Kedagi enam ei huvita (fotod)
Herald Tribune artikkel ütleb otse välja tõe: ohvriterohke maavärin Hiinas on hävitanud Tiibeti teema. On tavaline, et pärast veriste tänavate puhastamist ajakirjanduse huvi kaob ning uued verised tänavad vallutavad esikülgi. Kuid nüüd on asi veel tõsisem, sest maavärina tõttu peetakse Hiina režiimi kritiseerimist ebaeetiliseks.
Minu siiras kaastunne vähemalt 51 000 ohvrile ja nende omastele ning lugupidamine Hiina Rahvavabariigi juhtidele, kes esimest korda ajaloos teataval hulgal rahvusvahelisi abiorganisatsioone maale lubas. See on samm edasi õiges suunas, eriti kui võrrelda naaberriigi Birma sõjaväelise hunta tegevusetusega riiki tabanud veelgi ohvriterohkema katastroofi järel.
Siiski ei saa maavärin õigustada neid kuritegusid, mida Hiina režiim on korda saatnud tiibetlaste vastu. Siia, Tiibeti pagulaste keskusesse Dharamsalasse tuleb iga päev uut infot jätkuvatest tapmistest ja piinamistest Tiibetis. Eksiilparlamendi spiiker Karma Chopel nimetas oma kodumaad suureks vanglaks, kust ei saa välja ega sisse ning kus valitseb hirm.
Igasugused meeleavaldused Tiibetis tähendavad vähemalt pikka vangistust koos võika piinamisega, kui mitte sõelapõhjaks laskmist otse tänaval. See oli tiibetlastele teada ka enne märtsi demonstratsioonide algust, kuid inimesed tulid ikkagi tänavatele. Karma sõnul on see tõestuseks, et tiibetlased on valmis oma elu kaalule panema, et enam mitte nõustuda okupantide rõhumisega.
On ääretult kurb, et maailm on täna pooranud selja tiibetlastele. Kas olukord on seal siis tõesti paranenud? Ei, pigem hullemaks läinud. Kuid rahvusvaheliste organisatsioonide ja ajakirjanike vaba ligipääsu puudumine Tiibetisse, samuti uued "seksikamad" teemad ning põhjendatud kaastunne maavärina ohvritele on hävitamas seda, mille nimel nii paljude inimeste verd on valatud.
(Üleval foto kohtumisest Karma Chopheliga ja mungast Dharamsalas asuvas kloostris. Reisist rohkem pilte: Tiibeti fotoalbum)
Tiibeti parlamendi spiiker Karma Chophel palus Eestilt kasutada oma positsiooni Euroopa Liidus
Riigikogu liige Silver Meikar kohtus täna Dharamshalas, Indias, Tiibeti eksiil-parlamendi esimehe Karma Chopheliga. Kohtumisel räägiti Tiibeti olukorrast pärast märtsi ülestõusu ning võimalustest, kuidas tiiibetlasi aidata.
Meikari sõnul ootab Chophel, et Euroopa Liit võtaks läbirääkimistel Hiina Rahvavabariigiga tugeva seisukoha. Hiina peaks koheselt lõpetama vägivalla, avama Tiibeti rahvusvahelistele vaatlejatele ja ajakirjanikele ning alustama sisulist ja mitte üksnes näilikku dialoogi dalai-laama esindajatega.
"Tiibet on muudetud vanglaks, kust elanikel puudub võimalus lahkuda ja kus rahvusvahelised organisatsioonid ei saa tegeliku olukorraga tutvuda," ütles Chopel. "Sündmuste kirjeldused Hiina Rahvaarmee sõdurite julmusest ei tohiks kedagi ükskõikseks jätta."
Meikari sõnul loodab Karma Chopel Eestilt mõistmist ja suuremat toetust tiibetlastele. Eesti peaks seisma selle eest, et Euroopa Liit ei unustaks tiibetlaste muresid.
Tiibeti eksiil-parlament tegutseb Dharamshalas, Indias. Alates 1959. aastast on Dharamshala olnud koduks ka dalai-laamale ja paljudele Tiibeti pagulastele.
Silver Meikar viibib Dharamsalas nädalasel reisil. Lisaks kohtumistele Tiibeti eksiilpoliitikutega oli Meikaril pühapäeval au osaleda esimeste Tiibeti Olümpiamängude avamisel ning riputada kuldmedalid kaela võitjatele. Eksiilgrupid korraldasid alternatiivsed olümpiamängud, kuna Tiibet ei saa Pekingi olümpial oma lipu all osaleda.
Tiibeti ja eestlaste ühised olümpiamängud
Tiibeti olümpiamänge võiks rahulikult nimetada ühisürituseks eestlastega. Spordialadel tõestasid enda paremust küll vaid tiibetlased, kuid lõputseremoonia põhiesinejaks oli Eesti bänd "The Flowers of Romance". Olümpiamängud avasin ja kuldmedalid riputasin kaela mina ning mänge aitasid korraldada mitmed Eesti vabatahtlikud. Nende vabatahtlike (Elen, Aet, Agne jt) põhieesmärk oli tiibetlastest dokumentaalfilm teha, kuid selle kõrvalt aitasid tublisti kaasa sellele, et olümpia toimuda saaks.
Nii paljude eestlaste kohalolek ja abi Tiibeti olümpiamängudele paneb mind uhkust tundma. Oleme riik ja rahvas, kes alles hiljuti vabanes okupatsioonivõimust ning kes tunneb vastutust aidata täna neid rahvaid ja riike, kes ikka elavad vabaduseta ja rõhumise all. Vähemalt siin jääb selline mulje.
Olümpiamängude kohta saab rohkem lugeda aadressilt: http://www.tibetanolympics.com/. Enda poolt võin kinnitada, et spordipidu oli võimas. Mägede vahele surutud pisikesel staadionil võistlesid atleedid erinevatel jooksu- ja hüppealadel ning odaviskes, eelmistel päevadel toimusid ujumine ja vibulaskmine. Eriti haarav oli eile kõrgushüpe, kus kaks võistlejat pidasid maha pika kahevõitluse.
Parimate sportlaste välja selgitamisest veelgi olulisemaks võiks pidada seda, mida need mängud andsid paguluses elavatele Tiibeti noortele. Nende vaimustunud kaasaelamine, aplaus võitjatele ja silmadest peegelduv soov kunagi ise medalite eest võistelda oli liigutav. Tiibetlased esitasid ROK-ile taotluse osaleda Pekingi olümpial oma meeskonaga, aga said kindla ei. Eilne võistlus oli nende võimalus osa saada olümpia positiivsest vaimust.
Kahju, et maailmast ei jõudnud Tiibeti olümpiamängudele ühtegi teist poliitikut. Kas või avatseremoonial osalemine oleks andnud tugeva poliitilise signaali ja olulise toetuse eksiilis elavatele tiibetlastele. Täpselt samal kombel kui Pekingi olümpia avatseremoonial osalemine teeb pai Hiina režiimile, mis on selle suure kultuuriga rahva juhid (sh dalai-laama) Inda sisemaale põgenema sundinud.
Loodan, et ükski Eesti poliitik Pekingi olümpiamängude avatseremooniale kohale ei lähe. Niipalju austust võiks ju kõigil meil olla.
MacLeod Ganj kui Eesti küla
"Kuidas teid siin nii palju on," küsis minuga samas hotellis elav Ameerika Ühendriikidest (Virginiast) pärit Chris. "Kas olete kogu rahvaga Tiibeti Olümpiamängudele kokku sõitnud?"
Seda, et meie rahvaarv umbes miljon on, ta teadis. Kuid kohata samal päeval Tõnut, Royd ja teisi Flowers of Romance bändi liikmeid, Eestist pärit dokfilmi tegijaid ning veel mind, poliitikut, oli talle üllatus. Seda enam, et homme saabuvad veel Krister ja Manona.
Dalai-laama, Tiibeti eksiilvalitsuse ja paljude tiibeti põgenike kodulinn MacLeod Ganj (Dharamshala lahedal) asub Põhja-Indias. Sinna viib Delhist 25 tunni pikkune bussi- ja rongisõit või siis kohaliku lennufirma logisev raudlind ja kitsal kaljuteel gaasi vajutav taksojuht. Aja kokkuhoiu huvides valisin viimase variandi ja nii ma lennukis Chrisiga ka kohtusin.
Eile südaööl jõudsin Delhi lennujaama ja keskpäevaks olin räpasest, palavast ja väsitavast India pealinnast juba kohaliku lennuga Dharamshala poole põgenenud. MacLeod Ganj'i asub 1760 meetri korgusel, mis tagab mõnusalt maheda kliima. Ilmast veelgi toredamad on kohalikud inimesed (tiibetlased), näiteks need, kellega eile südaööni sai kitsukeses elamises karja eestlastega muusikariistu ja kõripaelu pingutada.
Täna vestlesin ma põgusalt Tiibeti Olympiamangude (http://www.tibetanolympics.com/) peakorraldaja Lobsang Wangyal'iga ja ta ütles, et homseks on tal mulle eriline ülesanne. Homme toimuvad staadionialad ja mängude lõpetamine (kus peaesinejaks on The Flowers of Romance). Loodan, et homme tekib mul võimalus ka pilte üles laadida.
Sina, kes Sa vahele karjusid
Kuuba solidaarsuspäeva tähistamine Okupatsioonide muuseumis läks meeldivalt hästi. Kohal oli poolsada huvilist, sh parlamendisaadikuid ja suursaadikuid. Pisut segadust tekitas vaid üks kodanik, kes fotonäituse avamiskõnele otsustas vahele karjuma hakata.
Teda häiris minu võrdlus, et Kuuba on turistidele paradiis ja elanikele põrgu. "Ma olen seal käinud. Pole seal mingi põrgu," hüüdis ta üle muuseumi. Sõnavabadus, nagu ta oma tegevust põhjendas. Õige! Aga sõnavabadus ei välista vabadust olla viisakas. Korraldajana oleks ma talle eraldi sõna andnud, kui ta vaid küsinud oleks.
Kuuba tavaelanike elu masendavaks nimetada julgen ma eilse ürituse raames avatud fotonäituse ja näidatud filmi tõttu, aga ka tänu loetud artiklitele ja vestlustele saareriigilt põgenenud inimestega. Hea meelega kuulaks ära ka selle vahele karjunud isiku arvamuse, palun võta minuga ühendust.
KUTSE: Paradiis turistidele, põrgu elanikele
Kutsun Sind kolmapäeval 21. mail 17:00-19:30 Okupatsioonide muusemis toimuvale rahvusvahelisele Kuuba rahva solidaarsuspäevale. Ürituse raames avatakse Madli Lääne fotonäituse „Kohtumine Kuubaga" (foto ülal) ja sellele järgneb poliitvangide olukorrast rääkiva dokumentaalfilmi „Naised valges" esmalinastus Eestis. Kuuba solidaarsuspäeva korraldab Riigikogu Kuuba demokraatia toetusgrupp.
Kuuba rahvast toetavad üritused toimuvad selle aasta 21. mail paljudes maailma riikides. Sellest päevast soovitakse kujundada traditsiooni, mille raames toimuksid rahumeelsed väljaastumised kõikjal demokraatlikes riikides seni, kuni Kuuba riiki valitsev kommunistlik režiim püsib.
Kuuba solidaarsuspäeva eesmärk on rääkida ausalt ja avatult sellest, mis toimub Kuubas ja seeläbi toetada kuubalasi, kes soovivad demokraatlikku ja avatud riiki. Kuuba on paradiis turistidele ja põrgu elanikele. Esimesed saavad nautida ilusa saareriigi kõiki võlusid, teistest enamik peab aga muretsema toidupalukese ja peavarju pärast.
Ürituse kava:
17:00 Avasõnad
Silver Meikar, korraldaja, Kuuba demokraatia toetusgrupi aseesimees
17:10 Näituse avamine
Kristiina Ojuland, Riigikogu aseesimees
Madli Lääne, fotograaf
17:30 Kristiina Ojulandi vastuvõtt Kuuba rahva solidaarsuspäeval osalejatele
18:00 Filmi „Naised valges" esilinastus.
Üritus on avatud ja tasuta!
Eestis tähistatakse esmakordselt Kuuba solidaarsuspäeva
Kolmapäeval 21. mail peetakse Eestis esmakordselt rahvusvahelist Kuuba rahva solidaarsuspäeva. Kell 17:00 avab Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland Okupatsioonide Muuseumis fotonäituse „Kohtumine Kuubaga" ja toimub poliitvangide olukorrast rääkiva dokumentaalfilmi „Naised valges" esmalinastus Eestis. Kuuba solidaarsuspäeva korraldab Riigikogu Kuuba demokraatia toetusgrupp.
Ojulandi sõnul ei ole Kuubas asjad nii nagu seda püütakse välismaailmale näidata. „Endiselt on Kuubat valitsemas diktaator, ühe venna vahetamine teise vastu ei ole toonud Kuuba rahvale mitte mingisugust leevendust demokraatia ja inimõiguste vallas," ütles Ojuland.
Kuuba rahvast toetavad üritused toimuvad selle aasta 21. mail paljudes maailma riikides. Sellest päevast soovitakse kujundada traditsiooni, mille raames toimuksid rahumeelsed väljaastumised kõikjal demokraatlikes riikides seni, kuni Kuuba riiki valitsev kommunistlik režiim püsib.
„Kuuba solidaarsuspäeva eesmärk on rääkida ausalt ja avatult sellest, mis toimub Kuubas ja seeläbi toetada kuubalasi, kes soovivad demokraatlikku ja avatud riiki," ütles ürituse peakorraldaja Kuuba demokraatia toetusgrupi aseesimees Silver Meikar. „Kuuba on paradiis turistidele ja põrgu elanikele. Esimesed saavad nautida ilusa saareriigi kõiki võlusid, teistest enamik peab aga muretsema toidupalukese ja peavarju pärast."
Kolmapäeval Okupatsioonide muusemis avatava fotonäituse „Kohtumine Kuubaga" autori Madli Lääne sõnul kirjeldavad fotod topeltühiskonda. „Turistile on kõik uksed valla, letid lookas ja kohtlemine aupaklik," ütles Lääne. „Kuid kohalikud on need, kes ilusat elu vaid „vitriinist" vaadata saavad."
Meikari hinnangul ei ole solidaarsuspäeva korraldamiseks Okupatsioonide muuseumist Eestis paremat kohta. „Kommunistlike režiimide kuritegude raamat saab ikka veel täiendust sellelt saareriigilt," ütles Meikar. „Meie, eestlased, kes oleme alles hiljuti kommunismi-tondist pääsenud, peame aitama neid, kes selles ikkes siiani elavad."
BELFAST: Silver Meikar valiti Liberal Internationali juhtorganisse
Eile lõppenud Liberaalse Internatsionaali 55. kongress valis Eesti Reformierakonna liikme Silver Meikari organisatsiooni juhtorganisse, Liberaalse Internatsionaali büroosse. LI presidendina jätkab Briti ülemkoja saadik, Lord Alderdice.
„Vaieldamatult annab büroo liikmeks saamine parema võimaluse tuua selle rahvusvahelise organisatsiooni päevakorda neid teemasid, mis Eesti jaoks olulised on," ütles Silver Meikar. „See on üheks lisavõimaluseks juhtida näiteks rahvusvahelise üldsuse tähelepanu Vene Föderatsiooni käitumisele Georgias või olukorrale Valgevenes."
Liberaalse Internatsionaali kongress „Meie ühine tulevik" toimus 15.-17. mail Põhja-Iirimaal Belfastis. Teiste seas esines kongressil Birma opositsiooni üks juhtidest Maung Maung ja Zimbawe presidendikandidaat Morgan Tsvangirai. Tsvangirai partei MDC (Movement for Democratic Change) kuulub LI-sse.
Liberaalne Internatsionaal loodi 1947. aastal ja see ühendab endas maailma liberaalseid parteisid. LI-il on 71 täisliiget ja ligi 30 vaatlejaliiget, Eestist kuulub sinna Eesti Reformierakond.
Pool võitu käes ehk avaliku koosolekute korraldamise kord võibki muutuda demokraatlikumaks
Täna toetas õiguskomisjon osaliselt minu muudatusettepanekuid muuta täna kehtiv (ja põhiseadusega vastuolus olev) avaliku koosoleku korraldamise regulatsioon demokraatlikumaks. Päris 100% ma komisjonis enda tahtmist ei saanud, aga parem varblane käes, kui tuvi katusel. Nüüd jääb vaid loota, et muudatused ka suures saalis toetust leiavad.
Kolmel õiguskomisjoni istungil arutluse all olnud minu muudatusettepanekud on järjekordseks tõestuseks, et Riigikogu pole mingi kummitempel. Kui vaeva näha ja omi seisukohti põhjalikult seletada on võimalik igal Riigikogu liikmel seaduste paremaks muutmisele oluline panus anda. Suur tänu õiguskomisjoni esimehele Vaherile ja kõigile komsjoni liikmetele, et te nõustusite neid ettepanekuid mitmel koosolekul ja nii p'õhjalikult arutama.
Meikar: Õiguskomisjon kiitis heaks avaliku koosoleku demokraatliku regulatsiooni
Täna Riigikogus toimunud õiguskomisjoni koosolekul leidis toetust Silver Meikari ettepanek lühendada suurte avalike koosolekute etteteavitamise aega seitsmelt päevalt neljale ning mitte nõuda kooskõlastamist väikestelt kogunemistelt.
„Täna kehtiva avaliku koosoleku seaduse järgi peaksid näiteks parki piknikule kogunenud koolilõpetajate koosoleku kooskõlastama,“ ütles Meikar. „Muudatusettepaneku jõustumisel tekiks selge regulatsioon, et selliseid kogunemisi registreerima ei pea.“
Oluliseks muudatuseks peab Meikar ka suuremate koosolekute registreerimise aja lühendamise neljale päevale. „See annab kodanikuliikumistele võimaluse märksa kiiremini reageerida maailmas toimuvale, näiteks korraldades korjanduse koos toetuskontserdiga Tiibeti munkade või Birmas looduskatastroofi tõttu kannatavate inimeste toetuseks.“ Meikar soovis lisaks loa kaotamist ka spontaansetelt koosolekult, kuid õiguskomisjon seda ettepanekut ei toetanud.
Õiguskomisjoni liige Hanno Pevkur selgitas, et põhiseaduse § 47 lubab igaühel ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Seda saab piirata vaid riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. „Tänane õiguskomisjoni otsus andis selge vastuse sellele, millal peab avalikuks koosolekuks loa taotlema ja usun, et see muudab kogu avalike koosolekute ümber toimuva oluliselt arusaadavamaks. Siiski on tõenäoline, et komisjon tuleb avalike koosolekute regulatsiooni juurde tagasi üsna varsti, kui Riigikogu saali jõuab teisele lugemisele pikalt vaieldud korrakaitseseadus“, lisas Pevkur.
Pevkuri sõnastatud ettepaneku kohaselt tuleb edaspidi avaliku koosoleku pidamiseks luba taotleda kui koosoleku pidamine nõuab: a) liikluse ümberkorraldamist; b) koosolekut peetakse väljaspool hoonet; c) kogunemise läbiviimiseks on kavas püstitada telk, lava, tribüün, või muu suuremõõtmeline konstruktsioon või d) kasutatakse heli- või valgustusseadmeid.
Meikari seadus taas Riigikogus
Täna arutab Riigikogu õiguskomisjon minu esitatud muudatusettepanekuid, mida sõbralikud naljahambad on „Meikari seaduseks“ kutsuma hakanud. Nende muudatustega soovin, et avaliku koosoleku seadusest (AvKS) kaoksid põhiseadusega vastuolus olevad sätted. Seda, et täna kehtiv kord riivab põhiseadust, ei arva ainult mina.
Olen sellel teemal kirjutanud siin ja siin, kuid kahe lausega taustast veelkord. Täna kehtiva korra järgi on ka kõige väiksema avaliku koosoleku korraldamiseks vaja 7 päeva ette teatada ning spontaansed kogunemised on üldse keelatud. Minu ettepanekute eesmärk on kaotada väikeste koosolekute kooskõlastamise nõue ning legaliseerida spontaankoosolekud.
Berit Aaviksoo kirjutas aastal 2004 artiklis ‚Avaliku koosoleku mõistest sõnavabaduse valguses’ (Juridica. 2004. nr. 7, lk. 487-498):
..Kuivõrd koosolekute pidamine on oluline eelkõige poliitiliste õiguste teostamise ning poliitilise meelsuse väljendamise seisukohast, ei tundu põhiõiguslikult lubatav eitada põhiseaduse kaitset koosolekute suhtes, mis on ajendatud konkreetsest poliitilisest sündmusest, mis vajavad efektiivsuse seisukohalt kohest reaktsiooni. Tegemist on spontaansete koosolekutega, mis on tulemuslikud demokraatia teostamise seisukohalt siis ja üksnes siis, kui neid on võimalik pidada enne, kui koosolekul käsitletav teema kaotab aktuaalsuse või hakkab toimima seitsmepäevase etteteatamise nõude jahutusefekt…
2006. aasta septembris saatis Õiguskantsler Allar Jõks justiitsministeeriumile seisukoha AvKS-i kohta, mille lõppsõnas tõdes:
Eeltoodust tulenevalt leian, et AvKS § 7, § 8 lg 3 ja § 142 on vastuolus PS §-ga 11, § 45 lõikega 1 ja §-ga 47 osas, milles nimetatud normid näevad ette avalikust koosolekust etteteatamisajana 7 ja 10 päeva, kehtestatakse avaliku koosoleku korraldajale liiklusskeemi esitamise kohustus ning sätestatakse karistus teate registreerimata jätmise eest, kaalumata registreerimata jätmisega kaasnevaid tagajärgi.
Erinevad sise- ja justiitsministrid on Õiguskantsleri (ja kodanikuühiskonna) nõudmistele vastanud, et kui kunagi tuleb uus korrakaitseseadus, küll seal siis AvKS-i vead ära parandatakse. Tüüpiline venitamistaktika, sest on päris selge, et korrakaitseseadus tekitab Riigikogus tulise, põhjaliku ja pika arutelu.
Tänaseni ei ole ma saanud ühtegi sisulist põhjendust, et miks ei võiks põhiseadusega vastuolus olevaid sätteid kiiremini ära muuta. Jõustruktuuridel ja osadel poliitikutel tundub olevat hirm tublide kodanike ees, kes rahumeelselt ja seaduslikult tahavad oma arvamust avaldada. Pätil ja märatsejal on nii-kui-nii suva, ega tema oma päti-üritusele luba taotlema hakka.
Ning veelkord nädala eest saadetud pressiteade, mis ei ole pärast väikese täiendust kaotanud oma ajakohasust:
Meikar: Politseiseadus tagagu põhiõigused
Täna arutab Riigikogu õiguskomisjon (KOLMANDAT KORDA) politseiseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus 222 SE eelnõule esitatud muudatusettepanekuid. Silver Meikari poolt esitaud muudatusettepanekute eesmärk on tagada kodanikele Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenev õigus rahumeelselt koguneda ja koosolekut pidada.
Silver Meikari sõnul piirab täna kehtiv avaliku koosoleku regulatsioon põhjendamatult kodanike põhiõigusi. „Ma ei pea normaalseks, et kui täna otsustab näiteks Tallinna linnavalitsus vastu võtta kahjuliku otsuse, pean ma enne selle vastu protestima minemist nädal aega koosoleku loa kinnitamist ootama,“ ütles Meikar. „Olukorra teeb veelgi absurdsemaks see, et koosoleku loa peab andma see sama linnavalitsus.“
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 47 sätestab, et kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks.
Silver Meikari esitatud muudatusettepanekute järgi kaoks nõue väikeseid koosolekuid eelnevalt registreerida ja seadustatakse iseeneslikult kogunenud koosolekud ehk spontaankoosolekut. „Kui üks veri-punane režiim otsustab jälle pisikese rahva esindajad seina äärde panna, ei tohi minna nende saatkonna ette inimõiguste kaitsmist nõudma mitte samal päeval, vaid alles nädala pärast, kui laibad on juba maha maetud ja väljak verest puhtaks pestud,“ põhjendab muudatuse vajadust Meikar.
Meikari muudatusettepaneku järgi lühendatakse ka etteteavitamise aega koosolekute jaoks, mis nõuavad liikluse ümberkorraldust või mille raames kasutatakse helitehnikat või püstitatakse suuremõõtmeline konstruktsioon. Eelnõus olev nõue seitse päeva vähendatakse neljale.
Meikari sõnul on sarnased regulatsioonid sätestatud ka menetluses olevas korrakaitseseaduse eelnõus. „Paraku ei jõustu korrakaitseseadus lähiaastatel ning olulised muudatused oleks vajalik sisse viia kiiremini,“ ütles Meikar. „Iga kodaniku põhiõigus on väljendada oma arvamust ja seda vajadusel ka tänaval.“
Politseiseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus 222 SE läbis Riigikogus esimese lugemise 16. aprillil 2008.
