ja hakkab peaministriks. Ja uus tsaar Medvejev lubab peaministril riiki juhtida.”
“Ma ei usu, et Putin on pikka aega peaminister, kui ta selleks üldse saab. Putin ei saa peaministrina Kremlit manageerida”
“Peaministri töö pisiasjadega ja operatiivmuredega tegeleda. A la et kaevanduses keegi suri, inflatsioon tõuseb jne.  JUST SEETÕTTU ARVAN, ET PUTINIST PEAMINISTER EI SAA”

Tweet This Post 

Mis sünnib Venemaal läheneva presidendi valimiste eel ja pärast seda on küsimused millele praegu vastavad Vene tunnustatud poliitikaanalüütikud Olümpia hotellis. Eesti NATO ühing ja Kaiseuuringute Keskuse korraldatud seminari esimene pool hakkab läbi saama. Teisetel läheneb kohvipaus, minule rallisõit riigikokku, et selle nädala päevakorda hääletada.

Kiiresti kribitud mõned esinejate seisukohad. Vabandan vigade, puuduliku lauseehituse ja poolikult esitatud mõtete pärast. Kiiresti kribitud, jälle. Kellel huvi, see jõuab kella 15:30 ise Olümpiasse teist poolt kuulama:

Panel I “Elections and possible new power arrangements”

Andrei Ryabov, political analyst, the Carnegie Moscow Centre
Tuleb lahutada teemad, et mis juhtub valimistel ja kuidas hakkab VF funktsioneerima 2008. aastal. Keskendun peamiselt esimesele.

Medvejevi väljakäimine ei tähenda veel, et kogu valmispoliitilise positsioonide koht on otsustatud. On neli faktorit:
1. Kui Putin lubas positsioonist loobudes jääda rahva liidriks. Venemaa on juhikeskne riik ja kuidas selles süsteemis sobib Putini soov.
2. On raske ette kujutada kompromissi eliidigruppide vahel.
3. täna opositsiooni jõud on marginaalne ja neil puudub igasugune võimalus võimule saada. Seetõttu kasutab see ebakonstruktiivseid vahendeid. (Ehk eesmärk, et mida halvemini, seda paremini). Medvejevi esilekerkimine näitab, et niiditõmbajaks jääb ikka Putin. Ta on garandiks,
4. Putin on hiljuti soov on jätta tasakaal paika. Ükskõik kes saab presidendiks, ükskõik milline koalitsioon tekib duumas, poliitilist tasakaalu soovitakse hoida.

VF ootavad mitmed rasked väljakutsed. Kuidas poliitiline eliit on nendeks valmis.
Kuidas eliit vastab populistlikele poliitilistele ideedele?
Kuidas eliit käitub, kui limiidid on piiratud ja ei ole võimalik rahalist katet leida ükskõik millisele otsusele?
Milline on poliitilise eliidi vastus nendele väljakutsetele?

Vastuseid neile veel ei ole, kuid õige pea muutuvad need küsimused oluliseks.
—
ÜV tulemused Moskvas ja Peterburgis olid kesised. Huvitav, kuidas Medvjevil nendes linnades läheb.
—

Aleksei Makarkin, political analyst, the Centre for Political Technologies

Medvejev on Putini projekt, Putin tõstis ta üles ja vaid tema on ainukeseks Medvejevi garandiks.
On umbes 15 inimest Putini lähikonnas, kelle käes on suur võim. Suhtlevad Putiniga otse. Tegelikult on neil kõigil võimalus. Putin manageerib asju. See kõige mõjuvõimsam grupp omab oma toetajate ringi. Seal on nii era- kui ka avalikusektori tippe.

Praeguses situatsioonis on raske leida inimest, kes suudaks Putini moodi konsolideerida selle siseringi.

Mis suhtes oli M parem, kui teised 14 siseringi tüüpi. Ta oli Putinile sobiv. Putin otsis inimest, kes temast sõltub, kes vaataks Putinile alt üles (vähemalt piltlikult) ja kes ei saaks ise kujuneda suureks juhiks.

Ivanovi ja Putini suhted on olnud rohkem horisontaalsed kui vertikaalsed. Luures oli neil umbes sama töökoht. Ka hiljem on nende tase olnud sarnane. Putinile ei sobi, et president oleks temaga võrdne, või veelgi hullem, tahaks saavutada tugevamat positsiooni.

Võimule saades oli Putinil Jeltsini ees teatavad kohustused. Putini järglase kohustused tulevad aga palju tugevamad ja kohustuslikumad. Selline kohustuste süsteem on omane Vene poliitikale.

Ideoloogia roll on eliidis palju vähendanud. Need 15 siseringi isikul on muidugi arvamus, milline peaks oleme vene majandus-, rahandus- ja sotsiaalsüsteem, kuid see on teisejärguline ning taandub grupi positsiooni ja mõju saavutamise huvide taha. Bürokraatliku süsteemiga sarnaselt on lähimad kolleegid suurimad konkurendid.
—

Parlamendivalimised ei mõjuta seda, kelle Putin valib järglaseks. Putin ütleb järglase ja kodanikud valivad selle kindlasti, ükskõik kes see eliidist ka ei oleks.

Ühtne Venemaa on kremli tööriist, mis on hea regionaalsel tasandil, kuid ei oma võimu kremlis. ÜV on nõrk struktuur.

Kas tulemused olid OK kremli jaoks? Kremlil oli kaks eesmärki: 1. saada maksimum tulemus ÜV-le. 2. Saada Õiglane Venemaa ka duumasse. Selleks, et tagada teine eesmärk, ei saanud liiga palju esimesele rõhutada. Ehk ÜV protsendi suurendamine oleks vähendanud ÕV tulemust. Putini eesmärk oli leida sobiv tasakaal. Tulemused ei olnud Kremlile kõige ilusamad, aga talutavad.

Vitali Portnikov, journalist, Radio Liberty

Putini võimuletulek võimaldas eliidil ühineda. Täna on rahu nende gruppide vahel, kes Jeltsini ajal tõmblesid. Täna on kõigil kõvasti raha, võimupiirkonnad on ära jagatud. Putin on sümbol. Ta on kui Jeesus Kristus. Mis saab siis, kui Jeesus kaob.

Siseringis on kaks tugevat eliidigruppi ja küsimus on, et mis saab nende omavahelisest suhtlusest Putini lahkumise järel. Need poliitilise grupid peavad omavahel ära jagama võimu. Kumbki ei taha loobuda oma positsioonist. Gruppidel on erinevad nägemused ja ärivaldkonnad.

Gruppide vahelise konflikti lahendamine on uue presidendi oluline ülesanne.
—

Viimased Nashi üritustel osales vaid 10ned noored ja mitte kümneid tuhandeid. Miks ei kasutanud Kreml tuhandeid inimesi selle korraldamiseks? Nashi ei ole nii hästi organiseeritud kui arvatakse.
—

Eesti rolli ei mängi Vene poliitikas nii suurt rolli, kui te arvate. Jah, venemaa vajab vaenlast, aga meil on suur vaenlane — USA. Mõni aeg tagasi Eesti oli peaaegu sõber ja Läti, nüüd on vastupidi. Tulevikus võib eesti enam mitte vaenlane olla. On tõenäosus, et nüüd saab suureks vaenlaseks Tšehhi, kes kirjutas USA-ga raketikilbi lepingule.

Põhiliselt huvitab vene eliiti raha ja seega on suheldes teiste riikidega pragmaatika esikohal. Meie (siin laua ümber) huvitume poliitikast rohkem kui M ja P.

Tweet This Post 

Mida tähendab Vene mõjussfääris olemine saab selgeks kõige paremini, kui uurida Vene-Valgevene suhteid. Valgevene majandus on täielikult sõltuvuses vene toorainest ja toetustest. Nõrgemal positsioonil asuv Valgevene aga ei taha kuidagi leppida väikese venna rolliga ning näitab hambaid nii Gaspromile kui ka Putinile endale.

Eelmise nädala lõpus toimunud Valgevene-Vene Summitilt oodati mingit sõnumit riikide ühinemise asjus. Need, kes pisut rohkem nende riikide poliitikast teavad on selles suhtes olnud alati skeptilised. Nii ka läks, ning sõnumiteks olid rakettide paigaldamine, gaasihinnatõus jne.

Moskva Kõrgema Majanduskooli politoloog ja Vene välisministeeriumi nõunik Andrei Suzdaltsev esines neljapäeval Avatud Eesti Fondis ja rääkis Vene huvidest Valgevenes. Siinkohal toon ära enda (kiiresti kribitud) märkmed räägitust ning vabandan juba ette kirjavigade ning puuduliku lauseehituse pärast. Sisu loeb!

Andrei Suzdaltsev: Mõtestatud poliitikat Venemaa (V) – Valgevene (VV) vahel ajada ei ole võimalik. Praegune VV on sovetlik maa, V on NL minevikust peaaegu loobunud. V elab karmi kapitalismi tingimuses. Riiki valitsevad korporatsioonid ja karm konkurents. Lukashenka (L) süsteem ei sobitu V üldistesse huvidesse, ja nii on konflikt.

Suhted V on VV legitiimsuse alus. L on võimul 3 ametiaega, tuleb ka 4 ja 5 ametiaeg. Mingit järeltulijat ette ei valmistata. Jutud tema pojast on tähelepanu hajutamiseks.

V poliitiline eliit on alustanud reformide etappi. Nende jaoks on  tähtis, kellega ajada asju. Varem Jeltsin ja L, siis Putin ja L, nüüd siis M ja L. Venemaal poliitiline eliit vaheldub, kuid VV jääb kõik samaks.

Samal ajal saadakse aru, et VV sõltuvus V majanduslik ja poliitilises mõttes iga aastaga süveneb. VV saab võimul püsida vaid see, kes suudab VV probleeme lahendada V-s. Nii juhtus Šuškevitshiga, kes ei saanud hakkama ja V poliitiline eliit loobus temast.

VV-V suhete alus on majandus. See on siiani finantside ja ressursside küsimus. Jaanuar-oktoober moodustas VV ekspordis 70% V toornafta, naftasaadused ja VV kaaliumsool. VV on tooraine maa. Ainult 30% on kaubaeksport (masinad jne).

Kogu režiimi eksisteerimise aluseks on vanad energiakandjad. Teine režiimi tagatis on piiramatu ligipääs V turule. Tuuakse VV-sse sisse kolmandate riikide kaupu, hoida kontrolli all suuri VV tehaseid. VV on sisuliselt ühe linnaga riik, Minsk, mis on 2,5 Eestit suur. Võim on Minski sees kahes regioonis, kus ühes on tehased ja teine on magalarajoon. Need ettevõtted tagavad VV režiimi ja süsteemi stabiilsuse

2007 aasta jaanuaris lahendas V mitu olulist majandusküsimust. V meenutas VV-le, et iseseisvus maksab raha ja see peab olema rahvusvahelistes hiondades. Viimased 6 aastat on olnud tugev V vastane propaganda. See on pretsedenditu juhtum. Vene faktor on tegur ka poliitilises võitluses Eestis. See ei tekita meil probleeme, kuid VV võtab V vastasest kampaaniast osa riik. Televisioon, raadi ja ajalehed on riigi monopol, ja see põhjsustab Moskvas tõsist suhtumist VV reaalsustesse.

Miks pöörata tähehlepanu VV-V suhetele. V jaoks on VV küsimus 30ndal kohal, valimistel rolli ei mängi. Valimistel on küsimused V-US, V-EU, V-UKR suhted, aga VV ei mainita.

42miljardit 10 aastajooksul antud dotatsioonidega VV-le. Tipp oli 2006, 8 miljardit dollarit, ehk umbes 6% SKP-st. See on tohutu raha isegi V jaoks. See ei võinud edasi niimoodi jätkuda. Praegu V poliitiline reform. Presidendikanditaat ei ole veel lõppenud. Täna õhtul läheb Putin (P) Minskisse. Tal on väga põhjalik päevakord. P teab väga hästi VV olukorda ja ta kavatseb V-VV suhteid täpsustada. Ehk mida teha edasi liidu arendamisel, integratsiooniga, lahutada integratsioon majanduslikult ja poliitiliselt.

Oluline on paradoks, kahe riigi vahel on formaalselt liit, kuid tegelikku dialoogi ei ole. Sama oleks siis, kui Eesti oleks astunud EL-i ja Brüsseliga üldse ei räägiks. Majanduslikku integratsiooni ei ole. V suurettevõtetele praktiliselt midagi suurt ei kuulu. 2007 aastat valmistati ette gaasitorude üleandmist Gaspromile (ehk 50% firma aktsiate saamist VV firmast) ja 4 aasta üleminek maailmahindadele. VV juhtkond võttis tehingu vastu valuliselt, sest soovis teatud soodustusi. V olid omad pretensioonid, sest 99 aastal vastuvõetud kokkulepped näiteks ühtne valuuta, ei ole VV lahendanud. Samuti olid 2 gaasi ja üks nafta sõda. 2007 aasta on kole aasta olnud v-vv suhetele, mis päädis uue naftajuhtme ehitamise otsusega.

Praegu läbib 70miljonit tonni naftat, uus V juhe pumpab soome laheni 50milj naftat. VV hakkab saama 21 miljonit tonni naftat. Seega jääb torus vaid VV mõeldud nafta, transiiti enam ei tule. Kõik on ehituseks ette valmistatud, kuid ehitust veel ei ole. Ehk algab juba see aasta. Ehitamine käib kiiresti, 2-3 km päevas.

2000-2006 on VV toll konfiskeerinud 420miljoni dollari eest. VV toll on osaliselt üle võtnud V tolli õigusi. Selle tõttu langes VV tähtsus transiitriigina. Siit ka pikad järjekorrad Läti-V piiril. Praegu on V positiivne transiidi teele Lätis.

Väga raske mulje jättis Kaliningradile transiidi blokeerimine. Leeduga on V liiga keerulised. Veebruar-märts läks VV-KAL transiit justkui sõja olukorda. Vene juhtkond võttis seda kui kättemaksu aastaalguse gaasi otsuste eest.

Mida edasi teha VV-ga?

Praegune V ei heida oma vastutust VV eksisteerimise eest. Me saame hästi aru, et VV seaduste järgi on L võim legitiimne. V on tunnistanud 2006 aasta valimistulemusi, läänemaailm ei ole neid tunnistanud. Siiski pole ükski saatkond VV ära sõitnud, uus rotatsiooni saadikud on esitanud oma volikirjad L-ile.

Opositsiooni ja lään arvab, et L režiim on tänu V-le. Tegelikult on raskem küsimus. Kaks rahvast on väga sarnased. Integratsiooniettepanekud olid nagu kahe saksamaa ühinemise küsimus V poliitikute jaoks. Ehk suhtuti väga positiivselt.

Neli põhiprobleemi, miks V toetas VV riiki:
1. Venemaad NATO-se vastu ei võeta. Seega olid julgeoleku küsimused.
2. Oli vaja ära hoida sotsiaalmajanduslik kriis transiidimaas VV
3. Majanduskriis teeb probleemid ka V-le, sest näiteks põgenikud
4. Majanduskriis VV-s viib ka poliitilisele ebastabiilsusele.

„Me aitame VV rahvast ja kui neile meeldib L, siis on see nende probleem,” oli üldine V poliitikute suhtumine.

Mitte kordagi ei ole V tulnud selgelt väljaütlemisi kahe riigi ühinemise osas. Probleem ka lääne poolt, sest tuleb arvestada, et kogu reaalse konventeeritava valuuta saab L läänest. VV on suur vahendaja, ehk töötleb ja transiidi tooret ning saab valuutat. See ongi nn NAFTA OFF-SHORE.

Odav V nafta tagas VV-le soodsa olukorra. Sellega sai häiritud tasakaal. V riigi tasemel ei räägita VV demokratiseerimisest. V tahab viia maailmatasemel majandussuhted VV-ga. Kui see aga põrkab kokku lääne demokratiseerimisnõudega ilma majandustegevuseta. Poola, UK jne firmad jätkavad koostööd L-i käest nafta ostmisega. L saab selle koostöö eest miljard aastas, summa pole küll suur, aga keegi ei ütle sellest ära.

Siin on ka korporatiivne probleem. VV naftasaadused konkureerivad V omadega. Nafta offshore on ka tänu läänemaailmale. See on üks Putini teema täna.

Putin räägib ka VV välispoliitikast. VV positsioneerib ennast kui ainsa tugeva V liitlasena. Putini otsus teha moratoorium tavarelvastuselepingule, kuid VV seda ei toetanud. Gruusia tee on teemaks. Gruusia ja V vahel on piir ja viisarežiim, aga seda otsust peaks ka VV toetama. VV ja V vahel piiri ju pole. Sellegi pooelst lendab Minski ja Tbilsi liinil 5 lennukit ja need, kes V deporteeriti sõidavad M tagasi, sest VV neid siseneda ei takista. Need küsimused puudutavad V julgeolekupoliitikad. Raskeid välispoliitika küsimusi on veelgi.

Mis tekitab muret võimalik emotsionaalne puhang, mis võib enne presidendivalimis V tekkida. Me kardame konflikti süvenemist ja liitriigi lagunemist.  On ka sotsiaalsete küsimuste ring. V-VV vahel on mitu kokkulepet, mis tagavad sotsiaal- ja kodanikuõigusi. Need on tõsised dokumendid. Me kardame, et kui kaheriigi suhted halvenevad, siis see sotsiaalne pakett laguneb kah.

V ei tegele VV sisepoliitikaga mitte ainult sellepärast, et austatakse VV iseseisvust, aga VV-s on olukord, mis toodabki L sarnaseid inimesi. VV on nomenklatuur, aga ei ole arvamuste paljususega poliitilist eliiti.

V hakkab VV mööda minema, transiit läheb mööda näiteks. VV poliitikas hakkab minema tupikusse. V poliitiline klass saab aru, et VV probleeme ilma lääneta lahendada ei saa. VV jääb muidugi varju Kosovo, raketikilbi, uue koostöölepingu küsimusel jne..

Viimase viie aasta jooksul ei ole tulnud ühtegi konkreetset kahe riigi integratsiooni ettepanekut.

Mis on VV seisukohad liidu küsimuses?

Pean sageli seletama Moskvas, et VV on eraldi rahvas. Mitmetes ringkondades on olnud arvamus, et kohe ühineme ja VV on kohe-kohe vene provints. Tõsi on, et pea igas VV peres on otsene suhe venelastega.

VV on ka klikk, kes propageerib vv natsionalismi. V see väga ei häiri, sest igas riigis on selliseid natsiste olemas. VV võim ei ole väga huvitatud ühinemisest. Praegusel juhul on VVle kasulik Moskvaga suhted omada. Samas käib kontaktide ostmine EU-s ja USA-ga.

VV-s on pidev kampaania venemaa vastu, otsitakse sidet läänega. Me saame aru, et suurem vv suhtub integratsiooni v positiivselt, kui L meeskond ei ole sellest väga huvitatud. Nagu me näeme ju ka neid gaasi sõdades.

V on rahul L-iga ja see on VV enda valik. Kuidas suhtuks V, kui vallanduks värviline revolutsioon? Läänes räägitakse, et V suudaks L välja vahetada kergelt, kas on see nii?

Vastan nüüd kui politoloog ja mitte kui välisministeeriumi ekspert. Selliseid küsimusi riigi tasandil ei arutata. Arutasime seda EU ja WASH ekspertidega, teaduslik arutelu.

Me arvasime, et ei ole võimalik 4,5,6 kord L-i tagasi valida. Varem või hiljem L lahkub. VV põhiseadus on temale kohandatud, oluline on, et jätkuks majanduslik rahulik olukord. Aga vaja on läbi viia konstitutsiooniline reform. Viia läbi ausad parlamendivalimised ja eks rahvas otsustab. Ma arvan, et see on ka vv huvides.

Igasugune võim pärast L oleks nõrk võim. Kui tekiks oranz revolutsioon, siis uus võim ei tuleks sellega toime. L lööb jõulise liigutusega platsi puhtaks, uus nõrk võim seda ei suudaks. EU eksperdid ütlesid, et kui avatakse poliitika ja on konstitutsiooni reform, siis ei hakka EU toetama värvilisi jõude. Washington jättis vastamata, nii jäigi vastus õhku rippuma.

Keegi ei hakka otseselt maha võtma L-i, sest sellel ei ole mingit mõtet. Arvatavasti ei oleks vv-lased sellega ka nõus. VV-l on olnud oma rahva isad ka varem, kes on teinud vv-le ka palju head. Brežnevi ajal üks selline suri autoõnnetusel ja arvatakse, et M selle korraldas. Kas me tahame teha sama viga, mis siiani vv hinge kripitab.

V ei hakka sekkuma VV siseasjadesse. Me teeksime teda kõrvaldades L-ist märtri. Ma ei saa aru, miks VV opositsioon nõuab, et V selle maha võtaks. Kui V seda teeks, siis läänemaailm süüdistaks V siseasjadesse sekkumises ja seda teeks ka VV opositsioon, kes nõuaks V lahkumist ning võtaks ise võimu üle. Mis kasu sellest V-le on?

—
VV elatakse praegu palgast palgani, tullakse ots-otsaga kokku. Hinnatõus paneb VV poliitikud mõtlema.

VV on segunenud L ja riigi rahad. Seega, kui eraisikud ja firmad on tasunud korralikult gaasi eest riigile, ei ole L seda edasi maksnud. L on arvanud, et see on tema raha.

—
Kui palju teenib valgevenelased pappi välismaal?

V 516dollarit keskmine palk, aasta lõpuks 600 d. Moskvas alla 1000 keegi tööle ei lähe. VV keskmine palk aasta lõpus 360 dollarit. Väidetavalt alla 150 dollari seal eriti palka ei maksta. VV on kvalifitseeritud rahvas, 600 000 töötavad Venemaal, kõige enam Peterburgis, aga ka leningradi oblastis ja teistes tööstuspiirkondades. Nende palk on väiksem, kui venelaste oma.

Tweet This Post 

Ühtne Venemaa koosneb erinevatest poliitilise- ja ärieliidi gruppidest, mis ei suuda partei vertikaalsele jõusüsteemile kaua vastu pidada, rääkis mulle täna vene politoloog Andrei Suzdaltseviga. Ühtsele Venemaal hakkavad probleemid pärast presidendivalimisi ning partei suudab koos eksisteerida aasta kuni poolteist.

Ühtne Venemaa loodi võimu saamiseks ja selleks, et eliit valimiste eel tülli ei läehks. Ehk ühes parteis ühe eesmärgi nimel töötamine sisemisi jamasid eriti ei teki.

Tänu Ühtse Venemaa loomisele, muutus poliitikasüsteem liidrisüsteemist parteieliidi süsteemiks. Enne oli suur juht, nüüd suur juhtpartei.

Andrei prognoosib, et õige pea tekitavad arutelud poliitiliste reformide üle Ühtse Venemaa erigruppide vahel tugevaid võnkeid, võib-olla isegi korraliku maavärina. Ei ole võimalik nii erinevate vaadetega jõude koos hoida ja seetõttu tekivad üsna kiiresti partei sisse tugevad grupikesed, mis omakorda viib ühel hetkel partei lagunemisele.

Vaadates Vene valimiste teema „analüüsi” Eestis, tuleb kurbusega tõdeda, et meil ei ole Eestis piisavalt neid, kes suudaksid adekvaatselt analüüsida Vene poliitikas toimuvat. Alati samadelt superekspertidelt arvamuse küsimine esitab vaid ühe allika arvamuse ja muudab arutelu hinnanguteks. Säravad, aga sageli ekslikud ennustused antakse kiiresti andeks ning nõutakse lihtsalt uut kommentaari. Eksperdid ju ei eksi, vaid vahepeal lähevad asjad lihtsalt teisiti.

Andrei ennustab ka, et Putin ei hakka peaministriks ja seda erinevatel põhjustel. Esiteks on ta kunagi peaminister olnud ja see oleks tagasiminek. Teiseks on duuma muutumas tugevamaks ja Ühtne Venemaa vajab tugevat juhti. Kolmandaks, vene traditsioonides on vertikaalne süsteem, ehk liider on president ja peaminister on mänedžer, kelle president võib igal hetkel lahti lasta.

Andrei ennustab, et Putin läheb duumasse ja hakkab seal tegelema poliitilise kursiga. Varem on tavaks olnud, et uus president määrab kursi, nüüd aga koostatakse Putini poolt uue presidendi olulisemad suunad juba ette. Valimiskampaanias ju reklaamiti „Putini plaani”.

Moskva Kõrgema Majanduskooli politoloogi Andrei Suzdaltsev on Eestis Avatud Eesti Fondi kutsel ja täna kohtus ta Riigikogu Valgevene toetusgrupiga ning esines fondis. Hommikul andis ta intervjuu Raadio 4-le ja homme läheb ta Terevisiooni. Täna oli meil aega, et ka omavahel mõtteid vahetada.

Andrei Suzdaltsev elas 13 aastat Valgevenes ja tal on valgevenelasest naine. 2006. aasta märtsis saadeti ta välja Venemaale, sest tema avameelsed sõnavõtud meedias muutusid diktatuurirežiimi jaoks ohtlikuks. Kohtumistel keskendus ta küsimustele, mida Putin tänasel kohtumisel Lukashenkaga räägib ja milline on Venemaa-Valgevene suhete tuelvik. Omavahelisel vestlusel rääkisime aga Ühtsest Venemaast ja Putini tulevikust.

Tweet This Post 

Peaministri hääletusel jumpsis Verhovna Rada arvutisüsteem kolm korda järjest ning Julia Tõmošenkol jäi üks hääl puudu. Parlamendisaadikud kahtlustavad häkkerlust ja nõuavad kiviaegset hääletust.

Pärast eilset läbikukkunud peaministri hääletust esitas president Viktor Juštšenko taas Julia Tõmošenko kandidaadiks. Kell 16:00 algama pidanud hääletus on Regioonide Partei nõudmisel lükatud homseks.

Rääkisin just BJT-i valimisbloki ühe juhtisiku Andriy Shevtchenkoga, kes kinnitas mulle, et 227 häält on kaljukindlalt olemas ning eile toimunu oli tehniline probleem. „Homme valitame Julia peaministriks ja see on kindel.” Samuti avaldas ta lootust, et Regioonide Partei liikmeid ei korda eile toimunud rüselust parlamendisaalis.

Kui paarlamendi esimees Arseni Jatsenjuk soovis eile panna hääletusele, kas saadikud on pärast tehnilist probleemi uuesti nõus valimisprotseduuri läbi viima, haarasid Regioonide Partei liikmed tema saadiku id-kaardi ning katkestasid sellega parlamendi töö. Seaduste järgi on selline rünnak kuritegu ja prokuratuurile on esitatud taotlus kriminaalasja alustamiseks.

Kas ka infosüsteemi asjus alustatakse kriminaaluurimist, ei ole veel teada. Andriy sõnul on saadikud kaotanud usalduse hääletusprogrammi vastu. Eilsed viperused panevad saadikud homme kätt tõstma ja pastakaga valimissedelile risti tegema. Olenemata valimisviisist loodan, et Julia saab homme 226-227 häält ning poliitiline lasteaed saab lootusrikkalt uude aastasse astuda. 
 

Tweet This Post 

Eesti e-riigi maine elab vana rasva peal. E-valimised on viimane tõeliselt edumeelne projekt, kuid see juba 3 aastat vana. Paljudes asjades on teised riigid meist ette läinud. Isegi Leedu teeb meile ära.

Käisin eile Leedus, kus külastasin ka uut parlamendi istungite saali. Iga saadiku laual säras puutetundliku ekraaniga arvuti, kõik eelnõud, hääletamised, sõnavõtud ja päevakorrad olid ühtsesse süsteemi pandud ning võimaldasid jooksvalt saada ülevaadet kes mida rääkinud on ja kuidas hääletanud.

Tean, et ka Eesti parlamendi IT süsteemi tehakse ümber, esmajärjekorras tõstetakse kõik tekstid XML-i. Paraku on uuest e-parlamendist räägitud liiga pikalt ning kui me täna midagi Leedu süsteemi sarnast looksime, ei oleks me paraku e-visionärid, vaid e-järelsörkijad. Sörkijatena kaotame aga kiiresti oma e-innovaatorite maine.

Tweet This Post 

On naljakas lugeda meie super vene-analüütiku arvamust, et Vene duumavalimised olid tegelikult usaldushääletus Putini üle ning tema valimistejärgset analüüsi, et Putin võitis. Kui vene-ekspertidel on õigus, et tegemist oli populaarsushääletusega, siis Putin ju kaotas.

Tubli nõuka tava eeldab, et valimas käib vähemalt 95% valijatest ning kandidaati toetab vähemalt 95% kodanikest. Venemaal käis valimas 64% ja Putinit toetas 64%. Seega andis vaid 40% kodanikest presidendile toetushääle ning mina seda võiduks küll ei nimetaks. Vähemalt mitte sellise režiimi mõistes, kuidas me ekspert venemaad kirjeldab.

Arvestades massilist kampaaniat ning valimispettusi, muutub tulemus veelgi naeruväärsemaks. Korraliku tulemuse andis Tšetšeenia, kus valis 98% kõigist kodanikest Putinit, aga näiteks Moskvas oli valimisaktiivsus kui ka toetusprotsent ligi kaks korda väiksem. Suured plakatid, passita kodututele valimisõiguse andmine ja massilised kodushääletamised tulemust ei parandanud.

Võib ju oletada, et ilma valimispettuste ja massikampaaniata oleks presidendi partei nime taha risti teinud 10-20% vähem kodanikest, ning siis ei oleks tulemus olnud ju igati kohane euroopalikule suurparteile. Aga eestlaste hirmutamine jõletult kurja naabriga on mõnele edevuse leib, millest loobumine tähendaks kogu välise sära kaotamist. Sisemist pole aga siiani veel avaldunud….

Minu jaoks süstisid need valimised pigem lootust. Tulemused Venemaal, aga ka Eestis elavate vene kodanike vähene aktiivsus on märgid, et tulevik on pigem positiivne.
 

Tweet This Post