Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Hiina genotsiid Tiibetis tuleb lõpetada

Laupäeval kirjutas Andres Herkel blogis Tiibeti sündmustest ja nimetas Pekingi mänge genotsiidiolümpiaks. See on väga aus seisukoht (loe: Hiina genotsiidiolümpia ja Tiibet). Olümpiamängude debatist (või õigemini selle lämmatamisest) andis hea ülevaate Holger Kaljulaid oma blogpostituses Eesti spordipordikud ja hiina olümpia.

Koos teotusgrupi esimehe Aleksei Lotmaniga tegime eile ka Tiibeti parlamendirühma pressiteate:

Hiina genotsiid Tiibetis tuleb lõpetada 

Riigikogu Tiibeti toetusrühma liikmed kutsusid Hiina võime viivitamatult lõpetama vägivalda Tiibeti rahva vastu.

Toetusrühma esimehe Aleksei Lotmani sõnul on Tiibetis puhkenud protestilaine Hiina Rahvavabariigi poolt läbiviidud pikaajalise rõhumispoliitika otsene tagajärg. „See on rahva spontaanne vastus alates 1949. aastastest läbi viidud rõhumispoliitikale, mille tagajärjel ähvardab tiibetlasi oht jääda vähemusrahvaks omal maal,” ütles Lotman.

Toetusrühma liikme Silver Meikar sõnul näitab Lhasa tänavatel voolav veri Hiina tõelist palet. „Lootus, et olümpiamängude korraldamise õigus aitab kaasa Hiina muutumisele demokraatlikumaks ja inimõigusi austavaks suurriigiks, on luhtunud,” ütles Meikar.

Tiibeti toetusrühmal on kavas esmaspäevasel koosolekul arutada avalikku pöördumist Hiina saatkonnale, kus mõistetakse hukka Hiina Rahvavabariigi vägivald Tiibeti rahva vastu ning nõutakse sisulise dialoogi alustamist tiibetlastega. 49 aastat paguluses veetnud Tiibeti usujuht XIV dalai-laama on Hiina RV-le korduvalt dialoogi pakkunud.

Tiibeti toetusrühma kuuluvad Riigikogu liikmed Aleksei Lotman, Ken-Marti Vaher, Andres Herkel, Mart Jüssi, Kalvi Kõva, Mart Laar, Valdur Lahtvee, Silver Meikar, Mart Nutt, Jaak Salumets, Toomas Trapido ja Lauri Vahtre

Eesti saatkond kõmisegu (VIDEO)

Eestlased on laulurahvas, see ju vana tõde. Ning hea on, et mõnes riigis on meil saatkonnahoone selline, et kui külalised kodumaalt laulu üles võtavad, kõmiseb selle kaja kogu linnajaos.

Antud video filmitud jaanuari alguses, päev pärast Gruusia presidendivalimisi. Kõik üle riigi laiali paisatud eestlased  olid Tbilisisse tagasi jõudnud ning vaatlusmissiooniga seotud kohustustele võis rahulikuld joone alla tõmmata.  

 Nii nagu lubasin, Imre. Palju õnne Sulle veelkord sünnipäevaks.

Mida tähendab Gruusia opositsiooni nõustamine

Eile toimus neljasilma kohtumine Gruusia liberaalse Vabariikliku Partei juhi David Usupashviliga. Rääkisime asjadest, millest Eesti meedia on vähe või mitte üdlse kirjutanud, välja arvatud ehk Krister Paris 11. jaanuari artikkel EPL-is (KRISTER PARIS: Saakašvili JOKK - teerullikampaania).

Olen ka varem igasuguste opositsioonitegelaste kohtunud ning saan hästi aru, miks üldine kuvand nii negatiivne on. Novembris jäi üks endine presidendikanditaat veiniuimaselt juba kohtumise alguses laua taga tukkuma, OCSE vaatlejatele jaanuaris esinenud uued kandidaadid aga suutsid ka kõike-näinud vanad vaatlejad imestusest ahhetama panna. Sellest, mida Badri Patarkatsišvili opositsiooni mainele rahvusvaheliselt teinud on, ei taha ma üldse rääkida.

On hea, et ka Eesti meedias on viimasel ajal tekkinud arusaam, et Miša on olulisi vigu teinud. Veel paar kuud tagasi naudisid kõik Evelin Seppa hurjutamist ning üks erakond nimetas teda vaatlusmissioonil nähtud rikkumiste avalikustamise pärast isegi vene spiooniks. Spioon Evelin ei ole ning need rikkumised aseritega asustatud Lõuna-Gruusias on nüüd ka rahvusvahelistes raportitest kinnitust leidnud.

Kohtumine Davidiga oli mulle meeldivaks kinnituseks, et opositsioonis on neid jõude, kes soovivad liberaalset Gruusiat ning kes on juba pikka aega selle saavutamiseks demokraatlikku võitlust kasutanud.  2003 aastal toetasid nad rooside revolutsioonil Mišat ja kuulusid esimesed pool aastat ka koalitsiooni.

Nende üheks opositsiooni minemise põhjuseks oligi tõik, et Miša hakkas presidendina võimu liialt enda kätte koondama. Seega ei soovi Vabariiklik partei tõmmata Miša alt trooni, et siis ise sellele samas võimutäiuses istuda, vaid seda, et riigis oleks vaba ja demokraatlik.  Nad usuvad pigem Eesti tüüpi parlamentaarsesse riiki ning arvavad, et Gruusia ühiskond on selleks ka valmis.

Ühest asjast rääkisime kohtumisel veel. Nimelt sellest, et kuidas saaksime meie ja teised ELDR-i liikmed aidata kaasa liberaalidele Gruusias. Vestlusest tekkisid konkreetsed ideed, millest ühest ka täna avalikkusele teada andsin.

Vabariikliku partei aitamine mais toimuvatel parlamendivalimistel ei tähenda seal pidevat kohalolemist või siis kampaania tegemist. Pigem soovin ma anda neile edasi selle teadmise, mida on Reformierakond saanud juba paljusid valimis korraldades. Arvestades, et Gruusias on vaba meediaga tugevad probleemid, tuleks eelkõige mõelda alternatiivsetele kampaaniakanalitele.

Meikar läheb Gruusiasse opositsioonierakonda nõustama

Eile kohtus Reformierakonna välissekretär Silver Meikar Gruusia liberaalse erakonna juhi David Usupashviliga ja leppis kokku edaspidises koostöös.

Meikari sõnul on tavaks, et Euroopa Liberaalide Partei (ELDR-i) liikmeserakonnad omavahel kahepoolset koostööd arendavad. „Vabariiklik partei on mitmeid aastaid Hollandi, Briti ja Saksa liberaalidega, nüüd ka meiega,” ütles Meikar.

Arvestades mais toimuvad parlamendivalimised on Meikari sõnul esimeseks ühisprojektiks Reformierakonna kogemuse andmine valimiskampaania korraldamisel. „Kuigi valimissüsteemid on riikides erinevad, on vahendid, kuidas valijatele liberaalseid seisukohti selgitada, sarnased,” ütles peagi Gruusiasse sõitev Meikar.

Meikari sõnul on Gruusia opositsiooni maine saanud tänu populistlikele presidendivastastele läänes halb. „Vabariiklik Partei ei saa vastutada nende rumaluste eest, mida on teinud teised erakonnad või värvikad persoonid,” üles Meikar. „Gruusia liberaalid ei ole liitunud läänevastaste avaldustega, ega toetanud ainult rahumeelseid väljaastumisi.”

Meikar loodab, et selline koostööd Gruusia ja Euroopa liberaalidega aitab kaasa objektiivsema info saamisel ning loodab, et nii suudame rohkem toetada vaba ühiskonna kogemusi. „Eesti on meediavabaduse edetabeli tipus ning hea oleks kogemuste eksportimisega ka Gruusiat kõrgemale upitada,” ütles Meikar.

Putini uus amet

Putin on kui Hunt Kriimsilma 9 ametit. Luuraja, lendur, president, maadleja ja teiste ametite kõrval võttis koha sisse ka teatrikriitik. Pärast seda, kui kardina langemine kuulutas etenduse lõppu, ronis Putin lava taha ja andis juhtnööre, kuidas tuleb etendust muuta.

Eriti häiris teda see, et kangelane etenduse alguses nuttis. „Mõnel võib jääda mulje, et tegemist on nõrga isiksusega,” muretses president. Lavastaja nõustus ja püüdis süüd ebaõnnestunult näitleja peale veeretada.

Samas meeldis uuele teatrikriitikule see, et peaosaline hoiatas etenduses kaasmaalasi ohtude eest, mis tulenevad lääne eest lömitamist ning lääne tavade ülevõtmist. „See on praktiline soovitus uutele Euroopa Liidu liikmetele,” pidas Putin ka meid meeles…

Pikemalt loe: http://news.scotsman.com/world/Curtain-up-on-Putin-.3862888.jp

IRL-i liikme seisukoht saadikute palkade ohjeldamisest

Parlamendi kottimine on moeasi ja moehulluse lipulaevaks on tõusnud väärikas ajaleht Postimees. Pidevalt otsitakse võimalusi, et seada kahtluse alla parlamendi vajadus. Koordineeritud rünnakud rahva poolt valitud institutsiooni vastu tekitab küsimuse, et kas tahetaksegi parlament tasa lülitada ja anda mingile "tarkade kogule" kogu võim. Kas tahetaksegi vaikivat ajastut?

Muuseas, parlamendiliikmete palgad on arutluse all ka Euroopa Parlamendis, kus küll probleemiks pole palga suurus, vaid see, et mõned saadikud on nõunikutele määratud palgad oma taskusse kirjutanud – näiteks  võtnud tööle naise või juba mitu aastat surnud ämma. Täiesti õige – kui keegi varastab (või ostab lõhet), siis tuleb teda seaduse piires karistada, aga selle eest ei tuleks karistada kõiki kolleege.

Kui palkade korrutamine keskmisega ei sobi, siis tuleks see ära kaotada ka kõigil teistel – president, õiguskantsler, kohtunikud jne. Populistid tegelevad aga võitlusega, et kes suudab saadikutele vähem pakkuda. Ning pakutakse ka huvitavaid süsteeme, mille krooniks on idee anda saadikute palkade otsustamine presidendi pädevusse, kelle ju needsamad saadikud ametisse valivad.

Siiski ei ole IRL-i kõik liikmed läinud populismi libedale teele. Postimehe ühele „objektiivsele” ohjeldamatu palgatõusu artiklile kirjutas kommentaari Lauri Vahtre:

Lauri Vahtre
03.03.2008 12:50

Vahelduseks lubage paar sõna öelda ka ühel selle hirmsa palga saajal. Kõigepealt selgitan, milline see palk on ja kuidas ta moodustub.
Mina saan 4 Eesti keskmist, lisaks on õigus teatud piires lasta kinni maksta oma side-, sõidu- ja esinduskulud. Neli keskmist oli umbes aasta aega 40 000 (millest läheb loomulikult maha tulumaks) pluss siis need hüvitised, mida olen kasutanud u. 5000 krooni eest kuus (peamiselt bensiin ja internet). Netosissetulek seega 37 000 krooni. See on siiski natuke teine number kui 64 000, millega siin vehitakse. Tõsi, keskmise palga suurenemisest tingitud palgatõus viib edaspidi ka palga u 7000 krooni võrra üles. Aga ka siis ei ole juttu mingist 64 000-st.
See tuleb peamiselt tõsiasjast, et ma ei kasuta ära kaugeltki kogu oma "limiiti" kuluhävitiste osas. Möödunud aasta lõpu seisuga jäi mul kasutamata näiteks 50 000 krooni, ja ma olen üpris kindel, et minusuguseid riigikogujaid on päris palju. See raha jäi lihtsalt kulutamata, jäi riigile alles.

Isiklikult olen seisukohal, et kuluhüvitiste raha tuleks hoopiski ära kaotada või seda vähendada või seda piirata tõesti ainult kütuse- ja sidekuludega. Mitte mingisugust majoneesi ega pardiprae ostmist - ega ka mitte auto liisimist - ei tohiks selle raha eest olla. Viia kuluhüvitise eest lasteaeda kingitusi - see on minu arvates lihtsalt sigadus. See ei ole esinduskulu, seda tuleb teha oma raha eest.

Nüüd - kas neli keskmist palka on õiglane? Sellele antakse vastuseks kindel ei, tundmata huvi, kui palju või millist tööd keegi teeb. Minu seisukoht on, et mõni riigikoguja oleks väärt veel tunduvalt kõrgemat palka, mõni teine, tõepoolest, peaks hoopis peale maksma selle eest, et ta teiste töötegemist segab. Kuna aga neli keskmist on nüüdseks juba päris priske summa, siis nõustun, et siin tuleks midagi ette võtta. Sidumine miinimumpalgaga on absurd. Ajakirjanikest on väga alatu lasta inimestel nõuda miinimumpalgaga sidumist, sest sel juhul muutuks miinimumpalga tõstmine võimatuks (!). Uskuge või mitte, aga nii see on: seadus ütleb, et riigikogu ei tohi omaenda palka muuta. Kui palk on seotud miinimumpalgaga, siis järelikult ei saa miinimumpalka tõsta.
Arutlust väärib ettepanek siduda riigikogulase palk mediaanpalgaga. Või siis määrata riigikoguja palgaks kolm keskmist palka. Igal juhul jääb aga probleem: kui keskmine palk või mediaanpalk tõuseb, siis võib ajakirjandus algatada taas hüsteeriakampaania. Samas - fikseerida riigikogu liikme palk mingi kindla numbri peale, see oleks võimalik, kuid aja möödudes tuleks seda numbrit siis ju tõsta (sest kõik palgad tõusevad) - ning see vallandaks alati tohutu populismilaine.

Enn Soosaare idee ettepanek, et "moodustataks" tarkade meeste-naiste kogu, kes määrab palga, on kas naiivne või populistlik või mõlemat. Mis tähendab "moodustatagu"? Kes moodustab? Kellest moodustab? Mis tagab, et rahvas selle kogu otsustega rahul on? Mitte miski. Aastakese möödudes on seesama tarkade meeste kogu samasugune rahva vihaalune kui praegu riigikogu.

Ahjaa. Tööpanuse mõõtmisest. Masendav hulk inimesi näib arvavat, et riigikogu töö seisneb "tagumiktundide" tegemises - mitu tundi saalis istud, nii palju palka saad. See on vale ettekujutus. Riigikogulase töö on esiteks mõtlemine, teiseks välja mõtlemine, kolmandaks oma mõtete selgitamine esmalt oma lähematele kolleegidele, seejärel ülejäänutele - kuni seaduseks saamiseni. Teiseks on riigikoguja töö inimeste ettepanekute ja murede ärakuulamine. Kui riigikoguja ei istu saalis, kus pahatahtlik ja rumal kolleeg lööb aega surnuks õelate küsimuste esitamisega ministrile, vaid kuulab selle asemel oma valijat, kellel on konkreetne mure ja ettepanek ühe seadusepügala muutmiseks - siis ei tee see riigikoguja mitte tööluusi, nagu siin paljud arvavad, vaid vastupidi, tegeleb sisulise tööga. Ning seda ei ole kuidagi võimalik mõõta, stopper käes. Veel vähem on võimalik meetriga mõõta tema mõtete ja ettepanekute kvaliteeti. Selle jaoks aga on olemas erakond ja fraktsioon, kes lähemalt näevad, kas tegemist on töörügaja või tühikargajaga.

Ning lõpuks. Unustasin mainimast kõige triviaalsemat asja: Riigikogu ei tõsta oma palka. Riigikogu palk tõuseb vastavalt seaduses ette nähtud valemile. Aga võib ka langeda, kui langeb keskmine palk. Nii et irooniliselt võiks Postimehe üleskutset kommenteerida: hurraa, rõhutud rahvas, peatame riigikogu palgatõusu! Selleks peame kõik minema oma tööandjate juurde ja nõudma oma palga drastilist vähendamist - siis langeb ka nende raiskade ja muidusööjate palk! Mis sest, et ise nälga jääme, peaasi, kui saab neile tuska teha!

Aga seda vist ei juhtu, eks? Praktikas on võimalik üks asi: vähendada kas kordajaid, või arvutada toda keskmist kuidagi teisiti, ja keelata selgelt ära majoneesi ostmine õhtusöögiks riigi raha eest. Seda saab teha, aga seda saab teha riigikogu järgmise koosseisu jaoks. Ning seda võikski teha, mina olen selleks valmis ja olen alati olnud. Kuid rahulikus meeleolus, mitte sellise vahkviha atmosfääris, nagu see on praegu üles köetud. Isiklikult ma ei karda, oskan väga hästi ära elada ka väljaspool riigikogu.

Olen Lauriga 90% nõus ning mul on hea meel, et ta julges oma seisukoha avaliukult välja öelda. Teiste saadikute arvamust uuris ka Tuuli Koch, kes saatis  järgmise kirja: 

Tervitus teile kõigile!
Ilmselt ei tule üllatusena, millistele küsimustele Postimehe toimetus
kõigilt 101 riigikogu liikmelt vastust ootab. Jah, teemaks ikka teie
palgaarvamise senine süsteem ja tulevik.
Lootusega teilt kõigilt vastuseid saada,
Tuuli Koch
Postimees

1. Leiate, et saate oma töö eest õiglast ja väärilist palka?
2. Oleksite isiklikult valmis senise palgasüsteemi muutmisega? Kui jah,
siis kuidas võiks see välja näha?

Vastasin talle nii:

Tere,

1. Leiate, et saate oma töö eest õiglast ja väärilist palka?

Jah. Arvan, et Riigikogu liikme palk ei tohiks olla palju väiksem kui tippametnikul.

2. Oleksite isiklikult valmis senise palgasüsteemi muutmisega? Kui jah,
siis kuidas võiks see välja näha?

Kui pakutakse välja parem palgasüsteem, siis mis saab minul selle vastu olla. Samas, enda palka ma muuta ei saa, ning nii õel ma ei ole, et järgmisele Riigikogu koosseisule populistlikel kaalutlustel halva süsteemi looksin.

SM

PS: See, mida inimene oma palgaga teeb, on igaühe enda asi. Minul kulub suur osa palgast nendele tegevustele, millesse ma usun: näiteks Valgevene opositsiooni toetamine, reis Birmasse või osalemine oranžis revolutsioonis. Olen katnud suurema osa nendest kuludest oma palgast ja arvestades, et riigikogu liikmel ei ole lubatud kuskil mujal töötada, siis oleks need lihtsalt ära jäänud.

 Ning hea kolleeg Paul-Eerik Rummo vastas nii:

Tere,

Kuna ma pole kunagi teinud midagi eeskätt raha pärast, vaid sisulisest huvist ja tahtmisest, ning püüan alati täiega asja juures olla, leian, et mul on moraalne õigus (ja töövõime seisukohast ka kohustus) mitte raisata aega ega närve põdemisele mulle makstava tasu pärast. Sisulise huvi puudumise või hääbumise korral ei teeks ma midagi ka kordades suurema tasu ahvatlusel. Kui senine tasu väga oluliselt väheneks, vaataksin üle oma vältimatud vajadused ja finantskohustused ja leiaksin lahenduse. Muutlikes oludes toimetuleku kogemus mul ei puudu.

Süsteemist. Võibolla aitaks surnud ringist välja mõtlemine, et  (mistahes riigi)  parlamendi ja selle liikmete puhul on tegemist olemuslikult pigem honorari kui palgaga, sest parlamendi töö tulemuslikkust on väga raske, kui mitte võimatu adekvaatselt rahaliselt mõõta, nagu ka eristada töötamise ja mittetöötamise aega,  eraldi välja tuua igaühe individuaalset panust jms. Honorari mõiste kaudu saaks ehk asja tuumale lähemale, ükskõik siis, kuidas seda vormiliselt nimetada. 

Lugupidamisega
Paul-Eerik Rummo

Aga paraku huvitavad Postimeest vaid seisukohad, mis uljad ja üllatavad, kui mitte öelda, et räiged ja veidrad.

Nõukogude Liidu kadumine oli US-ile katastroof

Täna ilmus Immanuel Wallersteini intervjuu EPL-is ja artikkel Postimehes, praegu esineb ta Tallinna Ülikoolis ja saal on rahvast paksult täis. Kes Immanuelist pidagi ei tea, see lugegu: http://en.wikipedia.org/wiki/Immanuel_Wallerstein, http://www.agenceglobal.com/author.asp?type=2&id=245 ja http://www.yale.edu/sociology/faculty/pages/wallerstein/. Ning kellel huvi tänase ettekande vastu, siis siin on minu kiired (ja vigadega) märkmed:

Kaos kahel põhjusel
- USA võim on tugevasti vähenenud. Iraagi sõda (ja ka Afganistan ehk) ollakse kaotamas, Pakistani „sõber" on lahkumas pukilt, Lähis-Idast lahendust ei ole loota.
- Dollar varsti 2USD=1EUR? Majandus. USA majandusvõim kukkumas.

Maailm teab, et USA on võimas sõjamasin, millega nad ei suuda aga midagi teha. Maksimum on riigi pommitamine, aga ei mingeid lahendusi.

1945. aastal jagasid USA ja NL maailma kaheks. Osa sellest lepingust oli, et nad ei lähe omavahel sõtta tõmmatud huvijoonte muutmiseks. Nii ka läks kuni NL hävimiseni. Teine osa lepingust oli, et majandus on eraldatud. USA ehitas segamatult üles  Lääne-Euroopa ja Jaapani. Kolmandas lepingu osa oli, et karjutaks valjult üksteise peale. Seda selleks, et liitlased koonduksid nende taha. Niinimetatud "Külm sõda".

Hiina, Alžeeria, Vietnam jt ei leppinud selle status quo'ga. USA kaotas Vietnami sõja, millest USA pole siiani üle saanud.

Neo-liberaalne globaliseerumine pidi olema vastuseks majandussüsteemi muutmisele. See eeldas ekspordile suunatud majandust. NL kokkukukkumine oli selle lõpptulemus.

NL kokkukukkumine oli hea Eestile, aga katastroof USA-le. Seda seetõttu, et:
- NL olemas olu oli peamiseks garantiiks, et USA liitlased soovivad ronida USA kaitsva kilbi taha.
- USA- le oli kasulik, et NL-iga hirmutamine võimaldas peale suruda poliitikat kõikidele teistele. Ehk kui X teeb seda, siis NL käivitab tuumasõja.

Saddam ründas Kuveiti seetõttu, et NL oli kokku varisenud ja seal polnud enam seda tuumasõjaga ähvardamise ohtu.

USA retoorika oli, et Iraagi sõda võidetakse 2 kuuga, aga tegelikult on sõda kestnud juba 4 aastat. USA kaotas sõja ja küsimus on vaid selles, et kummad, kas Vabariiklased või Demokraadid, tõmbavad väed välja.

Tulevikus on 20-30 riigil oma tuumarelv ja see on poliitika oluline osa.

Neo-liberaalsel globalseerumisel on mitmeid teisi osi. Näiteks Aasia majanduste teke, samuti finantssektori meeletu võim. Nüüd rääägitakse majanduste riikidele keskendumisest (national economy).

Kui USA ei ole enam juht on tulemuseks multiple-power – meil on 8-10 võimu (USA, Venemaa, EU, Hiina, India jne). Tuleb palju survet, et EU suurendaks poliitilist võimu. Sama juhtub ka Ida-Aasias (Hiina, Jaapan, Korea).

Tulemas kolm suurt võimu
- EU
- Ida-Aasia (ühendatud Hiina, ühendatud Korea, Jaapan)
- USA

Kolm suurtvõimu otsivad viisi, et kuidas saada kaheks. Ennustan, et USA ja Ida-Aasia saavad partneriteks. EU peab siis valima partneriks Venemaa, et säilitada mingigi tasakaal.

—-
Mis see 1945. aasta leping on?

1945 USA ja NL kokkulepe ei ole kirjalik ega ka dokumenteeritud kohtumine. Aga selle olemasolu kinnituseks on sündmused, mis leidsid aset pärast seda. 1955 Saksamaal, 1956 Ungaris, 1968 Tšehhis – mida USA sellal tegi? Mitte midagi peale karjumise. Või siis Berliini blokaad, kus USA samuti ei saatnud sõjaväge, vaid hakkas lennukitega pakikesi viima. Või siis Kuuba, mille tulemusena viis USA oma teatavad raketid Türgist ära ja lubas, et enam ei püüta Kuubat vallutada.

USA provotseeris, et NL ründaks Afganistani.

Kõik kriisid on lõppenud status quo-ga, ehk 1945. aasta kokkuleppega.

—-
Miks NL kokku varises?

Ei ole kahtluski, et USA relvastuse areng pani NL-i sama tegema, kuid rahalised vahendid olid kitsamad. Gorbatšovi plaan oli, et mõlemad pooled vähendavad relvastust. See peaaegu õnnestus Reykjavikis.

Gorbatšov alustas muutusi, kuid ei osanud arvestanud, et Balti riigid on erinevad. Kui ta oleks need varem ära lasknud, siis oleksid teised alles jäänud.

—-
Mida te mõtlete kaose all?

Kõik süsteemid liiguvad tasakaalust eemale, tekib kaos ja siis saavutatakse uus tasakaal.

Ei tasu Venemaalt otsida uut poliitikat

Venemaa valimised olid taaskord usaldushääletus Putinile ning valijad andsid tugeva positiivse toetuse putinlikule poliitikale. Usun, et Medvedjev jätkab sedasama joont, mis tema eelkäia. (Ja kas Putinit üldse "eelkäiaks" kutsuda saab, sest suure tõenäosusega säilitab ta endale suure osa võimust.)

Ei tasu loota, et  tänu uuele valitud presidendile hakkaks Venemaa meisse  nüüd paremini suhtuma.  Suurnaabri jaoks oleme meie vaid Lääne käpiknukk. Venemaa orwellik välispoliitika lähtub põhimõttest, et suured riigid on iseseisvamad kui teised. Väikesed riigid on pisikesteks etturiteks maailmapoliitika malelaual, mida parema positsiooni nimel kergelt loovutada võib. Selle asemel, et meiega otse suhelda, eelistab Venemaa meie „tulevikku” Berliinis, Washingtonis või Brüsselis otsustada.