Kas Rambo eksib?
Eile küsis kolleeg, et kas tõesti on elu Birmas selline, nagu mõned kaadrid Rambo IV seda kujutavad. Võisin kinnitada, et vähemalt see osa, mis puudutab džunglisse põgenenud külaelanikke ja maamiine, olen ise näinud napp kuu aega tagasi.
Lapssõdurite usutlemine, küla pommitamise jälgimine ja mahalaskmiste tunnistamine arusaadaval põhjusel kahenädalase reisi osa ei olnud. Küll on olemas vähesed dokumentaalkaadrid, mis ka kõike seda tõestavad. Internetis on piisavalt materjale ja ka videolõike, näiteks üks 50minutiline film „Burma’s secret war” YouTube’s: http://www.youtube.com/watch?v=l-YVdpQHdqo või siis kaks lühemat näidet „Shooting on sight”: http://www.youtube.com/watch?v=0FeGlTG7yfw&NR=1 ja http://www.youtube.com/watch?v=SPSsKcpxJMk
Seega julgesin kolleegile vastata, et Rambo IV kajastab tegelikkust adekvaatselt ning soovitasin tal seda vaatama minna. Üldiselt arvan, et filmi esimest poolt võiks olla õppefilmiks koolilastele kodanikeõpetuse tunniks. Kirjutasin sellest ka Delfile arvamusloo: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18235404
Silver Meikar: „Rambost“ saagu õppefilm
Rahulik külaelu — palja tagumikuga lapsed jooksevad kilgates poritänaval, memmed longivad teivastele aetud hüttide vahel, veekogu ääres teevad naiste usinad käed ära pesumasina töö, kuum päike kuumutub küürakil higisteid selgasid riisipõldudel.
Kareenide džunglikülas ei ole elektrit, arstiabi asub kolme päevatee kaugusel ning kooliharidust meenutab kunagi misjonäride kingitud piibel. Nii on elatud kümneid aastaid, sest Birma kulutab arstiabile 3% riigieelarvest, haridusele pisut rohkem. Elanike varanatukese moodustab toidupott ja nuga, mida muud õnneks vaja on. Peaasi, et „nemad” ei tuleks….
Esimene miin künnab muru džunglisse viival teel, järgnevad on palju täpsemad. Soojaks lastud toruga miinipilduja külvab tulerahega üle kogu küla. Lööklaine murrab hüttide bambusest seinad ja lennutab laiali lehtkatused. Iga plahvatusega paiskab õhku mudast tolmu, peenikest puidupuru ja veriseid jäsemeid. Pool Birma riigieelarvest läheb sõjaväele ja sõbralikust Hiinast saadud laskemoona jagub küllaga.
Esimesed hukkunud on õnnelikud, vaid mõne pikaks venitatud hirmunud hetke nimel pole neil vaja ummisjalu põgenedes komistada surevate sõprade otsa. Nendel, keda miin ei leia, lõikab põgenemistee džunglisse ära kuulipilduja. Kuul vanust ei küsi, oma sirgejoonelisel õhuteel läbib korraga ema ja tema kaitsvasse sülle pugenud väikelapse.
See ei ole mitte „Rambo IV“, vaid elu Birmas, mille Hollywood on massidele arusaadavaks teinud. Birma hunta on viimastel aastatel hävitanud üle kahesaja etnilise kareenide küla, mõningad just kirjeldatud moel. Kindralid on riiki valitsenud aastast 1963 ning tulemuseks on maavararikka ja suure turismipotentsiaaliga Birma asumine maailma vaesemate riikide esikümnes.
Režiimi julmus teeb silmad ette ka Aafrika riikidele. Siinkohal pole mõtet rääkida „pisiasjadest”, et riigis puudub meedia, välismaalastega suhtlemine on keelatud ja mobiili omamise eest võib pälvida seitse aastat vanglakaristust. Kõik see kahvatub, kui uurida hunta elluviidud „poliitikat” etniliste gruppide vastu. See on genotsiid.
Kareenid, üks kaheksast suurest vähemusrahvusest, on vabaduse eest võidelnud pool sajandit ja on kaotanud enamiku oma kontrollitavast territooriumist ja mõjust. Vaherahud teiste etniliste gruppidega on võimaldanud Birma sõjaväel keskenduda viimasele tülikale putukale.
Praegu hinnatakse kareenide vabastusarmeed (KNLA — Karen National Liberation Army) 5000-liikmeliseks ning tema võimekuseks vaid hunta väegruppide liikumise jälgimist ja varitsusrünnaku korraldamist viivituse tekitamiseks.
Kui KNLA jõuab lähenevast sõjaväest teavitada, saavad külaelanikud kodudest põgeneda. Igaveseks, sest sõdurid põletavad maha ka tühja küla ning mineerivad teed, veekoguäärse ja (endiste) hüttide esised juhuks, kui kellelgi peaks tekkima vastupandamatu igatsus kodu järele. Miinisuremus ja nende tõttu vigastatute arv Birmas on maailma suurim.
KNLA kontrollib väikest territooriumit Tai piiri ääres, kuhu enamiku põgenike nädalaid džunglis kestev teekond viib. Need, kes kohale jõuavad, leiavad vabastatud territooriumilt ees tuhandeid kodutuid, kes on ajutises elupaigas viibinud aastaid. Üle piiri Tais, Mae Soti lähedal asuvas põgenikelaagris saavad nüüd juba lapsi need, kes on ise okastraadiga piiratud Pärnu suuruse elanikkonnaga magalakülas sündinud.
Mae Sot on linn, kus elab ja töötab oluline osa Birma opositsioonist, aga ka Birma hunta salateenistus. Kuu aega tagasi käisin seal külas Kareenide Rahvusliku Liikumise juhil, Mahn Sha Lar Phanil. Eelmisel nädalal lasti ta kodus maha, sealsamas toas, kus teed jõime ja sõbraks saime. Pole siis ime, et tailased linna „eikellegimaaks” kutsuvad.
Inimõigusorganisatsioonid on kogunud ja avaldanud Birma kohta hulgaliselt materjale, kuid puuduvad telekaadrid, mida me näiteks Iraagist nägema oleme harjunud. Hunta rahvusvahelist meediat riigi linnades näha ei taha, rääkimata siis džunglitest. Pole korralikku videot, pole ka CNN-i, BBC või meie enda telekanalite huvi.
Vähesed dokumentaalkaadrid munkade demonstratsiooni verisest mahasurumisest või põlevatest küladest on filmitud odavate kaameratega. Mõned neist on ära toodud ka „Rambo IV“ eelkaadrites, kuigi tähelepanuväärseks teeb filmi lavastatud osa. Esmakordselt on ekraanil see, mida vaid suure kujutlusvõimega lääne inimene kuivi inimõiguste raporteid lugedes silmade ette võis manada.
Filmi esimesed pool tundi — dokkaadrid, lapssõdurite värbamine ja küla hävitamine — peaks olema kohustusliku kooliprogrammi osa. Selle asemel, et kodanikuõpetuse või ajalootunnis raamatust lugeda julmadest režiimidest, võiks ühega neist lähemalt tutvust teha. Seda enam, et see sünnib täna, 21. sajandil, selles nii arenenud ja toredas maailmas.
