(BIRMA) Midagi on mäda
Myanmari võimukilk on teinud kõik selleks, et riigi probleemidehunnik rõõmsaks võõbatud klevi alt välja ei paistaks. Need, kes reisikorraldajalt paketireisi ostavad, ei näe suure tõenäosusega peale kalli hotelli, ilusa ranna ja huvitavate turismiobjektide midagi. Lisaks täidavad sellised „pimedad” turistid võimulolijate kukrut, sest tipptaseme hotellid/restoranid/objektid on sõjaväelaste ja/või nendega seotud inimeste omad.
Ka seljakotireisija ei jää patust täiesti puhtaks, sest juba viisalõiv toidab kaudselt režiimi. Just seetõttu leiavad mitmed inimõigusi austavad aktiivgrupid, et turiste ei tohiks riiki üldse minna. Samas, on ka neid, kes näevad mitte-pakett reisijatest pigem head – mingi raha läheb ju ka tavainimestele ning backpacker’il võimalik pisutki näha reaalset olukorda riigis.
Kahe pisikese seljakotiga käisime Birmas meiegi ning hunta toetamisest hoidusime igal võimalikul juhul – nii ei külastanud me ühtegi turismiobjekti, ööbisime odavates majutuskohtades, sõitsime kohaliku transpordiga ning sõime tänavatoitu. Usun, et suutsime pisut lükata kalevit probleemihunnikult ning teha lisaks masendavale vaesusele ka muid „huvitavaid” tähelepanekuid.
Vaba ja suvalises järjekorras valik asjadest, mis peaksid kõnekalt näitama, et riigis pole kõik OK.
1. Taksojuht ei räägi
Need vähesed taksojuhid, kelle inglise keel ületas põhifraasid („where you go”, „20 dollars”, „it is cheap”, „OK, 3 dollars, OK”) keeldusid vestlemast poliitilistel teemadel. Üks-kõik millest muust, aga peaasi, et ei küsiks meeleavalduste või eluolu kohta riigis. (See oli huvitav vaheldus Gruusias kogetule, kus iga taksojuht võttis kohe teemaks poliitikute valimatu sarjamise)2. Suletud riik
Ma ei mäleta riiki, kus linnadevahelises bussis korjati välismaalastelt passid. Patheini ja Rangooni vahemaa on alla 200 kilomeetri ehk teeolusid arvestades üle 5 tunni tavabussiga. Ma ei lugenud kokku, et mitu piirikontrolli sellel teel oli, kuid igaühes pidi meid kenasti sisse kirjutama. Suurem osa riigist on selline, kuhu välismaalasi üldse ei lubata. Näiteks uue pealinna külastamiseks tuleb taotleda luba.3. Ööbimine keelatud
Patheinis jäeti meid odavaimate hotellide ukse taha. „Siin ei tohi välismaalased elada,” oli resoluutne keeld. Birmas mitmeid kordi reisinud ungarlane rääkis, et kuidas tal ei lubatud jääda ööseks ühe kohaliku sõbra juurde. Kell 22:00 oli politsei ukse taga ning käskis lahkuda riigi poolt lubatud ööbimiskohta.4. Teeehitus
Ma ei tea, kas see oli nüüd orjatöö või said teeehitajad selle eest ka sandikopikaid. Igal juhul oli üllatav jälgida, kuidas käsitsi uut teed ehitatakse. Kivi ja kruusa kandjateks olid nii mehed kui ka naised, samuti lapsed.5. Nõukalik meedia
Ametlikud Birma inglise keelsed lehed on kui tagasivaade Nõukogude Liitu. Põhiliselt kajastatakse hunta edu ja tegevust (haigla avamine, uue teega tutvumine, õnnitlused Malaisiast jne). Lehti ääristavad loosungid, mis sõimavad opositsiooni ja kinnitavad, et BBC (jt ebasõbralikud kanalid) ainult valetavad. Nädalaleht Economist kuulub muuseas keelatud kirjanduse hulka. .6. Okastraat ja kuulipildujapesad
Rangoonis ringi jalutades leidsime palju okastraadiga kaunistatud puittõkkeid, kraanaga tõstetavaid betoonklotse ja liivakottidega kaitstud kuulipildujapesasid. Linn oli just kui ootamas käsku blokeerida tänavad kesklinnas ja selle ümber. Augusti ja septembri meeleavaldus on hunta ettevaatlikuks teinud.
Näited võiks tuua veel, kuid usun, et ka need suvaliselt valitud on piisavaks tõestuseks, et midagi on väga mäda Myanmari riigis.
