(BIRMA) Nädal verise köndiga džunglis
Selleks, et saada elementaarset arstiabi, peavad kareenid illegaalselt üle piiri tulema. Vabatahtlik haigla Mae Sotis on pinnuks silmas nii Tai kui Birma võimudele. Esimesed ei taha, et immigrante piirkonda juurde tuleks, teised ei taha, et etnilised grupid arstiabi saaksid.
Proteeside töökoja seinal on tabel, mis kinnitab julma statistikat. Valdav enamik proteese vajavaid inimesi on hunta miini otsa astunud külaelanikud. Hunta ei hakka kabuhirmus metsa põgenenud külaelanikke taga ajama. Ohutum on mineerida hurtsikute esised, tee veekogu äärde, laste kivise mänguväljaku ja toidutegemisekohad.
Paljud miini otsa astunud proteese ei vaja. Nad surevad sealsamas või teel haiglasse. Teekond abini viib läbi ettearvamatu džungli ja ettearvatava käitumisega hunta püssimeeste alade ning võib kesta üle nädala. Tai piiri öine ületamine, verine könt rippumas, on veel lisaväljakutse.
Külaelanike abistamiseks on loodud SELJAKOTI MEDITSIINIRÜHMAD. Salaja ületab lühikese arstikursuse läbinud kohalike ja kuni kümnest kandjast koosnev grupp, teekond kaugemate küladeni kestab kuni kuu. Sõjatsoonis asuvatesse küladesse viiakse esmaseid ravimeid, kuid vajadusel viiakse kohapeal läbi amputeerimine või kergem operatsioon.
Statistika on julm. Mõne aasta jooksul on maamiini plahvatuse või sõdurite kuuli tõttu elu kaotanud 7 meditsiinirühma liiget. Neli neist istub vanglas. Samas, nende esmane abi on vähendanud suremist malaariasse kordi. Keegi oska aga hinnata, kui palju elanikke kokku haigla ja “seljakotiarstid” päästnud on. Igal juhul võib arstiabi saanud inimesi loendada tuhandetes.
