Jääme e-arengus maha
Eesti e-riigi maine elab vana rasva peal. E-valimised on viimane tõeliselt edumeelne projekt, kuid see juba 3 aastat vana. Paljudes asjades on teised riigid meist ette läinud. Isegi Leedu teeb meile ära.
Käisin eile Leedus, kus külastasin ka uut parlamendi istungite saali. Iga saadiku laual säras puutetundliku ekraaniga arvuti, kõik eelnõud, hääletamised, sõnavõtud ja päevakorrad olid ühtsesse süsteemi pandud ning võimaldasid jooksvalt saada ülevaadet kes mida rääkinud on ja kuidas hääletanud.
Tean, et ka Eesti parlamendi IT süsteemi tehakse ümber, esmajärjekorras tõstetakse kõik tekstid XML-i. Paraku on uuest e-parlamendist räägitud liiga pikalt ning kui me täna midagi Leedu süsteemi sarnast looksime, ei oleks me paraku e-visionärid, vaid e-järelsörkijad. Sörkijatena kaotame aga kiiresti oma e-innovaatorite maine.
Putin kaotas referendumi
On naljakas lugeda meie super vene-analüütiku arvamust, et Vene duumavalimised olid tegelikult usaldushääletus Putini üle ning tema valimistejärgset analüüsi, et Putin võitis. Kui vene-ekspertidel on õigus, et tegemist oli populaarsushääletusega, siis Putin ju kaotas.
Tubli nõuka tava eeldab, et valimas käib vähemalt 95% valijatest ning kandidaati toetab vähemalt 95% kodanikest. Venemaal käis valimas 64% ja Putinit toetas 64%. Seega andis vaid 40% kodanikest presidendile toetushääle ning mina seda võiduks küll ei nimetaks. Vähemalt mitte sellise režiimi mõistes, kuidas me ekspert venemaad kirjeldab.
Arvestades massilist kampaaniat ning valimispettusi, muutub tulemus veelgi naeruväärsemaks. Korraliku tulemuse andis Tšetšeenia, kus valis 98% kõigist kodanikest Putinit, aga näiteks Moskvas oli valimisaktiivsus kui ka toetusprotsent ligi kaks korda väiksem. Suured plakatid, passita kodututele valimisõiguse andmine ja massilised kodushääletamised tulemust ei parandanud.
Võib ju oletada, et ilma valimispettuste ja massikampaaniata oleks presidendi partei nime taha risti teinud 10-20% vähem kodanikest, ning siis ei oleks tulemus olnud ju igati kohane euroopalikule suurparteile. Aga eestlaste hirmutamine jõletult kurja naabriga on mõnele edevuse leib, millest loobumine tähendaks kogu välise sära kaotamist. Sisemist pole aga siiani veel avaldunud….
Minu jaoks süstisid need valimised pigem lootust. Tulemused Venemaal, aga ka Eestis elavate vene kodanike vähene aktiivsus on märgid, et tulevik on pigem positiivne.
Riigikogu liikme filmide esilinastus PÖFF-il
Olen kindlasti ainuke Riigikogu liige, kelle filmid linastuvad Pimedate Ööde Filmifestivalil. Täna õhtul kell 20:00 on Kosmoses võimalik vaadata „Valimispäev Valgevenes” ja „Milleks üldse videoblogi.”
Mööndusega tuleb öelda, et kahjuks ei kuulu need filmid PÖFF põhiprogrammi, vaid konkureerivad Nokia mobiilifilmi festivalil MÖFF. Samuti seda, et filmide pikkused on vastavalt üks ja kaks minutit ning kaameraks Nokia N93. Kellel huvi, see vaadaku: http://www.moff.ee/kinosaal
Loodan, et kunagi suudan teha mõnes konfliktipiirkonnas ka korraliku dokumentaalfilmi ning ehk saab see siis ka PÖFF-i dokumentaalfilmide programmi osaks. Senikauaks aga jätkan režissööri tööd videoblogis.
Tartu transpordist ja Hiina inimõigustest
Jätkates traditsiooni saadan iga kahe kuu tagant kirja oma valijatele. Seekord siis keskendusin transpordiküsimustele Tartus ja inimõigustele Hiinas. Kellel huvi rohkem teada osalusdemokraatiast ja valijate nimekirjast, see lugegu: http://www.meikar.ee/et/osalusdemokraatia/liitu.html
Hea valija
Mul on hea meel, et minu eelmisele kirjale tuli nii palju tagasisidet. Ka seekord püüan vastata kõigile kiiresti ja põhjalikult. Oma igapäevasest tegevusest kirjutan ajaveebis www.meikar.ee.
6. novembril avaldas Tartu Postimees minu artikli, milles tõstatasin transpordiküsimused meie linnas. Kunagine vaikne ülikoolilinn seisab täna silmitsi samade probleemidega, millega seisavad silmitsi suurlinnad ning seetõttu on ka võimalikud lahendused sarnased. Uued sillad, kvaliteetne ühistransport ja korralikud jalgrattateed suudavad vähendada hommikusi ummikuid.
Valimiste eel lubasin tagada kvaliteetse rongiühenduse Tartust Tallinnasse ja tänu valijate usaldusele sain tagada selle idee jõudmise koalitsioonilepingusse. Nüüd ei ole see ainult minu, vaid kogu koalitsiooni lubadus ning meil peab olema hea meel, et aktiivne töö euroopaliku rongiühenduse loomiseks käib.
Riigikogu väliskomisjoni liikmena olen saanud tegeleda oma lemmikriikidega - Valgevene, Ukraina, Georgia ja Moldovaga. Leian, et noortel demokraatiatel nagu Eesti on täna kohustus aidata neid riike, kes ei ole veel vabad või kes ei ole veel jõudnud nii kaugele kui meie.
Kindlasti on minu suhtumist maailma kõvasti mõjutanud kohtumine Tšehhi kunagise presidendi Vaclav Haveliga, kes on muutnud tšehhi ühiskonnas inimõiguste teema laialdase debati osaks. Soovin, et ka meie, eestlased, hooliksime rohkem kodanike vabaduste ja inimõiguste kaitsmisest kõikjal maailmas ning annaksime enda siira panuse rõhumise all kannatavate rahvaste aitamiseks.
See on ka põhjus, miks tõstatasin Pekingi olümpiamängudel mitteosalemise küsimuse. Mulle meeldivad olümpiamängud ning toetan meie tublisid sportlasi, aga austan ka olümpiamängude hartas kirja pandud põhimõtteid. Need sätestavad muuseas ka korraldava riigi kohustuse austada inimväärikust, mitte diskrimineerida kodanikke usulistel või rahvuslikel põhjustel ja palju muud. Hiina ei järgi neid üllaid põhimõtteid ning ei tee midagi ka selles suunas, et olukord järgmiseks aastaks paraneks.
Leian, et kõik läänelikke väärtusi toetavad riigid peaksid nõudma märksa jõulisemalt Hiinalt inimõiguste olukorra parandamist. Sarnaste üleskutsetega esinevad erinevad poliitikud Euroopa Parlamendis, näiteks selle asepresident Edward McMillan-Scott, erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides, aga ka USA kongressis. Mul on hea meel, et nüüd on ka Eestis käimas debatt antud küsimuse üle.
Inimõiguste küsimus ei peaks olema ainult poliitikute, vaid ka rahva mure. Kodanike aktiivsus ja julgus on parimaks garantiiks riikide, s.h. ka Eesti iseseisvusele ja demokraatiale. Just seetõttu kutsun teid jälle üles saatma mulle ettepanekuid ja küsimusi.
Sinu,
Silver Meikar
Tiibeti toetusrühm: Hiina peaks alustama dialoogi
Riigikogu Tiibeti toetusrühm kohtus organisatsiooni "Rahvusvaheline
kampaania Tiibeti eest" (International Campaign for Tibet, ICT)
esindaja Stewart Watters'iga.
Kohtumisel vahetati teavet Tiibeti rahva olukorrast ja arutati, mida
on võimalik teha selle parandamiseks. Watters'i kinnitusel ei ole 50
aastat Tiibeti rahva tagakiusamist lämmatanud tiibetlaste soovi omada
kontrolli oma maa üle ning nad soovivad dalai lama tagasipöördumist
kodumaale.
"Peamine on rääkida tõtt Tiibetis toimuva kohta, sest nii aitame
Tiibeti rahvast kõige tõhusamalt. Meie tegevus aitab ka hiinlasi,
sest ka Hiina rahvas võidab demokraatia ja inimõiguste edendamisest,"
ütles toetusrühma esimees Aleksei Lotman.
Toetusrühma liikme Silver Meikari sõnul andis Hiina lubaduse
parandada inimõiguste olukorda, kui ta sai õiguse korraldada
olümpiamänge. "Paraku on tiibetlaste elu läinud raskemaks – Hiina
võimud kasutavad üha karmimat poliitikat dalai lama toetajate vastu.
Viimane sadade osalejatega meelevaldus toimus novembri alguses ja see
suruti vägivaldselt maha," ütles Meikar.
Watters'i sõnul on lahendus Tiibeti kriisile lihtne: Hiina peab ta
sõnul lõpetama inimõiguste rikkumise Tiibetis ja alustama
konstruktiivset dialoogi otse dalai laamaga.
Watters'i jaoks on murettekitav Hiina võimude soov kasutada
majandushoobasid, et Tiibeti rahvas majanduslikult täielikult
marginaliseerida.
"Rahvusvaheline kampaania Tiibeti eest" on sõltumatu ja
eraannetustel põhinev organisatsioon, mille eesmärk on Tiibeti
inimõiguste olukorra parandamine ja sellele rahumeelse lahenduse
leidmine. Organisatsiooni juhatusse kuulub ka dalai lama eriesindaja
Lodi Gyari.
Tänasel kohtumisel osaleksid lisaks ka Tiibeti toetusrühma liikmed
Mart Nutt ja Lauri Vahtre.
Huvitav vestlus Galojani ja Oskanianiga
Ei, mitte selle Galojaniga, vaid armeenia suursaadiku Ashot Galojaniga, kes on muuseas väga mõistlik inimene. Kõige huvitavam osa eilsest õhtusöögist oli aga muidugi arutelu Armeenia tuleviku üle välisminister Vartan Oskanianiga. Vartani õlgadel on 10 aastat välisministri vastutusrikast tööd ning uskumatu kogemus raskeid valikuid teha.
Armeenias saavad kokku erinevad kultuurid ja rahvad, ning sarnaselt meiega on üle maa pidevalt võõras vormid sõdurid marssinud. Nende ajalugu on kurblooline ning ega tänapäevgi just helge pole. Neljast naabrist kahega jätkub pikaajaline poliitiline konflikt, mis piirkonna destabiliseerumise korral võib muutuda uueks Mägi-Karabahhi sõjaks.
Armeenia välispoliitika eesmärk on erinevate jõudude vahel laveerimise teel garanteerida riigi julgeolek (ja eksistents). Armeenia turvalisust aitavad ühel ajal tagada vene sõjabaasid ja koostöö NATO-ga; kaubandussuhted omavahelises konfliktis olevate grusiinide ja venelastega; energiajulgeolekut soovitakse saavutada uue gaasijuhtme valmimisega Iraanist ning samal ajal toimuv tugev partnerlus USA-ga (näiteks 46 sõdurit Iraagis). Armeenia jaoks on oluline, et Vene-USA, USA-Iraani, Gruusia-Vene jne suhted oleksid head, kuid maailm liigub jõudsalt vastassuunas.
Kui Venemaa sulges transiidi Gruusiaga, kaotas sellest kõige enam Armeenia. Läbi Georgia liikus suur osa Vene-Armeenia kaubavahetusest ning niikaua kuni Aserbaidžaan ja Türgi oma piire kinni hoiavad, on Armeenia ainukeseks teeks läänemaailma Georgia. Mis saab siis, kui Putin otsustab grusiinidega veelgi teravamaks minna või kui algab sõjategevus Iraanis. Armeenia peab pooli valima, kuid vale otsus võib riigi kiiresti kaosesse viia.
Pole siis ime, et kõikide nende probleemide all kannatavad lihtkodanikud. Vajakajäämisi on kõigis valdkondades, alates demokraatiast lõpetades majandusega. On imetlusväärne, kuidas kõigist raskustest hoolimata on suudetud välispoliitikas nii osavalt laveerida. Paraku võivad sellele edule kiire lõpu teha populistlikud jõud 19. veebruari presidendi valimiste eel, kui ka venelaste tegevusest tingitud piirkonna destabiliseerumine.
Hiina mesi saadikute mokkadele
Kui hommikused lehed loetud, võiks pilgu visata Tibet Briefile http://savetibet.org/documents/pdfs/tibetbrief/ictbrief7_nov07.pdf. Eesti lehtedes Tiibetist just suurt ei kirjutata, aga kui homme organisatsiooni „Rahvusvaheline kampaania Tiibeti eest” (International Campaign for Tibet (ICT)) esindaja Stewart Watters, siis ehk visatakse pilk ka kaugemale idapiirist.
Homme õhtul lähen Stewartiga kuskile õhtust õlut jooma ja kui kellegil teema vastu huvi on, võib kampa tulla. Kolmapäeval kohtub ta Riigikogu Tiibeti toetusgrupiga, aga ka väliskomisjoni teiste liikmetega. Ta soovis kohtuda ka RK Hiina parlamentaarse sõprusrühma liikmetega, kuid selle liikmed pole minu teada nõusolekut andnud. Ei tunne huvi, või ei julge.
Varahommikul tööle jõudes nägin kolleegide nimesiltidega ilusaid pakikesi veini-tee-kalendriga kõigile Hiina toetusgrupi liikmetele. Selliste pisikeste meeldetuletuskingituste tegemine on tavaline. Ametlikel kohtumistel anname ju meie ka alati mõne meene -- alates raamatust Eesti maastike fotodega lõpetades Riigikogu embleemiga võtmehoidjaga. Hiinased on aga eriti aktiivsed kinkijad ning ma loodan, et selline mee moka peale määärimine mõne suud päris kinni ei ole kleepinud.
Jubedaim lennujaam Euroopas
Sealt Tallinna lennujaama jõudes tunned, et oled tagasi Euroopas. Õiglased nurinad juurdeehitusest tulenevate ebamugavuste pärast tunduvad hetkega tühised. Jah, on vastik küll, kui lendu oodates seina taga „hambapuur” piriseb või kui tipptunnil „gaasikambris” pimesi suitsule tuld läidad. Aga Vilniusega võrreldes ikka tõeline paradiis...
Moldovast läbi balti-naabri lendamine pani kogu delegatsiooni üheskoos tõdema,
et seda transiidipunkti tuleb edaspidi igal võimalikul juhul vältida. Kohe näha, et
leedukatel pole olnud enda Merit, kes lennujaama vananenud peldikus pressikat tehes
tõestab, kus on riigi visiitkaart.
Mis kisub kõigi lennujaama töötajate (alates check-i’ist ja lõpetades baaridaamiga) suunurgad alla ja kulmu kortsu, seda ma ei tea. Samuti ei tea ma seda, kuidas transatöötajad suutsid puruks visata paksu kohvri südamesse riiete ja kilekottide sisse pakitud veinipudeli. Isegi nende Moldova riigi (mis ju Euroopa Liidust veel väga kaugel on) kolleegid ei saanud sellega hakkama. Punast head veini hakkas pagasilindile jooksma koheselt, kui see mustade kardinate vahelt välja ilmus ning tilkumine lõppes alles siis, kui kohver Tallinnasse minevale lennule tõsteti.
Nuriseda võib veelgi: Masendavas lennujaama hoones puudus transiidikoridor, mis tähendas pagasi väljavõtmist ja selle vinnamist teisele korrusele ning läbi õue lahkuvate lendude terminali. Sellele järgnes 25 minutit pagasi uuesti sisse laadimise ajakulu ning letiametnikule seletamine, et miks check-in juba Moldovas tehti. Kuna töötas vaid üks piirikontroll, siis oli tore veel ligi tunnike passisabas seista. Sellest, mis moodi passikontrolli järel ainsa (!) "röntgeniaparaadi" turvamehed reisijatesse suhtuvad, ei taha ma üldse rääkida. Usun, et kes Vilniuses kunagi käinud, teab isegi..
Lõpuks reisiterminali jõudes on hea võimalus mööda keerdtreppi teisele korrusele ronida ja 1992 aasta Balti jaama kohvikus metalltoolidel aega surnuks lüüa. Närvide rahustamist pudeli õllega ei tasu aga unistadagi, sest iga 5 minuti taga kriiskab üle saali koonduslaagri krigisev valjuhääldi. Suudaksid nad siis vähemalt selgemas inglise keeles öelda, et mis lennule pealeminek ikka hakkab. Lennuki hilinemise tõttu täpselt samal ajal (18:55) lahkuma pidanud lendude sihtkohad Tallsing-kriiks-krroks ja Hellinn-piiks-krokks jäid vähemalt mulle arusaamatuks.
Koju jõudes vaatasin oma kohvri üle, kuid tundub, et minul läks pisut paremini. Ega ülikonda ja raamatuid väga lihtne puruks lüüa olegi. Hea, et oma fotokat kohvrisse ei pakkinud...
Täna oli samas aga tore päev. Õhtul sai näiteks käidud Pöffi avamisel, mis jätkas oma tublit apsakate traditsiooni. Nüüd on tuju parem ja ehk jõuan homme kirjutada blogisse Moldova reisist ka midagi huvitavat…
