Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Raul Rebane ärgu jäägu oma liistude juurde!

Raul Rebane käskis tänases Postimehes ilmunud intervjuus mul jääda oma liistude juurde ja mitte tegeleda olümpiamängudega. Mina soovitan tal lisaks spordile pisut tegeleda ka poliitikaga.

Raul on hea spordiajakirjanik ja seetõttu pean temast väga lugu. Ta vaid püüab jätta muljet, et ei tea, et tänapäeval on sport tugevasti põimunud äri ja poliitikaga. Kindlasti on ta lugenud Rahvusvahelise Olümpiakomitee sellel aastal vastu võetud Olümpia Hartat, mis on tugevalt poliitiline dokument. Selles dokumendis on selgelt kirjas, et riik, kus rikutakse inimõigusi, ei saa kuuluda olümpialiikumisse.

Rebane ütleb ise, et OM võimaldab avaldada korraldavale riigile survet ning võib aidata kaasa demokraatia arengule. Seega nõustub ka tema, et Hiinas pole asjad just kõige paremas korras. Minu (aga ka paljude teiste Euroopa ja USA poliitikute) eesmärk ongi aidata hiinlasi, kes kannatavad kommunistliku režiimi all. Lihtsalt lipp käes ja nägu naerul Pekingisse minek oleks tagakiusatutele näkku sülitamine.

Vaclav Havel ja mitmed teised raudse eesriide langemise eest võidelnud dissidendid on öelnud, et Moskva mängude boikott oli neile väga positiivne ja tugev sõnum. Kui USA sportlased oleksid osalenud Tallinna regatil, oleksid nad tunnustanud Eesti okupeerimist. Ma ei usu, et Raulile oleks see meeldinud.

Täna on liiga vähe jäänud aega, et Pekingi olümpiamänge üle viia mõnda muusse riiki. Samuti on kahtlane, kas suudetakse saavutada konsensus OM-i boikoteerimiseks. Pigem mitte. Seega on inimõigusi ja demokraatiat austavate poliitikute eesmärk kastutada igat võimalust, et Hiinale survet avaldada ja seeläbi sundida riiki astuma kas või mõned positiivsed sammud inimõiguste tagamise suunas.

OM-i toimumisele võib olla ka väga positiivne mõju. Ajalugu on näidanud, et 9 aastat pärast diktatuuririigis toimunud OM-i, režiim mureneb. Juhtus see ju 1945. aastal Saksamaal ja 1989. aastal Nõukogude Liidus. Seega julgen ennustada, et aastal 2017 on ka Hiina demokraatlik ning sealsed anastatud rahvad vabad.

Kui Raul Rebane austab inimõigusi, siis võiks ta Eesti Olümpiakomiteele survet avaldada, et avatseremoonial ning medalite vastuvõtmisel kannaksid Eesti tublid sportlased rinnas inimõiguste märki. Mis saab hiinlastel selle vastu olla? Nende ametlik retoorika on ju, et inimõigused on olulised.

Palun Raul, pisut avatumat ja hoolivamat suhtumist. Saaksid natukene poliitikaga tegeledes palju head korda saata. Ära jää vaid oma kitsaste liistude juurde.....

Fundamental Principles of Olympism
1. Olympism is a philosophy of life, exalting and combining in a balanced whole the qualities of body, will and mind. Blending sport with culture and education, Olympism seeks to create a way of life based on the joy of effort, the educational value of good example and respect for universal fundamental ethical principles.
2. The goal of Olympism is to place sport at the service of the harmonious development of man, with a view to promoting a peaceful society concerned with the preservation of human dignity.
3. The Olympic Movement is the concerted, organised, universal and permanent action, carried out under the supreme authority of the IOC, of all individuals and entities who are inspired by the values of Olympism. It covers the five continents. It reaches its peak with the bringing together of the world’s athletes at the great sports festival, the Olympic Games. Its symbol is
five interlaced rings.
4. The practice of sport is a human right. Every individual must have the possibility of practising sport, without discrimination of any kind and in the Olympic spirit, which requires mutual understanding with a spirit of friendship, solidarity and fair play. The organisation, administration
and management of sport must be controlled by independent sports organisations.
5. Any form of discrimination with regard to a country or a person on grounds of race, religion, politics, gender or otherwise is incompatible with belonging to the Olympic Movement.
6. Belonging to the Olympic Movement requires compliance with the Olympic Charter and recognition by the IOC.

Väljavõte Raul Rebase intervjuust:
Ometi saadab mänge poliitiline vari. USA esindajatekojas esitati eelnõu, mille tekst võrdleb Pekingi mänge 1936. aasta Berliini omadega, mida Hitler kasutas natsirežiimi ja selle ideoloogia ülistamiseks. Kunstiliseks juhiks palgatud Steven Spielbergi on juba võrreldud Leni Riefenstahliga. Miks nii?

Poliitikas on iseloomulik, et kogemustest ei õpita. Kui poliitikuil pole piisanud Moskva ja Los Angelese kogemustest, kus ühe kõige suurema ühistegevuse ja paljuski rahutooja rikutakse omaenese eesmärkide saavutamise nimel ära, siis see on… Ma loodan, et siin mõistus võidab!

Meil oli Eestis ju ka üks poliitik, Silver Meikar. Kasutaksin teda siinkohal tervitades tuntud väljendit – jäägu oma liistude juurde. Mind hämmastab, missuguse järjekindlusega meeldib noorpoliitikutele rääkida asjadest, millest nad midagi ei tea. Probleem pole ju olümpiamängudes.

Probleem on Silver Meikari isiklikus poliitilises profiidis. Kui noorpoliitikul on ületamatu soov end mingi avaldusega lolliks teha, siis andku tuld! Aga ärgu lootkugi teatud ringkonnalt tulevikus hääli saada.

Silver Meikar on tõesti noor poliitik. Aga hiljuti oli olümpia arutluse all europarlamendis, kus ka Eestist valitud liige Tunne Kelam oli üks neist, kes soovitas Hiinale olümpia kaudu survet avaldada.

Olen osalenud 17 olümpia kajastamisel ja käinud kümnel korral ise kohal. OMi tegemise fakt juba iseenesest on surve teatud käitumistüübile. OMi toimumise fakt koos sealse kontaktsüsteemiga, miljonite inimeste liikumisega, mis suurendab järsult selle riigi info tarbimist ning rahvusvahelist infotarbimist. Ning avaldab korraldavale riigile väga suurt mõju. Ja mõju ka demokraatia arengu mõttes.

Ülejäänud riigid sunnivad teda kas või teatud ajaks käituma hoopis teisiti. Arvan, et need jutud spordi abil mingi lisasurve avaldamisest tulevad puhtalt asjatundmatusest. Mõelda tuleb siis, kui mänge antakse. See otsus on tehtud. Hiinas pole pärast otsust midagi hullemaks läinud.

Muide, suure tõenäosusega tehakse järgmine otsus Lõuna-Aafrika Vabariigi kasuks. Kaplinn. Ja poliitiline jutt läheb jälle lahti.