Serbia karistus
Milosevici julma poliitika eest oleks pidanud Kosovole iseseisvuse andma juba 1999. aastal, kui NATO Balkanil korra majja lõi. Täna Kosovo iseseisvumine on aga just kui Serbia karistamine selle eest, et nad on demokraatlikud olnud. Lihtsalt üks näidete: mitte kuskil ei tulnud isegi arutluse alla, kas paari nädala tagused presidendi valimised olid ausad ja vabad.
Pikki aastaid Kosovo „naljakas” staatus ei ole võimaldanud Serbial viia läbi majanduslikke ega õiguslikke reforme. Serbia on kõik need aastad olnud ÜHE TEEMA RIIK, seda nii välis- kui ka sisepoliitiliselt. Avalikult Kosovo eraldumist tunnistav minister või saadik sooritaks ka täna poliitilise enesetapu.
Ma ei taha siinkohal taas avada debatti teemal, et kui õiguslik Kosovo eraldumine on. Võimalikest probleemidest on Eesti ajakirjanduses ehk kõige tabavamalt kirjutanud EPL-is Ahto Lobjakas (Riikide murd(u)mine Euroopas: Kosovo; 15.02.08 EPL):
Sest Kosovo loob pretsedendi ainuüksi iseseisvumisega. Nii ütles eelmisel aastal Venemaa välisminister Sergei Lavrov ning tal on õigus, meeldigu see või mitte.
Mõte on hägune, kuid selle peajooni saab selgemalt välja joonistada.
Esiteks, separatistid üle maailma saavad kinnitust, et territoriaalse terviklikkuse printsiip ei ole murdmatu. Parimad sˇansid on eksisteerivatel territoriaalautonoomiatel, mille jaoks Kosovo alandas latti. Olles vähem kui kunagise Jugoslaavia osastisvabariik, piisas Kosovole autonoomiastaatusest riigi 1974. aasta põhiseaduses. Sama staatus on muide ka Serbia põhjaosal Vojvodinal.
Teiseks, ÜRO (või mõne teise soliidse rahvusvahelise kehandi) ebaõnnestunud vahenduskatse mitte ei nõrgenda, vaid tugevdab argumenti lahutuse kasuks. See toonitab tülipoolte ratsionaalset lepitamatust.
Kolmandaks innustab Kosovo ka vähem autonoomseid vähemusi. Sest läänes (aga ka Gruusias ning Eestiski) põhjendatakse Kosovo unikaalsust kokkuvõttes genotsiidi toimumisega.
See ravim võib olla hullem kui haigus, mida ravitakse. Iseseisvuse tingimuseks on nüüd seatud rahvusliku vastasseisu olemas-olu selle kõige äärmuslikumas vormis. See üdini negatiivne kriteerium lausa anub positiivse sõnastuse järele. Üritagem: iseseisvuse saavad need rahvusvähemused, kelle kallal on toime pandud genotsiid. Siit võib avaneda palju heade kavatsustega sillutatud põrguteid Abhaasiast Transnistriani ja kaugemalegi.
On selge, et täna enam mingi teine lahendus paremat tulemust ei annaks. Albaanlased ei oleks kunagi nõus alluma serblaste diktaadile ning serblaste tunnevad albaanlaste vastu kõike muud kuid mitte lugupidamist. (On kummastav, et Serbia poliitikud ütlevad selgelt, et Kosovo peab Serbia osa olema, aga seal elavate albaanlaste kohta ollakse targu vait. Soovunelmana eksisteerib lootus (kunagi) tagasi saada inimvaba territoorium).
Albaanlased pidutsevad nii, et AK täriseb peatänaval. Serblased mässavad, kuid julgen loota, et nemad (tuli)relvi tänavatele ei too. Serbia suurim vaenlane (nagu ajalugu on näidanud) on natsistist-populist-riigipea, kes võib riigi Milosevici käänulisele kuristikuteele tagasi viia. Solvunud rahvas igatseb aga just sellist kõva-käega-meest, kelle lipukirjaks "vali kord!"
(Maru)rahvuslus on niigi tugevalt serbia ühiskonnas kanda kinnitanud, kuid selle asemel, et populistlike loosungite all „kaotatud territooriumit” tagasi nõuda, peaksid poliitikud mõtlema sellele, et kus nende riik ja selle kodanikud 10 aasta pärast elada soovivad. Ega lõpmatuseni EL Serbiale „valurahaks” nii suurt finantsilist toetust ja tugevat liitumisprogrammi ei paku.
:::::
Meikar: Serbia vaadaku tulevikkuRiigikogu Eesti--Serbia parlamendirühma esimees Silver Meikar leiab, et Serbia peaks leppima Kosovo eraldumisega ja vaatama tulevikku.
„Enam pole mõtet kurta, et Kosovo iseseisvuse välja kuulutamine on vastuolus rahvusvahelise õigusega,” vahendab pressiesindaja Meikari arvamust. „Enda tuleviku nimel peaksid serblased astuma tugevaid samme õigussüsteemi reformimiseks, majandusliku olukorra parandamiseks ning valima selgelt tee Euroopa Liitu”.
Silver Meikar peab oluliseks, et Kosovo eraldumist toetanud riigid võtaksid endale kohustuse vastutada üle 100 000 serblase julgeoleku eest Kosovos.
„Oluline on, et 2004. aasta sündmused ei korduks — toona ründas albaanlaste enamus serblasi Čaglavicas, Kosovska Mitrovicas, Obilicis, Prištinas ja mujal, tappes vähemalt 28 inimest ning ajades oma kodudest välja enam kui 3600 põgenikku. Kindlasti peavad Kosovo võimud tagama vähemustele ka tegelikkuses vaba liikumise ning võimaldama enam kui tuhandetel serblasest põgenikul naasta soovi korral oma kodukohta,” selgitas Meikar.
Meikari hinnangul tuleb vaadata Serbia läänemeelsete jõudude tänaseid tugevalt kriitilisi väljaütlemisi osana sisepoliitilisest võitlusest ning suhtuda neisse mõistvalt.
„Oluline on aga kinnitada ning tugevdada toetust neile, kes on reaalselt valmis vaatama mineviku varjude asemel lääne suunas. Serblastele tuleb näidata, et neid oodatakse Euroopas — üheks nähtavaimaks võimaluseks oleks siinkohal viisalihtsustus,” lisas Meikar.
„Valimistel näitas üle poole Serbia rahvast, et nad soovivad kuuluda Euroopa Liitu ning meie ülesanne on neid aidata,” arvab Meikar.
