„Tark poliitik on avalikult vait ja laseb vaid parteilehe hellitaval trükimustal endale kord nädalas pai teha,” väitsin täna Postimehes ilmunud arvamusloos „Suukorvistame poliitikud”.  Rahva armastust ja toetust on lihtne koguda neil, kes vähe arvavad, või üldse ei arva midagi. Mitte arvates ei ole võimalik eksida.

Silver Meikar: suukorvistame poliitikud

Jäägu Silver Meikar oma liistude juurde, teatas Raul Rebane (PM, 27.12.07) küsimuse peale, kas Pekingi olümpiamänge varjutab poliitiline vari. Poliitik ärgu avaldagu arvamust, et Hiina inimõiguste rikkumised, Tiibeti okupeerimine ja sõbrasuhted Birma huntaga tumestavad olümpia üllaid eesmärke.

Kui Villu Reiljan soovitas kultuuritegelastel oma liistude juurde jääda, plahvatas üleüldine pahemeelepuhang. Kuidas võib poliitik öelda, et kunstnikel ja kirjanikel ei tohi olla oma arvamust presidendikandidaadi kohta. Poliitikule «vait» käratamine saadab aga ajakirjanduse ja avalikkuse heakskiitev plaksutus.

Mõttelaisk rahvas

Küsimus ei ole olümpiamängudes või presidendis, vaid sõnavabaduses. Jah, demokraatlikus riigis peaks ka poliitikul olema sõnavabadus. Kontrollitud seisukohaga rahvaesindajad on omased ühele teisele režiimile, mida mina küll tagasi ei igatse.

Debatt suletud ühiskonna poole liikuvast Eestist on tugevasti kiivas. Probleemi põhjust nähakse ladvikus – liiga populaarses peaministris või tugevas erakonnas. Suletuse juuri tuleks aga otsida mõttelaisast rahvast ja edevast meediast.

Lolli rahvast on lihtne valitseda, teavad kõik endised ja praegused diktaatorid. Birma hunta suurimad vaenlased on pensionärid, sest omal ajal saadud hariduse lahutamatuks osaks oli välismaalastega suhtlemist võimaldav inglise keel, ning mungad, kes julgevad kahelda hunta «tões» ja «väärtustes».

Eestlane ei ole loll, veel mitte. Ikka veel loeme raamatuid, tunneme huvi maailmas toimuva vastu ja meil on kriitikameel. Paraku on trend langev ja tundub, et vabatahtlikult soovitakse ennast tasalülitada. Ujumisest lihtsam on ju lasta ennast kanda pärivoolu.

Edev ajakirjanik

Kellele ei meeldiks olla rahva poolt armastatud, ja ajakirjanik on väga edev inimene. Vladimir Putini ja Edgar Savisaarega hirmutamine on popp, homoteema muudab külma talve soojaks. Riigikogu liikmete sõimamine ka. Pole oluline, mis asja eest vastu vahtimist antakse, ning kas asja üldse oli. Nautides sadu kiitvaid kommentaare, kaob ajakirjanikul huvi teise poole arvamuse, debati ja tõe vastu.

Palju kordi olen oodanud, et teisele poolele antaks vasturünde võimalus. Paraku on ajakirjanik sageli kui jalgpallimängu kohtunik, kes puhub kohe rõõmsalt lõpuvilet, kui tema soositud meeskond on löönud eduvärava. Tribüün juubeldab ning kaotanud võistkonnale öeldakse lohutavalt, et eks kitu avaliku sõna nõukogule. On selge, et isegi õiguse saamise korral mängitakse mäng lõpuni kuskil nurgatagusel väljakul.

Nii tundubki, et Rebasel on õigus. Kes ikka armastab poliitikut, kes julgeb kahelda kullasäras, peab samasooliste kooselu normaalseks ja vihkab karmi käe poliitikat. Tark poliitik on avalikult vait ja laseb vaid parteilehe hellitaval trükimustal endale kord nädalas pai teha.

Tweet This Post 

Myanmari võimukilk on teinud kõik selleks, et riigi probleemidehunnik rõõmsaks võõbatud klevi alt välja ei paistaks. Need, kes reisikorraldajalt paketireisi ostavad, ei näe suure tõenäosusega peale kalli hotelli, ilusa ranna ja huvitavate turismiobjektide midagi. Lisaks täidavad sellised „pimedad” turistid võimulolijate kukrut, sest tipptaseme hotellid/restoranid/objektid on sõjaväelaste ja/või nendega seotud inimeste omad.

Ka seljakotireisija ei jää patust täiesti puhtaks, sest juba viisalõiv toidab kaudselt režiimi. Just seetõttu leiavad mitmed inimõigusi austavad aktiivgrupid, et turiste ei tohiks riiki üldse minna. Samas, on ka neid, kes näevad mitte-pakett reisijatest pigem head – mingi raha läheb ju ka tavainimestele ning backpacker’il võimalik pisutki näha reaalset olukorda riigis.

Kahe pisikese seljakotiga käisime Birmas meiegi ning hunta toetamisest hoidusime igal võimalikul juhul – nii ei külastanud me ühtegi turismiobjekti, ööbisime odavates majutuskohtades, sõitsime kohaliku transpordiga ning sõime tänavatoitu. Usun, et suutsime pisut lükata kalevit probleemihunnikult ning teha lisaks masendavale vaesusele ka muid „huvitavaid” tähelepanekuid.

Vaba ja suvalises järjekorras valik asjadest, mis peaksid kõnekalt näitama, et riigis pole kõik OK.

1. Taksojuht ei räägi
Need vähesed taksojuhid, kelle inglise keel ületas põhifraasid („where you go”, „20 dollars”, „it is cheap”, „OK, 3 dollars, OK”) keeldusid vestlemast poliitilistel teemadel. Üks-kõik millest muust, aga peaasi, et ei küsiks meeleavalduste või eluolu kohta riigis. (See oli huvitav vaheldus Gruusias kogetule, kus iga taksojuht võttis kohe teemaks poliitikute valimatu sarjamise)

2. Suletud riik
Ma ei mäleta riiki, kus linnadevahelises bussis korjati välismaalastelt passid. Patheini ja Rangooni vahemaa on alla 200 kilomeetri ehk teeolusid arvestades üle 5 tunni tavabussiga. Ma ei lugenud kokku, et mitu piirikontrolli sellel teel oli, kuid igaühes pidi meid kenasti sisse kirjutama. Suurem osa riigist on selline, kuhu välismaalasi üldse ei lubata. Näiteks uue pealinna külastamiseks tuleb taotleda luba.

3. Ööbimine keelatud
Patheinis jäeti meid odavaimate hotellide ukse taha. „Siin ei tohi välismaalased elada,” oli resoluutne keeld. Birmas mitmeid kordi reisinud ungarlane rääkis, et kuidas tal ei lubatud jääda ööseks ühe kohaliku sõbra juurde. Kell 22:00 oli politsei ukse taga ning käskis lahkuda riigi poolt lubatud ööbimiskohta.

4. Teeehitus
Ma ei tea, kas see oli nüüd orjatöö või said teeehitajad selle eest ka sandikopikaid. Igal juhul oli üllatav jälgida, kuidas käsitsi uut teed ehitatakse. Kivi ja kruusa kandjateks olid nii mehed kui ka naised, samuti lapsed.

5. Nõukalik meedia
Ametlikud Birma inglise keelsed lehed on kui tagasivaade Nõukogude Liitu. Põhiliselt kajastatakse hunta edu ja tegevust (haigla avamine, uue teega tutvumine, õnnitlused Malaisiast jne). Lehti ääristavad loosungid, mis sõimavad opositsiooni ja kinnitavad, et BBC (jt ebasõbralikud kanalid) ainult valetavad. Nädalaleht Economist kuulub muuseas keelatud kirjanduse hulka. .

6. Okastraat ja kuulipildujapesad
Rangoonis ringi jalutades leidsime palju okastraadiga kaunistatud puittõkkeid, kraanaga tõstetavaid betoonklotse ja liivakottidega kaitstud kuulipildujapesasid. Linn oli just kui ootamas käsku blokeerida tänavad kesklinnas ja selle ümber. Augusti ja septembri meeleavaldus on hunta ettevaatlikuks teinud.

Näited võiks tuua veel, kuid usun, et ka need suvaliselt valitud on piisavaks tõestuseks, et midagi on väga mäda Myanmari riigis.

Tweet This Post 

Eile saime Birma/Myanmari konsulaadist viisa ja nüüd  sõidame sinna juba ausal teel. Huvitav, miks konsulaadid ei googe-lda – mõne sekundiga saaks teada, et Krister pole “Nordicjet AS manager” ja minu põhitegevus ei ole õppida Tallinna Ülikoolis.

Ametlikult saab Birma turistiviisa kolme päevaga, aga kui pinda käia, homseid lennupileteid näidata ja 400 bahti (130 krooni) kõrgemat lõivu maksta, siis ka samal päeval. Üldine mulje: saatkond võib küll väsinud välja näha, järjekorrad mitu tundi pikad (eriti nädala alguses), aga suhtumine viisakas ning ametnikud vastutulelikud.

Lonely Planet värske reisiraamat algab pool-filosoofilise aruteluga, kas Birmasse tasub üldse sõita. Turism toidab hunta taskuid, eriti eksklusiivsed paketireisid. Samas, elamine odavas perehotellis, mitteturistliku väikelinna külastamine ning reisimine kohaliku transpordiga on patust peaaegu puhas. Ning seda tahame me järgmisel kolmel päeval just teha.
 
Arvata on, et keerulise julgeolekuolukorra pärast saame vaid silmade abil püüda paremini mõista olukorda Birmas ning vestlused põrandaaluste aktivistidega jäävad ära. Vastasel korral riskiksid nad vangistusega alates mõnest päevast kuni mitme aastani. Värvikas kirjeldus poliitvangide “rõõmsast” eluolust peaks lähiajal ka EPL-is ilmuma.

Hunta armastab ja vihkab välismaalasi. 2006. aastal teenis hunta turistide pealt 25 miljon dollarit ning valuutapuuduses vaevlevale kindralitele oli see vajalik toetus. Samas, hunta teab, et mitmed üleannetud turistid olid enne reisi lugenud keelatud kirjandust (Econimist ja Lonely Planet sealhulgas) ning nende suhtlemine tavainimestega võib levitada väärarusaami.

Välismaalasega suhelda võivad elanikud vaid niipalju, kui pakutav teenus seda nõuab. Ning seda reeglit peaksid kõik külastajad austama. Valge mehe süütu küsimus olukorrast riigis võib lõppeda kohalikule heal juhul võimuesindajate arupärimistele vastamisega, halvemal aga märksa suuremate ebameeldivustega. “Mootorratta” või “lennukiga”, millistest piinamisvõtetest võite EPList varsti lugeda.

Üks raskemaid asju on aru saada, kuidas kohalikud oma olukorda üldse suhtuvad. Birmalastega pikemalt kokku puutunud inimesed teavad rääkida, et nad on valmis end totaalselt ohvriks tooma, kui vaid sõber välismaalt palub. Ja nagu Paris reedel ilmunud artiklis kirjutas, on naeratamine siinse kultuuri lahutamatu osa. Naeratavast näost ja samal ajal plõksuvatest käeraudadest hoidume kindlasti. Lihtsalt - siinse naeratuse taga peitub hirm ja lootusetus. Nii väga ootaks aega, kus birmalased saavad naeratada taas siiralt, lihtsa sõpruse märgiks ja mitte hirmust saada vale näoilme eest aastakümnete pikkust vangistust.

 Pole ime, et George Orwell ehitas oma kuulsaimad teosed üles Birmale. Kahjuks on just siin tema antiutoopiad kõige enam teoks saanud.

Tweet This Post 

Selleks, et saada elementaarset arstiabi, peavad kareenid illegaalselt üle piiri tulema. Vabatahtlik haigla Mae Sotis on pinnuks silmas nii Tai kui Birma võimudele. Esimesed ei taha, et immigrante piirkonda juurde tuleks, teised ei taha, et etnilised grupid arstiabi saaksid.

Proteeside töökoja seinal on tabel, mis kinnitab julma statistikat. Valdav enamik proteese vajavaid inimesi on hunta miini otsa astunud külaelanikud. Hunta ei hakka kabuhirmus metsa põgenenud külaelanikke taga ajama. Ohutum on mineerida hurtsikute esised, tee veekogu äärde, laste kivise mänguväljaku ja toidutegemisekohad.

Paljud miini otsa astunud proteese ei vaja. Nad surevad sealsamas või teel haiglasse. Teekond abini viib läbi ettearvamatu džungli ja ettearvatava käitumisega hunta püssimeeste alade ning võib kesta üle nädala. Tai piiri öine ületamine, verine könt rippumas, on veel lisaväljakutse.

Külaelanike abistamiseks on loodud SELJAKOTI MEDITSIINIRÜHMAD. Salaja ületab lühikese arstikursuse läbinud kohalike ja kuni kümnest kandjast koosnev grupp, teekond kaugemate küladeni kestab kuni kuu. Sõjatsoonis asuvatesse küladesse viiakse esmaseid ravimeid, kuid vajadusel viiakse kohapeal läbi amputeerimine või kergem operatsioon.

Statistika on julm. Mõne aasta jooksul on maamiini plahvatuse või sõdurite kuuli tõttu elu kaotanud 7 meditsiinirühma liiget. Neli neist istub vanglas. Samas, nende esmane abi on vähendanud suremist malaariasse kordi. Keegi oska aga hinnata, kui palju elanikke kokku haigla ja “seljakotiarstid” päästnud on. Igal juhul võib arstiabi saanud inimesi loendada tuhandetes.

Tweet This Post 

(Laps pogenikelaagris)

Asukatele antava ID kaardi taga seisab teade, et valdajal puuduvad igasugused oigused 

Karenite Mai La põgenikelaager on  teistega v6rreldes paremas olukorras. Sellest hoolimata nimetab endine elanik Zoja seda vanglaks. Seda põhjendatult. Ligi 20 aastat Birma (peamiselt karenitest) põgenikele pisukest turvalisust pakkunud laager elab ikka põhimõtte järgi, et see on vaid ajutine.

20 aastat ja ajutine. Kohtusin siin Austraaliast pärit õpetajaga, kes kirjutab doktoritööd teemal, kuidas põgenikelaagris sündinud põlvkond näeb ennast (ja enda identiteedi) ja mida ta arvab ümbritsevast. Laagrielanikel ei ole õigust okastraadiga suletud alalt lahkuda, aga siia ei ole loodud ka töökohti ega muid võimalusi täiskasvanud inimesel ennast täisväärtuslikuna tunda.

Zoja ajal elas siin alla 10 tuhande põgeniku. Nüüd on ametlik arv umbes 30 tuhat, elanike hinnangul aga üle 50 tuhande. Pool Tartut või pisut rohkem. Siin on koolid, 8 raamatukogu, poed ja relvastatud Tai valvurid. Viimased on mitmel korral vägistanud põgenikke ning nende “lähenemiskatsed” on ka põhjuseks, miks Zoja aastaid tagasi siit “lahkuma” pidi. Intervjuu Zojaga peaks peatselt Kristeri sulest peagi ilmuma EPL-is.

Laagri elu on parem, kui IPD-ides või Birma etniliste gruppide külades. Tänu rahvusvahelisele abile on toit laual ning erinevate uskude koolid pakuvad ühekülgset haridust. Kuid kindlasti ei ole see vabadus, mida karenid Salawee jõe tagant ootasid. Lisaks töö- ja lahkumiskeelule ähvardab elanikke 5 kilomeetri kauguselt militaarhunta ustavate sõdurite tinarahe. See on reaalne oht, mis mõne aasta eest ka reaalsuseks sai.

Masendav on see, et külastatud laagrit nimetavad kohalikud näidiseks, Potjomkini külaks. Kümnetes teistes asulates puudub abi üldse — solk ujub mööda tänavaid, süüa saab vaid kord päevas, puuduvad koolid ning kõik teised vajalikud võimalused, mis vanglaelu natukenegi talutavamaks muudavad.

Paljudele põgenikele on see siiski paradiis, sest elu hunta armee rünnakute all on lühike ning siselaagrites veelgi masendavam. Piltlikult võiks öelda, et vangla ukse taga seisab elav järjekord, sest müüride taga on vabandust (ja lootust) veel vähem. Tee myyrini aga on 22ristatud maamiinide ning kohtumine hunta s6duritega t2hendab sageli kuuli kuklasse.

Tweet This Post 

Vaid monel korral on Sue kasutanud oma teel yhistransporti.

 
Sue teekond ja leotelu soiduvahenditest

Cristina:  “How did you get to Mae Sot?”
Sue: “Hitchhiking”
Cristina: “Hitchhiking?! From where?”
Sue: “Estonia”
Cristina: “Estonia?”
Sue: “Jes: Estonia, Latvia, Lithuania, Belarus, Russia, Mongolia, China, Japan, China, Laos, Thailand. And now Birma border aria.”
Cristina: “… When did you start?”
Sue: “Some 6 month ago”

Täna pärast kohtumisi Birma põgenikega ning NLD-iga võtsime aja maha, ehk jõime õhtul kohalikku Leo ja Singha õlut Tai-Birma piirilinnas Mae Sot-is. Eeltoodud vestluse leidiski aset siin Birma põgeniku kõrtsis.

Sue on kõigile Eesti vähegi tegutsevatele NGO-dele tuntud Belgia vabatahtlik Sue Tack, kes Eestis Arengukoostöö Ümaralauale vundamendi ehitas. Cristina töötab DC-s Birma toetusorganisatsioonis.

Sue on Eestis teinud häid asju ja nüüd teeb seda, mida ta ammu on tahtnud. Olen samast rääkinud paari oma sõbraga, aga jutu tasandile ongi see jäänud. Sue jaoks aga mitte. 6 kuud tagasi võttis ta seljakoti selga ja on hääletades sõitnud poole aastaga läbi veerand maailma. Ning selle aja jooksul on ta elamiseks kulutanud vaid 1500 EUR-i.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pooljuhuslikult meie Birma ekspeditsiooniga liitudes on siinsed kohtumised talle mõjunud selliselt, et ta ei hääleta enam uute riikide poole edasi, vaid leiab endale siin sobiva vabatahtliku töö. Olgu selleks siis IDP (sisepõgenike) laagri varustamine, Euroopa fondidest birmalastele raha taotlemine või teavitustöö korraldamine.

Kellel oli Sue’ga võimalik koos töötada Eestis, see teab, et ta võtab asju südamega ning põhjalikult. Poliitika ja ajakirjandus ei sobi talle – liiga pealiskaudsed ja hoolimatud asjad. Aga siin, džungli ja mägede vahele aheldatud karenite toetamine on tõsine väljakutse.

Sue’l on homme sünnipäev, saab vist 27. Igaüks, kes minu kodumaal selles vanuses viriseb, et pole midagi teha või eluisu kadunud, võiks kõndida tema jälgedes. Raha see eriti just ei nõua, reisides näeb rohkem kui kõigi Eesti turismifirmade pakutud võimalused kokku ning mis kõige olulisem, võib leida endale koha maailmas, kus Sind reaalselt vajatakse.

Müts maha, Sue!

Tweet This Post 

(IDP laagri elanikud Birmas. FOTO: Silver Meikar)

Tai ja Birma piirijõgi on kohati vaid 15 meetrit lai. Loodus on mõlemal pool mägine, roheline ja uskumatult ilus. Ka külad näevad esmapilgul sarnased välja – vihmaperioodi üleelamiseks seisavad majad postidel; mudatänavatel jooksevad lapsed võidu sigade ja kanadega.

Küla ja nende elanikke sisse vaadates mõistad, et vahe kallaste vahel on üüratu. Illegalselt piiri yletades külastasime eile IDP (sisepõgenike) laagreid Birmas (nn vabastatud territooriumil), kuhu on põgenenud tuhanded karenid sisemaalt, kus hunta sõdurid on põletanud nende külad, neid vägitanud ja orjastanud. Paljud Kareni Vabastusarmee (KNLA) kaitse all olevatesse laagritesse ei jõua ning surevad enne sõjaväelase kuuli ette “sattudes” või teele pandud miinile astudes. Tihe ja pea läbimatu džungel jätab endasse kõige nõrgemad.

Ka laagrisse jõudnute elu ei ole meelakkumine. Nad sõltuvalt täielikult välisabist, mis nii toidu kui ka meditsiini osas on väga puudulik. Ka päris Tai piiri lähedal elavad külad on ohu all, et hunta sõdurid nendeni jõuavad. Kaugemal sisemaal on tulevahetus KNLA ja hunta vahel igapäevane. Iga nädal ründab hunta mõnda Kareni küla, heal juhul vaid röövib elanikud paljaks, vahel aga hävitab selle koos elanikega. Hinnatakse, et hunta on h2vitanud umbes 2000 karenite kyla.

IDP igal elanikul on oma jube lugu rääkida. Kes on kaotanud abikaasa, kes lapsed. Kes on olnud hunta sõdurite seksorjaks ning keda on julmalt pekstud. Krister Paris kirjutab EPL-is yhest l2hip2evil täpsemalt.

Jõeäärss külas ringijalutades näen rõõmsaid lapsi ja naeraavaid kareneid. Siin on ikka parem, sest oht väiksem ning natuke süüa ka. Jõe idakaldast tõuseb igal hommikul päike, mis näitab teed vabama elu poole. Paljud on selle ületanud ja elavad nüüd põgenikelaagrites või piiriäärsetes linnades, kuid Tai on pogenike sissep22semist oluliselt raskendanud ning kättesaadud karenid antake üle hunta piirivalvele.

—

T2na hommikul kohtusime KNU (Karen National Unio) ja KNLA juhtidega ning praegu loppes kohtumine poliitvangide organisatsiooniga. Nendest t2psemalt kirjutan j2rgmine kord.

Tweet This Post 

Kumb fotol olev hoiatus on mõjusam, kas Eesti suitsupaki “Suitsetamine võib tappa” või Tai kena fotoke. Fotosid on teisigi – haiglavoodisse torudega aheldatud patsient musta kopsuga, kõrivähi viimane staadium, surnud imik.

Mäletan, kuidas tubakafirmad paar aastat tagasi Eestis lobi tegid, et hoiatussilt liiga suur ei oleks. Huvitav, mida nad sellistest fotodest arvaksid. Muuseas, sarnased hirmu-pildid on mitmetes Euroopa riikides ja USA-s juba ammu olemas. Mina arvates võiks ka Eestis olla. Niikuinii on kavas maha jätta…

Myanmari (Birma) saatkond on pühadel suletud ütles meile silt ja tabalukk uksel. Mis püha siis täna Tais on? Lastepäev! Hea, et kiirviisa peaks esmaspäeval mõne tunniga saama.

Tweet This Post 

Pean ütlema, et ankeeti nähes tekkis algul mõte, et kui oled andmed sisestanud ning Mobiil-ID -ga ennast tuvastanud, tuleb emailile teade a la:

“Lugupeetud Silver Meikar.

Mängus osalemisega ja andmete sisestamisega tõestasite, et te ei tea turvalisusest midagi. Vaata Maailma on aus ning ei kasuta teie andmeid kurjalt. Nigeeria sullerid oleksid teinud teie konto tühjaks ning kinnisvarast (mida meie andmetel teil ei ole) lagedaks.

Meeldivat aasta jätku
Vaata Maailma”

Njah, nii muidugi ei läinud ning pisikene mõtlemine ID ja Mobiil-ID tehnoloogiast julgustas mind. Isegi natuke häbi oli…. Aga eks proovige ise järgi: (kliki)

Ning blogeritele, kes veel ei ole Mart Parvelt kirja saanud:

Tweet This Post 

Esimesed teated olid r2iged: Relvastatud opositsioon olevat tunginud keskvalimiskomisjoni ja selle vallutanud. Kui mina sinna joudsin, oli koik juba rahulik. T6si on, et Levan Gatšit­šeladze kaaskonnaga keskpaeval keskvalimiskomisjoni tungis ning siin l2rmakalt valimistulemuste tyhistamist n6udis. 6nneks ei olnud tegemist relvastatud ryndega ega mitte ka hoone vallutamisega.

Praegu algab pressikonverents, kus valimiskomisjon annab hinnangu hommikusele intsidendile. Eile teatas opositsioon, et kavatseb t2na kell 15:00 korraldada massilise meeleavalduse hoone ees, mis oleks paganama ohtlik. Esiteks t6estas hommikul Levan Gatšit­šeladze, et valimiskomisjon tungimine on enam kui lihtne. Teiseks asub hoone j2rsu m2eseina peal v2ga libeda tee 22res, kus meeleavaldus v6ib lihtsalt kaasa tuua vigastatuid. Loodan, et hommikune teade meeleavalduse 2ra j2tmisest vastab t6ele.

Keskvalimiskomisjoni ryndamine ei ole kindlasti demokraatlik ning ei tee opositsioonile au. Selline tegevus tuleb rangelt hukka moista. Kui opositsioon tahaks t6esti ausaid ja vabu valimisi ning toetaks demokraatiat, ei tohiks nad (rahvusvaheliste organisatsioonide ja v2lisriikide poolt tunnustatud) valimiste tyhistamist n6uda ja m2gilaste kombel keskvalimiskomisjonis m2ratseda.

Tweet This Post