Lukašenkale mugav opositsioon
Alaksandar Łukašenka on edukas diktaator. Ta on suutnud oma vastased killustada ja seeläbi on kogu opositsioon marginaliseerunud. See, et kakeldakse omavahel ja puudub ühine siht, sai kinnitust ka tänasel kohtumisel noorteorganisatsioonide juhtidega.
Üks opositsioonipartei ei usalda teist, rahvas ei usalda aga kedagi neist. Noorteorganisatsioonid ei ole siin tingimata erandiks, sest lääneriikide toetusrahade ja reistuusikute nimel tuleb ennast teistest paremini presenteerida. Täna puuduvad opositsioonilistel liikumistel ühised eesmärgid, rääkimata siis sellest, et oleks ühine arusaam, kuidas neid saavutada.
Vaid ühes asjas ollakse ehk ühel meelel – Luka on paha ja temast tuleb lahti saada. Mõni parteijuht igatseks diktaatori tooli endale, teine otsib tulevikku kommunismis ja kolmas ootab rahalaeva suure lombi tagant. Parteidel puudub poliitiline programm, kuid eksisteerivad pidevalt muutuvad populistlikud lubadused, mis paraku pragmaatilistele valgevenelastele korda ei lähe. Niikaua, kuni leib, vorst ja viin on laual, on kõik korras. Paremini pole nad niikuinii kunagi elanud.
Üks täna Riigikogus käinud valgevenelane ütles tabavalt, et kui parteid ei ole suutnud omavahel konsolideeruda, siis ei maksa imestad, et nad ei ole suutnud konsolideerida rahvast. Pole mul põhjust imestada, et 2006nda aasta pakases jäid telklaagrisse vaid paarsada inimest ja kokku pidi OMON-i traktor laiali lükkama vaid 19 telki.
Pisut kriitikatooni alla tõmmates tuleb tõdeda, et Valgevenel puudub sisuliselt igasugune demokraatia kogemus ning suletud meedia tingimustes ei ole võimalik neile ka alternatiive tutvustada. Diktatuuririikidele omaselt on võim meedia täielikult oma kontrolli alla allutanud ning ainukeseks (veel) vabaks infokanaliks on internet. Seda kasutavad eelkõige nooremad, mistõttu ärksamaid ideid ning laiemat mõtlemist tuleks just nendelt otsida.
Tundub, et vanad parteid on rahul tänase status quo´ga ning muutusi ei oota. Lääne raha tagab neile teatava äraelamise, vahel kumminuiaga vastu pead saamine rahvusvahelise kaasatundmise ja võimaluse oma kurba saatust maailmas tutvustamas käia. Lukale see variant sobib palju paremini, kui ühtne ja eesmärgi nimel tegutsev vastasleer.
Valgevene noortejuhid andsid hinnangu opositsiooni tööle
Täna kohtusid 17 Valgevene poliitiliste noorteorganisatsioonide juhti Riigikogu Valgevene toetusgrupi esimehe Silver Meikariga ja arutasid opositsiooni olukorra üle Valgevenes. Noorteorganisatsioonide juhid saabusid Eestisse, et osaleda kolmepäevast seminari „Valgevene võimalused.”Meikari sõnul võiks noorte arvamust opositsioonierakondadest kokku võtta lausega, et kes ei suuda ise konsolideeruda, ei suuda ka rahvast ühendada. „See, et ka demokraatia eest võitlevad noored ei näe opositsioonijuhtides eeskuju, on valusaks hinnanguks kõigile Valgevene vanadele parteidele,“ ütles Meikar.
Seminari peakorraldaja Pavel Marozau sõnul on seminari „Valgevene võimalused” ülesanne leida noorteorganisatsioonide vahel ühisosa ning parandada koostööd. „Võimude repressiivaparaadi surve all tegutsevad noortel on kahtlemata koostöö tegemine keeruline,“ ütles 2007. aastal Valgevenest Eestisse põgenenud Pavel. „Just seetõttu ei saagi me kohtuda Valgevenes, vaid peame ausalt ja vabalt tegevust planeerima siin Eestis.“
Valgevene noored avaldasid lootust, et Euroopa riikide juhid kuulaksid edaspidi rohkem ka nende arvamust ning vanade parteide asemel toetaksid rohkem uusi tulevikku vaatavaid aktiviste.
Seminari korraldavad MTÜ Valgevene Uus Tee, Kultur Aktiv V5 Saksamaalt ja Riigikogu ühendus Valgevene demokraatliku arengu kaitseks.
(pisut muudetud tekst postimees.ee-s)
