Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Miks ma Jõksi vastu ei hääleta?

Tunnen Jõksi isiklikult ja pean temast väga lugu. Minu arvates on ta olnud igati tubli õiguskantsler ja olen selle arvamuse ka avalikult välja öelnud (http://www.meikar.ee/blog/?p=329). Kindlasti on tal ka omad vead, aga kellel ei oleks --- ideaalne eliit eksisteerib vaid diktatuuririikides ning Eesti seda ju ei ole.

Ma ei ole arvamusel, et Jõks on peaasjalikult tegutsenud vaid populaarsust tagavate teemadega. Toon näiteks kas või Allar Jõksi seisukoha, et samasooliste abielu seadustamine ei lähe vastuollu põhiseadusega ning on vaid poliitilise otsuse küsimus. Eesti ühiskonnas tooks pigem populaarsust homodele ära panemine.

On paratamatu, et ajakirjandus avaldab pigem neid Jõksi seisukohti, mis avalikkusele huvi pakuvad, ning jätab kajastamata olulised, kuid vähest konflikti tekitavad teemad. Tema pikast Riigikogule esitatud ülevaatest otsitakse üles kriitika ja suure pealkirjaga teavitatakse „Jõks ründas poliitikuid”. Sisuline töö ja asjalikud ettepanekud ei paku aga kellelegi suurt huvi.

Jõksile on ka etteheidetud, et ta on edev iseenese upitaja. Üheltpoolt ei näe edevuses midagi halba, teiselt aga võin kinnitada, et Jõks on meeskonnamängija. Tean, et palliplatsil näitavad mängijad oma tõelist palet ning kolm aastat koos Jõksiga FC Toompeas jalgpalli taga ajades on Allar olnud hea meeskonnamängija.

Õiguskantslerina on Jõks pööranud palju tähelepanu ombudsmani ülesannetele, ehk tegelenud tavakodanike muredega. Ma ei tea, kui paljusid ta on suutnud aidata, aga selge on, et selline tegevus on ta rahvale lähedale viinud. Ombudsmani funktsioon määrati õiguskantsleri pädevusse 1999 aastal, ehk on mõistetav, miks eelmine õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli nii suurt avalikku toetust ei pälvinud.

Mul on hea meel, et kodanikeühiskonna liikmed on väljendanud toetust Allarile ning kutsunud Riigikogu liikmeid teda toetama. See ongi kodanikeühiskonna roll. Samas on minu arvates ohtlik, kui mingi põhiseadusliku institutsiooni juhi võiamlikus vahetumises nähakse tõsist ohtu demokraatiale. 

Ideaalse juhi kultuse pärast on põhiseadust muudetud näiteks Valgevenes ja tagatud Lukashenkale eluaegne presidenditool. Sarnaseid ettepanekuid on tehtud ka Venemaal, et tagada rahva isale Putinile uus ametiaeg. Retoorika on muuseas väga sarnane.

Jõksi 7-aastane ametiaeg on läbi saanud ning ta on andnud valmisoleku kandideerida teiseks ametiajaks. Teine ametiajale kandideerimine on põhiseadusest tulenev õigus ja demokraatlikult valitud riigikogul on kohustus otsustada, kes saab endale õiguskantsleri volitused järgmiseks 7 aastaks, ehk aastateks 2008-2015.

Koalitsioonileppes õiguskantsleri isikut kirjas ei ole, seega olen ma võtnud endale seisukoha, et otsustan ise, kes minu arvates peaks saama õiguskantsleriks. Fraktsioon on mulle (jumal tänatud) andnud ka vabad käed ning lubanud mul ise otsustada, kes oleks minu arvates parim.

Tõenäoline õiguskantsleri kandidaat on ka Ülle Madise. Tean teda sellest ajast, kui ta töötas põhiseaduskomisjoni nõunikuna ning sain temalt abi, kui vajasin vastuseid e-valimiste õiguslike aspektide kohta. Isikliku kogemuse põhjal võin öelda, et tegemist on uskumatult meeldiva, abivalmi ja põhjaliku inimesega.

Ülle Madist on nimetatud Eesti üheks parimaks riigiõiguse analüütikuks ning tema doktorikraad teevad temast kindlasti väga sobiliku kandidaadi õiguskantsleri kohale. Vaatamata oma suhteliselt noorele eale on ta suutnud tõestada ennast kui üht parimat Põhiseaduse spetsialisti.

Tänu töökogemusele justiitsministeeriumis, Riigikogus ja Riigikontrollis mõistab ta kindlasti väga hästi, kuidas riik toimib ja millised on suurimad õiguslikud probleemid riigis. Tema puhul ei ole kunagi tekkinud kahtlust poliitilises kallutatuses või erapoolikuses. Tema karjäär ja tegevus välistavad selle.

Oma seisukohtade väljaütlemistes on ta alati olnud professionaalne ning ma ei mäleta juhust, kus ta oleks kasutanud oma teadmisi selleks, et kellelegi ära teha. Tuginedes vaid õiguslikule analüüsile suutis ta lükata ümber nii Keskerakonna kui ka Rahvaliidu argumendid, et e-valimised on põhiseaduse vastased.

Kindlasti on Üllel ka omad vead (nagu meil kõigil). Ma ei usu, et Eestis oleks palju neid inimesi, kes ei suudaks taluda põhiseadusliku institutsiooni eesotsast naist. Küll aga usun, et meie seas on palju neid, kes leiavad, et tipus võiks mõlema soo esindajaid võrdsemalt olla.

Leian, et nii Allar Jõks kui ka Ülle Madise on mõlemad sobilikud kandidaadid õiguskantsleri kohale. Kumbki pole ideaalne, aga ideaalseid inimesi ei olegi olemas. Haridustase, poliitiline sõltumatus, konfliktide puudumine ning õigusspetsialistide usaldus on tekitanud minus veendumuse, et Ülle Madise on täna Eestile parem kandidaat.

1992. aasta presidendi otsevalimistel kogus Arnold Rüütel 41% ja Lennart Meri 29,5% häältest. Riigikogu otsustas 59 valida presidendiks siiski Meri ja ma olen veendunud, et see oli Eesti huvides parem otsus. See on üheks heaks näiteks, kus rahvasaadikud on teinud avalikust hukkamõistust hoolimata õige valiku. Poliitilisi otsuseid ei saa alati teha avaliku arvamuse uuringu alusel ning riigikogu saadik peab olema valmis põhjendama ja kaitsma ka ebapopulaarseid seisukohti.

Selleks, et saaksin Ülle Madise poolt hääletada, ei saa ma president Toomas Hendrik Ilvese poolt Riigikogule esitatud Allar Jõksile rohelist vajutada. Paraku on seadus selline, et hääletatakse ühte esitatud kandidaati, kes läheb siis läbi või ei lähe.

Ma ei hääleta Allar Jõksi vastu, vaid soovin hääletada Ülle Madise poolt. Olen ausalt kirja pannud põhjenduse, miks ma usun, et Eestile on parem, kui õiguskantsleriks saab Ülle Madise. Eestis on sõnavabadus ning loodan, et avameelsuse ja aususe eest kedagi risti ei lööda.