Avaldada mürgised koomiksid (12 tk)
2005. aastal Taani ajalehes Jyllands-Posten ilmunud Islamit pilavate koomiksite tulemuseks olid muhameedlaste kivirahe Taani saatkondadele, Lego müügikäibe drastiline langus islamiriikides ning debati sõnavabaduse teemal. Debatis selgub tõde seekord ei kehtinud ning oma tõe tahtsid islami noored maksma panna karikaturisti mõrvamisega.
Sõnavabaduse kaitseks avaldasid eile 17 Taani ja teiste Euroopa riikide ajalehed koomiksid uuesti. Ühe suurima Taani lehe Berlingske Tiderne peatimetaja Lisbeth Knudsen põhjendas: „Kui keegi loob siin (Taanis) midagi, mis fundamentalistidele ei meeldi, peame meie valima sõnavabaduse poole.”
Eestis solidaarsust Taani ajakirjanikele ei jagu ja ju on meil ka sõnavabadusega kõik korras. Või soovime olla veel euroopalikumad, kui vanad EL-i riigid ning püüame kõndida diplomaatilise korrektsuse kitsal joonel. Kas või igal laupäeval EPL-is Jumal nime all esinemine ei ole patt, Muhamed on aga võrdsetest võrdsem.
Nii teab Eesti lugeja, et Taanis olid mingid koledad koomiksid, aga mis sinna täpselt kujutatud oli, on kujutlusvõime piirideta maailma osaks. Kividega Taani saatkondi loopinud islamistide fantaasiat aitasid kujutada fundamentalistide lendlehed, kus Taani karikaturistide humoorikad koomiksid olid asendatud labaste solvangutega. Vene propagandameistrite tööd saime ise nautida aprillisündmuste ajal vene telekanaleid vaadates.
Arvan, et tõe huvides peaksid Eesti ajalehed kõik karikatuurid paberlehes avaldama, ühe neist võib leida tänasest Postimehest ja EPL-ist. Internetikasutajatel on elu lihtsam – leidsin 5 sekundiga kodulehe, kus kõik 12 originaal kenasti ära toodud. Kellel nende vastu huvi, see otsigu ise. Autoriõiguste tõttu ei ole vist õige neid siin avaldada.
Googeldades leidsin tõlgitud Mark Steyni artikli („Astuda vastu kultuurile, kui nad käituvad hulludena”), kus leidus üks sobiv näide kultuurilistest erinevustest. See on heaks vastuseks neile, kes peavad fundamentalistide nõudmisi põhjendatuks ning pooldavad lähenemist, et esmajärjekorras peaks austama kultuurilist eripära.
Kultuuriliselt enesekindlamal ajastul olid Britid Indias hädas „suttee“ kombega, traditsiooniga, mille kohaselt põletatakse surnud mehe lesk tuleriidal koos kaasaga. Kindral sir Charles Napier oli laitmatult multikultuurne:
„Te ütlete, et see on teie komme põletada leski. Hüva on. Meil on ka komme: kui mehed põletavad naise elusana, siis seome me neile köie kaela ümber ja riputame nad üles. Ehitage oma tuleriit; selle kõrvale ehitavad minu puussepad võllapuu. Te võite järgida oma kommet. Ja seejärel järgime meie oma jagu.“
Kuidas Pekingi olümpiamängud endale logo sai ja miks Spielberg enam Hiina sõber ei ole
Tuntud filmimees Steven Spielberg otsustas loobuda Pekingi olümpia kunstilise juhi tööst süüdistades Hiinat tegevusetuses Darfuri konflikti lahendamisel. Samuti oelks võinud ta välja tuua Hiina jätkuva toetuse Birma huntale, Tiibeti okupeerimise või inimõiguste rikkumise Hiina enda sees.
See on tugev samm. Hiina poliitiline eesmärk on Olümpia kaudu näidata, et vaid mõnda aega tagasi vaeseks perifeeriariigiks peetud Aasia suurriik kuulub täna edukate, oluliste ja eeskujulike riikide sekka. Majanduslikult (vähemalt juhtivale klikile) on Hiina tõesti edukas olnud, samuti on tema tähtsus maailmaasjade ajamisel iga aastaga suurenenud. Eeskujulik aga ta kindlasti ei ole ning ei tee piisavalt selleks, et ka inimõiguste olukorda parandada.
Olen kindel, et Spielberg ei ole viimane suurkuju, kes Hiina lubadustest pettub ning komejandiga kaasa ei lähe. Ootan huviga, kas ka mõni Eesti aus arvamusliider või tubli sportlane on valmis kriitilise seisukoha välja ütlema. Või jäävad kõik (R)rebase kombel oma liistude juurde.
(Spielbergi väljaütlemist on hea illustreerida fotojutustusega, mille leidsin aadressilt http://halbot.haluze.sk/?id=3958 )
Kuidas ma täna õiguskantsleri valimistel hääletan?
President Ülle Madiset õiguskantsleri kandidaadiks ei esitanud ja nagu mitmed on mulle öelnud, et see oli mul ikka väga naiivne lootus. Njah, pigem olen naiivne, kui valetaja. Ebamugavalt tunnen täna hoopis sellepärast, et õiguskantsleri valimised jätkuvad lameda politikaanluse egiidi all. Kas on võimalik teisiti suhtuda mõne tuntud mehe seisukohta, et „Teder on hea mees, kes teistele parteidele pasunasse annab ning on samas meie (nüüd juba surnud) partei kunagine asutaja.”
Kui õiguskantsleri teema sügise alguses arutlusele tuli, olin mina üks nendest, kes ütles avalikult fraktsioonis välja, et Jõks on hea õiguskantsler ning tema jätkamise vastu mul midagi ei ole.
On vale arvata, et Jõks on tegelenud 7 aasta jooksul vaid parteide rahastamise teemaga ja soovinud Riigikogu liikmete lahkumist äriühingutest. Ei, kes on viitsinud korragi külastada õiguskantsleri institutsiooni kodulehte näeb, et need kaks teemat upuvad kümnetesse teistesse teemadesse ära.
Paraku on igasugused teemad, mis puudutavad saadikuid ja parteisid magusamad ning masslugejatele ka arusaadavamad, kui näiteks arutelu, kas e-valimised on põhiseadusega kooskõlas ning mis on õigusabi peamised probleemid. Pahade saadikute ja parteide „kiusamine” sai tänu meediale Jõksi pärisosaks, mis ei oleks muutunud ka järgmisel ametiajal.
Need teemad pole aga minu arvates kaugeltki nii olulised kui näiteks nn. „politseiriigi” seaduste võimalik riive inimeste põhiõigustele ja vabadustele. Fraktsioonis esinedes nimetasid nii Ülle Madise (eelmise aasta lõpus) kui ka Indrek Teder (jaanuari keskpaigas) just tööd põhiõiguste ja –vabaduste kaitsmisel nende esimeseks prioriteediks, kui nad peaksid valituks saama.
Uus isik õiguskantsleri toolil peab jätkama eelmise head tööd, ehk lõpule viima ka Jõksi algatatud võitlused. Loodan, et sama südikuse ja jõuga võtab ta aga endale uued põhiteemad, millest üks võiks kindlasti olla see, et riik ei kehtestaks populistlike ja põhjendamatuid keelde/piiranguid.
Usun, et Teder täidab antud lubadused ning iga uue keelamise-käskimise-jälgimise seaduse eelnõu juures vaatab ülima põhjalikkusega, kas selle pügalad ei riiva põhjendamatult põhiseaduses sätestatud üksikisiku õigusi ja vabadusi. Populistlik „vali kord” tont on varjusurmast ärganud ning vajab hädasti Jõksi südikusega pühendunud taltsutajat. Just seepärast vajutan ma täna rohelist.
Eesti aidaku vältida verevalamist Balkanil
Esimese välisriigina taastunnustas Eestit 22. augustil (1991) Island. See on meil meeles ja meenub alati, kui minnakse välisministeeriumisse aadressil Islandi väljak 1. Väikeriik Island oli ka esimene, kes tunnustas Montenegro iseseisvust (3. juuni 2006). Ju neil asjaajamine kiirem ja komme ka selline.
Väikerahvaste õigus enesemääramisele on Eestile südamelähedane. 90 aastat tagasi tahtsime ja julgesime nõuda iseolemist ja vabaduse nimel olime valmis sõdima ka kahe suure vaenlasega. Täna tahab ja nõuab Kosovo endale iseseisvust, kuid kas meie peaksime lippe lehvitades ja esimese mardikana Islandi kombel neid toetama?
Eelmisel nädal avaldas Postimees Mihkel Mutti artikli: "Serbia liigne nöökimine pole mõistlik". Olen Muttiga 90% sama meelt ning näen vaid Kosovo poole vaatamises ja samal ajal Serbia nöökimises suurt ohtu, rääkimata siis ebaõig(l)usest. Vaid küsimuses, kas Balkanil võiks lahvatada uue sõja säde, julgen olla teisel arvamusel. Mutt seda ei usu, mina aga kardan, et just nii (vähemalt lokaalselt) läheb.
Selliseks mureks annab põhjust nii vestlused seal töötava sõjaväelasega, kui ka teadmine, et sõdinud põlvkond ei ole kogetud unustanud. Esimest inimest tappa on raske, edasi läheb juba rutiiniks. See, kes sõdinud on, ei karda alustada uut konflikti. Teadmine, mis sõda on ja kuidas sellega elada, on olemas.
Albaanlaste ja serblaste konfliktil toime pandud roimade haavad ei ole veel kinni kasvanud. Nagu konflikti meenutavad kuulipilduja valangu jäljed elumajade seintel, on mõlema rahva mälu ikka veel viha ja pisaratega kaetud. Andeks pole andnud kumbki pool.
Selle asemel, et vaid Kosovot kaisutada, peaks EL (sh Eesti) rohkem püüdma leidma Serbiaga ühist keelt. Kosovo saab iseseisvaks, selles ei ole küsimus. Küsimus on, et mis saab edasi ja mida saame teha, et Serbia saaks osaks Euroopas.
Esiteks oleks vajalik, et rohkem räägitakse nendest vigadest, mida NATO/EL tegi Balkani konflikti ajal, ja nendest jubedustest, mida on saadetud (ja mõnes piirkonnas siiani saadetakse) korda serblaste vastu. Siiani on üldine foon olnud liialt ühekülgne.
Teiseks, tuleb vabastada serblased viisanõudest, et kodanikud saaksid vabalt Euroopas reisida ja eurooplastena ennast tunda. Viisavabadus Soomega tekitas meil lõunanaabritest palju kiiremini ühtsustunde põhjamaadega ning ma usun, et just seetõttu oleme me täna ka märksa euroopalikumad.
Kolmandaks on olnuline, et Eesti (ja kogu Euroopa) poliitika-, äri- ja MTÜ tasandid looksid otsekontakte kolleegidega Serbias. Siiamaani on neid just kui välditud ning suhtlemise puudumine on ka põhjuseks, miks tänases „dialoogis” pole võimalik leida sama keelt ja mõistmist. Kui ma ei eksi, siis enne mind ei ole ka keegi kunagi teinud Riigikogu Eesti-Serbia parlamendigruppi.
See, et Serbia on täna ainuke Euroopa riik, kus käiakse tänavatel Putini plakatitega (seda ei tehta isegi mitte Valgevenes) ja kus ka läänemeelsem presidentkandidaat teeb kampaania lõppürituse Moskvas, näitab kenasti, keda peetakse seal täna sõbraks. Mina tahan, et 5 aasta pärast kaoks Balkanilt putinlaste karvane käsi ning kõikjal poolsaarel lehviks kunagi sinine 12 tähega lipp.
Tadici võit 3. veebruaril toimunud valimistel annab selleks lootust ning seetõttu saatsin ka sellise pressiteate (lühendatult EPL online’s ):
Meikar: rõõmustame Boris Tadići valimisvõidu üle
Eesti-Serbia parlamendirühma juht Silver Meikar tundis heameelt eile toimud presidendivalimistel võidu saanud Boris Tadići jätkamise üle riigipeana.
„On tervitatav, et Serbia rahva enamuse toetusel osutus valituks läänemeelne presidendikandidaat Boris Tadići. See on tõestuseks sellele, et Serbia rahvas näeb end Euroopa demokraatliku pere liikmena,” lausus Meikar.
Reformierakondlasest parlamendisaadiku hinnangul peaks Euroopa Liit märksa tõsisemalt vaeva nägema ja kaasa aitama, et Serbiast saaks Euroopa Liidu liige. „Serbia tõelised sõbrad asuvad Euroopas, mitte väljaspool,” lisas Meikar.
