EL on maailma suurim arenguabi andja maailmas. Paraku tuleb tõdeda, et paljud riigid, kes on abi saanud, ei ole arenenud ei majanduslikult, poliitiliselt ega sotsiaalselt. Seda eelkõige Sahaara aluses Aafrikas. Miks see nii on? Kas tõesti on lahenduseks vaid rahanumbri suurendamine?

Ühe siin Brüsselis arengukoostöö konverentsil esineja, Saksa parlamendi arenguabi komisjoni esimehe sõnul võib probleem olla pigem selles, et keskendume arenguabile, aga mitte piisavalt kaubanduse arendamisele. 1 miljard inimest elavad riikides, mis üldse ei arene. Ehk nad on „mõistetud igavesse vaesusesse“.

Euroopa Liidu kaheldavast abist tõi ta näite kanakasvatusest. Ghanas on kanakasvatus peaaegu lõpetatud, sest Euroopa Liidust tulev subsideeritud kanaliha on hinna nii alla löönud, et kohalikud väiketalupidajad on pankrotti läinud. Samuti on tuulde visatud see rahaline toetus, mida arenguabiprogrammi raames on antud samadele farmeritele.

Tema sõnul aetakse arenguabi õilsa sildi all hoopis Euroopa firmade ärihuve. Kõlavad lubadused jäävad konverentside deklaratsioonidesse, aga tegelik olukord on hoopis teistsugune. Liikmesriigid panevad oma huvid esiplaanile eriti siis, kui soovitakse laiendada turge, naftavälju või suurendada riigi mõju. Aafrika kalavarud vähenevad meeletult kiiresti, 80% metsavarudest kah. Põhiline osa puidust ja kalast jõuab EL-i turule jättes aafriklastele tühja supikausi ja lageraiest maha jäänud rondid.

Eesti jaoks on küsimus, et mida meie teha saame? Sellest, et kas peame, olen ma varem blogis kirjutanud.

Enamik uusi liikmesriike annab suure portsu arenguabi rahadest läbi EL, ÜRO ja rahvusvaheliste organisatsioonide. Teine osa läheb naabritele, meie jaoks siis Georgiale, Ukrainale ja Moldovale. Mõni vaatab ka kaugemale. Näiteks Poola on valinud välja ühe Aafrika riigi, keda nad püüavad erinevate projektidega aidata. Sloveenia lähtub aga arenguabi andes pädevusest. Näiteks on sloveenidel Balkani sõdadest saadud head teadmised miiniväljade likvideerimisel ning nad otsivad partnereid, kes seda teadmist vajavad.

Leian, et Eesti peaks Sahaara alusesse Aafrikasse minekul lähtuma kahest võimalusest:
1. Niikaua, kuni meil seal saatkondi ei ole (ja ei tule) peame tegema koostööd näiteks Rootsi või Taaniga ning kasutama nende teadlikkust kohapealsetest vajadustest ja oludest
2. Eesti peaks leidma endale oma niši, näiteks e-kogemuse jagamine. Jah, ka Aafrikas on internet ja arvutid ning nende e-riigi arendamine aitaks vältida neid probleeme, millele eeltoodud Saksa parlamendi saadik viitas.

Tweet This Post 

Täna, Birma opositsiooni (vaimse) juhi Aung San Suu Kyi 63ndal sünnipäeval, avatakse ametlikult Euroopa riikide parlamentide võrgustik Birma toetuseks. Selles, et seitsme asutaja seas on ka Eesti, pean ennast süüdi tunnistama. Pisut olen süüdi ka selles, et üle-Euroopaline võrgustik üldse loodi.

See võrgustik võib kujuneda oluliseks osaks Birma militaarsele huntale surve avaldamiseks. Meelega kirjutasin, et „võib“, sest eks edu sõltub liikmete motivatsioonist ja koordinaatorite organiseerimisvõimest. Ideaalis peaksid kõik võrgusiku liikmeks olevad saadikud valitsustele survet avaldama mingi kokkulepitud poliitika saavutamiseks. Paljud Birmat puudutavad initsiatiivid on Euroopa riikide välisministrite tasemel sumbunud, sest mõni riik on tugevalt poolt (UK eesotsas), mõni tugevalt vastu (Saksamaa ja Prantsusmaa eesotsas) ning valdaval enamusel puudub seisukoht.

Seisukoha puudumisega paistavad silma eelkõige need riigid, millel puudub Aasias tugev välisesinduste võrgustik. Arusadav, sest ilma esinduste ja teemasse süvenenud diplomaatideta on raske arvamust välja kujundada ning lihtsam on jääda seisukohatuks. Samuti soovivad riigid eelkõige lahendada neid küsimusi, mis neile kõige enam muret valmistavad. Nii on ka meie jaoks märksa olulisemad näiteks Georgiat, Ukrainat ja Moldovat puudutavad teemad ning Birma pigem tülikas probleem.

Birma üle-euroopalise võrgustiku liikmed peaksid andma endast parima, et Birma muutuks tülikast probleemist oluliseks teemaks ning initsiatiivid rahvusvaheliseks relvaembargo ning finantssanktsioonide kehtestamiseks või hunta sõpradele surve avaldamiseks ei sumbuks Brüsseli koridorides. Birma sõjaline hunta on liiga pikalt nautinud Venemaa tüüpi manipulatsiooni vilju, kus majandus- ja poliitilisi hoobasid kasutades mängitakse Euroopa riike üksteise vastu.

Kõik Riigikogu Birma toetusgrupi liikmed olid nõus selle liikmeks astuma, aga sügisel püüan meie liikmeskonda veelgi suurendada. Burma Campaign UK juht Mark Farmaner kinnitas mulle kohtumisel eelmisel pühapäeval, et tema eesmärk on sinna saada aasta lõpuks umbes 100 UK alamkoja liiget. Minult oodatakse veel abi Läti ja Leedu Birmast huvitatud saadikute leidmisel, aga see ülesanne on kujunenud raskemaks, kui ma arvasin. Nende aktiivsust Birma teemal näitab ju ka tõik, et kumbki võrgustiku asutajate hulka ei kuulu.

Press Release of the European Parliamentary Caucus on Burma
For Immediate Release 18 June 2008

Members of Parliament Form
the European Parliamentary Caucus on Burma

June 18, 2008 – Members of Parliament from 7 European countries have come together to form the European Parliamentary Caucus on Burma. The caucus will be launched on the 63rd birthday of Aung San Suu Kyi – the detained leader of Burma’s democracy movement. MPs from Great Britain, Ireland, Spain, Estonia, Czech Republic, Romania, and Slovakia, who have been involved in human rights situation in Burma, also invited their fellows MPs from all around Europe to join the Caucus.
Aung San Suu Kyi is the world’s only imprisoned Nobel Peace Prize laureate. Leading the National League for Democracy, her party won 82 percent of seats in parliament in elections in 1990, but was never allowed to take power. During three periods of house arrest she has been held for a total of 12 years and 236 days.
The caucus aims to raise the awareness of Burma in Europe and pressure European governments to do more to bring about democratic transition in Burma.
There are more than 1,800 political prisoners in Burma. In Eastern Burma the ruling military regime is engaged in a war of ethnic cleansing, burning and looting villages, using rape as a weapon of war, slave labour, torture, mutilations as well as blocking aid to the area. In 2007, the military junta brutally suppressed a peaceful uprising led by monks, and in May 2008 the regime provoked international outrage by denying aid to cyclone survivors.
The 3 key objectives of the European Parliamentary Caucus on Burma are:
• To seek stronger action on Burma from European governments, the European Union, the United Nations Security Council, and other governments and international institutions.
• To put forward motions, questions, and initiate debates on Burma in the Parliaments.
• To act as a strong public voice for democratisation in Burma.
Administrative support for the European Parliamentary Caucus on Burma is being provided by Burma Campaign UK and People in Need in the Czech Republic.
For more information contact:
Marie Zahradnikova, Coordinator of Burmese Projects, People in Need: +420 739 220 248, marie.zahradnikova@peopleinneed.cz

QUOTES FROM MPS GO HERE
John Bercow, Chair of the All-Party Parliamentary group for Democracy in Burma in the British Parliament said: “We are creating this Caucus because it will enable parliamentarians from across Europe to share information and to lobby together for more effective measures to bring the regime to heel and to speed up the progress to democracy for the long suffering people of Burma.”

Renate Weber, Member of the European Parliament, Romania: “I believe we shouldn’t need climatic catastrophes in order to have an increased international attention to the human rights situation in Burma/Myanmar. The international community should focus constantly and without sparing any efforts on supporting the country to pave its way to a democratic society.”

Petr Bratsky, Member of Parliament, Czech Republic: “The empowerment of democracy and human rights all around the world support our democracy, too. Our help to Burma is only a small payment for the support, which we have received from established democracies in times of more that 40 years long communist dictatorship in Czechoslovakia.”

Tweet This Post 

„Sinu mölisemisest ei ole mingit tolku,“ teatas mulle üks rahvaliitlane, kui läksin neilt juntimise põhjuste kohta küsima. Täna jätkab Keskerakonna ööistungi taktikat Rahvaliit ja seda igas mõttes. OK. Tahavad eelarve parandusettepanekute hääletamisel vaheaegu võtta, tehku seda. Aga viisakalt.

Pärast järjekordset parandusettepaneku hääletamist palusin Karel Rüütlilt, et ta fraktsiooni esimehena jälgiks, et nende fraktsioon oleks kui üks mees hääletusel kohal. Kui nad ikka tõesti oma parandusettepanekuid tõsiselt võtavad, ei tohiks pool fraktsioonist kohvikus istuda.

Teine võimalus on see, et nad lihtsalt mängivad lolli. Sellel juhul võib jah ka üks nende fraktsiooni esindaja saalis istuda ning enne igat hääletust vaheaega nõuda. Siis aga ei tasuks teha tõsist nägu ja öelda, et neil on mure Eesti pärast ja nad tõsiselt tahavad, et nende parandused eelarvesse läheksid.

Teist varianti tõestab ka tõik, et paljud parandusettepanekud on maha viksitud Keskerakonna omadest ning mõned on ikka uskumatult jaburad. Toome näiteks kas või parandusettepaneku number 125, millega soovitakse suurendada toetust sihtasutusele Vanalinna Teatrimaja. Ühe tuhande krooni võrra!

Rääkisin sihtasutuse endise esimehega, kelle sõnul on tegemist absurdiga. Sihtasutuse põhitegevus on ühe vana laenu tagasimaksmine, milleks saadakse täpselt samas summas eraldist riigieelarvest.

Kohe naljakas oli sellele punast vajutada. Minu ees istuv Jürgen Ligi tegi protseduurilise märkuse, et riiklikult nii tähtsa eraldise arutamiseks peaks Rahvaliidule andma rohkem kui 10 minutit vaheaega. Istungi juhataja Ojuland viitas kodukorrale, mis ei võimalda Rahvaliidule lisaaega anda.

Muudatusettepanek sai 9 poolt ja 38 vastuhäält. Selle riiklikult tähtsa küsimuse hääletamisel olid kohal kõik 6 rahvaliitlast. Tublid!

(Samal teemal kirjutas ka minu pinginaaber Taavi Rõivas oma blogis)

Tweet This Post 

Samal ajal kui Gräzin Riigikogus supijärjekorras koha eest kakles sain mina korralikult magada. Esinen paari tunni pärast võimsal Eris@ aastakonverentsil Newportis ettekandega küberjulgeoleku teemal. Nuputan, kuidas oma ettekannet huvitavamaks muuta, aga kaks kirjutamata kommentaari viivad mind mõtetes tagasi Eestisse.

Lugesin pinginaaber Taavi Rõivase blogist sellest, kuidas istung pärast minu lennujaama minekut edasi on läinud. Tore lugeda sellest, millest ma siis ilma jäin. Natuke isegi kahju, sest ööistungite ajal toimuvad jutuajamised kolleegidega on uskumatult harivad. Väsimusest ja absurdsusest tüdinud inimesed muutuvad avatumaks ja otsekohesemaks.

Keskerakonna käitumine on muidugi alatu. Ei, mitte selle pärast, et nad venitamistaktikat kasutavad. See on opositsiooni õigus. Alatud on kesikud eelkõige seetõttu, et nendest enamus puudub. Pagan, kui mingit sigadust ikka põhimõtete sildi all teed, ole kohal kui üks mees ja hääleta oma parandusettepanekutele rohelist. Vahetustega üleval passimine ja 10-minutilisi vaheaegade võtmine on häbiks erakonnale ja solvav kolleegidele.

Häbiks Rahaliidule on aga nende tegevus „Eesti metsa päästmise“ sildi all toimuvas propagandas. Meelega jutumärkides, sest pigem on tegemist püüdega päästa partei. Isiklikult oleks mul hea meel kui Rahvaliit surnust ärkaks, kuid ma ei saa kuidagi heaks kiita nende vassimist.

Ka eile Riigikogus esinedes viitasid nad 50000 allkirjale ja olulistele kodanikeorganisatsioonidele, kes nende taga seisavad. Tean, et vähemalt üks Eesti olulisemaid ja mainekamaid metsandusega seotud organisatsioone on sinna nimekirja pandud vägivaldselt. Eesti Metsaseltsi (ja arvatavasti iga eestlane) soovib, et meie metsad ja metsandus oleksid korras, kuid kindlasti mitte sellisel kujul, nagu Rahvaliit seda teeb.

Tean, et Eesti Metsaseltsi nimi lisati Rahvaliidu paberile ilma nende käest luba küsimata. Kui see välja ilmus arutas Metsaseltsi tõsiselt, et kas peaks avalikult teatama, et Rahvaliit valetab. Otsustati, et ei hakata meedia vahendusel kaklema ning loodeti, et see teema vaibub lihtsalt maha. Vaibukski, kui Rahvaliitlased jälle ennast võõraste sulgedega ei ehiks ja tõelisi metsa-sõpru alatult ära ei kasutaks.

Uhh, tehtud! Nüüd ehk saan keskenduda oma ettekandele.

Tweet This Post 

On lausa kurb, et palju häid asju korraldatakse nii, et nendes saavad osaleda vaid väike osa võimalikest huvilistest. Nii jooksevad parimad filmid Eestis sageli pisikestelt ekraanidelt mõnes filmihuviliste klubi kokkutulekul ja telekapurki jõuab peaasjalikult keskmisele publiku maitsemeeli rõõmustav linateos.

Täna avatakse Riigikogu kunstisaalis Valgevene kunstnike rändnäituse „Kunst diktatuuri vastu“. Küsisin healt sõbralt ja näituse maaletoojalt Pavelilt, et kas näitust on kavas linnarahvale ka mõnes galeriis näidata ja sain pigem eitava vastuse. Ei ole leitud kohta ega huvi.

Riigikogu kunstisaali suurim probleem ongi selles, et sinna sisse saamine ei ole nii lihtne kui mõnda linnagaleriisse. Ehk tuleb helistada Riigikogu teabetalitusele, kes valvelaua juurde vastu tuleb. Teine võimalus on, et mõni RK liige aitab. Seega, kui mõnel blogi-lugejal on Valgevene kunstnike näituse vastu huvi, siis järgmisel nädalal võin hea meelega „ekskursiooni“ teha. (Sellel nädalal ei saa, sest täna õhtul lendan Bristolisse küberjulgeoleku teemal kõnet pidama ja tagasi alles pühapäeval) Helista (5278089) või kirjuta (silver@meikar.ee).

Muuseas saatsin meeldetuletuse näituse avamisest nii Riigikogu saadikute ühenduse Valgevene Demokraatliku Arengu Kaitseks liikmetele, kui ka Valgevene võimuladvikuga ametlikult suhtleva Eesti-Valgevene parlamendirühma liikmetele. Kirjutasin: “Loodan, et saate osaleda Valgevene kunstnike näituse avamisel täna kell 12:00 Toompea lossi kunstisaalis. Näitus peaks mõtteainet pakkuma ka neile Valgevene huvilistele, kelle jaoks pealkiri „Kunst diktatuuri vastu“ on liialt intrigeeriv.”

Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland
avab täna kell 12.00 Toompea lossi kunstisaalis
Valgevene kunstnike rändnäituse
KUNST DIKTATUURI VASTU

Käesolevaks ajaks on Valgevenes väljakujunenud A. Lukašenko poolt juhitav püsiv autoritaarne režiim. Venemaa süsteemsel toetusel on sel õnnestunud marginaliseerida poliitiline- ja kodanikuopositsioon, võtta kodanikelt valimiste, koosolekute, marsside, sõna- ja usutunnistuse vabadus, samuti süsteemselt kitsendada kodanike õigust oma rahvuskeele kasutamisele, piirata elanikkonna juurdepääsu Valgevene kultuuri ja ajaloo juurde, asendades selle kunstliku pseudosovjetliku kultuuriga.

Näitus on mõeldud tutvustamaks alternatiivset Valgevenet - maad sügavate ajalooliste traditsioonide ja euroopaliku kultuuriga; loomeeliidiga, kes pole valmis nõustuma praeguse asjade seisuga riigis. Tutvustamaks seda Valgevenet, mis on alati olnud osa Euroopa kultuuriruumist.

Näituse autorid ei ole üksnes sellised tuntud Valgevene kunstnikud nagu Ales Marachkin ja Ales Shaternik, keda Valgevene võimud jälitavad süsteemselt nende veendumuste pärast ning kelle töid on Tretjakovi Galeriis ja Valges Majas. Need on ka noored kunstnikud, kes mõtlevad samuti teisiti, võrreldes praeguse Valgevene režiimi poolt pealesurutavaga; kes tahaksid mitte ainult loominguvabadust vaid ka elamise vabadust oma riigis.

Näitusel osalevad Ales Shaternik, Ales Marachkin, Juri Platonov, Janka Romanovich, Julia Shaternik. Kõik nad osalevad loomerühmas “Погоня” mis on tuntud oma pühendumuse poolest demokraatia ja Valgevene rahvusliku taassünni ideedele.

Näituse on korraldanud Eesti ühiskondlik organisatsioon “Valgevene uus tee” partnerluses ühendusega «Третий Путь» ja Valgevene Muuseumiga New-Yorgis, Riigikogu ja Avatud Eesti Fondi toel.

(PS: Jälle tuleb tõdeda, et ilma AEF-i ja Kellyta ei oleks valgevenelaste hea idee näitus korraldada teoks saanud. Jälle tuleb öelda neile/talle aitäh ja seda nagu ikka hea asja eest!)

Tweet This Post 

Kuigi aktsiaseltsi Tavid kullaäri Põhja-Korea Rahvademokraatliku Vabariigiga võib olla äriliselt kasulik, on see eetiliselt kaheldav, sest igasugused kaubandussuhted selliste režiimidega üksnes kindlustavad diktaatorite võimu.

Ei maksa unustada, et Nõukogude Liidu kokkukukkumise taga olid peaasjalikult majanduslikud põhjused. Seevastu totalitaarne režiim Hiina Rahvavabariigis ei näita väsimuse märke just Lääne kapitali sissevoolu tõttu, mis võimaldab riigiaparaati ja võimuladvikut üleval pidada, kuid mille hüvedest saavad tavakodanikud vähe osa. Mul on hea ülevaade, mis toimub näiteks Birmas ja täna on see Prantsuse firma Total, kes täidab sõjaväelise hunta kukrut ja kelle raha eest ostetakse padruneid, mis ühel hetkel lõpetavad mõne Birma tavakodaniku või opositsionääri elu.

Samas pidid paljud firmad ja riigid loobuma sõjaväelise huntaga kaubitsemisest pärast Ameerika Ühendriikide finantssanktsioonide sisseseadmist. Finantssanktsioonidel on diktatuuridele oluliselt suurem mõju mõnel Euroopa Parlamendi resolutsioonil või poliitiku sõnavõtul.

Kaubitsemine diktatuuridega ei ole vältimatu. Näiteks Itaalias asutatud Banca Etica haldab nii eraisikute, organisatsioonide kui äriühingute sääste, investeerides neid üksnes ettevõtetesse, mille tegevus austab inimväärikust ning kasutab keskkonda jätkusuutlikult.Nad selgitavad, et säärane käitumine ei eita turu reegleid, vaid püüab ümber kujundada turu toimimise aluseks olevaid väärtusi. Soovitan ka Eesti investoritel huvi tunda, kuhu on nende raha paigutatud ja milliseid ühiskondlikke, poliitilisi või keskkonda puudutavaid tagajärgi see kaasa toob.

Hooliv ja inimõigusi austav ei pea olema üksnes riik – seda peaksid olema ka ettevõtted. Ma loodan, et Eesti ettevõtted julgevad järgida Banca Etica eeskuju.

Tweet This Post 

Eile möödus 19 aastat Tian’anmeni veresaunast, kus Hiina Rahvavabariigi sõdurid tapsid ja vigastasid Taevase Rahu Väljakul sadu rahumeelseid demonstrante. On sümboolne, et just eile arutas Riigikogus ka neid muudatusettepanekuid, mis muudavad avalike koosolekute korraldamist lihtsamaks.

Veel kehtiva regulatsiooni järgi peab igast meeleavaldusest teavitama vähemalt 7 päeva ette. Ehk kui täna peaks Hiina korraldama taas veresauna, ei tohiks meie inimõigusi pühaks pidavad kodanikud ja organisatsioonid minna saatkonna juurde ja nõuda vägivalla lõpetamist, vaid peaksid ootama nädal aega, kuid selleks ajaks on veri tänavatelt pühitud ja kahjuks suure tõenäosusega ka meedia huvi kadunud.

Esitatud muudatusettepanekutega soovisin seadustada sellised spontaansed koosolekud, mis võimaldavad kiiresti reageerida kirjeldatud sündmustele. Tegemist on selliste koosolekutega, mis on tulemuslikud demokraatia teostamise seisukohalt ainult siis, kui neid on võimalik pidada enne, kui koosolekul käsitletav teema kaotab aktuaalsuse või hakkab toimima seitsmepäevase etteteatamise nõude jahutusefekt.

Teine muudatusettepanek soovis lühendada suuremate koosolekute registreerimise aega seitsmelt päevalt neljale päevale. Ka selle muudatuse eesmärk oli lihtsustada avalike koosoleku korraldamist ning tagada kodanikele suurem poliitiline vabadus.

Ma soovin tänada õiguskomisjoni liikmeid, siseministrit ja ministeeriumi esindajaid ning politseiameti esindajad. Avaliku koosoleku küsimus oli õiguskomisjonis arutlusel viiel korral ning põhjalikus arutelus leitud kompromiss on väga hea. See on kesktee täna kehtiva liiga range regulatsiooni ja menetluses oleva korrakaitseseaduse eelnõu veelgi liberaalsema lähenemise vahel.

Koosolekutest, mis nõuavad liikluse ümberkorraldamist, mille raames püstitatakse lava või mõni muu suuremahuline konstruktsioon või kus kasutatakse valgus- või helitehnikat, peab teavitama 4 päeva ette. Kõikidest teistel juhtudel tuleb e-maili või telefoni teel politseid informeerida vaid 2 tundi ette.

Kui need muudatused saavad järgmisel nädalal toimuval kolmandal lugemisel Riigikogu täiskogus toetuse, hakkab Eestis kehtima üks maailma kõige liberaalsem avalike koosolekute korraldamise kord. Uus kord tagab kodanikele suurema poliitilise vabaduse ja selle üle võiksime küll kõik uhked olla.

Reformierakond: avalikud koosolekud muutuvad vabamaks

Riigikogu toetas ettepanekuid, mis muudavad avalike koosolekute korra lihtsamaks. Seaduse jõustumisel peaks seitsmepäevase etteteavitamise asemel väikestest koosolekutest teavitama 2 tundi ja suurtest 4 päeva ette.
„Uus kord muudaks Eesti üheks kõige enam sõnavabadust austavaks riigiks Euroopas,“ ütles muudatusettepanekud teinud Meikar. „Koosolekute korraldamise lihtsustamine näitab nii demokraatia küpsust, kui ka usaldust inimeste vastu.“

Uue korra järgi hakatakse neljapäevast etteteatamisaega nõudma vaid koosolekutelt, mille raames on kavas korraldata ümber liiklust, kasutada heli- või valgustehnikat, püstitada telk, lava või mõni muu suurem konstruktsioon. Kõikide teiste koosolekute korraldamisel on vajalik vaid kahetunnine etteteatamine lühinumbrile 110 või e-kirjaga politseile.

Õiguskomisjoni liige Hanno Pevkur selgitas, et põhiseaduse § 47 lubab igaühel ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Seda saab piirata vaid riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. „Kuigi Riigikogu menetluses oleva Korrakaitseseadusega plaanitakse veelgi vabamat avalike koosolekute regulatsiooni, pidas Riigikogu vajalikuks kuni Korrakaitseseaduse jõustumiseni kehtestada nö üleminekuperiood, kus kõikidest koosolekutest tuleb teavitada avalikku võimu vähemalt 2 tundi“, lisas Pevkur.

Jätkuvalt jäävad kehtima koosolekutele esitatavad nõuded, mis keelavad selliseid koosolekuid, mis on suunatud Eesti riigi vastu, kustuvad ülesse vägivallale või rikuvad avalikku korda. Samuti jääb politseile õigus lõpetada koosolek, mis võib ohtu seada inimeste turvalisuse.

Riigikogus lõpetas täna politseiseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemise. Muudatusettepanekute arutlusel toetati ka avaliku koosoleku seaduse muutmist. Eeldatavasti toimub eelnõu kolmas lugemine järgmisel nädalal.

Tweet This Post 

Üks parlamendisaadik sõnastas Aafrika riikide abistamiseks mõeldud arengukoostöö projektide vajalikkuse  järgnevalt: „Me peame neid toetama sellepärast, et neil oleks oma mustal mandril nii tore elada, et nad üle mere ei ujuks ja meie sotsiaaltoetuste süsteemi uperkuuti ei ajaks“.Põhjuseid, miks Aafrikat toetada soovitakse on jumal tänatud teisigi. Põhjamaade, mille osa muuseas ka meie oleme, jaoks on selleks vastutustunne maailmas toimuva vastu. Tänases globaliseerunud maailmas ei ole võimalik jääda voodriga polsterdatud pehmete seinte vahele istuma lootuses, et väljas vilinal lendavad kivid kogemata pähe ei potsataks.

Mitmel pool Aafrikas vilisevad täna kuulid, näiteks Darfuris jätkub Sudaani valitsuse toetatud relvaüksuste vägivald mustanahalistest põlluharijate vastu, mis julmuselt ja ulatuselt sarnaneb kõige jubedamale genotsiidile inimkonna ajaloos. Paljuski vägivaldse ja vaese ajaloo pärast peetakse Sahaara kõrbe all olevaid riike teisejärgulisteks ja saamatuteks. Tegelikkuses on olukord mitmel pool paljuski muutunud.

Aafrika positiivsetele arengutest ja Eesti võimalikust koostöö suurendamisest arutasime 17. aprillil Riigikogus toimunud konverentsil. Otsus sellise konverentsi korraldamisel sündis just sellest, et (tunnistan ausalt) ka minu teadlikus mustast mandrist on puudulik ning liialt stereotüüpne. Leian, et kõik Riigikogu liikmed peaksid märksa enam olema kursis protsessidega, mis rohkem või vähem ka meie kodumaad mõjutavad.

Väärtustele liiter bensiini ja tikud.

Aafrika on minu jaoks isiklik teema, millest ma artikli kõrval olevas lookeses ka pajatan. Just see kogemus näitas mulle, et meie joaks ühel nädalalõpul kulutatud raha võib anda inimesele mõne tuhande kilomeetri kaugusel hariduse ja inimväärsema elu. Kuid rahaga on Aafrikas kehvasti.

Aafrika arenguabi rahade kohta on irooniliselt öeldud: „Rikaste Euroopa riikide vaestelt võetud raha saadetakse vaeste Aafrika riikide rikastele“. Selles, et suur protsent finantsidest ei jõua abivajajateni või sellega tehakse investeeringuid, mis tavakodanike eluolu kuidagi ei paranda, ei ole kellelegi uudiseks. Kuid selles ei ole süüdi ainult abi saajad.

Mitmeid abiprojekte korraldatakse ilma kohalike oludega põhjalikku tutvumiseta ning nende otsustusprotsessi ei kaasata sihtriigi demokraatiat tagavaid institutsioone. Paralleelseid struktuure luues jäävad näiteks Aafrika riikide parlamendid nõrgaks ning neil ei teki ka võimalust oma rahva usalduse saavutamiseks.

Tean ise mitmeid näiteid Birmast, kus suurt rahalist toetust leiavad need projektid, mis on lääneriikides kergesti müüdavad ja täiesti tähelepanuta jäävad need, mis tagaksid ehk tulevikus olukorra, et riik hakkaks ise hakkama saama.  Kodutute loomade varjupaiga loomine nälja käes vaevlevas riigis on seksikam, kui sealsete opositsioonipoliitikute koolitamine edukaks valimiskampaaniaks.

Veelgi suurem väljakutse Euroopa arengukoostöö projektidele tuleneb aga meie väärtustest. Kui välja arvata humanitaarabi, siis on meil kombeks panna toetusrahale külge silt, mis nõuab sihtriigi valitsuselt inimõiguste järgimist ning ausat jagamissüsteemi. Mitmed väärtusi mitte austavad Aafrika võimurid on leidnud endale palju mugavama partneri – Hiina Rahvavabariik – mis oma mõjuvõimu suurendamiseks mustal mandril on valmis toetama ka kõige julmemat režiimi.

Kiiresti tõusvast majandusest üha suureneva energiavajadusega puna-Hiina vahetab meeleldi sõjavarustust Sudaani nafta vastu. Nii antakse režiimile võimsad relvad Darfuris külade ja Euroopa Liiduga suhtlemises sildade põletamiseks. Demokraatlikud väärtused neid ei huvita, nüüd ei ole võimalik neid ka abipakkidega ära osta.

Mida Eesti teha saab?

Abipakkidest rääkides on selge, et Eesti ei hakka nende suuruses (niipea) konkureerima teiste Põhjamaadega. Küll aga võime teha seda kvaliteedis. Hiljuti kurtis üks meie naabritest, et üle 35% nende abirahast on jäägitult savanni tuultes haistund. Meil, kellel arengukoostöö vahendeid niigi napib, on oluline jälgida, et iga kroon läheks abivajajani ja abi oleks selline, mida nad reaalselt vajavad.

Oluline on küsida, millist koostööd Aafrika riigid meilt ootavad ja siis otsustada, kas meil on pädevus selles. Tunnistagem, et malaaria vastases võitluses või liivatormides mitte-kohe-surevate põllumajandusmasinates pole meil midagi teha. Küll aga võiksime sõna sekka öelda kas või mõne enam arenenud Aafrika riigi e-süsteemide loomisel. Selleks, et nad tulevikus ka ilma abita hakkama saaksid, on neil vaja ka sellist abi.

Ning need, kes selle e-riigi pädevuse peale kergelt muigama hakkasid tahan soovitada mõnda Sahaara aluse Aafrika riiki külastada. Jah, ka Aafrikas on internet nagu meil. Ja nad on inimesed, nagu meie. Ning nad tahavad teha koostööd selleks, et neil oleks seal sama hea elada, kui meil siin Eestis.

Aeg oleks stereotüüpidest lahti saada, rääkimata siis silmaringi laiendamisest.

Tüdruk, kes tahtis minna kooli

Lugu viib meid kaugele Aafrika läänerannikule, riiki nimega Ghana ning selle lääneosas asuvasse tolmusesse asulasse nimega Larabanga. Usun, et nii mõnedki eestlased on sellest läbi sõitnud, olles teel lähedal asuvasse rahvusparki elevante vaatama. Mina oma talvise rännaku ajal jäin sinna pidama mitmeks päevaks ning võiksin pikemalt pajatada moslemite igapäevastest tegemistest, ööbimistest lageda taeva all, savionnide ehitamisest või krokodillitiigist – ehk siis täiesti tavalisest Aafrika külakesest, kus elas vähem inimesi kui käib meie koolis.

Tahan teile rääkida hoopis ühest 8 aastasest neegritüdrukust Amina, kes tänava söögikohas kohvi keetis ja teiste savionne koristas. Kui kõik teised lapsed pidevalt minuga inglise keeles suhelda püüdsid – Ghanas on riigikeeleks inglise keel– oli tema vait ning ei vastanud ka küsimustele.

Ühel õhtul vestluses Larabanga küla juhiga küsisin, et kas Amina on tumm ning sain teada, et ei ole. Põhjus, miks ta ei suhtle, oli see, et ta ei oska inglise keelt, vaid valdab mingit Musta-Volta jõe ääres kasutusel olevat kohalikku dialekti. Tema isa on surnud ning tema emal, kes elas paari kilomeetri kaugusel savionnikeses, ei ole piisavalt raha, et teda samal ajal koos õega kooli panna.

Palusin külajuhil olla tõlgiks ning küsisin Amina käest, et kas ta tahab kooli minna? Jah, väga tahab. Aga miks? (Olen sama küsimust küsinud mitmeid kordi ka Eesti noortelt. Üldjuhul olen saanud vastuseid, et tahan targaks saada, et mul rohkem karjäärivõimalusi oleks või et ema käsib!)

Väike neegritüdruk vastas: „Ma tahan minna kooli, sest ma tahan teada saada, mis on maailm.” Ehkki õppimine ei loo talle mingeid karjäärivõimalusi – ta jääb ikka, nagu kõik teised Larabanga neegritüdrukud, oma väikesesse asulasse, tassib krokodilli tiigist vett ja armastab oma 7 last. Aga õppimine annab talle midagi palju rohkemat – MAAILMA. Teadmise, et Larabanga savihüttide ja tolmupilvede taga on veel midagi — on teisi riike, palju erinevaid inimesi, pilvelõhkujaid, meri, ja palju muud. Oskuse lugeda raamatuid, mis küla raamatukogus peamiselt tolmu kogusid. Võimaluse mõne harva külalise käest küsida, et mis maailmas uudist.

Vestlus selle tütarlapsega pani mind mõtlema, et vaid paarsada aastat tagasi oli neid lapsi, kes samuti rahapuudusel ei saanud õppida lugema/kirjutama. Et sada aastat tagasi oli Eestis neid lapsi, kes oleksid andnud kõik, et üle kuue klassi koolis käia.

Mis puudutab aga Aafrika tüdrukut Aminat, siis tasusin tema aastase õppimise kulud ning andsin raha koolivormi ja raamatute jaoks. Lisaks kinkisin talle enda Miina Härma Gümnaasiumi lõpusõrmuse, et see talle samapalju õnne tooks, kui mulle on alates 1997ndast aastast toonud.

Kui Sa kunagi Larabangasse satud ning seal koolivormis neegritüdrukut kohtad, kellel kaelas ripub hõbedast sõrmus MHG 1997, siis tervitage teda minu poolt.

Tweet This Post