(Birma) Vangla pakub vabadust
(Laps pogenikelaagris)
Asukatele antava ID kaardi taga seisab teade, et valdajal puuduvad igasugused oigused
Karenite Mai La põgenikelaager on teistega v6rreldes paremas olukorras. Sellest hoolimata nimetab endine elanik Zoja seda vanglaks. Seda põhjendatult. Ligi 20 aastat Birma (peamiselt karenitest) põgenikele pisukest turvalisust pakkunud laager elab ikka põhimõtte järgi, et see on vaid ajutine.
20 aastat ja ajutine. Kohtusin siin Austraaliast pärit õpetajaga, kes kirjutab doktoritööd teemal, kuidas põgenikelaagris sündinud põlvkond näeb ennast (ja enda identiteedi) ja mida ta arvab ümbritsevast. Laagrielanikel ei ole õigust okastraadiga suletud alalt lahkuda, aga siia ei ole loodud ka töökohti ega muid võimalusi täiskasvanud inimesel ennast täisväärtuslikuna tunda.
Zoja ajal elas siin alla 10 tuhande põgeniku. Nüüd on ametlik arv umbes 30 tuhat, elanike hinnangul aga üle 50 tuhande. Pool Tartut või pisut rohkem. Siin on koolid, 8 raamatukogu, poed ja relvastatud Tai valvurid. Viimased on mitmel korral vägistanud põgenikke ning nende “lähenemiskatsed” on ka põhjuseks, miks Zoja aastaid tagasi siit “lahkuma” pidi. Intervjuu Zojaga peaks peatselt Kristeri sulest peagi ilmuma EPL-is.
Laagri elu on parem, kui IPD-ides või Birma etniliste gruppide külades. Tänu rahvusvahelisele abile on toit laual ning erinevate uskude koolid pakuvad ühekülgset haridust. Kuid kindlasti ei ole see vabadus, mida karenid Salawee jõe tagant ootasid. Lisaks töö- ja lahkumiskeelule ähvardab elanikke 5 kilomeetri kauguselt militaarhunta ustavate sõdurite tinarahe. See on reaalne oht, mis mõne aasta eest ka reaalsuseks sai.
Masendav on see, et külastatud laagrit nimetavad kohalikud näidiseks, Potjomkini külaks. Kümnetes teistes asulates puudub abi üldse -- solk ujub mööda tänavaid, süüa saab vaid kord päevas, puuduvad koolid ning kõik teised vajalikud võimalused, mis vanglaelu natukenegi talutavamaks muudavad.
Paljudele põgenikele on see siiski paradiis, sest elu hunta armee rünnakute all on lühike ning siselaagrites veelgi masendavam. Piltlikult võiks öelda, et vangla ukse taga seisab elav järjekord, sest müüride taga on vabandust (ja lootust) veel vähem. Tee myyrini aga on 22ristatud maamiinide ning kohtumine hunta s6duritega t2hendab sageli kuuli kuklasse.
