Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Ja nii nad tapsidki minu sõbra (foto)

(Vasakult paremale: Krister Paris, Man Sha Lar Pan (KNU juht), Silver Meikar, Saw Mutu Sae Poe (KNLA juht))

Sõbra surm on alati masendav, kuid sõbrapäeva hommikul veel eriti. Tema jaoks oli see juba õhtu, kui kodumaja ees peatus sõiduk, kaks meest ronisid teisele korrusele ja avasid tule. Kaks lasku südamepiirkonda ja kohene surm, hea seegi.

Tuhandeid kilomeetris loode pool istusin mina väliskomisjoni istungil. Välisministeeriumi kantsler Matti Maasikas juhtis vestlust Eestile olulisest sündmusest, mis kindlasti ei olnud samal ajal toimunud kareenide juhi Mahn Sha mõrv. On vast mõni eestlane, kes teda teab, ning palju neidki on, kes Birmast üldse midagi teavad ja sündmusi jälgivad.

Mina kohtusin Mahn Shaga napp kuu aega tagasi, käisin tal kahel korral ka kodus külas ja vestlesin selles samas toas, kus kuulid teda sõprapäeval leidsid. Enne Mae Sot’ist Birmasse sõitmist surusin tal kätt ja lubasin kindlasti peagi kohtuda. Valetasin, paraku.
....

Sõbrapäeva õhtul läksin üle pika aja kinno, Rambo IV vaatama. Kella viiene saal oli tühi, maksimum kakskümmend inimest. Samas, selle filmi esimesed pool tundi on soovituslik kõigile, kes Birma vastu huvi tunnevad. Kui dokkaadrid, lapssõdurite „värbamine” ja küla hävitamine vaadatud, võib jalga lasta – ülejäänud on tüüpiline Hollywood.

Amnesty International loodab, et Rambo IV toob Birma teema taas rahvusvahelisele areenile. Hunta on vihane ja püüab kinni nabida kõiki, kes filmi tegemisele kaasa aitasid. Mulle aga tuletas film meelde osakest sellest, mida lugenud ja näinud olen.

Mae Sot, kus Rambo hakkab, on sama linnake Birma piiri ääres, kus Mahn Sha mõrvati. Seda sama filmis näidatud jõge pidi sõitsime ka meie sisepõgenike laagrisse. Ning IDP küla ja selle elanikud nägi samasugune välja, kui filmis. Ainult kuulirahet ja miiniplahvatusi ei olnud, küll aga ühe jalaga lapsed ja jutud läbielatust.

Rambo IV ei paku lahendust, või õigemini ütleb selgelt, et lahenduseks on sõjaline sissetung. Paraku ei ole maailmas ühtegi jõudu, kes sooviks alustada uut "demokraatia viimist" ja niikaua, kui Hiina huntale relvi müüb ning nende heaolu tagab, ei ole oodata ka kommunismi tüüpi kokkuvarisemist. Verised meeleavaldused augustis ja septembris, samuti Mahn Sha mõrv näitavad, et rahumeelselt võim seal ei vahetu.

Mahn Sha võitles teismelisest peale kareenide vabaduse eest, kuid suri enne eesmärgi saavutamist. Tema tütar Zoya on elanud tüüpilist kareeni elu – pagenud sõjaväe eest tai põgenikelaagrisse, sealt omakorda tai vägistamishimuliste valvurite eest. Täna elab ta Londonis ja püüab kasutada diplomaatilisemaid vahendeid, et muuta maailma poliitikat Birma suhtes.

Minu siiras kaastunne Zoyale.