Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Et neil seal oleks ka tore elada (Reformikiri, kevad 2008)

Üks parlamendisaadik sõnastas Aafrika riikide abistamiseks mõeldud arengukoostöö projektide vajalikkuse  järgnevalt: „Me peame neid toetama sellepärast, et neil oleks oma mustal mandril nii tore elada, et nad üle mere ei ujuks ja meie sotsiaaltoetuste süsteemi uperkuuti ei ajaks“.Põhjuseid, miks Aafrikat toetada soovitakse on jumal tänatud teisigi. Põhjamaade, mille osa muuseas ka meie oleme, jaoks on selleks vastutustunne maailmas toimuva vastu. Tänases globaliseerunud maailmas ei ole võimalik jääda voodriga polsterdatud pehmete seinte vahele istuma lootuses, et väljas vilinal lendavad kivid kogemata pähe ei potsataks.

Mitmel pool Aafrikas vilisevad täna kuulid, näiteks Darfuris jätkub Sudaani valitsuse toetatud relvaüksuste vägivald mustanahalistest põlluharijate vastu, mis julmuselt ja ulatuselt sarnaneb kõige jubedamale genotsiidile inimkonna ajaloos. Paljuski vägivaldse ja vaese ajaloo pärast peetakse Sahaara kõrbe all olevaid riike teisejärgulisteks ja saamatuteks. Tegelikkuses on olukord mitmel pool paljuski muutunud.

Aafrika positiivsetele arengutest ja Eesti võimalikust koostöö suurendamisest arutasime 17. aprillil Riigikogus toimunud konverentsil. Otsus sellise konverentsi korraldamisel sündis just sellest, et (tunnistan ausalt) ka minu teadlikus mustast mandrist on puudulik ning liialt stereotüüpne. Leian, et kõik Riigikogu liikmed peaksid märksa enam olema kursis protsessidega, mis rohkem või vähem ka meie kodumaad mõjutavad.

Väärtustele liiter bensiini ja tikud.

Aafrika on minu jaoks isiklik teema, millest ma artikli kõrval olevas lookeses ka pajatan. Just see kogemus näitas mulle, et meie joaks ühel nädalalõpul kulutatud raha võib anda inimesele mõne tuhande kilomeetri kaugusel hariduse ja inimväärsema elu. Kuid rahaga on Aafrikas kehvasti.

Aafrika arenguabi rahade kohta on irooniliselt öeldud: „Rikaste Euroopa riikide vaestelt võetud raha saadetakse vaeste Aafrika riikide rikastele“. Selles, et suur protsent finantsidest ei jõua abivajajateni või sellega tehakse investeeringuid, mis tavakodanike eluolu kuidagi ei paranda, ei ole kellelegi uudiseks. Kuid selles ei ole süüdi ainult abi saajad.

Mitmeid abiprojekte korraldatakse ilma kohalike oludega põhjalikku tutvumiseta ning nende otsustusprotsessi ei kaasata sihtriigi demokraatiat tagavaid institutsioone. Paralleelseid struktuure luues jäävad näiteks Aafrika riikide parlamendid nõrgaks ning neil ei teki ka võimalust oma rahva usalduse saavutamiseks.

Tean ise mitmeid näiteid Birmast, kus suurt rahalist toetust leiavad need projektid, mis on lääneriikides kergesti müüdavad ja täiesti tähelepanuta jäävad need, mis tagaksid ehk tulevikus olukorra, et riik hakkaks ise hakkama saama.  Kodutute loomade varjupaiga loomine nälja käes vaevlevas riigis on seksikam, kui sealsete opositsioonipoliitikute koolitamine edukaks valimiskampaaniaks.

Veelgi suurem väljakutse Euroopa arengukoostöö projektidele tuleneb aga meie väärtustest. Kui välja arvata humanitaarabi, siis on meil kombeks panna toetusrahale külge silt, mis nõuab sihtriigi valitsuselt inimõiguste järgimist ning ausat jagamissüsteemi. Mitmed väärtusi mitte austavad Aafrika võimurid on leidnud endale palju mugavama partneri – Hiina Rahvavabariik – mis oma mõjuvõimu suurendamiseks mustal mandril on valmis toetama ka kõige julmemat režiimi.

Kiiresti tõusvast majandusest üha suureneva energiavajadusega puna-Hiina vahetab meeleldi sõjavarustust Sudaani nafta vastu. Nii antakse režiimile võimsad relvad Darfuris külade ja Euroopa Liiduga suhtlemises sildade põletamiseks. Demokraatlikud väärtused neid ei huvita, nüüd ei ole võimalik neid ka abipakkidega ära osta.

Mida Eesti teha saab?

Abipakkidest rääkides on selge, et Eesti ei hakka nende suuruses (niipea) konkureerima teiste Põhjamaadega. Küll aga võime teha seda kvaliteedis. Hiljuti kurtis üks meie naabritest, et üle 35% nende abirahast on jäägitult savanni tuultes haistund. Meil, kellel arengukoostöö vahendeid niigi napib, on oluline jälgida, et iga kroon läheks abivajajani ja abi oleks selline, mida nad reaalselt vajavad.

Oluline on küsida, millist koostööd Aafrika riigid meilt ootavad ja siis otsustada, kas meil on pädevus selles. Tunnistagem, et malaaria vastases võitluses või liivatormides mitte-kohe-surevate põllumajandusmasinates pole meil midagi teha. Küll aga võiksime sõna sekka öelda kas või mõne enam arenenud Aafrika riigi e-süsteemide loomisel. Selleks, et nad tulevikus ka ilma abita hakkama saaksid, on neil vaja ka sellist abi.

Ning need, kes selle e-riigi pädevuse peale kergelt muigama hakkasid tahan soovitada mõnda Sahaara aluse Aafrika riiki külastada. Jah, ka Aafrikas on internet nagu meil. Ja nad on inimesed, nagu meie. Ning nad tahavad teha koostööd selleks, et neil oleks seal sama hea elada, kui meil siin Eestis.

Aeg oleks stereotüüpidest lahti saada, rääkimata siis silmaringi laiendamisest.

Tüdruk, kes tahtis minna kooli

Lugu viib meid kaugele Aafrika läänerannikule, riiki nimega Ghana ning selle lääneosas asuvasse tolmusesse asulasse nimega Larabanga. Usun, et nii mõnedki eestlased on sellest läbi sõitnud, olles teel lähedal asuvasse rahvusparki elevante vaatama. Mina oma talvise rännaku ajal jäin sinna pidama mitmeks päevaks ning võiksin pikemalt pajatada moslemite igapäevastest tegemistest, ööbimistest lageda taeva all, savionnide ehitamisest või krokodillitiigist – ehk siis täiesti tavalisest Aafrika külakesest, kus elas vähem inimesi kui käib meie koolis.

Tahan teile rääkida hoopis ühest 8 aastasest neegritüdrukust Amina, kes tänava söögikohas kohvi keetis ja teiste savionne koristas. Kui kõik teised lapsed pidevalt minuga inglise keeles suhelda püüdsid – Ghanas on riigikeeleks inglise keel– oli tema vait ning ei vastanud ka küsimustele.

Ühel õhtul vestluses Larabanga küla juhiga küsisin, et kas Amina on tumm ning sain teada, et ei ole. Põhjus, miks ta ei suhtle, oli see, et ta ei oska inglise keelt, vaid valdab mingit Musta-Volta jõe ääres kasutusel olevat kohalikku dialekti. Tema isa on surnud ning tema emal, kes elas paari kilomeetri kaugusel savionnikeses, ei ole piisavalt raha, et teda samal ajal koos õega kooli panna.

Palusin külajuhil olla tõlgiks ning küsisin Amina käest, et kas ta tahab kooli minna? Jah, väga tahab. Aga miks? (Olen sama küsimust küsinud mitmeid kordi ka Eesti noortelt. Üldjuhul olen saanud vastuseid, et tahan targaks saada, et mul rohkem karjäärivõimalusi oleks või et ema käsib!)

Väike neegritüdruk vastas: „Ma tahan minna kooli, sest ma tahan teada saada, mis on maailm.” Ehkki õppimine ei loo talle mingeid karjäärivõimalusi – ta jääb ikka, nagu kõik teised Larabanga neegritüdrukud, oma väikesesse asulasse, tassib krokodilli tiigist vett ja armastab oma 7 last. Aga õppimine annab talle midagi palju rohkemat – MAAILMA. Teadmise, et Larabanga savihüttide ja tolmupilvede taga on veel midagi -- on teisi riike, palju erinevaid inimesi, pilvelõhkujaid, meri, ja palju muud. Oskuse lugeda raamatuid, mis küla raamatukogus peamiselt tolmu kogusid. Võimaluse mõne harva külalise käest küsida, et mis maailmas uudist.

Vestlus selle tütarlapsega pani mind mõtlema, et vaid paarsada aastat tagasi oli neid lapsi, kes samuti rahapuudusel ei saanud õppida lugema/kirjutama. Et sada aastat tagasi oli Eestis neid lapsi, kes oleksid andnud kõik, et üle kuue klassi koolis käia.

Mis puudutab aga Aafrika tüdrukut Aminat, siis tasusin tema aastase õppimise kulud ning andsin raha koolivormi ja raamatute jaoks. Lisaks kinkisin talle enda Miina Härma Gümnaasiumi lõpusõrmuse, et see talle samapalju õnne tooks, kui mulle on alates 1997ndast aastast toonud.

Kui Sa kunagi Larabangasse satud ning seal koolivormis neegritüdrukut kohtad, kellel kaelas ripub hõbedast sõrmus MHG 1997, siis tervitage teda minu poolt.