Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Kahepalgeline arenguabi

EL on maailma suurim arenguabi andja maailmas. Paraku tuleb tõdeda, et paljud riigid, kes on abi saanud, ei ole arenenud ei majanduslikult, poliitiliselt ega sotsiaalselt. Seda eelkõige Sahaara aluses Aafrikas. Miks see nii on? Kas tõesti on lahenduseks vaid rahanumbri suurendamine?

Ühe siin Brüsselis arengukoostöö konverentsil esineja, Saksa parlamendi arenguabi komisjoni esimehe sõnul võib probleem olla pigem selles, et keskendume arenguabile, aga mitte piisavalt kaubanduse arendamisele. 1 miljard inimest elavad riikides, mis üldse ei arene. Ehk nad on „mõistetud igavesse vaesusesse“.

Euroopa Liidu kaheldavast abist tõi ta näite kanakasvatusest. Ghanas on kanakasvatus peaaegu lõpetatud, sest Euroopa Liidust tulev subsideeritud kanaliha on hinna nii alla löönud, et kohalikud väiketalupidajad on pankrotti läinud. Samuti on tuulde visatud see rahaline toetus, mida arenguabiprogrammi raames on antud samadele farmeritele.

Tema sõnul aetakse arenguabi õilsa sildi all hoopis Euroopa firmade ärihuve. Kõlavad lubadused jäävad konverentside deklaratsioonidesse, aga tegelik olukord on hoopis teistsugune. Liikmesriigid panevad oma huvid esiplaanile eriti siis, kui soovitakse laiendada turge, naftavälju või suurendada riigi mõju. Aafrika kalavarud vähenevad meeletult kiiresti, 80% metsavarudest kah. Põhiline osa puidust ja kalast jõuab EL-i turule jättes aafriklastele tühja supikausi ja lageraiest maha jäänud rondid.

Eesti jaoks on küsimus, et mida meie teha saame? Sellest, et kas peame, olen ma varem blogis kirjutanud.

Enamik uusi liikmesriike annab suure portsu arenguabi rahadest läbi EL, ÜRO ja rahvusvaheliste organisatsioonide. Teine osa läheb naabritele, meie jaoks siis Georgiale, Ukrainale ja Moldovale. Mõni vaatab ka kaugemale. Näiteks Poola on valinud välja ühe Aafrika riigi, keda nad püüavad erinevate projektidega aidata. Sloveenia lähtub aga arenguabi andes pädevusest. Näiteks on sloveenidel Balkani sõdadest saadud head teadmised miiniväljade likvideerimisel ning nad otsivad partnereid, kes seda teadmist vajavad.

Leian, et Eesti peaks Sahaara alusesse Aafrikasse minekul lähtuma kahest võimalusest:
1. Niikaua, kuni meil seal saatkondi ei ole (ja ei tule) peame tegema koostööd näiteks Rootsi või Taaniga ning kasutama nende teadlikkust kohapealsetest vajadustest ja oludest
2. Eesti peaks leidma endale oma niši, näiteks e-kogemuse jagamine. Jah, ka Aafrikas on internet ja arvutid ning nende e-riigi arendamine aitaks vältida neid probleeme, millele eeltoodud Saksa parlamendi saadik viitas.