Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

(Birma) Naeratavad käerauad

Eile saime Birma/Myanmari konsulaadist viisa ja nüüd  sõidame sinna juba ausal teel. Huvitav, miks konsulaadid ei googe-lda – mõne sekundiga saaks teada, et Krister pole “Nordicjet AS manager” ja minu põhitegevus ei ole õppida Tallinna Ülikoolis.

Ametlikult saab Birma turistiviisa kolme päevaga, aga kui pinda käia, homseid lennupileteid näidata ja 400 bahti (130 krooni) kõrgemat lõivu maksta, siis ka samal päeval. Üldine mulje: saatkond võib küll väsinud välja näha, järjekorrad mitu tundi pikad (eriti nädala alguses), aga suhtumine viisakas ning ametnikud vastutulelikud.

Lonely Planet värske reisiraamat algab pool-filosoofilise aruteluga, kas Birmasse tasub üldse sõita. Turism toidab hunta taskuid, eriti eksklusiivsed paketireisid. Samas, elamine odavas perehotellis, mitteturistliku väikelinna külastamine ning reisimine kohaliku transpordiga on patust peaaegu puhas. Ning seda tahame me järgmisel kolmel päeval just teha.
 
Arvata on, et keerulise julgeolekuolukorra pärast saame vaid silmade abil püüda paremini mõista olukorda Birmas ning vestlused põrandaaluste aktivistidega jäävad ära. Vastasel korral riskiksid nad vangistusega alates mõnest päevast kuni mitme aastani. Värvikas kirjeldus poliitvangide “rõõmsast” eluolust peaks lähiajal ka EPL-is ilmuma.

Hunta armastab ja vihkab välismaalasi. 2006. aastal teenis hunta turistide pealt 25 miljon dollarit ning valuutapuuduses vaevlevale kindralitele oli see vajalik toetus. Samas, hunta teab, et mitmed üleannetud turistid olid enne reisi lugenud keelatud kirjandust (Econimist ja Lonely Planet sealhulgas) ning nende suhtlemine tavainimestega võib levitada väärarusaami.

Välismaalasega suhelda võivad elanikud vaid niipalju, kui pakutav teenus seda nõuab. Ning seda reeglit peaksid kõik külastajad austama. Valge mehe süütu küsimus olukorrast riigis võib lõppeda kohalikule heal juhul võimuesindajate arupärimistele vastamisega, halvemal aga märksa suuremate ebameeldivustega. “Mootorratta” või “lennukiga”, millistest piinamisvõtetest võite EPList varsti lugeda.

Üks raskemaid asju on aru saada, kuidas kohalikud oma olukorda üldse suhtuvad. Birmalastega pikemalt kokku puutunud inimesed teavad rääkida, et nad on valmis end totaalselt ohvriks tooma, kui vaid sõber välismaalt palub. Ja nagu Paris reedel ilmunud artiklis kirjutas, on naeratamine siinse kultuuri lahutamatu osa. Naeratavast näost ja samal ajal plõksuvatest käeraudadest hoidume kindlasti. Lihtsalt - siinse naeratuse taga peitub hirm ja lootusetus. Nii väga ootaks aega, kus birmalased saavad naeratada taas siiralt, lihtsa sõpruse märgiks ja mitte hirmust saada vale näoilme eest aastakümnete pikkust vangistust.

 Pole ime, et George Orwell ehitas oma kuulsaimad teosed üles Birmale. Kahjuks on just siin tema antiutoopiad kõige enam teoks saanud.