Eestlaste vandenõu: i-valimised
Eile Eesti i-valimisi tutvustanud Priit Vinkel, Vabariigi Valimiskomisjoni liige, sai tunda mida tähendab tugev argument ülesköetud belglase vastu. Kui sisu puudus ja teadmistest jäi väheks oskas valimisprotseduuride lihtsustamise vastane kohalik ähvardavalt turtsuda ning valjult sõimelda: „Eestlased-eestlased, te tahate oma e-valimistega hävitada Euroopa”.
Tänane päev möödus siiski rahulikult ning i-valimiste tutvustamine tõi Eesti 90. aastapäevaks ülespandud stendide juurde rahumeelsed baltlased, rumeenlased, britid, iirlased jne. Kõige rohkem küsiti meilt i-valimiste turvalisuse kohta. Oluline on kasutada just „i-„ ja mitte „e-„ valimisi, sest valimisjaoskondades toimuvaid e(lektroonilisi)-valimisi on nähtud mujalgi, näiteks Kasahstanis ja Belgias. Eestis toimusid aga esimesed internetis hääletamist võimaldavad üleriigilised valimised, mille New York Times nimetas ka aasta 2007 üheks olulisemaks sündmuseks.
Meie armsad balti naabrid on pisut kadedad ja plaanivad peagi sama süsteemi juurutamist. Rumeenlased esitlevad juba sellel aastal ID –kaarti ja tahavad ühe rakendusena ka i-valimisi sisse viia. Päris mõnus on olla eestlane, kes märksa suurematele riikidele kogemust jagab.
Eesti 90. aastapäeva pärliks Euroopa Parlamendis oli siiski Eesti Instituudi kokku pandud näitus meie ajaloost ja Ellerheina kontsert. Iga aasta kohta üks pilt ja seletus, mis maalis pildi eestlaste tavaelust, poliitilistest muutustest, sportlaste saavutustest või olulisest sündmusest, oli võimas.
Näituse kokkupanemise eest vastutas Mart Meri, kellega rääkisime ka teemal sellise emotsionaalse ülespaneku digitaliseerimisest. Meenub see, kui hästi meie idanaaber kasutas multimeediat, et seletada „tõelist” II maailmasõda. Ehk nüüd oleks meie kord samuti kasutada mitte ainult youtube’i ja secondlife’i, vaid juubeliaasta puhul luua interaktiivne ajalugu, mitte mälu-instituut, vaid interaktiivne mälu.
Ukraina Parlamendis loodi Eesti sõprusrühm
Möödunud neljapäeval moodustati kolmeteistkümne Ukraina parlamendisaadiku poolt Eesti-Ukraina sõprusrühm, mida usaldati juhtima Andriy Shevtchenko. Andriy kuulub Julia Timoshenko blokki, kuid sõprusrühmas on esindatud ka Regioonide partei ja Meie Ukraina bloki esindajad.
Riigikogu Eesti-Ukraina parlamendirühma esimees Silver Meikar avaldas heameelt parlamendirühma loomise üle. "Sõprusrühma loomine muudab niigi toimiva koostöö ametlikuks," ütles peagi Ukrainasse sõitev Meikar. "Kindlasti kavatsen Andryiga arutada Ukraina kolleegide visiiti Eestisse."
Meikari sõnul juhtis Andriy enne Verhovna Radasse kandideerimist telekanalit Kanal 5, mis enne oranži revolutsiooni oli ainuke sõltumatu telekanal. Täna on Andriy Ukrainas meediavabaduse eestkõnelejaks, kuid ka peaminister Julia Timoshenko üks lähedasemaid nõuandjaid ning tuntud ka kui suur Eesti sõber.
Parlamendirühmi luuakse, et tõhustada kahepoolset suhtlemist teiste riikide parlamentidega. Parlamendirühmade tegevus on suunatud Eesti Vabariigi välispoliitiliste eesmärkide elluviimisele ja Eesti tutvustamisele välismaal.
Millest me presidendiga nii pikalt rääkisime? (VIDEO: Björk: Deklareeri iseseisvust)
Vabariigi Presidendi ja pr. Evelin Ilvese vastuvõtt oli igati Eesti Vabariigi 90. aastapäeva vääriline. Kui Mihkel Mutt püüab kirjutada nii, et rumal mõistaks ja tark huvituks, siis kontsert oli vastupidi – rumalal oli huvitav, tark aga mõistis. Või oleks õigem öelda, et kes ei viitsinud süveneda, sai lihtsalt laheda kontserdielamuse.
Kontsert rõhutas meie naabreid ning tegi seda läbi huumori. Soome, Läti ja Vene said kõik erineval moel sarkastiliselt märgitud, kuid kõige võimsam oli ikka Björgi laul „Deklareeri iseseisvust”. Paar nädalat tagasi loodeti, et Björk tuleb ise seda esitama, aga maailmastaari nii lühikese etteteatamisega ei saa.
Island ei ole meie naaber, kuid on väikeriik, kes meie iseseisvust esimesena tunnustas. Islandil on üldse kombeks riike esimesena tunnustada, kuid jah, Kosovo suhtes olid nad targu „ebatavalised” ning esimesena tunnustas "teist albaaniat" Afganistan. Eks see näitabki, et Islandi tunnustamispoliitika taga on ikka tubli töö ja uisapäisa midagi ei tehta.
Björki laul rääkis iseseisvusest, president vabadusest ning nagu David Vseviov Ilvese kõnet kommenteerides tõdes, on tegemist erinevate asjadega. Iseseisvaid riike on märksa rohkem, kui vabasid riike, või õigemini öeldes, et on (palju) iseseisvaid riike, kus kodanikud ei ole vabad.
Eesti on olnud vabaduse üks lipulaev, kuid meie hoog on raugemas. Vabadus on iga kodaniku asi ning ei ole kunagi garanteeritud. Kui me laisalt ja mugavalt jätame töö vabaduse kaitseks, siis me kaotame selle õige pea. Pole siis ime, et Ilves vabaduse teemale nii pikalt oma kõnes tähelepanu pööras.
Kõnest ja vabadusest vestlesime ka selle napi hetke, mis ehk televaatajale liiga pikk tundus. Ilves on „kasutanud” oma presidendi positsiooni, et tõstatada igal pool vabaduse teema ning ma olen selle üle väga õnnelik. Tänasin teda selle eest ning siis vahetasime paar repliiki samal teemal.
Üritusest veel. Minu frakk oli laenutatud ning tõesti ei istunud kenasti. Pole midagi teha – valida olid kas muidu parajad kukepüksid, või siis mitu numbrid laiad aga piisavalt pikad käised ja püksisääred. Hea, et kõigi pilgud olid suunatud Nelele, kes tõesti nägi super-hea välja.
Nele kleit oli disainitud ja õmmeldud noore, kuid tulevikus kindlasti tuntud disaineri Inge Pruksi poolt, soengu tegi niigi tuntud Katrin Pärn. Suur aitäh neile.
PS: Lisaks saatsin oma valijatele eile kirja, kus lühendatult tõin oma välispoliitika arutelul peetud kõne. Kui oled huvitatud sellisest kord kahe kuu jooksul saadetud ülevaatlikust (e-)kirjast, siis registreeri ennast Osalusdemokraatia alalehel. Toon eilse kirja ka siin ära:
Hea kodanik,
Eesti riik on saanud 90 aastat vanaks. Soovin Sulle ilusat Vabariigi sünnipäeva!
21. veebruaril toimus Riigikogus välispoliitika arutelu. Sellel igaaastasel tähtsal sündmusel võtavad välisminister ja Riigikogu välispoliitikast huvitatud saadikud tehtu kokku ja mis veelgi olulisem, püüavad sõnastada tuleviku sihte ja väljakutseid.Esinesin arutelul kõnega, mille lühendatud kujul ka Sinuni toon:
Eesti on olnud oma huvide kaitsmisel edukas. Oleme täitnud suured eesmärgid, liitunud NATO ja EL-iga ja ka praegu on oluline jätkata nendes institutsioonides Eesti huvide kaitsmist. See on igapäevane ja kohati kuiv töö, millest säravat arvamuslugu kirjutada ei ole võimalik ega ka vajalik. Need, kes peavad lugu välispoliitikast, saavad sellest ka suurepäraselt aru. Kvaliteetne diplomaatia eeldab kvaliteetset välisteenistust.Nii nagu Maslow’ püramiidis, kus alles pärast põhivajaduste täitmist saab liikuda edasi järgmisele astmele, on välispoliitikas võimalik uute teemade ja laiema pildiga tegelda alles pärast seda, kui tugev vundament on all: on olemas nii eesmärgid kui ka nende saavutamise vahendid.Täna tuleb meil küsida, mis on Eesti välispoliitikas see, mis meid teistest eristab? Eesti välispoliitika loomulike eesmärkide edukas täitmine tagab meile hea keskpärase tulemuse. Kuid me ei taha olla tavalised ja igavad, me tahame olla heas mõttes silmapaistvad.Eesti on põhjamaade kombel suurendanud tähelepanu arengukoostööle ja humanitaarabile. Kuid arvestades meie rahalisi võimalusi, saame selles silmas paista peamiselt koostöös põhjamaadega.
Kui me ei suuda eristuda rahalise panusega, peame mõtlema, kas meil on häid ideid? Millised on ideed, mida me kaitsta ja propageerida suudame?
Kas suudaksime kaitsta ka vabaduse ja liberaalsuse ideed?Eesti on maailma meediavabaduse esikolmikus, meie kodanikuvabadused on tunnistatud eeskujulikuks. Kas see ei võiks olla meie positiivne märk? Kõigi meie muude eesmärkide kõrval olla riik, kes seisab vabaduse eest kõikjal maailmas.
Vabanenud idablokis eristuvad kolm säravat riigipead — Lech Walesa, Vaclav Havel ja nüüdseks toonela teele läinud Lennart Meri. Pool aastat tagasi oli mul au kohtuda Vaclav Haveliga, kes ütles, et tema ametiaja üks vigadest oli see, et algusaastatel ei kasutanud ta oma positsiooni piisavalt, et aidata neid rahvaid, kes ei olnud veel vabad. Usun, et alles hiljuti vabanenud riikide kohustus on aidata neid, kes alles võitlevad totalitaarse režiimi või okupeerija vastu.
Tulemuseks ei ole ühe teema riik, vaid see oleks üks asi, mis meid positiivselt eristaks, see oleks rosinaks niigi maitsva saia sees. Eesti peab tõstatama teema inimõiguste rikkumisest Hiinas, Birmas, Tiibetis või siinsamas, mõnesaja kilomeetri kaugusel asuvas Valgevenes. Peame kasutama oma välispoliitilist võimekust, et võidelda kodaniku-, meedia- ja sõnavabaduse eest, sest ainult nii saame teha Eesti suuremaks ja silmapaistvaks, ikka heas mõttes.
Siinset kõnet, aga ka Birma reisi kroonikat, artiklit Tartu transpordiprobleemidest ja muudki saab lugeda iga päev minu ajaveebist www.meikar.ee. Samas jätkan regulaarselt kirjade saatmist. Kui soovid paberkirja asemel saada e-kirja, palun anna sellest teada aadressil silver@meikar.ee.
Head Vabariigi aastapäeva,
Silver Meikar
Kas kanname vabaduse ideed? (minu ettekanne Riigikogu välispoliitika arutelul)
Need super-eksperdid, kes pidevalt ja igas kanalis hõikavad, et Eestil puudub välispoliitika, tegelevad asendustegevusega. Raamatu „Jah, härra minister” võtmefiguur Sir Humphrey annab sellisele paanika tekitamisele põhjenduse: "Poliitikutele meeldib paanika. Nad vajavad sellist tegevust, sest see on neile aseaineks saavutustele."
Eesti on olnud huvide kaitsmisel edukas. Suured eesmärgid: liitumine NATO ja EL-iga - tähendab, et täna on oluline nendes ja teistes institutsioonides Eesti huvide kaitsmine ja loomine. See on igapäevane ja kohati kuiv töö, millest säravat arvamuslugu kirjutada ei ole võimalik ega ka vajalik. Need, kes peavad lugu välispoliitikast, saavad sellest ka suurepäraselt aru. Kvaliteetne diplomaatia eeldab kvaliteetset välisteenistust.
Nii nagu Maslowi püramiidis, kus alles pärast põhivajaduste täitmist saab liikuda edasi järgmisele astmele, on välispoliitikas võimalik uute teemade ja laiema pildiga tegelda alles pärast seda, kui tugev vundament on all: on olemas nii eesmärgid kui ka nende saavutamiseks tegevused.
Täna saame küsida, et mis on Eesti välispoliitikas see, mis meid teistest eristab? Eesti välispoliitika loomulike eesmärkide edukas täitmine tagab meile hea keskpärase tulemuse. Kuid me ei taha olla tavaline ja igav, me tahame olla heas mõttes silmapaistev.
Täna tunnustas Eesti Kosovo riiki ja rahu Balkanil sümboliseerib ÜRO eriesindaja Martti Ahtisaari rahuplaan. Soome endise presidendi Ahtisaare tegevus on kinnistanud põhjanaabri välispoliitilise imago. Soome tegevus rahuläbirääkimiste vahendajana on üheks heaks näiteks, kuidas väikeriik saab heas mõttes eristuda.
Välisministri Urmas Paeti välispoliitika ettekandes leidis arengukoostöö ja humanitaarabi olulist märkimist. Kas arengupoliitikast võiks saada meie positiivne tegevus, nagu Põhjamaadel? On ju meie üheks eesmärgiks Aafrikas sihtriigi leidmine.
Arvestades finantsilisi võimalusi näen pigem, et arengu- ja humanitaarabi saab olla meie oluline osa koostöös põhjamaadega, kuid ikka nendega koos või nende järel.
Kui me rahaga eristumist saavutada ei suuda, peame mõtlema, kas me saame minna ideedega? Millised on need ideed, mida me kanda suudame?
Välisminister Urmas Paet märkis Eesti ülemaailmset tegevust küberturvalisuse teema tõstatamisel ja ühtse poliitilise raamistiku loomisel. E-estonia ja meie e-demokraatia on oluline Eesti bränd.
Majandusreformide kogemuste ja ideedega on läinud maailma Mart Laar, ta on olnud teerajaja ja arvamusliider reformikogemuste jagamisel. Oluline on, et reformikogemuste jagamine ei muutuks semutsemiseks, sest meie ülimaks eesmärgiks on demokraatlikud väärtused ning endaga hakkama saavad riigid.
Kas suudaksime kanda ka vabaduse kaitsmise ja liberaalsuse ideed? Eesti on maailma meediavabaduse esikolmikus, kodanikevabadused on eeskujuks. Kas siin ei ole koht, kus saaksime paista silma positiivse märgina? Kõigi meie muude eesmärkide kõrval --- rahvusvahelistes institutsioonid ja kohustused - eristuda positiivselt, olla riik, kes seisab vabaduse eest kõikjal maailmas.
Vabanenud idabloki eristuvad kolm säravat riigipead -- Lennart Meri, Lech Walesa ja Vaclav Havel. Pool aastat tagasi oli mul au kohtuda Vaclav Haveliga, kes ütles, et tema presidendi aja üks vigadest oli see, et algusaastatel ei kasutanud ta oma positsiooni piisavalt, et aidata neid rahvaid, kes ei ole veel vabad. Arvan, et alles hiljuti vabanenud riikidel on kohustus aidata neid, kes alles võitlevad totalitaarse režiimi või okupeerija vastu.
See ei ole ühe teema riik, vaid see on üks asi, mis meid positiivselt eristab, on kui rosinaks niigi maitsva saia sees. Eesti peab tõstatama teema inimõiguste rikkumisest Hiinas, Birmas, Tiibetis või siitsamast, mõnesaja kilomeetri kaugusel Valgevenes. Kasutama välispoliitilist võimekust, et võidelda kodaniku-, meedia- ja sõnavabadus eest, sest ainult nii saame teha Eesti suuremaks ja silmapaistvaks, ikka heas mõttes.
Täiesti mitte-eestlaslik tegu
Südaööl potsatas e-postkasti kiri subjektiga www.delfi.ee. Esimene mõte oli, et niikuinii ei saanud mõni minu artikli lugeja täit rahuldust kommentaariruumis ning soovis, et ma tema sõimust ikka teada saaksin. Kuskilt oli ta järelikult teada saanud, et delfis kommentaare ma ei loe, kuid alati ootan tagasisidet e-kirjana.
Üldiselt on meil kombeks juhtida tähelepanu vaid vigadele. Midagi head nähes tõmbama suu kriipsuks ning aitäh või kiitus lipsab üle moka vaid erandkorras ja valitud isikutele. Eriti harva juhtub aga see, et keegi võõras midagi positiivset poliitilise algatuse, uue seisukoha või südamest kirjutatud artikli kohta ütleb.
Mitmed välismaalased on küsinud, et miks me nii ülbed ja mossis oleme. Ei ole me midagi, lihtsalt harjunud elama põhimõtte järgi, et „kitsi kiitusega, lahke laitusega”. Ning kui aus olla, siis meeldib selline suhtlemine mulle rohkem, kui silmakirjalik komplimendisadu ning kohustuslikud kiidulaulud. Meie kitsidus muudab harva positiivse tagasiside eriliselt tähelepanuväärseks ning sunnib isegi varahommikul sellest kirjutama.
Täiesti mitte-eestlaslik optimismist pakatav e-kiri:
Tere,
ma lugesin Teie artiklit delfi.ee-st ja tahtsin avaldada tänu selle eest. Suurepärane artikkel ja suurepärased mõtted. Ka mina olen palju reisinud ja pikalt vestelnud sõjaveteranidega üle terve maailma. Oleks maailmas rohkem selliseid inimesi nagu Teie, oleksime me hoopis kõrgemalt arenenud tsivilisatsioon, mida võiks kutsuda paradiisiks. Kunagi me ka jõuame sinna, ma arvan, et juba meie eluajal........
Priit
Kas Rambo eksib?
Eile küsis kolleeg, et kas tõesti on elu Birmas selline, nagu mõned kaadrid Rambo IV seda kujutavad. Võisin kinnitada, et vähemalt see osa, mis puudutab džunglisse põgenenud külaelanikke ja maamiine, olen ise näinud napp kuu aega tagasi.
Lapssõdurite usutlemine, küla pommitamise jälgimine ja mahalaskmiste tunnistamine arusaadaval põhjusel kahenädalase reisi osa ei olnud. Küll on olemas vähesed dokumentaalkaadrid, mis ka kõike seda tõestavad. Internetis on piisavalt materjale ja ka videolõike, näiteks üks 50minutiline film „Burma’s secret war” YouTube’s: http://www.youtube.com/watch?v=l-YVdpQHdqo või siis kaks lühemat näidet „Shooting on sight”: http://www.youtube.com/watch?v=0FeGlTG7yfw&NR=1 ja http://www.youtube.com/watch?v=SPSsKcpxJMk
Seega julgesin kolleegile vastata, et Rambo IV kajastab tegelikkust adekvaatselt ning soovitasin tal seda vaatama minna. Üldiselt arvan, et filmi esimest poolt võiks olla õppefilmiks koolilastele kodanikeõpetuse tunniks. Kirjutasin sellest ka Delfile arvamusloo: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18235404
Silver Meikar: „Rambost“ saagu õppefilm
Rahulik külaelu — palja tagumikuga lapsed jooksevad kilgates poritänaval, memmed longivad teivastele aetud hüttide vahel, veekogu ääres teevad naiste usinad käed ära pesumasina töö, kuum päike kuumutub küürakil higisteid selgasid riisipõldudel.
Kareenide džunglikülas ei ole elektrit, arstiabi asub kolme päevatee kaugusel ning kooliharidust meenutab kunagi misjonäride kingitud piibel. Nii on elatud kümneid aastaid, sest Birma kulutab arstiabile 3% riigieelarvest, haridusele pisut rohkem. Elanike varanatukese moodustab toidupott ja nuga, mida muud õnneks vaja on. Peaasi, et „nemad” ei tuleks….
Esimene miin künnab muru džunglisse viival teel, järgnevad on palju täpsemad. Soojaks lastud toruga miinipilduja külvab tulerahega üle kogu küla. Lööklaine murrab hüttide bambusest seinad ja lennutab laiali lehtkatused. Iga plahvatusega paiskab õhku mudast tolmu, peenikest puidupuru ja veriseid jäsemeid. Pool Birma riigieelarvest läheb sõjaväele ja sõbralikust Hiinast saadud laskemoona jagub küllaga.
Esimesed hukkunud on õnnelikud, vaid mõne pikaks venitatud hirmunud hetke nimel pole neil vaja ummisjalu põgenedes komistada surevate sõprade otsa. Nendel, keda miin ei leia, lõikab põgenemistee džunglisse ära kuulipilduja. Kuul vanust ei küsi, oma sirgejoonelisel õhuteel läbib korraga ema ja tema kaitsvasse sülle pugenud väikelapse.
See ei ole mitte „Rambo IV“, vaid elu Birmas, mille Hollywood on massidele arusaadavaks teinud. Birma hunta on viimastel aastatel hävitanud üle kahesaja etnilise kareenide küla, mõningad just kirjeldatud moel. Kindralid on riiki valitsenud aastast 1963 ning tulemuseks on maavararikka ja suure turismipotentsiaaliga Birma asumine maailma vaesemate riikide esikümnes.
Režiimi julmus teeb silmad ette ka Aafrika riikidele. Siinkohal pole mõtet rääkida „pisiasjadest”, et riigis puudub meedia, välismaalastega suhtlemine on keelatud ja mobiili omamise eest võib pälvida seitse aastat vanglakaristust. Kõik see kahvatub, kui uurida hunta elluviidud „poliitikat” etniliste gruppide vastu. See on genotsiid.
Kareenid, üks kaheksast suurest vähemusrahvusest, on vabaduse eest võidelnud pool sajandit ja on kaotanud enamiku oma kontrollitavast territooriumist ja mõjust. Vaherahud teiste etniliste gruppidega on võimaldanud Birma sõjaväel keskenduda viimasele tülikale putukale.
Praegu hinnatakse kareenide vabastusarmeed (KNLA — Karen National Liberation Army) 5000-liikmeliseks ning tema võimekuseks vaid hunta väegruppide liikumise jälgimist ja varitsusrünnaku korraldamist viivituse tekitamiseks.
Kui KNLA jõuab lähenevast sõjaväest teavitada, saavad külaelanikud kodudest põgeneda. Igaveseks, sest sõdurid põletavad maha ka tühja küla ning mineerivad teed, veekoguäärse ja (endiste) hüttide esised juhuks, kui kellelgi peaks tekkima vastupandamatu igatsus kodu järele. Miinisuremus ja nende tõttu vigastatute arv Birmas on maailma suurim.
KNLA kontrollib väikest territooriumit Tai piiri ääres, kuhu enamiku põgenike nädalaid džunglis kestev teekond viib. Need, kes kohale jõuavad, leiavad vabastatud territooriumilt ees tuhandeid kodutuid, kes on ajutises elupaigas viibinud aastaid. Üle piiri Tais, Mae Soti lähedal asuvas põgenikelaagris saavad nüüd juba lapsi need, kes on ise okastraadiga piiratud Pärnu suuruse elanikkonnaga magalakülas sündinud.
Mae Sot on linn, kus elab ja töötab oluline osa Birma opositsioonist, aga ka Birma hunta salateenistus. Kuu aega tagasi käisin seal külas Kareenide Rahvusliku Liikumise juhil, Mahn Sha Lar Phanil. Eelmisel nädalal lasti ta kodus maha, sealsamas toas, kus teed jõime ja sõbraks saime. Pole siis ime, et tailased linna „eikellegimaaks” kutsuvad.
Inimõigusorganisatsioonid on kogunud ja avaldanud Birma kohta hulgaliselt materjale, kuid puuduvad telekaadrid, mida me näiteks Iraagist nägema oleme harjunud. Hunta rahvusvahelist meediat riigi linnades näha ei taha, rääkimata siis džunglitest. Pole korralikku videot, pole ka CNN-i, BBC või meie enda telekanalite huvi.
Vähesed dokumentaalkaadrid munkade demonstratsiooni verisest mahasurumisest või põlevatest küladest on filmitud odavate kaameratega. Mõned neist on ära toodud ka „Rambo IV“ eelkaadrites, kuigi tähelepanuväärseks teeb filmi lavastatud osa. Esmakordselt on ekraanil see, mida vaid suure kujutlusvõimega lääne inimene kuivi inimõiguste raporteid lugedes silmade ette võis manada.
Filmi esimesed pool tundi — dokkaadrid, lapssõdurite värbamine ja küla hävitamine — peaks olema kohustusliku kooliprogrammi osa. Selle asemel, et kodanikuõpetuse või ajalootunnis raamatust lugeda julmadest režiimidest, võiks ühega neist lähemalt tutvust teha. Seda enam, et see sünnib täna, 21. sajandil, selles nii arenenud ja toredas maailmas.
Serbia karistus
Milosevici julma poliitika eest oleks pidanud Kosovole iseseisvuse andma juba 1999. aastal, kui NATO Balkanil korra majja lõi. Täna Kosovo iseseisvumine on aga just kui Serbia karistamine selle eest, et nad on demokraatlikud olnud. Lihtsalt üks näidete: mitte kuskil ei tulnud isegi arutluse alla, kas paari nädala tagused presidendi valimised olid ausad ja vabad.
Pikki aastaid Kosovo „naljakas” staatus ei ole võimaldanud Serbial viia läbi majanduslikke ega õiguslikke reforme. Serbia on kõik need aastad olnud ÜHE TEEMA RIIK, seda nii välis- kui ka sisepoliitiliselt. Avalikult Kosovo eraldumist tunnistav minister või saadik sooritaks ka täna poliitilise enesetapu.
Ma ei taha siinkohal taas avada debatti teemal, et kui õiguslik Kosovo eraldumine on. Võimalikest probleemidest on Eesti ajakirjanduses ehk kõige tabavamalt kirjutanud EPL-is Ahto Lobjakas (Riikide murd(u)mine Euroopas: Kosovo; 15.02.08 EPL):
Sest Kosovo loob pretsedendi ainuüksi iseseisvumisega. Nii ütles eelmisel aastal Venemaa välisminister Sergei Lavrov ning tal on õigus, meeldigu see või mitte.
Mõte on hägune, kuid selle peajooni saab selgemalt välja joonistada.
Esiteks, separatistid üle maailma saavad kinnitust, et territoriaalse terviklikkuse printsiip ei ole murdmatu. Parimad sˇansid on eksisteerivatel territoriaalautonoomiatel, mille jaoks Kosovo alandas latti. Olles vähem kui kunagise Jugoslaavia osastisvabariik, piisas Kosovole autonoomiastaatusest riigi 1974. aasta põhiseaduses. Sama staatus on muide ka Serbia põhjaosal Vojvodinal.
Teiseks, ÜRO (või mõne teise soliidse rahvusvahelise kehandi) ebaõnnestunud vahenduskatse mitte ei nõrgenda, vaid tugevdab argumenti lahutuse kasuks. See toonitab tülipoolte ratsionaalset lepitamatust.
Kolmandaks innustab Kosovo ka vähem autonoomseid vähemusi. Sest läänes (aga ka Gruusias ning Eestiski) põhjendatakse Kosovo unikaalsust kokkuvõttes genotsiidi toimumisega.
See ravim võib olla hullem kui haigus, mida ravitakse. Iseseisvuse tingimuseks on nüüd seatud rahvusliku vastasseisu olemas-olu selle kõige äärmuslikumas vormis. See üdini negatiivne kriteerium lausa anub positiivse sõnastuse järele. Üritagem: iseseisvuse saavad need rahvusvähemused, kelle kallal on toime pandud genotsiid. Siit võib avaneda palju heade kavatsustega sillutatud põrguteid Abhaasiast Transnistriani ja kaugemalegi.
On selge, et täna enam mingi teine lahendus paremat tulemust ei annaks. Albaanlased ei oleks kunagi nõus alluma serblaste diktaadile ning serblaste tunnevad albaanlaste vastu kõike muud kuid mitte lugupidamist. (On kummastav, et Serbia poliitikud ütlevad selgelt, et Kosovo peab Serbia osa olema, aga seal elavate albaanlaste kohta ollakse targu vait. Soovunelmana eksisteerib lootus (kunagi) tagasi saada inimvaba territoorium).
Albaanlased pidutsevad nii, et AK täriseb peatänaval. Serblased mässavad, kuid julgen loota, et nemad (tuli)relvi tänavatele ei too. Serbia suurim vaenlane (nagu ajalugu on näidanud) on natsistist-populist-riigipea, kes võib riigi Milosevici käänulisele kuristikuteele tagasi viia. Solvunud rahvas igatseb aga just sellist kõva-käega-meest, kelle lipukirjaks "vali kord!"
(Maru)rahvuslus on niigi tugevalt serbia ühiskonnas kanda kinnitanud, kuid selle asemel, et populistlike loosungite all „kaotatud territooriumit” tagasi nõuda, peaksid poliitikud mõtlema sellele, et kus nende riik ja selle kodanikud 10 aasta pärast elada soovivad. Ega lõpmatuseni EL Serbiale „valurahaks” nii suurt finantsilist toetust ja tugevat liitumisprogrammi ei paku.
:::::
Meikar: Serbia vaadaku tulevikkuRiigikogu Eesti--Serbia parlamendirühma esimees Silver Meikar leiab, et Serbia peaks leppima Kosovo eraldumisega ja vaatama tulevikku.
„Enam pole mõtet kurta, et Kosovo iseseisvuse välja kuulutamine on vastuolus rahvusvahelise õigusega,” vahendab pressiesindaja Meikari arvamust. „Enda tuleviku nimel peaksid serblased astuma tugevaid samme õigussüsteemi reformimiseks, majandusliku olukorra parandamiseks ning valima selgelt tee Euroopa Liitu”.
Silver Meikar peab oluliseks, et Kosovo eraldumist toetanud riigid võtaksid endale kohustuse vastutada üle 100 000 serblase julgeoleku eest Kosovos.
„Oluline on, et 2004. aasta sündmused ei korduks — toona ründas albaanlaste enamus serblasi Čaglavicas, Kosovska Mitrovicas, Obilicis, Prištinas ja mujal, tappes vähemalt 28 inimest ning ajades oma kodudest välja enam kui 3600 põgenikku. Kindlasti peavad Kosovo võimud tagama vähemustele ka tegelikkuses vaba liikumise ning võimaldama enam kui tuhandetel serblasest põgenikul naasta soovi korral oma kodukohta,” selgitas Meikar.
Meikari hinnangul tuleb vaadata Serbia läänemeelsete jõudude tänaseid tugevalt kriitilisi väljaütlemisi osana sisepoliitilisest võitlusest ning suhtuda neisse mõistvalt.
„Oluline on aga kinnitada ning tugevdada toetust neile, kes on reaalselt valmis vaatama mineviku varjude asemel lääne suunas. Serblastele tuleb näidata, et neid oodatakse Euroopas — üheks nähtavaimaks võimaluseks oleks siinkohal viisalihtsustus,” lisas Meikar.
„Valimistel näitas üle poole Serbia rahvast, et nad soovivad kuuluda Euroopa Liitu ning meie ülesanne on neid aidata,” arvab Meikar.
Ja nii nad tapsidki minu sõbra (foto)
Sõbra surm on alati masendav, kuid sõbrapäeva hommikul veel eriti. Tema jaoks oli see juba õhtu, kui kodumaja ees peatus sõiduk, kaks meest ronisid teisele korrusele ja avasid tule. Kaks lasku südamepiirkonda ja kohene surm, hea seegi.
Tuhandeid kilomeetris loode pool istusin mina väliskomisjoni istungil. Välisministeeriumi kantsler Matti Maasikas juhtis vestlust Eestile olulisest sündmusest, mis kindlasti ei olnud samal ajal toimunud kareenide juhi Mahn Sha mõrv. On vast mõni eestlane, kes teda teab, ning palju neidki on, kes Birmast üldse midagi teavad ja sündmusi jälgivad.
Mina kohtusin Mahn Shaga napp kuu aega tagasi, käisin tal kahel korral ka kodus külas ja vestlesin selles samas toas, kus kuulid teda sõprapäeval leidsid. Enne Mae Sot’ist Birmasse sõitmist surusin tal kätt ja lubasin kindlasti peagi kohtuda. Valetasin, paraku.
....
Sõbrapäeva õhtul läksin üle pika aja kinno, Rambo IV vaatama. Kella viiene saal oli tühi, maksimum kakskümmend inimest. Samas, selle filmi esimesed pool tundi on soovituslik kõigile, kes Birma vastu huvi tunnevad. Kui dokkaadrid, lapssõdurite „värbamine” ja küla hävitamine vaadatud, võib jalga lasta – ülejäänud on tüüpiline Hollywood.
Amnesty International loodab, et Rambo IV toob Birma teema taas rahvusvahelisele areenile. Hunta on vihane ja püüab kinni nabida kõiki, kes filmi tegemisele kaasa aitasid. Mulle aga tuletas film meelde osakest sellest, mida lugenud ja näinud olen.
Mae Sot, kus Rambo hakkab, on sama linnake Birma piiri ääres, kus Mahn Sha mõrvati. Seda sama filmis näidatud jõge pidi sõitsime ka meie sisepõgenike laagrisse. Ning IDP küla ja selle elanikud nägi samasugune välja, kui filmis. Ainult kuulirahet ja miiniplahvatusi ei olnud, küll aga ühe jalaga lapsed ja jutud läbielatust.
Rambo IV ei paku lahendust, või õigemini ütleb selgelt, et lahenduseks on sõjaline sissetung. Paraku ei ole maailmas ühtegi jõudu, kes sooviks alustada uut "demokraatia viimist" ja niikaua, kui Hiina huntale relvi müüb ning nende heaolu tagab, ei ole oodata ka kommunismi tüüpi kokkuvarisemist. Verised meeleavaldused augustis ja septembris, samuti Mahn Sha mõrv näitavad, et rahumeelselt võim seal ei vahetu.
Mahn Sha võitles teismelisest peale kareenide vabaduse eest, kuid suri enne eesmärgi saavutamist. Tema tütar Zoya on elanud tüüpilist kareeni elu – pagenud sõjaväe eest tai põgenikelaagrisse, sealt omakorda tai vägistamishimuliste valvurite eest. Täna elab ta Londonis ja püüab kasutada diplomaatilisemaid vahendeid, et muuta maailma poliitikat Birma suhtes.
Minu siiras kaastunne Zoyale.
