Tiibeti ja eestlaste ühised olümpiamängud
Tiibeti olümpiamänge võiks rahulikult nimetada ühisürituseks eestlastega. Spordialadel tõestasid enda paremust küll vaid tiibetlased, kuid lõputseremoonia põhiesinejaks oli Eesti bänd "The Flowers of Romance". Olümpiamängud avasin ja kuldmedalid riputasin kaela mina ning mänge aitasid korraldada mitmed Eesti vabatahtlikud. Nende vabatahtlike (Elen, Aet, Agne jt) põhieesmärk oli tiibetlastest dokumentaalfilm teha, kuid selle kõrvalt aitasid tublisti kaasa sellele, et olümpia toimuda saaks.
Nii paljude eestlaste kohalolek ja abi Tiibeti olümpiamängudele paneb mind uhkust tundma. Oleme riik ja rahvas, kes alles hiljuti vabanes okupatsioonivõimust ning kes tunneb vastutust aidata täna neid rahvaid ja riike, kes ikka elavad vabaduseta ja rõhumise all. Vähemalt siin jääb selline mulje.
Olümpiamängude kohta saab rohkem lugeda aadressilt: http://www.tibetanolympics.com/. Enda poolt võin kinnitada, et spordipidu oli võimas. Mägede vahele surutud pisikesel staadionil võistlesid atleedid erinevatel jooksu- ja hüppealadel ning odaviskes, eelmistel päevadel toimusid ujumine ja vibulaskmine. Eriti haarav oli eile kõrgushüpe, kus kaks võistlejat pidasid maha pika kahevõitluse.
Parimate sportlaste välja selgitamisest veelgi olulisemaks võiks pidada seda, mida need mängud andsid paguluses elavatele Tiibeti noortele. Nende vaimustunud kaasaelamine, aplaus võitjatele ja silmadest peegelduv soov kunagi ise medalite eest võistelda oli liigutav. Tiibetlased esitasid ROK-ile taotluse osaleda Pekingi olümpial oma meeskonaga, aga said kindla ei. Eilne võistlus oli nende võimalus osa saada olümpia positiivsest vaimust.
Kahju, et maailmast ei jõudnud Tiibeti olümpiamängudele ühtegi teist poliitikut. Kas või avatseremoonial osalemine oleks andnud tugeva poliitilise signaali ja olulise toetuse eksiilis elavatele tiibetlastele. Täpselt samal kombel kui Pekingi olümpia avatseremoonial osalemine teeb pai Hiina režiimile, mis on selle suure kultuuriga rahva juhid (sh dalai-laama) Inda sisemaale põgenema sundinud.
Loodan, et ükski Eesti poliitik Pekingi olümpiamängude avatseremooniale kohale ei lähe. Niipalju austust võiks ju kõigil meil olla.
