Laupäevases SL Õhtulehes ilmus minu artikkel: „Andkem olümpiakomiteele Pekingi ja Sotši eest kuldmedal“.  Artikli täisversiooni saad lugeda siit.

Olümpiakomitee väärib kuldmedalit

See ei saa olla juhus, et olümpiamängud toimuvad jälle diktatuuririikides – sellel aastal Hiinas ja 2014 Venemaal. See on teadlik poliitika, mille eest vääriks ROK medalit. Enda maine ja sportlaste heaoluga riskides aitab ta tõstatada inimõiguste küsimust ja ehk vähendada verevalamist nendes piirkondades.

On kurb tõsiasi, et Tiibetist nii palju ei räägitaks, kui ei toimuks Pekingi olümpiamänge. Kahju, et Tiibeti rahva vastu toime pandud genotsiid leiab rahvusvahelist kajastust vaid maailma rahu ja üksmeelt sümboliseeriva spordipeo tõttu. Sotši taliolümpia hakkab üha enam segama Venemaa Föderatsiooni laiutamist Georgia territooriumil Abhaasias.

Vaevalt, et olümpiamängud suudavad lõplikult lahendada Abhaasia külmutatud konflikti, kuid sarnaselt Tiibetiga pöörab rahvusvaheline meedia ühe enam tähelepanu Georgia vastastele agressioonidele. Vene MIG-29 raketist Georgia mehitamata vaatluslennuki allatulistamise video oleks nii ehk nii vallutanud rahvusvahelise meedia, kuid tänu spordipeole jälgitakse märksa hoolikamalt Vene Föderatsiooni toimetamist Sotši piirkonnas.

Kui Venemaa peab igat sammu veel 6 aastat kaaluma, võivad hiinlased juba augusti lõpus kergendatult ohata. Karta on, et koos olümpiatule kustutamisega kaob ka maailma huvi Hiina inimsusevastase poliitika vastu. Just seetõttu on oluline olümpiamängudeni jäänud mõned kuu jooksul Hiinalt pikaajalised ja konkreetsed lubadused väljapressida. Pisikesi positiivseid arenguid võib juba märgata.

Nii on tõenäoline, et kutsutakse tagasi Zimbabwe verisele presidendile Mugabele suunatud relvalaev. 2002. aastal USA, EL ja teised lääneriikide relvaboikott elavdas Zimbabwe kaubandussuhteid Hiinaga. See ei ole erand –  kommunismiriik ei sea väärtustel põhinevaid eeltingimusi ning pragmaatilised ärisuhted on muutunud eriti tugevaks nende Aafrika riikidega, millega lääne liidrid ennast siduda ei soovi.

Paraku toimub edasi relvakaubandus Birma huntaga, mis sõbralikust partnerriigist saabunud automaatidest väljalastud kuulid puhastavad ebasobivatest etnilistest vähemustest džunglis terveid külasid ja veristavad linnade tänavatel rahumeelseid demonstrante. Mõne aja eest Eestit külastanud mungad Birmast nimetasid just suhteid Hiinaga peamiseks põhjuseks, miks aastakümneid genotsiidi korraldav võim selles maavarade poolest rikkas riigis ikka veel valitseb.

Steven Spielberg teatas veebruaris, et Hiina Rahvavabariigi tegevusetuse tõttu Darfuri konflikti lahendamisel astub ta tagasi Pekingi olümpiamängude kunstilise juhi kohalt. Hiina Rahvavabariigil on Sudaani valitsusega tugevad kaubandussuhted ning just seda peetakse peamiseks põhjuseks, miks Darfur verega kaetud on.

Hiina Rahvavabariigi käed on seega verised nii Tiibetis, Birmas ja mitmel pool Aafrikas, rääkimata sellest, mida kommunistlik režiim oma rahva vastu korda saadab – teisitimõtlejate vangistamine, piinamine ja tapmine, usuvabaduse piiramine, meediavabaduse kaotamine, Interneti filtreerimine ja üleriigiline hirmu külvamine olgu vaid mõningad näited.

Tänu olümpiamängudele on Hiina tõeline pale paljudele trükimusta ja telekapurgi kaudu kõrvade vahele jõudnud. Inimõiguste organisatsioonide üleskutsetega on liitunud rahvamassid ja nende ühine võimas hääl on suu kriipsus istunud poliitikuid nihelema pannud. Boikotist ei räägita, avatseremoonial mitteosalemine on aga muutunud auasjaks. 

Nii on avatseremoonia boikotiga liitunud paljud riigijuhid, mitmed on seadnud osalemiseks eeltingimusi. Ma ei tea ühtegi Eesti poliitikut, kes propagandapeole plaksutama läheb. See on meie väike (aga oluline) toetus riikidele ja rahvastele, kes ikka veel diktatuurirežiimi all kannatavad.

Sellise toetuse avaldamine on võimalik vaid tänu Pekingi olümpiamängudele. Pärast Sotši taliolümpiat soovitan kaaluda näiteks Venezuelat, Valgevenet või Birmat. On ju vana tõsi, et umbes 10 aastat pärast Olümpiamängude korraldamist diktatuuririik laguneb.  Kadus natsirežiim, lagunes Nõukogude Liit, kaob ka puna-Hiina ja imperialistlik Venemaa. Selle eest väärib ROK kõige kuldsemat medalit.

Tweet This Post 

Täna Eesti visiiti alustanud Euroopa Parlamendi regionaalarengu komisjoni delegatsioon saabus siia teadmisega, et Eestis on kaks riigikeelt – Eesti ja Vene. EP poliitikaosakonna (Policy Department B: Structural and Cohesion Policies) koostatud faktipaberis on täpselt nii mustvalgel kirjas (vt FOTO).

Regionaalarengu komisjoni on nimetatud üheks Euroopa Parlamendi olulisemaks komisjoniks, mille pädevuseks on Euroopa piirkondlikku arengut puudutavate õigusaktide läbivaatamine ja ettevalmistamine Euroopa Parlamendi otusustusprotseduurideks. Meie riigist on komisjoni ametnike teadlikkus küll imelikult väike. Samas meenub, et pidin vaid kümne päeva tagasi hollandlastele tõestama, et Eesti on Schengeniga liitunud, rääkimata siis sellest, et oleme EL-i liige juba aastast 2004.

Toomas Savi nõunik Joel Hirv saatis pärast delegatsiooni dokumentidega tutvumist kõigile kirja, kus mainis, et „ei pea olema just eriline ajuhiiglane, et teada, et Eestis on vaid üks riigikeel – eesti keel“. Kui ka vene keel oleks meie teine riigikeel, siis muutuks see automaatselt ka Euroopa Liidu ametlikuks keeleks, 24-ndaks keeleks, millesse tõlge peab olema tagatud nii sõnas kui kirjas.

Täna hommikul oli delegatsiooni tööpaberitesse lisatud vaheleht, kus kirjas:

____________________________
CORRIGENDUM

Please note that the Key Facts section incorrectly describes both Estonian and Russian as “official” languages of Estonia. The entry should read:

Languages spoken: Estonian, Russian
____________________________

Postimees.ee: 28.-30. aprillini toimuv visiit on Euroopa Parlamendi regionaalarengu komisjoni esimene ametlik külaskäik Eestisse. Kolme päeva jooksul kohtub 11-liikmeline delegatsioon Riigikogu liikmete ja ministeeriumite esindajatega, saab ülevaate struktuurifondide kasutuselevõtust ning külastab Setu- ja Valgamaad. Delegatsiooni üheks huvikeskmeks on piiriülesed projektid Eesti-Vene ning Eesti-Läti piiril.

Tweet This Post 

 Meediat jälgides jääb mulje, et Hiina saadab korda kuritegusid vaid Tiibetis. Tegelikult määrib Hiina oma mainet paljudes muudes piirkondades, näiteks müües relvi Birma huntale. 21. sajandi üks julmemaid režiime saab Eestit külastanud Birma munkade sõnul püsida suuresti tänu puna-naabri toetusele.

Birma hunta relvavarustust täiendavad saadetised lisaks Hiinale ka sõbralikult Venemaalt ja Põhja-Korealt. Kunagi oli oluline partne India, kuid tänaseks on minu teada see surmarelvade transporditee rohtu kasvanud.  Strateegilised investeeringud majandusse (ehk siis hunta ja sellega seotud ärimeeste taskusse) tulevad aga ka Euroopa Liidu riikidelt.

Euroopa välissuhete nõukogus on Birma teemat kõige enam tõstatanud Inglismaa, Eesti positsioon on iga kuuga läinud üha jõulisemaks.  Võib-olla mängib selles osa ka see, et ka meie avalikkusele on jõudnud märksa rohkem infot Birmas toimuva kohta ja seeläbi on tekkinud poliitiline surve. Riigikogu Birma toetusgrupi juhina ja alles hiljuti selles verise režiimiga riigis käinud kodanikuna on mul selle üle väga hea meel.

Homme arutab ELAK 28. ja 29. aprillil 2008 Luxembourgis toimuva Euroopa Liidu üldasjade ja välissuhete nõukogu (GAERC) istungi päevakorrapunkte ja Eesti seisukohtade ettepanekuid. Birma tuleb teemaks teisena, kohe pärast Lääne-Balkani punkti. Eks see näitab teema aktuaalsust ja olulisust. Täpsemalt Eesti seisukohast pärast dokumendile ELAK´i õnnistuse saamist.

Birma oli teemaks ka Euroopa Parlamendis. 24. aprillil võttis EP vastu avalduse, kus nõutakse efektiivsemat relvaemabrgot, tugevamaid sanktsioone ja surve avaldamist huntaga sõbrutsevatele riikidele. Info selle kohta siin:

Parlament nõuab uusi ja laiemaid sihtsanktsioone Birmas

Parlament võttis täna vastu Birma resolutsiooni, milles saadikud nõuavad, et nõukogu uuendaks ja laiendaks oma sihtsanktsioone Birmas. Samuti nõutakse ülemaailmset relvaembargot Birma suhtes ning 1990. aasta Sahharovi auhinna laureaadi Aung San Suu Kyi ning teiste poliitvangide vabastamist. Resolutsiooni poolt hääletas 551, vastu 7 ja erapooletuks jäi 8 saadikut.

Resolutsioonis taunitakse asjaolu, et põhiseaduse rahvahääletuse protsess toimub igasuguse demokraatliku legitiimsuseta ning et Birma valitsus lükkas tagasi ÜRO erisaadiku Ibrahim Gambari ettepanekud lubada põhiseaduse rahvahääletuse eel avatud ja ulatusliku kampaania läbiviimist.
 
Uuendatud ja laiemad sihtsanktsioonid
 
Parlamendiliikmed nõuavad tungivalt, et nõukogu uuendaks ja laiendaks oma sihtsanktsioone, keskendudes sõjaväe omandis olevate äriühingute, konglomeraatide ja sõjaväega tihedalt seotud ettevõtete või sõjaväele tulu andvate ettevõtete juurdepääsu piiramisele rahvusvahelistele pangateenustele, teatavate kindralite ja nende lähimate pereliikmete juurdepääsu piiramisele isiklikele ärivõimalustele, tervishoiule, ostlemisele ja nende laste õpingutele välismaal.
 
Samuti kutsutakse nõukogu üles keelustama ulatuslikult ja selgesõnaliselt teatud isikutel ja üksustel mis tahes finantstehingute tegemine läbi arvelduspankade või muul moel ELi jurisdiktsiooni all olevaid finantsteenuseid kasutades.
 
Poliitvangide vabastamine
 
Saadikud nõuavad režiimi poliitiliste vastaste ja rohkem kui 1800 poliitvangi, sealhulgas Aung San Suu Kyi, ’88 Põlvkonna Üliõpilaste juhtide ja 2005. aastal vahistatud Šani rahvuste demokraatialiiga juhtide kohest tingimusteta vabastamist.
 
Samuti nõutakse “režiimilt aruannet eelmise aasta septembris toimunud buda munkade ja demokraatia kaitsjate meeleavalduste vastase haarangu ohvrite ja selle käigus kadunud isikute kohta ning kadunud munkade ja nunnade asukoha kindlakstegemist”.
 
Ülemaailmne relvaembargo
 
Resolutsioonis märgitakse, et ELi relvaembargo Birma suhtes ei ole tõhus, sest sõjaväeline valitsus ostab oma sõjavarustuse Hiinalt, Venemaalt ja Indialt. Saadikud nõuavad seetõttu tungivalt, et EL tegutseks aktiivselt ülemaailmse relvaembargo rakendamise nimel Birma suhtes.

Tweet This Post 

See, et Venemaa Föderatsiooni sõjalennukid riigipiiri ületavad, ei tohiks naabreid üllatada. On seda ju “tunda” saanud nii Eesti, Norra, Soome, Läti, Leedu, Georgia jne.. Mõned valusamalt – nii “kukkus” 2005. aasta septembris üks lennuk Leedu territooriumil alla, mida venelased „õnnetuseks“ nimetasid.

Märksa raskem on õnnetuseks nimetada raketirünnakut Georgia õhuruumis. Pigem ikka õnnestunud operatsiooniks – rakett tabas mehitamata vaatluslennukit kiirelt ja täpselt. Ebaõnnestumine oli see, et vaatluslennukilt saadetud videomaterjal kiiresti rahvusvahelise meedia ja YouTube´i vallutasid.

Venemaa Föderatsiooni agressioon Georgia vastu tuleb ühemõtteliselt hukka mõista kõikidel demokraatiat austavatel riiklikel ja rahvusvahelistel organisatsioonidel. Selleks annab oma panuse ka Eesti Riigikogu, mis homme vastavasisulise avalduse suures saalis vastu võtab. Täna andis väliskomisjoni esimees Sven Mikser üle 40-ne Riigikogu liikme algatatud avalduse ning selle vastuvõtmiseks toimub homme eraldi istung.

Avaldus ei keskendu mitte raketirünnakule, vaid rohkem poliitilisele ja juriidilisele agressioonile, mida nii võimaste kaadritega massidele müüa võimalik ei ole. Nii nagu üks Eesti diplomaat tabavalt kirjutas: „Ilus video aitab tegelikult varjutada laiema publiku eest  olulisemat -  Venemaa juriidilist anneksiooni“.

Riigikogu avalduse eelnõu leiad siit.

Tweet This Post 

Alaksandar Łukašenka on edukas diktaator. Ta on suutnud oma vastased killustada ja seeläbi on kogu opositsioon marginaliseerunud. See, et kakeldakse omavahel ja puudub ühine siht, sai kinnitust ka tänasel kohtumisel noorteorganisatsioonide juhtidega.

Üks opositsioonipartei ei usalda teist, rahvas ei usalda aga kedagi neist. Noorteorganisatsioonid ei ole siin tingimata erandiks, sest lääneriikide toetusrahade ja reistuusikute nimel tuleb ennast teistest paremini presenteerida. Täna puuduvad opositsioonilistel liikumistel ühised eesmärgid, rääkimata siis sellest, et oleks ühine arusaam, kuidas neid saavutada.

Vaid ühes asjas ollakse ehk ühel meelel – Luka on paha ja temast tuleb lahti saada. Mõni parteijuht igatseks diktaatori tooli endale, teine otsib tulevikku kommunismis ja kolmas ootab rahalaeva suure lombi tagant. Parteidel puudub poliitiline programm, kuid eksisteerivad pidevalt muutuvad populistlikud lubadused, mis paraku pragmaatilistele valgevenelastele korda ei lähe. Niikaua, kuni leib, vorst ja viin on laual, on kõik korras. Paremini pole nad niikuinii kunagi elanud.

Üks täna Riigikogus käinud valgevenelane ütles tabavalt, et kui parteid ei ole suutnud omavahel konsolideeruda, siis ei maksa imestad, et nad ei ole suutnud konsolideerida rahvast. Pole mul põhjust imestada, et 2006nda aasta pakases jäid telklaagrisse vaid paarsada inimest ja kokku pidi OMON-i traktor laiali lükkama vaid 19 telki.

Pisut kriitikatooni alla tõmmates tuleb tõdeda, et Valgevenel puudub sisuliselt igasugune demokraatia kogemus ning suletud meedia tingimustes ei ole võimalik neile ka alternatiive tutvustada. Diktatuuririikidele omaselt on võim meedia täielikult oma kontrolli alla allutanud ning ainukeseks (veel) vabaks infokanaliks on internet. Seda kasutavad eelkõige nooremad, mistõttu ärksamaid ideid ning laiemat mõtlemist tuleks just nendelt otsida.

Tundub, et vanad parteid on rahul tänase status quo´ga ning muutusi ei oota. Lääne raha tagab neile teatava äraelamise, vahel kumminuiaga vastu pead saamine rahvusvahelise kaasatundmise ja võimaluse oma kurba saatust maailmas tutvustamas käia. Lukale see variant sobib palju paremini, kui ühtne ja eesmärgi nimel tegutsev vastasleer.

Valgevene noortejuhid andsid hinnangu opositsiooni tööle

Täna kohtusid 17 Valgevene poliitiliste noorteorganisatsioonide juhti Riigikogu Valgevene toetusgrupi esimehe Silver Meikariga ja arutasid opositsiooni olukorra üle Valgevenes. Noorteorganisatsioonide juhid saabusid Eestisse, et osaleda kolmepäevast seminari „Valgevene võimalused.”

Meikari sõnul võiks noorte arvamust opositsioonierakondadest kokku võtta lausega, et kes ei suuda ise konsolideeruda, ei suuda ka rahvast ühendada. „See, et ka demokraatia eest võitlevad noored ei näe opositsioonijuhtides eeskuju, on valusaks hinnanguks kõigile Valgevene vanadele parteidele,“ ütles Meikar.

Seminari peakorraldaja Pavel Marozau sõnul on seminari „Valgevene võimalused” ülesanne leida noorteorganisatsioonide vahel ühisosa ning parandada koostööd. „Võimude repressiivaparaadi surve all tegutsevad noortel on kahtlemata koostöö tegemine keeruline,“ ütles 2007. aastal Valgevenest Eestisse põgenenud Pavel. „Just seetõttu ei saagi me kohtuda Valgevenes, vaid peame ausalt ja vabalt tegevust planeerima siin Eestis.“

Valgevene noored avaldasid lootust, et Euroopa riikide juhid kuulaksid edaspidi rohkem ka nende arvamust ning vanade parteide asemel toetaksid rohkem uusi tulevikku vaatavaid aktiviste.

Seminari korraldavad MTÜ Valgevene Uus Tee, Kultur Aktiv V5 Saksamaalt ja Riigikogu ühendus Valgevene demokraatliku arengu kaitseks.

(pisut muudetud tekst postimees.ee-s)
 

Tweet This Post 

Ajakirjanduses pöörab politseiseaduse muutmise seaduse arutlusel tähelepanu peamiselt elektrišokirelvale ja ei suuda märgata märksa olulisemat šokirelva. Ausalt, kui oleksin pätt, siis pigem lasku korrakaitsja elektrilöögiga mind uimaseks kui kuulirahega auklikuks. Oluline on, et elektrišokirelva kasutamist reguleeritakse sama rangusega, kui tulirelva kasutamist, ning enne selle kasutamisele võtmist läbiksid kõik politseinikud korraliku koolituse ohtudest, reeglitest ja vastutusest.

Tõeline šokirelv on aga hoopis mujal. Demokraatiat ja vabadust austavad inimesed peaksid muretsema selle pärast, et eelnõus ei muudeta absurdseid avaliku koosoleku pidamise reegleid. Siseministri jutt, et suurem koosolekuvabadus tagatakse korrakaitseeelnõu vastuvõtmise järel on tõsi, kuid seda seadust on menetletud juba viis aastat ja ei tea kaua veel.

Iseseisvusevastaste hirmus 90-ndate aastate alguses koosoleku pidamise karmide reeglite sisseviimine võis ju tollal mõistlik olla, kuid ammu on need põhiõigust piiravad sätted ajale jalgu jäänud.  Ma ei pea normaalseks, et kui täna otsustab Tallinna linnavalitsus vastu võtta idiootse otsuse, pean ma enne selle vastu protestima minemist nädal aega koosoleku loa kinnitamist ootama. Kinnitajaks on muuseas see sama idiootse otsuse teinud linnavalitsus.

Või siis, kui üks veri-punane režiim otsustab jälle pisikese rahva esindajad seina äärde panna, ei tohi ma minna nende saatkonna ette inimõiguste kaitsmist nõudma mitte samal päeval, vaid alles nädala pärast, kui laibad on juba maha maetud ja väljak verest puhtaks pestud. Minu, kodaniku, põhiõigus on väljendada oma arvamust ja seda vajadusel ka tänaval.

(Ei-tea-mitme-aasta-pärast-kehtima-hakkav) uus korrakaitseseadus näeb ette võimaluse korraldada spontaankoosolekuid ning kiireloomulisi koosolekuid ilma teavitamata. Jah, kui kavas on liiklust ümber korraldada või püstitada lava, siis on etteteatamise nõue põhjendatud ning niikuinii võtab sellise ürituse korraldamine aega (nagu näitas ka meie Tiibeti toetusmeeleavaldus).

Ma ei tea ühtegi põhjendust, miks selle mõistliku regulatsiooni ei võiks kohe (läbi Politseiseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse muutmise kaudu) avaliku koosoleku seadusesse sisse viia. Selle asemel, et tagada kodanikele põhiõigused, on praeguses eelnõu versioonis vaid miniatuursed muudatused, mis pigem muudavad avalike koosolekute korraldamise keerulisemaks.

Lohutuseks on, et nii minister kui ka komisjonipoolne ettekandja ja mitmed õiguskomisjoni liikmed väljendasid tänasel politseiseaduse esimesel lugemisel seisukohta, et ootavad muudatusettepanekuid. Ühe sellise saavad nad ka minu poolt, mille viksin (vähemalt osaliselt) maha korrakaitseseaduse eelnõu paragrahvist 66:

§ 66. Eelnev teatamine koosoleku pidamisest
(1) Koosoleku pidamisest, mis nõuab liikluse ümberkorraldamist või mida on kavas pidada väljaspool hoonet või kogunemise läbiviimiseks ette nähtud rajatist ja koosoleku pidamiseks on kavas
1) püstitada telk, lava, tribüün või muu suuremõõtmeline konstruktsioon või
2) kasutada heli- või valgustusseadmeid,
teatab koosoleku korraldaja või tema esindamiseks õigust omav isik hiljemalt neli tööpäeva enne koosoleku pidamise päeva koosoleku pidamise koha politseiprefektuurile.
(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud koosolekut on kavas pidada mitme politseiprefektuuri territooriumil, esitatakse teade vähemalt ühele neist politseiprefektuuridest.
(3) Iseeneslikult kogunenud koosolekust (spontaankoosolek) ei ole vaja eelnevalt teatada.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud koosolekust, millest ei ole selle kiireloomulise pidamise vajaduse tõttu võimalik ette teatada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul, tuleb teatada viivitamata pärast koosoleku pidamise vajaduse tekkimist.

(Natuke pean neid pügalaid ikkagi lihvima. Näiteks §66, lõikes 1 võiks asendan sõna “telk” sõnadega “paljude telkide” või “väga suure telgi” või siis üldse ära jätta.)

Tweet This Post 

Ugandast tuleb parlamendisaadik, kuid mitte printsess. Peaasi, et ikka tuleks ja oleks hea esineja (ehk oskaks seminari esimese paneeli esimese kõnelejana pinget tekitada ja diskussiooni alustada). Eelkõige ootan temalt ausat vastust küsimusele, et kas Euroopa rahalaevadest tegelikkuses ka mingit kasu on.

Üks poliitik on arenguabi kohta irooniaga öelnud: „Rikaste Euroopa riikide vaestelt võetud raha saadetakse vaeste Aafrika riikide rikastele“. Sellele, kas antud seisukoht ainult iroonia on püüame vastust leida neljapäevasel Riigikogu Aafrika seminaril „Partnerlus Aafrikaga“. Üritus toimub kahes keeles (eesti ja inglise) sünkroontõlkega, programmi leiad postituse alt ja Riigikogu kodulehe kaudu toimub veebiülekanne kõigile huvilistele.

Selle ürituse korraldamist on vedanud troika – Johanna Helin (MTÜ Mondo), Enel Otstavel (Riigikogu välissuhted) ja mina (Eesti-Aafrika parlamendirühma aseesimees). Appi on tulnud Välispoliitika Instituut, Arengukoostöö Ümarlaud, Välisministeerium, Rootsi ja Taani saatkond, AWEPA, inimesi Riigikogust ja mitmeid teisi vabatahtlikke.

Minu jaoks on sellise ürituse korraldamise vedamine esmakordne, kuid tänu sellele mõistan, kui palju peavad iga konverentsi korraldajad tegelikult vaeva nägema. Korraldamise krooniks oli Uganda parlamendisaadiku reisi vahendav Hollandis asuv koostööpartner, kes ei suutnud ära imestada, et Eesti on Euroopa Liidu liige, rääkimata siis Schengenist.

Kõigepealt püüdis ta Ugandast leida Eesti saatkonda, mida seal paraku ei olnud. See, et oleks piisanud ka Hollandi saatkonnast välja antud Schengeni viisast ei mahtunud talle aga üldse pähe. Nüüd, kaks päeva enne üritust, tuleb vaid pöialt hoida ja loota, et asi ikka korda saab.

Teiste asjadega on see-eest enam kui korras. Tänaseks on registreerunud üle 70 osaleja, kelle seas nii saadikuid, MTÜ-de esindajaid, diplomaate, üliõpilasi ja ka lihtsalt Aafrika teema vastu huvitatud kodanikke. Kui mõnel ajaveebi lugejal tekib veel vastupandamatu soov üritusel füüsiliselt kohal olla, siis minu email aadress on: silver@meikar.ee. Paar inimest ehk mahuks.

__________________________________________________ 
Partnerlus Aafrikaga
Riigikogu, 17. aprill 2008 

Riigikogu, AWEPA ja MTÜ Mondo korraldatud seminar viimastest suundumustest Aafrika ja Euroopa Liidu vahelistes suhetes. Eesmärgiks on aidata kaasa Eesti tulevasele partnerlusele Aafrikaga, vaadates kaugemale vananenud “annetaja-vastuvõtja” suhetest ja tuues arutlusele mitmesuguseid teisi väljavaateid. 

13:00 - 13:10  Avasõnad:
Hr. Silver Meikar (Eesti-Aafrika parlamendirühma aseesimees; seminari organiseerija)
Hr. Pär Granstedt (AWEPA peasekretär)  

13:10 – 14:15  I istung: Aafrika ja Euroopa Liit
Sellel istungil antakse ülevaade viimasel ajal tehtud edusammudest Euroopa Liidu ja Aafrika suhetes. Arutame selles valguses ametlikule arenguabile seatud eesmärke, EL Aafrika strateegiat ja mandritevaheliste kaubandusläbirääkimiste käiku. Eritähelepanu pööratakse kohustustele, mis EL poliitika raamistik paneb Eestile ja millised võimalused sellega kaasnevad. Eesistuja: dr. Andres Kasekamp, (Direktor, Eesti Välispoliitika Instituut) 

Pr. Akol Rose Okullu (Uganda parlamendiliige): Euroopa Liidu ja Aafrika vahelised suhted Aafrika vaatevinklist
Dr. Yenkong Ngangjoh-Hodu (Põhjamaade Aafrika Instituut): Viimased suundumused majanduspartnerluslepingu läbirääkimistel
Hr. Adolf Riehm (Välisministeeriumisse lähetatud Euroopa Komisjoni ametnik): Mida EL püüab saavutada suhetes Aafrikaga 

14:15 – 14:45 Kohv ja Worldcomics‘i Aafrika karikatuurinäituse avamine 

14:45 – 15:45  II istung: Põhjamaad – Aafrika õppetunnid
Põhjamaad on pikka aega Aafrikaga tihedat koostööd teinud ja viimasel ajal on peaaegu kõik neist koostanud strateegiadokumente partnerluse jaoks Aafrikaga. Nende suhted Aafrikaga on unikaalsed selles mõttes, et ei põhine koloniaalsidemel, vaid tõelise huvil arengu vastu. Mida saaks Eesti õppida sellest kogemusest, et tema tulevastes suhetes oleks rõhk kvaliteedil, mitte kvantiteedil? Eesistuja: T. E. Hr. Dag Hartelius (Rootsi saadik) 

Dr. Holger Bernt Hansen (Aafrika õpingute professor, Taani Rahvusvahelise Arengukoostöö Nõukogu aseesimees): Taani kogemus suhetes Aafrikaga
Dr. Fantu Cheru (teadusdirektor, Põhjamaade Aafrika Instituut): Põhjamaade Aafrika strateegiad
Hr. Pär Granstedt (AWEPA peasekretär): Demokraatia toetus Aafrikale – AWEPA kogemus 

15.45-16.00 Kohvipaus 

16.00 – 17:00  III istung: Eesti – tere tulemast Aafrikasse (?) 
Mida eri tasanditel (poliitikud, erasektor, valitsusvälised organisatsioonid jne.) saaks teha, et toetada positiivsemaid suhteid Aafrika ja Eesti vahel? Kuidas on Eesti ametlik arenguabi tulevikus suunatud Aafrika poole? Mida võib Eesti õppida Aafrikalt ja vastupidi? Eesistuja: Hr. Silver Meikar (Eesti-Aafrika parlamendirühma aseesimees) 

Hr. Mart Nutt (parlamendiliige, Eesti-Aafrika parlamendirühma esimees)
Hr. Mart Laanemäe (asekantsler välismajanduse ja arengukoostöö küsimustes, välisministeerium): Mida Eesti riik peaks tegema
Pr. Riina Kuusik (juhatuse liige, Arengukoostöö Ümarlaud): Milline on valitsusväliste organisatsioonide ja kodanike roll? 

17:00 – 17:15 Seminari lõpetamine: Hr. Mart Nutt (Eesti–Aafrika parlamendirühm)
Hr. Mati Raidma (Riigikogu liige; direktor, Mondo) 

19:00 Vastuvõtt Rootsi saatkonnas (Pikk 28, Tallinn) 

 Seminari korraldamist toetavad Riigikogu, AWEPA, Rootsi saatkond Tallinnas, Taani saatkond Tallinnas ja Eesti Välispoliitika Instituut 

 KORRALDAJATE KONTAKTID: 

Tweet This Post 

Steven Spielberg astus tagasi Pekingi Olümpiamängude kunstilise juhi kohalt seetõttu, et Hiina ei täitnud oma lubadusi parandada olukorda Darfuris. Sellest, mida Hiina Tiibeti rahva ja kultuuriga teab vist nüüd juba igaüks. Pisut varjatuks on jäänud Hiina toetus Birma julmale militaarhuntale.

Täna kohtusid Eestit külastavad mungad Birmast President Toomas Hendrik ilvesega ja Riigikogu liikmetega ja praegu esinevad välisministeeriumis. Kes on sellest lugenud meedias võinäinud filmi Rambo IV teab, et sõjaväehunta viib riigis läbi mastaapset etnilist puhastust. Jaanuaris Birmat külastades nägin selle puhastuse tagajärgi ise – suuri sisepõgenike laagreid, miini otsas jala kaotanud lapsi, vaevalt näljasurmast pääsenud perekondi ja sõduri kuuli tõttu isata jäänud imikuid.

Kavas on sellel teemal üks artikkel kirjutada, mis loodetavasti järgmise nädala alguss ka trükimusta näeb.

Riigikogu külastanud Birma mungad palusid Eesti toetust
Riigikogu väliskomisjoni esimehe Sven Mikseri, väliskomisjoni liikme ja Birma toetusrühma esimehe Silver Meikari ning Birma toetusrühma aseesimehe Andres Herkeli tänasel kohtumisel Birma munkade Sayadaw U Panya Vamsa ja Ashin Sopka’ga avaldas Eesti pool oma valmidust tõstatada Birma teema rahvusvahalistes organisatsioonides, et osutada massilistele inimõiguste rikkumistele ja repressioonidele Birmas.

„Oluline on, et Eesti toetaks kõiki Euroopa Liidu algatusi Birma hunta vastu ja tõstaks Birma küsimuse Euroopa Liidu ja Hiina vahelises inimõiguste dialoogis. Hiina roll selles, et Birma hunta saab oma verist poliitikat teostada, on kõige suurem,“ ütles Meikar.

Birma mungad ja kohtumisel osalenud Avatud Ühiskonna Instituudi Aasia Initsiatiivi Birma projekti juht Maureen Aung-Thwin viitasid Birmas kavandatavale referendumile uue konstitutsiooni heakskiitmiseks, mis nende hinnangul ei too kaasa demokraatlikke muudatusi Birmas ja mida demokraatlikud jõud ei tohiks seetõttu toetada.

Ka kutsusid nad üles aitama kaasa sellele, et Birma huntale ei müüdaks relvi. Nende kinnitusel varustavad Birmat relvadega eeskätt Hiina, kuid näiteks ka Venemaa.

Külalised viitasid ka tõsiasjale, et peale Birma munkade poolt algatatud rahutusi on siiani kadunud umbes 2000 munka, kellest pole jätkuvalt midagi teada. Kõne all oli ka paar päeva tagasi aset leidnud juhtum 121 Taisse põgenenud birmalasega, kellest 54 lämbusid külmutusveokisk surnuks ja 21 sai ebainimlikes tingimustes vigastada.

Birmalased viibivad Eestis Avatud eesti Fondi kutsel. Tänasel kohtumisel viibisid ka Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam ja Tšehhis tegutseva People in Need Birma projekti juht Marie Zahradníková.

Tweet This Post 

Eilses infotunnis võrdles Vilja Savisaar Eesti peaministrit  Zimbabwe Vabariigi peaministriga. Savisaar on tark ja kindlasti teab, et Zimbabwes kaotati peaministri institutsioon aastal 1987, siis kui konstitutsioonimuudatusega sai peaminister Mugabest president Mugabe. 

See, kes lindistas, kirjutas ka raamatu “Peaminister” ja kindlasti soovib kirjutada raamatut “President”. Kui Savisaare perekonna unistused täituvad ja kolimisauto nende träna Kadrioru lossi tassib, kaob peaminister koos valitsuse ja parlamendiga. Pole neid “nälkjaid” vaja, õige kah!

Muidugi võib ka teisiti, tandemina, nagu meil idapiiri taga. Härra ja proua peaminister ja president Savisaar. Vastuvõttudel kõlaks vist päris uhkelt, kas pole.

PS: Muuseas, Zimbabwe riigi nime järel tavaliselt “Vabariigi” täiendust ei kasutata, kuigi seda Mugabe väga sooviks. Sama asi nagu Birma ja Union of Myanmar, kus viimane on ametlik nimetus, kuid  kasutuses on rohkem esimene. Mugabe riiki “vabariigi” nimega ehtida on Savisaare huvitav seisukoht. Vabadus Keskerakonna moodi leiab eeskuju Zimbabwest.

Tweet This Post 

Avalik loeng olukorrast Birmas 11. aprillil kell 15 Välisministeeriumis (Islandi väljak 1)

Esinevad Maureen Aung-Thwin, Avatud Ühiskonna Instituudi Kagu- Aasia programmi direktor ja Birma projekti juht, auväärne Sayadaw U Pannya Vamsa, Penangis asuva Birma budistliku templi peamunk ning Ashin Sopaka, Kölni Budismikeskuse vaimne juht.

Loeng toimub inglise keeles, kõik huvilised on oodatud, palume vaid registreeruda www.oef.org.ee/register ja kindlasti täita isikut tõendava dokumendi väli.

Üritust modereerib Andres Kasekamp, Eesti Välispoliitika Instituudi direktor ja Avatud Eesti Fondi nõukogu esimees.

Public lecture on the latest developments in Burma, 11 April, 3 pm at the Foreign Ministry (Islandi väljak 1, Tallinn)

The speakers will be Maureen Aung-Thwin, director of the Burma Project/Southeast Asia Initiative of the Open Society Institute, the venerable Sayadaw U Pannya Vamsa, the chief monk of the Burmese Buddhist Temple in Penang, Malaysia, who is also the Chairman of the International Burmese Monks Organization (IBMO), a worldwide organization of Burmese monks formed after the recent crackdown in Burma and Ashin Sopaka the spiritual leader of the Cologne-Buddhism-Center.

The lecture is moderated by Prof. Andres Kasekamp, Director of the Estonian Foreign Policy Institute and Chairman of the Board of the Open Estonia Foundation

Please register at www.oef.org.ee/register and provide the ID card number that you will present.

Tweet This Post